Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson, kohtuistungi sekretär Anu Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2009, Rapla Tsiviilasja number 2-08-76628 Tsiviilasi Roman Voropai hagi AS RMW vastu lõpparve kinnipidamise eest viivise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 5676,50 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad hageja Roman Voropai ( isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx, xxxxxxx x-xx), hageja esindaja advokaat Mariliis Proos, kostja AS RMW ( reg.nr 10048485, asukoht Rapla, Kastani 5), kostja esindaja advokaat Liivi Väärsi Kohtuistungi toimumise aeg 11.02.2009 Resolutsioon Jätta Roman Voropai hagi AS RMW vastu lõpparve kinnipidamise eest viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulud jätta Roman Voropai kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendmaist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendmaise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja asus kostja juurde tööle 29.10.2007. Hageja ja ettevõtte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt töötas ta ettevõttes autojuhina. Tööleping on töötajaga lõpetatud 03.03.2008. Töölepingu lõpetamise päeval tööandja hagejale kõiki summasid välja ei maksnud. Töötaja pöördus 2008.a maikuus on nõuetega Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni. Töötaja leidis, et talle on tasumata töölähetuse päevarahad, 2007.a detsembrikuu palk, viivis detsembrikuu palga väljamaksmisega viivitatud aja eest, 2008.a veebruarikuu palk ning hüvitis kasutamata puhkuse eest. Töövaidluskomisjoni otsuse sai hageja esindaja kätte 14.10.2008. Töövaidluskomisjoni istungil tehti kindlaks, et põhjendamata on R.Voropai nõuded töölähetuse päevarahade, palga ning puhkusehüvitise nõuete osas. Töövaidluskomisjon mõistis oma otsusega töötaja kasuks aga välja viivise detsembri palga välja maksmisega viivitatud 13 päeva eest summas 404.- kr. Samuti viivise lõpparve viie päevase kinnipidamise eest summas 1752.- kr. Töövaidluskomisjon leidis, et tööandja maksis 10.03.2008 töötajale kõik saadaolevad ja teadaolevad summad välja. Kuivõrd töötaja ei olnud aga nimetatud ajaks esitanud tööandjale nõuet viiviste saamiseks, ei ole alust rääkida ka viiviste kinnipidamisest ja ühtlasi ka lõpparve maksmisega viitamisest. Küll aga tuleb töövaidluskomisjoni arvates lõpparve kinnipidamisena käsitleda ajavahemikku 03.03.-10.03.2008, kuna ei ole tõendatud pooltevaheline kokkulepe lõpparve hilisemaks maksmiseks ning vastavalt TLS § 119 lg 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamise eest maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte suuremas summas, kui töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega osas, mille kohaselt ei loeta lõpparvet viivises olevaks rohkem kui viie päeva osas, kuivõrd töötaja ei olnud lõpparve maksmise ajaks esitanud tööandjale viivise nõuet detsembri palga maksmisega viivitatud aja eest. Töövaidluskomisjon kirjutab oma otsuses, et vastavalt palgaseadusele § 35-le on töötajal õigus nõuda viiviseid 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest väljamaksmisele kuuluvast palgasummast. Palgaseaduse § 35 ütleb aga tegelikult, et palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Seega ei seo seadus tööandja viivise maksmise kohustust sellega, kas töötaja esitab töösuhte ajal vastava nõude või mitte. Seega ei saa ka öelda, et tööandja ei olnud teadlik töötaja vastava nõude olemasolust. Eeltoodust lähtudes leiab hageja, et lõpparve maksmisega viivitas tööandja kuni palgaviivise väljamaksmiseni, mis toimus peale töövaidluskomisjoni poolt vastava otsuse langetamist. Seega on põhjendatud ka hageja nõue mõista kostjalt välja lõpparve kinnipidamise eest tema ühe kuu keskmine palk, millest tuleb maha arvestada töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud ning kostja poolt tasutud viivis viie päeva eest summas 1752.- kr. Hageja nõue Hageja palub kostjalt välja mõista lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga, millest on maha arvestatud viivis summas 1752.- krooni, s.o 5676,50 kr. Kostja vastuväited Kostja esindaja L.Väärsi vaidleb hagile vastu. Viivis ei kuulu palga hulka. Kostja leiab, et viivise nõuet ei olnud hageja esitanud enne kui töövaidluskomisjonis. Viivise nõue on aegunud, kuna töötajal oli õigus nõue esitada nelja kuu jooksul, kuid esitas nõude alles töövaidluskomisjonis 16.05.2008. Palgapäev oli 08.01.2008. Viivitamisena ei saa käsitleda summa väljamaksmise nõuet, mida töölepingu lõpetamise päevaks ega ka lõpparve
väljamaksmise päevaks ei olnud kostjale esitatud. Kirjalikus vastuses palub kostja hagejalt välja mõista viivise 404.- kr, kuna viivise nõue on aegunud. Maakohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja asus kostja juurde tööle 29.10.2007 ning tööleping on lõpetatud 03.03.2008. TLS § 35 sätestab, et palga maksmisega või töötaja pangaarvele ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Töövaidluskomisjoni otsusest 29.08.2008 nähtub, et kostjalt mõisteti välja hageja kasuks viivis 404.- krooni 2007.a detsembrikuu palga väljamaksmisega hilinemise eest. Kostja nimetatud otsust vaidlustanud ei ole. Oma kirjalikus vastuses palub ta küll hagejalt viivise 404.- kr välja mõista, kuid vastavat taotlust, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina, kostja esitanud ei ole. Seega kohtul puudub pädevus arutada hageja nõuet kostja vastu viivise 404.- kr väljamõistmise osas. Asjas ei oma tähtsust, kas viivise nõue summas 404.- kr on aegunud või mitte. Palgaseaduse § 32 lg 1 sätestab, et tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. TLS § 74 lg 2 sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et hageja oleks tööandjalt nõudnud 2007.a detsembrikuu palga hilinemisega maksmise eest viivist PaS § 35 järgi kostja juures töötamise ajal ega vaidlustanud selle maksmatajätmist enne töölepingu lõpetamist 03.03.2008. Hageja ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Nimetatud nõude esitas ta töövaidluskomisjoni 03.06.2008, s.o üle nelja kuu hiljem 2007.a detsembrikuu palgapäevast 08.01.2008. Vaidlustamata lõpparve maksis tööandja välja 10.03.2008, kuigi hilinemisega, aga selle eest töövaidluskomisjon mõistis tööandjalt välja keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest summas 1752.- kr. Töövaidluskomisjon tuvastas, et hagejal oli viivise saamise õigus 2007.a detsembrikuu palga hilinemisega maksmise eest ja palga väljamaksmisega viivitati kuni 21.01.2008, s.o palk maksti välja enne töölepingu lõpetamist. Seega on hagejal õigus saada viivist Palgaseaduse § 35 alusel. Kohus leiab, et ekslik on kostja seisukoht, et seadus ei seo tööandja viivise maksmise kohustust sellega, kas töötaja esitab töösuhte ajal vastava nõude või mitte. Tööandja ei pidanud lõpparvet kinni viivise osas seoses 2007.a detsembrikuu palga maksmisega viivitamise eest, sest vastavat nõuet ei olnud hageja esitanud. Tööandja maksis välja kõik teadaolevad ja saadaolevad summad 10.03.2008. TLS § 119 lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kohus leiab, et tööandja vastutust TLS § 119 lg 2 alusel ei tule kohaldada. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda.
Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.