Pjotr Godžitašvili hagi Dali Ivanova vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
500 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dali Ivanova apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. märts 2009
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Dali Ivanova (isikukood xxxxxxx), esindaja Sergei Ivanov
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): Pjotr Godžitašvili (sünd xx.xx.xx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Rahuldada apellatsioonkaebus.
Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsus
Tühistada Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsus täielikult. Teha asjas uus otsus, millega jätta Pjotr Godžitašvili hagi Dali Ivanova vastu kahju 500 000 krooni hüvitamiseks rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Jätta poolte menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes Pjotr Godžitašvili kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Pjotr Godžitašvili esitas kohtule hagi, milles palub välja mõista Dali Ivanovalt kahju hüvitamiseks 500 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vend ja õde. Nende ühine elukoht oli alates 1990. a Narvas, Xi. 31.05.1999 sõlmis hageja kostjaga käsunduslepingu, mille kohaselt ta andis oma nõusoleku vahetada Narva linnas, X asuv korter Narva linnas, Y asuva korteri vastu. Ühtlasi andis ta oma nõusoleku teda endisest eluruumist välja registreerida ning volitas kostjat erastama Y korter. Samuti andis hageja kostjale ülesande registreerida teda Y asuvasse korterisse. Kostja jättis osa käsundilepingus antud ülesannetest täitmata. Nii vahetas ta küll Xi korteri teise eluruumi vastu ja registreeris nii ennast kui kostjat sellest eluruumist välja, kuid kostja uueks elukohaks sai hoopis Narvas, Rahu tn asuv korter, kuhu ta hagejat sisse ei registreerinud. Hageja jäi sellega seoses ilma eluruumist ja alalisest elukohast Eestis. Talle kui välismaalasele omab see erakordset tähtsust, kuivõrd seoses alalise elukoha puudumisega Eestis on ta kaotanud õiguse taotleda Eestis elamisluba, kuigi tal oleks selleks õigus välismaalaste seaduse § 21 alusel kui isikul, kes omas alalise elukoha Eestis enne 01.07.1990, kui ta ei oleks Eestist vahepeal lahkunud. Hageja leiab, et temale tekitatud varalise kahju suuruseks tuleks arvestada 500 000 krooni. Nimetatud summa võimaldaks tal omandada elukoht Eestis ning taastada olukord, milles ta oleks olnud, kui kahju tekkimise aluseks olevat asjaolu − kostja poolt käsundilepingu juhiste rikkumist − ei oleks esinenud.
2.Dali Ivanova hagi ei tunnistanud ning taotles aegumise kohaldamist.
Vastuse kohaselt ei sõlminud kostja 31.05.1999 hagejaga käsundilepingut. Samuti ei olnud kostjal kohustusi erastada Y asuv korter hageja nimele ja registreerida hageja uueks elukohaks Y asuv korter.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 31. detsembri 2007 otsusega hagi ja mõistis Dali Ivanovalt välja 500 000 krooni Pjotr Godžitašvili kasuks. Otsuse kohaselt ei ole nõue aegunud, sest hagi on esitatud kohtule 06.11.2006 ja seega ei ole 10aastane aegumistähtaeg, mis kehtestati VÕSRS alusel alates 01.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega, möödunud. Hagis esitatud võlaõiguslikule nõudele tuleb kohaldada kuni 01.07.2002 üldist aegumistähtaega, milleks on 10 aastat alates ajast, mil hageja kahjunõue muutus sissenõutavaks. Kohus leidis, et nõue muutus sissenõutavaks päeval, mil käsundisaajal oli veel viimane võimalus käsundit täita ja ta ei olnud hagis toodud asjaolude järgi veel käsundisaaja kohustusi rikkunud. Hagiavalduse kohaselt mainitud kohustuste rikkumise korral, luges kohus, et käsundi täitmise tähtpäev lõppes seega 22.06.1999, sest siis oli käsundisaajal veel viimane võimalus täita käsundit. 