Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Asjaolud ja menetluse käik 01.11.2004 esitas Õilme Sepp kohtusse hagi Valdur Vahtrase ja Vladimir Harinovi vastu lepingulise kohustuse täitmiseks. 06.08.2004 korteri müügilepingu kohaselt müüs Valdur Vahtras Vladimir Harinovile ühetoalise korteri elamust nr xx Xxxxxxx külas Xxxxxxx vallas Harju maakonnas. Tegemist on mitmekorterilise kaasomandis oleva elamuga, mis ei ole kinnisasi. Elamu kaasomanik Õilme Sepp esitas 19.08.2004 avalduse ostueesõiguse kasutamiseks. Dokumendi – omandi ülekandmiseks ja valduse üleandmiseks ostueesõigust kasutanud isikule – koostamiseks kutsuti kostjaid korduvalt Rakvere notari Katre Pustaku juurde, viimane kord 19.10.2004, kuid kutsutavad sinna ei ilmunud. Seega on müügitehingu pooled asunud takistama ostueesõiguse teostamist ja sisuliselt keeldunud põhjendamatult omandit hagejale üle andma. Oma teguviisi nad ei ole põhjendanud. Müügilepingu punkti 3.1. kohaselt on tehingu pooled kokku leppinud, et Valdur Vahtras annab Vladimir Harinovile korteri omandi üle notariaalakti sõlmimise päeval, s.o 06.08.2004 ja sama lepingu p 3.2. kohaselt on Vladimir Harinov omandanud otsese valduse korteri üle juba 31.05.2000. Hageja palus üle kanda hagejale kostjate vahel 06.08.2004 sõlmitud müügilepingu järgsed õigused ja kohustused ning tunnustada hageja omandiõigust Harju maakonnas Xxxxxxx vallas Xxxxxxx külas asuva elamu nr xx korterile x ning selle juurde kuuluvale mõttelisele osale Xxxxxxx vallas Xxxxxxx külas asuvast elamust nr xx. Valdur Vahtras hagi ei tunnistanud. Valdur Vahtras alustas oma ühetoalise korteri müümist 1999, mil nimetatud korteri harilik hind oli 35 000 krooni. Kui kostja käis notari büroos korteri ostu-müügi osas selgitust saamas, paluti tal tuua kõigi maja xx kaasomanike avaldused selle kohta, et nad ei tee takistusi kostjale kuuluva korter x müümisel. Kostja teavitas kõiki maja kaasomanikke oma soovist korter müüa. Õilme Sepp ostust huvitatud ei olnud ning kinnitas omakäeliselt 18.11.1999 avalduses, et ei tee takistusi korteri müügi osas. Seetõttu jäi tol hetkel ametlik ostu-müügileping ostja Vladimir Harinovi ja müüja Valdur Vahtrase vahel sõlmimata. Teades, et kaasomanikud on andnud nõusoleku korteri müügiks, s.t keegi ei avaldanud soovi korterit osta ega teinud takistust selle müügiks, leppis kostja Vladimir Harinoviga kokku, et notariaalse ostu-müügilepingu sõlmivad pooled hiljem. Selle kinnituseks sõlmisid pooled 27.05.2000 lepingu, mida mõlemad pooled käsitlevad kui ostu-müügi eellepingut ja 2(7)

