2-08-79933/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 128 566.28 krooni, millest 93 196.84 krooni on põhivõlg, 13 005.96 krooni intress, 2924.11 krooni sissenõutavaks muutunud viivis, 18 639.37 krooni leppetrahv ja 800 krooni sissenõudmisega seotud kulud. Hageja palus välja mõista ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise. Hagiavalduse ja lisade kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.92.2006.a tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 35 000 krooni intressiga 33,18% krediidisummalt aastas. Nimetatud lepingut on pooled muutnud 4 lisakokkuleppega. Viimase kokkuleppega muudeti intressimäära (uueks intressimääraks 28,22%) ja tagasimakse graafikut ning suurendati krediidisummat 15 000 krooni võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli krediidisumma suuruseks 94 168.15 krooni. Kokkuleppe kohaselt kohaldati lepingule hageja krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostja lepingut ja selle lisasid korrektselt ei täitnud, mistõttu edastas hageja talle meeldetuletuskirjad ja palus kohustused täita. 24.09.2008.a saatis hageja kostjale kirja, milles hoiatas teda, et ütleb lepingu ennetähtaegselt üles juhul, kui kostja 2 nädala jooksul ei tasu võlgnetavaid summasid. 17.10.2008.a kirjaga ütles hageja lepingu üles ja nõudis põhivõla, intressi, leppetrahvi, menetluskulude ja sissenõutavaks muutunud viivise tasumist. Hageja nõudis põhivõla ja intressi tasumist vastavalt VÕS § 108 lg 1 ja üldtingimuste p 2.1 ja 5.3 alusel. Hageja nõudis ka leppetrahvi summas 18 639.37 krooni (20% põhivõlast) lähtudes üldtingimuste p 6.3 ja 5.3 ning VÕS § 158 lg 1 ja võla sissenõudmisega seotud kulusid summas 800 krooni lähtudes üldtingimuste p 6.6. ja 5.3. Hageja viivisenõue oli 19.11.2008.a seisuga 2924.11 krooni ja see kasvab, kuna kostja ei ole kohustust täitnud. Hageja nimetas nõude aluseks üldtingimuste p 6.1 ja viivisemääraks kokku lepitud intressi määra 28,22%. Hageja kinnitas, et kostja esitas avalduse maksepuhkuse saamiseks ja uue maksegraafiku koostamiseks. Hageja nõudis eelnevalt 1000 krooni tasumist ja koostas võla ajatamise ja uue maksegraafiku osas kirjaliku kokkuleppe, mida kostja keeldus allkirjastamast kuigi tasus 1000 krooni. Kostja vastuväited Kostja võttis hagi osaliselt õigeks ja oli nõus tasuma põhivõla ja intressi. Kostja vaidles vastu leppetrahvi ja võla sissenõudmise kuludele. Kostja leidis, et on püüdnud saavutada hagejaga kokkulepet ja talle olevat ka lubatud teatud tingimustel (1000 krooni kohene tasumine) maksepuhkust. Kostja tasus nõutud summa ja talle kinnitati telefoni teel, et tal on maksepuhkust kuni septembri lõpuni 2008.a. Kostja teatas, et ei ole saanud ühtegi hageja poolt saadetud kirja ega meeldetuletust. Kohtuistungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja palus lisaks hagis esitatule välja mõista viivist kuni lahendi tegemiseni 72,05 krooni päevas. Hageja teatas, et saatis kostjale kirjad tema aadressil xxxxxxxxx valda, lepingu ülesütlemise hoiatus tähitud kirjaga, teised lihtkirjana. Kostja kinnitas, et kuni 01.10.2008.a ta ühtegi kirja ega teadet kirja kohta ei saanud. Alates oktoobrist on kinnipidamisasutuses, kuid sellest hagejale ei teatanud. Kostja vaidles vastu leppetrahvile, kuna teda ei hoiatatud, et tal on lepingu rikkumine samal ajal, kui ta arvas, et tal on maksepuhkus.

