Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-08-91659

EELNEV MENETLUS

Hageja esitas 30.12.2008 kohtule hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 sätetega saatis kohus kostjale hagiavalduse koos lisadega ja määras 20 päevase tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks. Hagi koos lisadega on kostjale isiklikult allkirja vastu üle antud Soome Vabariigis XXX, kuid märkimata on jäänud kättesaamise kuupäev. Postitempli järgi saabus väljastusteade Eesti Vabariiki Tallinna Postkontorisse tagasi 26.02.2009. Kohus loeb kättetoimetamise kuupäevaks sellele eelneva päeva, so 25.02.2009 (kuigi tõenäoliselt sai kostja dokumendid kätte varem). Seega vastamise tähtpäev saabus 17.03.2009. Kostja ei ole hagile vastanud ega taotlenud tähtaja pikendamist.

KOHTUOTSUSE ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 444 lg 4 alusel kohus jätab tagaseljaotsusest välja kirjeldava osa ja esitab otsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse. Kohus leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult osaliselt põhjendatud ja hagiavaldus tuleb tagaseljaotsusega osaliselt rahuldada. Kostjale anti vastamiseks piisav aeg, kostjat hoiatati, et tähtaegselt vastamata jätmise korral võib kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostja ei ole kohtule teatanud mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks. Tagaseljaotsuse tegemist välistavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt tuleneb hageja nõue kostja vastu 22.08.2007 sõlmitud laenulepingust. Kostja ei täitnud oma kohustust tagastada raha ning võlgneb hagejale 12 401,82 krooni, millest 9765,06 krooni on põhivõlgnevus, 453,30 krooni intress ja 2183,46 krooni viivis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja taotleb kostjalt välja mõista leppetrahv 3600 krooni. Hagiavalduses kirjeldatud, hagi aluseks olevatest faktilistest asjaoludest järelduvalt on leppetrahvi nõue seotud kostja poolt laenu tagastamise ja intresside ning viivise maksmise kohustuse rikkumisega. Kohus leiab, et tarbijakrediidilepingu rikkumise puhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 42 lgst 1 tulenevalt on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus tühine. Lepingus,

2-08-91659 mille pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg3 p 5). Käesoleval juhul on leppetrahvi suurus kindlaks määratud ja ei sõltu kahjustatud lepingupoole tegelikust kahjust. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahvi kokkulepe tarbijakrediidilepingus tühine. Riigikohus on oma 14.01.2009 lahendis nr 3-2-1-120-08 õiguse ühetaolise kohaldamise huvides leppetrahvi teemat käsitlenud ning leidnud, et tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärjed on VÕS § 415 lg -s 1 ammendavalt reguleeritud. Viidatud säte ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamisel leppetrahvi, krediidiandja saab võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda tarbijalt üksnes viivist ja kahju hüvitamist. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja taotluse mõista kostjalt välja leppetrahv 3600 krooni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus hagi suuremas osas rahuldas, peab kohus õigeks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 1741 lg 3 alusel määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 6000 krooni järgmiselt: 1000 krooni riigilõivu hagi esitamisel ning 5000 krooni õigusabikulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS §-le 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. TsMS § 175 lg 3 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Hageja taotletav õigusabikulu ei ületa Vabariigi Valitsuse 4.09.2008 määruse nr 137 § 1 lg –s 1 sätestatud piirmäära. Kohtu hinnangul ei ole õigusabikulud summas 5000 krooni käesolevas asjas vajalikud ega põhjendatud. Asjas ei ole toimunud ühtegi kohtuistungit, kohus lahendab hagi tagaseljaotsusega eelmenetluses. Käesolevas asjas on hageja kandnud õigusabikulusid vaid hagiavalduse koostamise eest ning kohtu hinnangul ei ole esitatud hagiavalduse koostamine sedavõrd keerukas ja ajamahukas, et nõuaks õigusabikulude kandmist summas 5000 krooni. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud 1000 krooni ulatuses. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista õigusabikulud summas 1000 krooni ja hagiavalduse esitamise eest tasutud riigilõiv 1000 krooni, kokku 2000 krooni. Vastavalt TsMS §-le 178 lg 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel kohus kuulutab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata

2-08-91659 täidetavaks tagatiseta.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.