käsirahalepingut, mille kohaselt ostja maksis müüjale 30 000 krooni ja 5000 krooni maksab ostja peale notariaalse lepingu sõlmimist. 27.05.2000 sõlmitud lepingujärgselt hakkas kostja korterit üürnikuna reaalselt haldama ja valdama Vladimir Harinov, kes on korterisse registreeritud alates 31.05.2000. Teada saades, et 2004 ei ole müüjal vaja esitada notarile avaldusi kaasomanikelt, vormistasid kostjad ostu-müügilepingu 06.08.2004 lõplikult Vladimir Harinov hagi ei tunnistanud. 06.08.2004 ostu-müügilepingu aluseks oli Valdur Vahtrase ja Vladimir Harinovi vahel 27.05.2000 sõlmitud leping. Nimetatud lepingu aluseks oli Õilme Sepa 18.11.1999 vallasekretäri tõestatud avaldus, mille kohaselt Õilme Sepp ei tee takistusi Valdur Vahtrase korteri müügiks. Valdur Vahtras ja Vladimir Harinov käsitlesid Õilme Sepa 18.11.1999 vallasekretäri tõestatud avaldust ostueesõigusest loobumisena. Vladimir Harinovi vastuhagi 21.04.2008 esitas Vladimir Harinov vastuhagi Õilme Sepa vastu ostueesõiguse teostamise õigusest loobumise tuvastamiseks ja alusetu rikastumise alusel saadu väljamõistmiseks. Valdur Vahtrase ja Vladimir Harinovi vahel 06.08.2004 sõlmitud korteri ostumüügilepingu aluseks oli Valdur Vahtrase ja Vladimir Harinovi vahel 27.05.2000 sõlmitud eel- ja käsirahaleping, mille kohaselt pidi ostja õiguse eest kasutada korterit tasuma müüjale 30 000 krooni ning peale korteri ostu-müügilepingu ametlikku vormistamist täiendavalt 5000 krooni. Eel- ja käsirahalepingu aluseks oli kostja Õilme Sepa poolt 18.11.1999 kirjutatud ja Harju maakonna Xxxxxxx vallavalitsuse vallasekretäri poolt tõestatud avaldus, mille kohaselt Õilme Sepp ei tee takistusi Valdur Vahtrase korteri müügiks. Enne eellepingu sõlmimist teavitas Valdur Vahtras kaasomanikke korteri müügi soovist ja ostueesõiguse teostamise võimalusest, samuti avaldas müüdava korteri hinna. Keegi kaasomanikest korterit osta ei soovinud. Valdur Vahtras ja Vladimir Harinov käsitlesid Õilme Sepa 18.11.1999 tahet kirjalikult tõestatud avalduses kui loobumist ostueesõiguse teostamisest. Peale eellepingu sõlmimist asus Vladimir Harinov vaidlusaluses korteris remonttöid läbi viima, tehes kulutusi materjalidele ja ehitustöödele 96 988 krooni ulatuses. Seoses teostatud oluliste parendustega ja olukorra muutumisega kinnisvaraturul on vaidlusaluse korteri harilikuks hinnaks 340 000 krooni. Olles teadlik olulisest hinnatõusust, on asunud Õilme Sepp pahauskselt rikkuma eelnevaid suulisi ja kirjalikke kokkuleppeid ja kasutama oma väidetavat ostueesõigust. Nimetatud olukorral on alusetu rikastumise tunnused. Õilme Sepp vastuhagi ei tunnistanud. 18.11.1999 avalduses ei ole sõnagi ostueesõigusest loobumisest. Takistuse tegemine ja loobumine on kaks erinevat terminit. Asjas ei oma tähtsust korteri harilik hind. Ostueesõiguse teostajalt on õigus nõuda nii vajalike kui ka kasulike kulutuste hüvitamist ja kulutuste väärtus tuleb kindlaks määrata kulutuste tekkimise aja seisuga, mistõttu ostueesõiguse teostajalt on õigus nõuda asja säilitamiseks tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused. Valdur Vahtras leidis, et Vladimir Harinov pidi kinni pidama poolte vahel 27.05.2000 sõlmitud lepingust, vaatamata sellele, et leping oli sõlmitud lihtkirjalikus vormis, mille kohaselt pidi Vladimir Harinov maksma müüjale valduse üleandmise hetkel kehtinud asja hariliku hinna. Müügilepingu poolte siduvad kokkulepped ulatuvad 2000 maikuusse, mis nähtub ka 06.08.2004 sõlmitud müügilepingust. Pooled olid seotud 27.05.2000 sõlmitud lepinguga kuni notariaalse müügilepingu sõlmimiseni. Õilme Sepp käitub vastuolus hea usu põhimõttega. Esimese astme kohtu otsus 05.11.2008 otsusega Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi ning tunnustas, et Õilme Sepp on loobunud ostueesõiguse teostamise õigusest 18.11.1999 Valdur

3(7)

Vahtrasele kuulunud korterile elamust nr xx Harju maakonnas Xxxxxxx vallas Xxxxxxx külas. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 06.08.2004 korteri müügilepingu kohaselt müüs Valdur Vahtras Vladimir Harinovile ühetoalise korteri Harju maakonnas, Xxxxxxx vallas, Xxxxxxx külas. Tegemist on mitmekorterilise kaasomandis oleva elamuga, mis ei ole kinnisasi. Elamu kaasomanik Õilme Sepp esitas 19.08.2004 avalduse ostueesõiguse kasutamiseks. Vaidlus puudus ka selles, et hageja on 18.11.1999 teinud kirjaliku avalduse, mille kohaselt ta ei tee takistusi kodanik Valdur Vahtrasel nimetatud korteri müügiks. Avaldus on kirjutatud Xxxxxxx vallavalitsuse vallasekretäri juuresolekul, kes on tuvastanud allkirja ehtsust ja allakirjutanu isikusamasust. Kostjad leidsid, et hageja on loobunud ostueesõigusest. Seevastu hageja on korduvalt muutnud oma seletust selle kohta, mida ta eelnimetatud avalduse kirjutamisega silmas pidas. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kuivõrd AÕSRS § 131 lg 1 (redaktsioon 01.04.1999-01.07.2002) tulenes müüja kohustus teavitada kaasomanikke ehitise või selle osa võõrandamisest ja kaasomaniku võimalus kasutada ostueesõigust ühe kuu jooksul ning 18.11.1999 kehtinud AÕS § 74 lg 1 sätestas, et kaasomandis olevat asja sai võõrandada ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel, tuli hagejal oma ostueesõigust teostada enne müügilepingu sõlmimist. Seega kuna hageja avaldas enne kavatsetava müügilepingu sõlmimist, et ei tee takistusi korteri müügiks, siis loobus ta sellega oma ostueesõiguse teostamise õigusest. 18.11.1999 vormistatud avaldust tuleb käsitleda ostueesõigusest loobumisena. Kostja väited, et korteri notariaalne müügilepingu vormistamine ei olnud võimalik, kuna kaasomanik V. R. ei omanud isikut tõendavat dokumenti, on tõendatud tunnistaja V. R. ütlustega. Tunnistaja oli teadlik, et Valdur Vahtras soovis korterit 10 aastat tagasi müüa ja pakkus ka talle korterit müüa. Kuna kostjatel oli alus eeldada, et puuduvad takistused müügilepingu sõlmimiseks, v.a kaasomanike isikut tõendavate dokumentide puudumine, siis käitusid kostjad 27.05.2000 lepingu sõlmimisel heas usus. Asjaolu, et kostja Valdur Vahtras pidas müügilepingu sõlmimisel kinni 27.05.2000 sõlmitud lepingu tingimustest, näitab tema valmisolekut varem sõlmitud kokkulepetest kinnipidamiseks. Samuti on 06.08.2004 müügilepingus vastavasisulised viited. Oluline on, et AÕSRS § 13 lg 6 (redaktsioon 01.04.1999-01.07.2002) ei nõudnud kostjate vahel 27.05.2000 sõlmitud lepingu notariaalset vormi. Hageja, saades koopia 06.08.2004 korteri müügilepingust ja olles teadlik kinnisvaraturul toimunud olulisest hinnatõusust ning kaldudes kõrvale oma varasemast ostueesõiguse loobumisest, käitus hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja hea usu põhimõtte rikkumine seisnes veel selles, et hageja ei käitunud kostjate suhtes õiglaselt, sest hageja oli varem kirjalikult avaldanud, et ei tee takistusi korteri müügile ja pidi teadlik olema sellega seotud tagajärgedest ning võimalusest, et kostjad hageja seisukohast lähtudes võivad korteri müügis kokku leppida. Sama maja elanikuna pidi hageja olema teadlik, et kostja Vladimir Harinov asus 31.05.2000 elama vaidlusalusesse korterisse. Hageja hea usu põhimõtete vastane käitumine seisnes ka selles, et hageja, olles teadlik kinnisvaraturul toimunud olulisest hinnatõusust, mille tõttu kinnisvara hinnad tõusid kuni kümme korda, nagu käesoleval juhul, kasutas ära olukorda, kus kostjad pidasid kinni poolte vahel 27.05.2000 sõlmitud lepingu tingimustest. Hageja aga soovib asuda ostja asemele ning omandada kinnisvara 2000 väärtuses tänasel päeval, kui kinnisvara väärtus on kümnekordistunud. Kostjad, sõlmides 27.05.2000 lepingu, milles leppisid kokku müügilepingu olulistes tingimustes ning lähtusid hageja poolt ostueesõigusest loobumise avaldusest, ei saanud lepingu sõlmimisel ette nähta, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 74 lg 1 redaktsioon muutub ning sellest tulenevalt muutub ka ostueesõiguse kohaldamise protseduur. Eeltoodu aga näitab üheselt, et hagejal ei ole võimalik asuda ostja asemel müügilepingu pooleks, kuna