Kostja avaldas soovi sõlmida võla tasumiseks kokkulepe lähtudes sellest, et ta viibib kuni 25.06.2010 kinnipidamisasutuses ja oli kuni selle ajani nõus tasuma 1000 krooni kuus, pärast vabanemist rohkem. Hageja sellise kompromissiga ei nõustunud. Kostja ei nõustunud võla katteks müüma oma kinnisvara. Kirjalikus menetluses esitas hageja täiendavaid tõendeid kirjade hagejale saatmise kohta. Kostja leidis, et need ei ole õiged tõendid, sest isikuid, kes on kirjad vastu võtnud, ta ei tunne. Kostja soovis endiselt kompromissi. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust lepingu sõlmimise, põhivõla suuruse ja intressi maksmise kohutuste ja suuruse üle. Pooled on sõlminud 23.02.2006.a tarbijakrediidilepingu (t lk 14-16) ja lisad sellele lepingule: 02.03.2006.a kokkulepe nr 1 (t lk 19-21), 12.04.2006.a kokkulepe nr 2 (t lk 25-28) ja 07.11.2007.a kokkulepe nr 3 (t lk 32-35), millega igakordselt suurendati krediidisummat ja muudeti tagasimakse graafikut. Lepingu ja kokkulepete lahutamatuteks osadeks olid lepingu üldtingimused (t lk 17-18, 23-24, 29-31, 36-37). Lepingut muudeti viimati 12.05.2008.a kokkuleppega nr 4 krediidisumma suurendamise, intressimäära ja maksegraafiku muutmise osas (t lk 38-41). Ka nimetatud lepingu muutmise kokkuleppe lahutamatuks osaks olid üldtingimused (t lk 42-44). Lepingu kehtivuse ja sisu üle pooled ei vaidle. Poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, mis lähtudes Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 402 on laenulepingu üks alaliik. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Nimetatud sättega on reguleeritud lepingu poolte põhilised kohustused: hageja pidi kostjale laenu üle andma ja kostja pidi laenuks saadud tagastama. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja on omapoolsed kohustused täitnud. Kostja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud ja jäi täitmisega viivitusse juba 2008.a juulikuu maksest alates. Kostja ei ole vastu vaielnud, et ta kohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja selgituse kohaselt soovis ta maksepuhkust, kuid pooled kokkulepet selles osas ei saavutanud. Kohus märgib, et leping on kahepoolne ja kõik seda muutvad kokkulepped tuleb saavutada mõlema poole poolt. Üldtingimuste p 9.2. kohaselt pidid kokkulepped olema kirjalikud. Kui kokkulepet ei saavutata, kehtib varem kokku lepitu. Seega pidi kostja täitma krediidilepingu nii nagu kokkuleppega nr 4 oli kokku lepitud. Kostja esitas ka vastuväite, et ta ei ole saanud lepingu ülesütlemise avaldust ja seega on leping kehtiv. Seetõttu vaidles kostja vastu ka leppetrahvi ja võla sissenõudmise kulude nõudele. Kohus märgib, et vastavalt Tallinna Postikeskuse aktidele on kostjale aadressil xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxvald saadetud kaks tähtkirja: 25.09.2008 ja 17.10.2008.a. Neist esimese kirja sisuks oli võla tasumise nõue ja hoiatus lepingu ülesütlemiseks (t lk 47), teise kirja sisuks oli lepingu ülesütlemine, millega kaasnes kõigi kohustuste kohese täitmise nõue (t lk 48). Kostja märkis, et ei ole ühtegi kirja saanud ja et postisaadetiste aruandele märgitud vastuvõtnud isikud on talle tundmatud. Aruandes märgitud isikud on postitöötajad, kes postiasutuses hagejalt saadetised vastu võtsid- seega ei puutu nad vastuvõtjatena asjasse. Kohus märgib, et kui kostja ei ole posti kätte saanud aadressilt, mille ta on võlausaldajale ise andnud kui oma toimiva postiaadressi, siis ei ole hageja nimetatud olukorra eest vastutav.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3 sätestab, et lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 2 ja 3 teise lause kohaselt loetakse tahteavaldus alati kätte saaduks ka siis, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja on hagejale andnud oma elukoha andmed, kuhu hageja on vähemalt kaks tahteavaldust toimetanud ja kostjal oleks piisava hoolsuse korral olnud võimalus nendega tutvuda. Kui kostja lepingu p 9.1 rikkudes ei teatanud hagejale oma elu- või asukoha (kinnipidamisasutuses ja Soomes viibimine) muutumisest, oli see tema enda risk. Seega tuleb lugeda hageja tahteavaldused esitatuks nõuetekohaselt ja leping on seega üles öeldud. Lepingu üldtingimuste p 5.3. kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemise korral kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastatava krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kostjal on tasumata põhivõlg summas 93 196.84 krooni ja lepingus kokku lepitud intress kuni lepingu ülesütlemiseni 13 005.96 krooni. Kohus leiab, et hageja nõue põhivõla ja intressi osas on põhjendatud lähtudes VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108: raha maksmise kohustuse täitmise rikkumisel võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt lepingu üldtingimuste p 6.3. oli hagejal õigus lepingu ülesütlemisel nõuda leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tasumata summalt. Leppetrahvi suuruseks on 18 639.37 krooni. Leppetrahvi nõudeõigus tuleneb ka VÕS § 158 lg 1, mille kohaselt lepingut rikkunud poolele on kohustus maksta kahjustatud poolele lepingus määratud summa, kui leppetrahv on lepingus ette nähtud. Hageja palus välja mõista ka võla sissenõudmisega seotud kulud summas 800 krooni. Nimetatud kulud on tekkinud seoses kostjale meeldetuletuste ja lepingu ülesütlemisteate saatmisega järgmiselt: 03.09, 24.09.2008.a meeldetuletused a ́200 krooni ja 17.10.2008.a ülesütlemiskiri 400 krooni (t lk 46-48). Pooled on üldtingimuste p 6.6 kokku leppinud nimetatud kulude sissenõudmise võimaluse. Hageja nõue viiviste osas on põhjendatud lähtudes VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 ja üldtingimuste p 6.1. Viimati nimetatud sätte kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas sätestatud määras. Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras s.o lepingujärgse intressimääraga samas määras. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 28,22% aastas. Enne lepingu ülesütlemist 17.10.2008.a oli kostja põhivõla osamaksete tasumisega viivituses alates juulist 2008.a ja kogunenud viivise suuruseks oli 50.31 krooni. Pärast lepingu ülesütlemist on põhivõlalt, leppetrahvilt ja võla sissenõudmisega seotud kuludelt kuni 19.11.2008.a arvestatud viivist kokku 2924.11 krooni. Alates 19.11.2008.a kuni otsuse tegemiseni on kostja viivituses 132 päeva. Arvestades päevaseks viivise suuruseks 72.04 krooni, on viivise suuruskes kuni otsuse tegemiseni 9509.28 krooni. Kokku on viivise suuruseks 12 433.39 krooni. Kohus leiab, et viivise nõue on põhjendatud. Hageja palus välja mõista ka viivise aja eest, mis järgneb kohtuotsuse tegemisele kuni krediidisumma tasumiseni. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohutuse täitmisega viivitamisel võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks