Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-149-08 Tartu, 25. veebruar 2009. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Piimandusühistu E-Piim hagi Ago Tederi, Toomas Milleri ja Tori-Selja Piimaühistu vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud varalise kahju eest 3 122 553 krooni 50 sendi suuruse hüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 206-33809 Piimandusühistu E-Piim kassatsioonkaebus 3 122 553 krooni 50 senti Hageja Piimandusühistu E-Piim (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper Kostja Ago Teder (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar Kostja Toomas Miller (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raul Oberg Kostja Tori-Selja Piimaühistu (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raul Oberg 26. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-33809 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Piimandusühistule E-Piim kassatsioonkaebuselt 14. juulil 2008. a tasutud kautsjon 31 225 (kolmkümmend üks tuhat kakssada kakskümmend viis) krooni 55 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Piimandusühistu E-Piim (hageja) esitas 13. novembril 2006. a Harju Maakohtule hagi Ago Tederi (kostja I), Toomas Milleri (kostja II) ja Tori-Selja Piimaühistu (kostja III) vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud varalise kahju eest 3 122 553 krooni 50 sendi suuruse hüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja (endise nimega TULUNDUSÜHISTU E-PIIM) 5. veebruaril 2001 Pärnu Politseiprefektuurile avalduse kostja II kriminaalvastutusele võtmiseks. Avalduse kohaselt tootis ja turustas kostja III kostja II korraldusel alates 1998. a juulist juustu, mille pakendil on tähis �Kuldne Eesti Juust�, millega rikuti hageja kui kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST omaniku ainuõigust. Pärnu Prokuratuurilt saadud teate kohaselt alustati 26. aprillil 2001 kriminaalmenetlust kriminaalkoodeksi (KrK) § 283 järgi. Hageja esitas kriminaalasjas 14. detsembril 2001. a tsiviilhagi 3 122 553 krooni 50 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks, paludes selle välja mõista kostjatelt II ja III ühiselt. Hageja tunnistati tsiviilhagejaks 18. märtsi 2002. a tsiviilhagejaks tunnistamise määrusega. Kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus leiti, et kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST omaniku ainuõiguse teadva rikkumise panid ajavahemikul juuni 2000. a kuni
november 2001. a toime kostjad I ja II. Kriminaalasja kohtueelne menetlus kestis 26. aprillist 2001 kuni 21. aprillini 2006, mil kriminaalasi saadeti Harju Maakohtusse. Harju Maakohus lõpetas kriminaalasja menetluse 30. oktoobri 2006. a määrusega kostjate I ja II suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel. Hagejale kuulub sõnaline kaubamärk EESTI KULDNE JUUST, mis omab õiguskaitset alates
17.detsembrist 1997. Hageja omab sellest kuupäevast ainuõigust sõnakombinatsiooni EESTI KULDNE JUUST kasutamiseks juustutoodetel. Kaubamärk kanti kaubamärgiregistrisse 8. juunil 2000. Kostja III tootis ja turustas alates juulist 1998. a juustu, mis oli tähistatud etiketiga �Kuldne Eesti Juust�. Tootmise ja turustamise eest kostja III juures vastutas kostja II. Hageja edastas
11.juulil 2000 kostjatele II ja III nõude lõpetada kaubamärgiõigust rikkuv tegevus, teatades, et loeb nende tegevuse juustu valmistamisel ja turustamisel etiketiga �Kuldne Eesti Juust� oma õiguste rikkumiseks. Kostjad olid teadlikud hageja kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST õiguskaitsest ja selle ulatusest. Kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus selgitati välja, et lisaks kostjale II rikkus kaubamärgiseaduse (KaMS) § 5 lg 3 p 1 ka kostja I. Kostja III toote vastavusdeklaratsioonidel oli juustu nimetuseks märgitud �Kuldne Eesti Juust�. See tähis on äravahetamiseni sarnane hagejale kuuluva kaubamärgiga EESTI KULDNE JUUST. Kostjad panid hageja kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise toime ajavahemikul juuli 1998 kuni vähemalt november 2001. Alates juunist 2000 oli tegemist hageja kaubamärgiomaniku ainuõiguse teadva rikkumisega. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2006. a määruse kohaselt tegutsesid kostjad I ja II kaudse tahtlusega. Maakohus tuvastas kriminaalmenetluse lõpetamisel, et kostjad panid toime hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise, kuid kuna nende süü ei olnud suur, siis ei olnud nende karistamine vajalik. Tsiviilhagi esitati 14. detsembril 2001 ehk veel enne, kui lõpetati kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumine. Ajavahemikul 14. detsember 2001 kuni 30. oktoober 2006 oli hagi aegumine peatunud. Hageja kahju seisneb tema kaubamärgiga äravahetamiseni sarnast tähist kandvate juustutoodete turustamise tõttu saamata jäänud tulus. 1998. a juunis oli hageja juustu EESTI KULDNE JUUST läbimüük 9951,79 kg, juulis aga üksnes 2997,69 kg. Sellist langust müügimahus ei oleks tekkinud, kui kostjate tegevuse tõttu ei oleks juulis 1998 hakatud müüma toodet �Kuldne Eesti Juust�. Saamata jäänud tuluks on kasum, mida hageja oleks saanud 1998. a juulist kuni õigusvastase tegevuse lõpetamise hetkeni kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST normaalsel kasutamisel. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagis on kahju suurus arvestatud seisuga 31. oktoober 2001. Tekkinud kahju suuruseks on 3 122 553 krooni 50 senti. Kahju tekitasid kostja II ja kostja III ühiselt, kuivõrd tsiviilhagi esitamise ajaks 14. detsembril 2001 ei olnud hagejale teada veel kostja I osalus ja ulatus hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumises. Kostja I tekitas hagejale varalist kahju, kuna ta korraldas juustu markeerimise kleebistega ja korraldas juustu müügi jaesektorile. Kriminaalmenetlus algatati 26. aprillil 2001, mil puudus juriidilisel isikul karistusõiguslik vastutus. Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 43 lg 1 kohaselt sai tsiviilkostjana kaasata ettevõtteid, kes
seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest. Kostja III vastu on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi ning tema suhtes ei ole tehtud kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrust.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi, vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I leidis, et kuna kriminaalasjas kedagi süüdi ei mõistetud ning keegi ei tunnistanud end ka ise süüdi, tuleb kostjat I käsitada temale kriminaalasjas inkrimineeritud teos süütuna. Tsiviilhagi menetlus on lõpetatud. Seadusest ei tulene, et kriminaalmenetluses lõpetatud tsiviilasja menetlust saaks käsitada käesoleva tsiviilasja eelmenetlusena. Hagi on aegunud. Kuivõrd hageja väidab, et viimati tekitati temale kahju oktoobris 2001, siis aegus nõue 1. juulil 2005. Hageja ei ole esitanud adekvaatset tarbijauuringut. Puuduvad põhjendused, miks oleks tarbija eelistanud hageja toodet teiste turuosaliste toodetele. Hageja poolt kaubaturul kasutatav tähis ja väidetav konkureeriv tähis on erinevad. Hagist ei selgu, missugusel faktilisel ja õiguslikul alusel oleks võimalik väidetavat osaühingu ja aktsiaseltsi tekitatud kahju nõuda sisse selle osaühingu juhatajalt või aktsiaseltsi tegevdirektorilt. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, kuidas ja millal just kostja I takistas hageja kaubamärgi normaalset kasutamist. Kostja I ei ole hageja toodete turustamisele teinud mingeid takistusi. Hageja hinnatud saamata jäänud tulu ei ole kontrollitav. Kostja I ei korralda juustude markeerimist ega ole sellega kunagi tegelenud. Hageja väitel tunnistas kriminaalasja kohtueelse menetluse organ ta tsiviilhagejaks. See ei tähenda tsiviilhagi menetlusse võtmist, kuivõrd seadusega ei ole kohtueelse menetleja pädevusse antud õigust tsiviilhagi menetlusse võtmiseks. See õigus on vaid kohtul. Kostjat I ei ole tsiviilhagejaks tunnistamise määruses kostjana nimetatud, seega kriminaalmenetluse tsiviilhagi teda ei puuduta. Kostjad II ja III leidsid, et hagi on aegunud. Väidetava kahju tekkimisest ja selle kahju tekitanud isikutest, s.o kostjatest II ja III sai hageja teada juulis 2000 (hageja kirjalik nõue 11. juulist 2000).