4(7)

tal ei ole võimalik täita müügilepingu tingimusi, kuna müügihinna osaline üleandmine toimus 2000 aastal, mil üleantud rahasumma 30 000 krooni eest oli võimalik omandada turul samaväärne eluase, samas kui käesoleval ajal ei ole nimetatud rahasumma eest võimalik kinnisvara soetada. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas Vladimir Harinovi nõude Õilme Sepa ostueesõigusest loobumise tuvastamiseks, puudus alus alternatiivse nõue läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Õilme Sepp palub tühistada Harju Maakohtu 05.11.2008 otsus täies ulatuses, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Õilme Sepp ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja on ostueesõiguse kaotanud hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja on nii hagiavalduses kui ka kohtus viidanud, et ei teadnud 18.11.1999 avalduse tegemisel ostueesõigusest ja müügihinnast midagi ning sellekohast informatsiooni pole kostja ka esitanud. 27.05.2000, so 6 kuud peale avalduse tegemist vallasekretäri juures, sõlmisid Valdur Vahtras ja Vladimir Harinov üürilepingu, mille kohaselt Vladimir Harinov sai õiguse kasutada tasu eest vaidlusalust korterit. Vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv käsitlus ostueesõiguse loovutamisest ei tule kehtivatest õigusnormidest. Hageja ei saanud kuidagi 1999 loobuda omandiõiguse üleminekuga seonduvast aastaks 2004. Õilme Sepp ei ole loobunud ostueesõiguse teostamise õigusest VÕS § 252 lg 1 mõttes. Vaidlusaluse korteri müügitehing toimus 06.08.2004, seega kohaldati tehingule 01.07.2002 jõustunud VÕS ning pooled pidid järgima VÕS § 249 lg 1 sätestatut. Kostjad ei ole teavitanud hagejat müügitehingu sisust, mispeale pidi hageja ise lepingu koopia välja nõudma. Valdur Vahtras ei ole ka 1999 kehtinud AÕS RakS § 131 lg 1 kohaselt Õilme Sepale kui kaasomanikule edastanud kirjalikku teadet ehitiseosa võõrandamise kavatsusest. Seega jääb arusaamatuks, millele tuginedes kohus jõudis järeldusele, et hageja on loobunud ostueesõiguse teostamisest. Samuti ei selgu kohtuotsusest, miks kostjad müügilepingu sõlmimisel ei pidanud järgima VÕS 2. osa 3. jaos sätestatut. Kostjate ignorantse käitumise tulemusena sai hageja müügidokumendi alles kohtumenetluse käigus. Seega sai hageja tehinguväärtuse teada alles peale hagiavalduse tegemist. Kohus on aga rikkudes TsMS § 442 lg 8, alusetult süüdistanud hagejat hea usu põhimõttega vastuolus olevas käitumises, et hageja on kaldunud kõrvale oma varasematest ostueesõigusest loobumisest lootuses tehinguväärtuse ja korteri turuhinnavahest rikastuda. Korterite turuväärtuse hüppelise hinnatõusu kohta ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid. Seetõttu ei selgu millistele tõenditele, faktidele või muule toimikus sisalduvale teabele tuginedes kohus vaidlustatud tulemuseni jõudis. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad ei pea kaebust õigeks ja vaidlevad selle vastu ning paluvad menetluskulud hageja kanda jätta. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 05.11.2008 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Vastuhagi osas on võimalik teha asjas osaliselt uus otsus. Kolleegium leiab, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata osaliselt. Kuna maakohus rahuldas vastuhagi, mis välistas põhihagi rahuldamise ja põhihagi sisuliselt läbi ei vaadanud, siis tuleb Õilme Sepa hagi Vladimir Harinovi vastu saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Vaidlus puudub selles, et: Vaidlusalune elamu Xxxxxxx külas maja nr xx on vallaasi ning selles majas on vähem kui 6 korterit.