31.05.1999 on hageja teinud kostjale notariaalse volituse. Volitus anti alljärgnevaks:„ [...] erastada korter, mis asub Eestis, Narva linnas, Narvas Y, registreerida seadusega sätestatud korras, saades lepingu ja registreerimistunnistuse, selleks annan õiguse esitada minu nimel avaldusi, saada tõendeid ja teisi dokumente. Kirjutada minu eest alla, täita minu eest kõiki toiminguid ja formaalsusi, mis on seotud selle käsundiga.[...]“ Antud dokument on allkirjastatud hageja ja kinnitatud notari poolt. Samal päeval, 31.05.1999, on hageja teinud notariaalse avalduse, mille kohaselt ta ei ole vastu, et kostja vahetab Narvas X korteri Narvas Y korteri vastu. Antud avalduse kohaselt palub hageja end välja registreerida X korterist Narvas Y korterisse. Antud dokument on allkirjastatud hageja ja notari poolt. 16.07.1999 on kostja teinud avalduse, mille kohaselt palub ta end ja kostjat välja kirjutada elamispinnalt seoses elamispinna vahetusega Y. Dokumendist nähtub samuti, et kostja on teinud selle avalduse volikirja alusel. Samu asjaolusid kinnitab ka Narva Linnavalitsuse kiri hagejale, millest nähtub samuti, et antud avalduse tegi kostja volituse alusel ja seetõttu andmed muudeti 22.07.1999. Kohus ei nõustunud seetõttu kostja väitega, et ta ei ole käsunduslepingut sõlminud, kuivõrd on ta asunud osaliselt käsundisaaja õigusi ja kohustusi realiseerima. Samas ei nõustunud kohus ka hageja esindajaga, milles ta leiab, et kohus saab tuvastada, et hageja ennast ise välja ei kirjutanud. Kohus leidis, et käesolevas asjas on tõendatud, et kostja kirjutas hageja elukohast välja hageja nimel ja seda hageja nõusolekul. Kohus oli seisukohal, et nimetatud tõendite järgi oli tegemist käsunduslepinguliste suhetega hageja ja kostja vahel. Kuna käsundusleping sõlmiti 31.05.1999 ja see ei ole kestvusleping, siis tuleb vastavalt VÕSRS §-le 11 poolte vahel kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 394 lg 1 kohaselt käsunduslepingu järgi kohustub üks pool (volinik) teostama teise poole (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. VÕS § 104 lg 5 kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine, võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus leidis, et kostja oli teadlik tal lasuvatest käsundisaaja
kohustustest, sest ta osaliselt ka täitis käsundit. Sellest tulenevalt kostja pidi olema teadlik oma käitumise õigusvastasusest, kui ta lõpetas käsundi täimise enne, kui oli saavutanud käsunditäitmise eesmärgi. Teadlikkus tsiviilõiguses on tahtliku kohustuse rikkumise eelduseks, mistõttu kohus tuvastas, et kostja eeltoodust tulenevalt ka soovis õigusvastast tagajärge. Kohus leidis, et kostja kui käsundisaaja kohustuste rikkumine käsundi täitmisel on põhjuslikus seoses hagejale kui käsundi andjale tekkinud kahjuga. Hagejal oli sissekirjutus Narvas Xi . Kuna kostja jättis käsundisaaja kohustused täitmata, kaotas ta sissekirjutuse Narva linnas, kuna kostja jättis hageja sisse registreerimata ja seeläbi võimaluse erastada Narvas Y korterit. Kostja sõnul erastas ta ise nimetatud korteri. Hageja on märkinud, et poolte varasem elukoht Narvas kujutas endast ühetoalist korterit suurusega 18 m2. Sellise eluruumi maksumuseks käesoleval ajal on City 24 kinnisvaraportaali andmetel vahemikus 440 000 - 790 000 krooni, aritmeetiline keskmine 564 000 krooni. Hageja leiab, et temale tekitatud varalise kahju suuruseks tuleks arvestada 500 000 krooni. Kuna kohus hagi rahuldab ja kostja kahju nõude summa ja arvutuste kohta vastuväiteid ei esitanud, siis kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Dali Ivanova taotleb