14.detsembri 2001. a tsiviilhagejaks tunnistamise avalduses ei ole hageja ühemõtteliselt väljendanud, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse. 18. märtsi 2002. a tsiviilhagejaks tunnistamise määrusest ei nähtu samuti, kes on kriminaalasja kaasatud tsiviilkostjana. Kriminaalasjas ei viita ükski menetlusdokument sellele, et kostja III oleks kaasatud kriminaalasja tsiviilkostjana. Samuti ei ole tuvastatav, et kostja III kannaks seaduse alusel varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest, kui kostja II oleks kostja III prokuristina toime pannud kuriteo. Hageja ei ole kriminaalasjas ega ka tsiviilkohtumenetluses kuni praeguse hagi esitamiseni kostja III vastu tsiviilhagi esitanud. Seda seisukohta kinnitab ka hageja esindaja 6. aprillil 2005. a koostatud ja esitatud tsiviilhagi täiendamise taotlus. Aegumine ei katkenud ja hageja nõue on aegunud. Hagiavaldusele lisatud Harju Maakohtu 30. oktoobri 2006. a kohtumääruses, millega lõpetati kriminaalmenetlus mõlema süüdistatava (kostja I ja kostja II) suhtes süüdistuses KrK § 283 (KarS § 226 lg 1) järgi KrMS § 202 lg 1 alusel, sisalduvad asjaolud ja esitatud õiguslikud hinnangud ei saa olla aluseks ja siduvaks tsiviilkohtumenetluses. Isegi kui tsiviilkohtumenetluses oleks tuvastatav kostjate õigusvastane tegu, s.o hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumine, saaks see kõne alla tulla ainult alates 8. juunist 2000, mil hageja kaubamärk EESTI KULDNE
JUUST kanti kaubamärgiregistrisse. Hagiavaldusest ei nähtu, millise tegevusega on kostjad II ja III rikkunud hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigust. Hageja kaubamärk EESTI KULDNE JUUST ja tähis �Kuldne Eesti Juust� ei ole äravahetamiseni sarnased. Isegi kui oleksid tuvastatavad kostjatel tsiviilvastutuse tekkimise muud elemendid, ei ole hageja millegagi tõendanud hagiavalduses märgitud asjaoludel ja suuruses kahju tekkimist.
3.Harju Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2008. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3 122 533 krooni 50 senti. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas 5. veebruaril 2001 Pärnu Politseiprefektuurile kriminaalasja algatamise avalduse. Avalduse kohaselt tootis ja turustas kostja III kostja II korraldusel alates 1998. a juulist juustu, mille pakendil on tähis �Kuldne Eesti Juust�.
26.aprillil 2001 teatati hagejale kriminaalmenetluse alustamisest. Sellest saab teha järelduse, et hageja sai kõige varem juulis 1998 teada, et kostja II ja kostja III rikuvad tema ainuõigust. Seega algas hagi aegumise tähtaeg juulis 1998. Enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kümme aastat. 1. juulil 2002 jõustus uus tsiviilseadustiku üldosa seadus (kehtiv TsÜS), mille § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
1.juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kuna VÕSRS § 9 lg 3 praegusel juhul ei kohaldu, tuleb vaidlusalusele nõudele kohaldada kehtiva TsÜS-i sätteid hagi aegumise kohta. Hageja esitas 14. detsembril 2001 tsiviilhagi kriminaalasjas ja kriminaalasi oli algatatud KrK § 283 alusel kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise uurimiseks. Tsiviilhagi esitamise ajal 14. detsembril 2001 kehtinud KrMK § 41 lg 1 kohaselt on kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu tsiviilhagi, mis vaadatakse kohtus läbi koos kriminaalasjaga kriminaalmenetluse koodeksis ettenähtud korras. Hagejale ei pidanud olema tsiviilhagi esitamisel teada, kes tema õigusi rikub, ja tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud KrMK kohaselt ei olnud tsiviilhagi esitamise eelduseks hageja teadlikkus tsiviilkostjate ringist või selle kindlaksmääramine. Samuti ei olene hagi aegumise katkemine TsÜS § 121 lg 1 p 1 alusel asjaolust, kas menetlejad tunnistasid kedagi tsiviilkostjaks määrusega või millal see määrus tehti. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilistest isikutest kostjate I ja II suhtes koostati süüdistusakt ja nad anti kohtu alla, kostja III suhtes kriminaalmenetlust lõpetatud ei ole. Seega katkes tsiviilhagi esitamise tõttu hagi aegumise tähtaeg kõigi hageja kui kaubamärgiomaniku õigust vaidlusalusel ajavahemikul rikkunud isikute suhtes. Aegumine hakkas