5(7)

1999 aastal Valdur Vahtrase ja Vladimir Harinovi vahel ei sõlmitud notariaalset müügilepingut nimetatud korteri suhtes. Kostjad on küll väitnud, et nad leppisid siis suuliselt kokku Xxxxxxx külas asuvas elamus xx krt X müügitingimustes. 18.11.1999 kinnitas Õilme Sepp, et ta ei tee takistusi Valdur Vahtrasele korteri Xxxxxxx küla xx-X müügiks. Allkirja õigsust on kinnitanud Xxxxxxx vallavalitsuse sekretär (t.l. 17). 27.05.2000 sõlmisid Valdur Vahtras ja Vladimir Harinov lihtkirjaliku müügilepingu Xxxxxxx küla maja xx krt X müügiks 30000,00 krooni eest (t.l. 18). 06.08.2004 sõlmisid Valdur Vahtras ja Vladimir Harinov notariaalse korteri müügilepingu, mille kohaselt Valdur Vahtras müüs Vladimir Harinovile 30000,00 krooni eest Xxxxxxx küla elamust nr xx korteri nr X (t.l. 6-10). 19.08.2004 tegi Õilme Sepp notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse (t.l. 4). 1999 aastal reguleerisid ostueesõigust asjaõigusseaduse vastavad sätted. 1999 aastal kehtinud AÕSRakS § 131 lg 1 kohaselt, kui ehitis on kaasomandis, on kaasomanikul ehitise mõttelise osa võõrandamisel võõrandatava osa ostueesõigus, välja arvatud juhul, kui see võõrandatakse kaasomaniku alanejale sugulasele või vanemale, teisele kaasomanikule või seaduse järgi õigustatud isikule. Võõrandaja on kohustatud kirjalikult teatama teistele ehitise kaasomanikele ehitiseosa võõrandamise kavatsusest, näidates ära ehitiseosa võõrandamise hinna ja muud tingimused. Kui kaasomanik ei kasuta ostueesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamisest, on võõrandajal õigus võõrandada ehitiseosa kirjalikus teates märgitud või kõrgema hinnaga ja samadel või võõrandajale soodsamatel tingimustel. Vaidlus puudub ka selles, et sellist kirjalikku teadet ei ole Valdur Vahtras Õilme Sepale esitanud. Vladimir Harinov märgib vastuhagis, et Valdur Vahtras teatas Õilme Sepale oma korteri müügist ja müügihinnast (t.l.140). Vladimir Harinov ei kinnita vastuhagis, et Valdur Vahtras esitas teatise kirjalikult. Õilme Sepp on kinnitanud oma vastuväidetes, et talle ei ole esitatud kirjalikku teatist. Sellist teatist ei ole ka asjas esitatud. Peale selle ei sisalda 19.08.1999 Õilme Sepa avaldus tema sõnaselget tahet ostueesõigusest loobumise kohta. Kolleegium leiab eelneva alusel, et Õilme Sepa poolt tehtud tahteavaldus ei ole kehtiv selle tegemise ajal, kuna ei ole tehtud kooskõlas seadusega, seda enam muutunud õigusruumis 5 aastat hiljem. Otsuses nimetatud tunnistajate ütlused ei tõenda, et Õilme Sepp oleks teinud kooskõlas seadusega kehtiva tahteavalduse ostueesõigusest loobumiseks. Lisaks ülaltoodule reguleerisid vaidlusaluse müügilepingu sõlmimise ajal 06.08.2004 ostueesõiguse teostamist võlaõigusseaduse sätted. VÕS § 244 lg 3 kohaselt võib asja suhtes ostueesõigust omav isik ostueesõigust teostada, kui müüja on sõlminud ostjaga müügilepingu ja lg 4 kohaselt ostueesõiguse teostamine toimub ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. VÕS § 244 lg 5 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud avaldus olema samas vormis nagu müügileping. Kirjaliku müügilepingu puhul piisab ka notariaalselt tõestatud või kinnitatud avalduse tegemisest. Müügilepingus endas ei ole Valdur Vahtras ka ise avaldanud, et Õilme Sepp on loobunud ostueesõiguse teostamisest. Notar on müügilepingu pooltele selgitanud ostueesõigust reguleerivaid sätteid ning Valdur Vahtrasele ja Vladimir Harinovile pidi olema selge, et ostueesõigust võidakse teostada (t.l.6-11). Seega on kohus ebaõigesti leidnud, et Õilme Sepa 19.08.1999 avaldus, milles ta kirjutab, et ei tee takistusi Valdur Vahtrasele korteri müügiks, väljendab Õilme Sepa tahteavaldust ostueesõiguse teostamisest loobumise kohta. Ka pole see avaldus tehtud peale tegelikku müügilepingu sõlmimist 2004 aastal. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et vaidlusaluse korteri müügileping sõlmiti tegelikult juba 27.05. 2000 (t.l.18). Nimetatud leping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis. AÕSRakS § 13 lg 6 kohaselt pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Seega on 27.05.2000 sõlmitud lihtkirjalik müügileping sel ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine ega too kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Maakohus leidis ebaõigesti, et