apellatsioonkaebuses Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti jäetud rahuldamata D. Ivanova taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks. Apellant taotles istungi edasilükkamist seoses tema esindaja haigusega. Hagejat esindas kohtuistungil advokaat. Kohus keeldus taotlust rahuldamast ja rikkus sellega TsMS § 7, mille kohaselt õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed; 2) on ebaõigesti jäetud kohaldamata aegumine. TsMS § 146 lg 4 kohaldamine osutab sellele, et apellant rikkus kohustusi tahtlikult. Kohus on valesti hinnanud dokumentaalseid tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud õigusnormi. Notariaalselt tõendatud avaldusest 31.05.1999 ja sama notari tõendatud volikirjast tuleneb, et mõlemad dokumendid olid välja antud P. Godžitašvilile isikut tõendava dokumendi (pass nr) alusel. Seega eluruumis sisseregistreerimise ajal puudus vastustajal Eesti territooriumil kehtiv isikut tõendav dokument. Seoses sellega ei olnud võimalust teda elukohas registreerida. Vastustaja hakkas isikut tõendavat dokumenti taotlema 2002 või 2003. Seega ei olnud apellandi tegudes tahtlust ega mitteõiguspärast käitumist; 3) on ebaõigesti kohaldatud EES § 4 lg 1. Seoses asjaoluga, et vastustajal puudus isikut tõendav dokument, mis kehtis Eesti territooriumil, ei saa rääkida eluruumi erastamise õiguse realiseerimisest. Vastavalt EES § 4 lg-le 1 (27.03.1999-29.11.2000 redaktsioonis) on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. P. Godžitašvili ei ole D. Ivanova perekonna liige, ta ei elanud Narvas aadressil Y korteris. Eluruumi erastamise kohustatud subjekt ei saanud kirjalikku kokkulepet kinnitada, sest P. Godžitašvilil ei olnud kehtivat isikut tõendavat dokumenti, mis omaks õigusjõudu Eesti territooriumil. Vastavalt EES § 4 lg-le 3 (27.03.1999-29.11.2000 redaktsioonis) on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks
vähemalt 18-aastane välismaalane, kellel on välismaalaste seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisluba või tähtajaline elamisluba Eesti Vabariigis, kuni elamisloa saamiseni ka Eestisse enne 1990. aasta 1 juulit asunud ja jätkuvalt Eestis elav välismaalane, kellel oli Eesti NSV alaline sissekirjutus. Toimiku materjalidest tuleneb, et vastustajal eluruumis sisseregistreerimise ja eluruumi erastamise õiguse realiseerimise ajaks ei olnud Eesti Vabariigi elamisluba ega elamisluba taotlust; 4) jääb arusaamatuks, mis põhjusel hagejale tekitatud kahju hinnates võttis kohus arvesse hageja õiguse eluruumi erastamisele, kuigi D. Ivanova oli eluruumi üürnik. Kui P. Godžitašvilil oleks sissekirjutus, siis tal oleks õigus eluruumi erastamisele, sama õigus eluruumi erastamisele oli ka D. Ivanoval. Sellest järeldub, kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Toimiku materjalidest on selge, et olukorda, millises oli vastustaja, ei saaks apellant omal soovil kuidagi muuta. Seega ei saanud kahju hüvitamise kohustust tekkida; 5) on otsus vastuoluline. Oma põhjenduste alguses kohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et kostja ei sõlminud hagejale üürilepingut ega registreerinud hagejat sisse Narvas Y. Kuid kahju hüvitamise suuruse määramisel leidis kohus, et kostja kui käsundisaaja kohustuste rikkumine käsundi täitmisel on põhjuslikus seoses hagejale kui käsundi andjale tekitatud kahjuga. Hagejal oli sissekirjutus Narvas Xi, aga kostja jättis hageja sisse registreerimata ja seeläbi võimaluseta erastada Narvas Y korterit. Jääb arusaamatuks, miks võttis kohus kahju suuruse määramisel aluseks eluruumi, millisest P. Godžitašvilil oli soov välja registreerida. Ka ei ole selge kahjusumma. Analoogilise eluruumi X maksumuseks on paremal juhul 250 000 krooni.