6(7)

AÕSRakS § 13 lg 6 sellist nõuet ei sisaldanud. Vastasel juhul poleks ka Valdur Vahtrasel olnud vajadust sõlmida uut müügilepingut. Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et Õilme Sepp oleks loobunud soovist teostada ostueesõigust vaidlusalusele korterile. Seega pole põhjendatud ka tuginemine hea usu põhimõttele VÕS § 6 mõttes vastuhagi rahuldamisel. Vladimir Harinovi vastuhagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles paluti tuvastada, et Õilme Sepp loobus 18.11.1999 ostueesõiguse teostamise õigusest. Vastuhagis esitas V. Vahtras ka alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel Õilme Sepalt 340 000 krooni väljamõistmiseks. Nimetatud nõude jättis maakohus läbivaatamata, kuna rahuldas vastuhagi esimese nõude. Alternatiivset nõuet pole maakohus läbi vaadanud ning see tuleb saata uueks läbivaatamiseks koos põhihagiga. Kuna maakohus rahuldas Vladimir Harinovi vastuhagi, siis otsuses ei ole antud hinnangut Õilme Sepa hagile Vladimir Harinovi vastu, milles palutakse tuvastada, et hageja Õilme Sepp on teostanud ostueesõiguse korterile Xxxxxxx külas elamus nr xx korterile nr 4, üldpinnaga 28,7 m2 ning selle juurde kuuluva 287/1542 suuruse mõttelise osaga ja kohustada kostjat V. Harinovit kohtuotsuse alusel täitma müügilepingut, s.o sõlmima kostjaga notariaalselt tõestatud vormis asjaõiguslik kokkulepe korteri ja sellele vastava mõttelise osa elamust omandiõiguse üleandmiseks. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik asjas teha uut otsust. Kolleegium leiab, et Õilme Sepa hagi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud hinnangut suurele osale tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Imbi Sidok

Margo Klaar

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.