5.Pjotr Godžitašvili vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle muutmata ja Viru Maakohtu 31. detsembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) jättis kohus kostja taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks põhjendatult rahuldamata. Selle kohta, et kostjal oli lepinguline esindaja, kellel oleks kõik menetlusosalise õigused, toimikus andmed puudusid. Samuti ei suutnud ta kohtule selgitada, miks ta ei ole kirjalikke tõendeid või taotlust kohtuistungi edasilükkamise kohta esitanud varem ja põhjendatult; 2) on ebaõige väide, et volitust Y hageja elukohana registreerimise kohta ei olnud võimalik täita kostjast mitteolenevatel põhjustel, sest apellant ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et see oleks nii olnud või et ta oleks hagejat nendest asjaoludest koheselt teavitanud või et käsundiandja oleks oma käsundit muutnud. Kohtule oli esitatud dokumentaalne tõend, et hageja ja kostja sisseregistreerimiseks Y aadressile oli luba olemas, mis lükkab kostja väited ümber. Hageja on oma esindajale ja kohtule kinnitanud, et ta sai sellest teada, et kostja ei olegi Y asuvasse eluruumi teda sisse registreerinud, alles KMA vastavast õiendist mitu aastat hiljem. Sellel põhjusel keelduti talle väljastamast isikut tõendavat dokumenti ja menetlemast tema elamisloa taotlust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada täielikult materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Pjotr Godžitašvili hagi Dali Ivanova vastu kahju 500 000 krooni hüvitamiseks rahuldamata.
7.Aegumine. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja nõuab kahju hüvitamist 31.05.1999 käsunduslepingu alusel, milline sõlmiti kolmeks aastaks. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
1.juulit 2002. TsÜS § 116 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) sätestas, et aegumise kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Käsunduslepingust tulenevalt pidi kostja vahetama Narvas Xi asuva eluruumi Narvas Y asuva eluruumi vastu, registreerima hageja endisest eluruumist välja, erastama Narvas Y eluruumi ning sisse registreerima hageja sellesse eluruumi. Kostja seletuse kohaselt tegi ta korda eluruumide vahetusdokumendid, kuid venda (hagejat) uude eluruumi sisse ei registreeritud, kuna vennal ei olnud elamisluba ja kehtivat isikutunnistust. Ta teatas sellest 1999. a sügisel hagejale, kes elas sel ajal Ivangorodis. Kostja seletust kinnitavad avaldus AS-le Narva Elamuvaldus (t.l 100), millest nähtuvalt on ta soovinud hagejat endiselt elamispinnalt välja kirjutada seoses korterite vahetusega Y ning väljavõtted kostja passist (t.l 179-184), milledest nähtuvalt on kostja käinud 1999. a sügis-talvel korduvalt Ivangorodis. Hageja on võtnud omaks, et tal ei olnud 1999. a elamisluba ja Eestis kehtivat isikutunnistust, samuti selle, et kostja käis tal 1999.a sügisel Ivangorodis külas. Samas hageja eitab, et kostja oleks selgitanud talle sisseregistreerimise võimatust Y korterisse. Ringkonnakohus leiab, et käsunduslepingu olemusest tulenevalt on mõlemal poolel vastastikused õigused ja kohustused ning mõlemad pooled peavad õigusi ja kohustusi täitma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Sellest tulenevalt pidi hageja tundma huvi käsunduslepingu täitmise vastu, kuivõrd ta on ise kinnitanud, et tema jaoks oli tähtis sissekirjutuse olemasolu Eestis (Y) ning ta teadis ka seda, et käsundusleping on sõlmitud kolmeks aastaks. Samuti ei ole hageja lükanud ümber kostja väidet, et ilma elamisloata ja kehtiva isikutunnistuseta ei ole võimalik isikut elamispinnale sisse registreerida. Elamispinnale sissekolimise luba (t.l 84) on üksnes eelduseks sisseregistreerimisele ning seetõttu on põhjendamatu hageja väide, et nimetatud loa alusel oleks pidanud kostja hageja Y sisse registreerima. Eelneva alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et hageja sai 1999. a sügisel teada, et tema sisseregistreerimine Y korterisse ei ole võimalik ning selles osas ei ole käsundusleping täidetav. Vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 2 kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
1.juulist 2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt väidetava kahju hüvitamist kuni 01.07.2005. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas hagi Viru Maakohtusse 06.11.2006. Kuna kostja nõudis aegumise arvestamist, siis tuleb aegumist kohaldada ning hageja nõue 500 000 krooni hüvitamiseks tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, siis tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastasest aegumistähtajast. Maakohtu seisukoht, et kostja pidi olema teadlik oma käitumise õigusvastasusest, kui ta lõpetas käsundi täitmise enne, kui oli saavutanud käsundi täitmise eesmärgi ning et teadlikkus on tahtliku kohustuse rikkumise eelduseks ja seetõttu kostja soovis õigusvastast tagajärge, on vastuolus asja materjalidega.
Kuivõrd kostjal ei olnud võimalik hagejat sisse registreerida hagejast tulenevate asjaolude tõttu (kehtiva isikutunnistuse ja elamisloa puudumine) ning kostja teavitas sellest hagejat, siis ei ole kostja tahtlik kohustuste rikkumine põhjendatud.
8.Kahju 500 000 krooni. Isegi kui eeldada, et hageja nõue ei oleks aegunud, oleks hageja nõude rahuldamine põhjendamatu. Maakohus on ekslikult leidnud, et kostja rikkus TsK §-s 395 sätestatud kohustusi ja põhjustas sellega hagejale kahju. Nagu ringkonnakohus eelnevalt käesoleva otsuse p-s 7 märkis, ei olnud kostjal võimalik hagejat elamispinnale Y sisse registreerida ning ta teavitas sellest hagejat. Seega ei ole kostja rikkunud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi ning ta ei vastuta kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest, nagu seda ekslikult leidis maakohus. VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohus on õigesti märkinud, et nimetatud kahju hüvitamise põhimõte on rakendatav ka TsK § 222 lg 1 kohaldamisel. Kahju hüvitamise eesmärk rajaneb eeldusel, et kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kujutab endast vahet isiku tegeliku varalise olukorra ja selle olukorra vahel, milles olnuks isiku varaline seisund ilma kohustuse rikkumiseta. Eeldades, et kostja rikkus kohustust (ei registreerinud hagejat elamispinnale Y), ei oleks hageja varaline olukord muutunud võrreldes kohustuse rikkumise eelse seisundiga, kuna üksnes sisseregistreerimine ei oleks andnud hagejale õigust elamispinda erastada. Seega ei oleks hageja kahju saanud ka juhul, kui kostja oleks rikkunud hageja poolt märgitud kohustust. Eluruumi erastamise õigustatud subjektid on isikud, kes vastavad EES §-s 4 sätestatud tingimustele. Hageja ei ole tuginenud asjaolule ja asja materjalidest ei nähtu, et pooltel oli sõlmitud EES § 4 lg-s 1 märgitud kokkuleppe, et Y eluruumi erastaks hageja. Samuti ei vastanud hageja EES § 4 p-s 3 märgitud tingimustele, kuna tal ei olnud elamisluba ja ta ei olnud seda 1999. a taotlenud ning ta oli lahkunud elama väljapoole Eestit. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et elamisluba asus ta taotlema alles 2006. a. Eeltoodu alusel on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuna kostja jättis hageja sisse registreerimata, kaotas hageja võimaluse erastada Y 10-15 eluruumi. Seetõttu tuleb hageja nõue kahju 500 000 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
9.Põhjendatud ei ole apellandi väide maakohtu poolt TsMS § 7 rikkumise kohta. Kuivõrd kohtule ei olnud esitatud kostja esindaja volikirja ega tõendit viimase väidetava haiguse kohta, siis ei olnud kohtul alust kohtuistungi edasilükkamiseks.
10.Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb poolte menetluskulud nii maakohtus kui ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.