edasi kulgema 30. oktoobril 2006, kui jõustus Harju Maakohtu kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise kohta kostjate I ja II suhtes. Edasi kohaldub hagi aegumisele alates 1. juulist 2002 kehtiv kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg. Eeltoodud põhjustel ei olnud praeguses tsiviilasjas nõude esitamise ajaks nõue ühegi kostja vastu aegunud ja aegumist ei ole võimalik kohaldada. Maakohus leidis, et esinevad kahjuhüvitisnõude rahuldamise eeldused - kostjate poolt hageja kui kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine, hageja kahju saamata jäänud tulu näol ja põhjuslik seos hageja õiguste rikkumise ja kahju vahel. Kostjad ei ole tõendanud, et nad ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostjad vastutavad hagejale tekitatud kahju eest solidaarselt.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks või kui ringkonnakohus peab võimalikuks kohaldada aegumist, siis jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et esitatud nõuded kõigi kostjate vastu on aegunud. Aegumistähtaeg algas
1.juulil 2002 ja kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 30. juunil 2005. Selleks ajaks ei olnud hagi kohtule esitatud. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, nagu oleks aegumistähtaeg olnud katkenud kriminaalmenetluses hagi esitamise tõttu. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kuivõrd hageja esitas kriminaalmenetluses avalduse, millega ta seostab aegumistähtaja katkemist, enne 1. juulit 2002, siis tuleb selle üle, kas selle avalduse esitamine
14.detsembril 2001 katkestas hagi aegumise, otsustada enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse alusel. Sel ajal kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p-de 1-4 kohaselt katkes aegumistähtaja kulg hagi esitamisega, nõude esitamisega pankrotimenetluses, nõude esitamisega vahekohtule ja kohustatud isiku poolt võlga tunnistava teo tegemisega. Tegemist oli kinnise loeteluga ja selles ei olnud sätestatud, nagu katkestaks aegumistähtaja ka kohtueelses kriminaalmenetluses nõudeavalduse esitamine. Samuti ei olnud sätestatud, nagu võiks kohtueelses menetluses nõude esitamise võrdsustada hagi esitamisega. Võimalus taotleda kahju hüvitamist kriminaalmenetluses nõude esitamisega ei välistanud kahju kannatanud isiku õigust esitada hagi kahju hüvitamiseks tsiviilkohtumenetluses. Hageja on oma nõude kostja III vastu sõnastanud 14. detsembri 2001. a avalduses. Sel ajal kehtinud KrMK § 43 nägi ette võimaluse kaasata kriminaalasja menetlusse tsiviilkostjana muu hulgas isikuid, kes seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest. KrMK § 116 lg 1 kohustas uurijat selgitama, kes kannab varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest, ja sama paragrahvi lõikes 2 nähti ette, et kui süüdistatava tegevuse eest kannavad seaduse järgi varalist vastutust teised isikud, peab uurija tunnistama need tsiviilkostjaks, tehes selle kohta määruse ja
teatades sellest neile. KrMK § 43 lg-tes 2-4 nähti tsiviilkostjale ette menetlusõigused, sealhulgas õigus hagile vastu vaielda, selle kohta seletusi anda ja esitada tõendeid ning taotlusi. Kriminaalmenetlusse ei ole kostjat III kaasatud tsiviilkostjana seaduses sätestatud korras. Õigusrikkumise ja kahju väidetava tekitamise ajal kehtinud KrK ei näinud ette võimalust juriidilise isiku kriminaalvastutusele võtmiseks ja kostja III ei osalenud kriminaalmenetluses üldse menetlusosalisena. Isiku puhul, keda kriminaalmenetlusse ei ole menetlusosalisena kaasatud, ei saa kerkida küsimust aegumise katkemisest kriminaalmenetluses nõudeavalduse esitamise tõttu. Vaatamata sellele, et hageja seostab kõigi kolme kostja suhtes aegumistähtaja katkemist kriminaalmenetluses 14. detsembril 2001 esitatud nõudeavaldusega, mainis ta kostjat I kui kahju tekitajat, kelle vastu kahju hüvitamise nõue on suunatud, esimest korda 6. aprillil 2005. a politseile esitatud avalduses, korrates ka oma nõuet kostja II vastu. Selle avalduse esitamise ajaks ei olnud hagi aegumistähtaeg veel möödunud ja selle üle otsustamiseks, kas märgitud avalduse esitamisega katkes või peatus kostja I ja kostja II vastu esitatud hagi aegumise tähtaeg, tuleb VÕSRS § 9 lg-st 1 tulenevalt kohaldada alates kehtivas TsÜS-is sätestatut. Kehtiva TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkestab aegumise üksnes kohustatud isiku poolt nõude tunnustamine, millele hageja ei ole aga tuginenud. Samas peatub kehtiva TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine hagi tagamiseks enne hagi esitamist, kui see avaldus rahuldatakse. Alles 1. jaanuaril 2006 jõustus kehtiva TsÜS § 160 lg 2 p 4, mille kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud ka avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Et see säte jõustus pärast vaidlusaluses asjas esitatud hagi aegumistähtaja lõppemist 30. juunil 2005 ja sellele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu, siis ei ole säte kohaldatav vaidlusaluses asjas. Kuna hagi on aegunud kõigi kolme kostja suhtes ning juba ainuüksi sel põhjendusel tuleb hagi jätta rahuldamata, siis ei ole poolte esiletoodud ülejäänud asjaoludel vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1. Tsiviilhagi esitamise tõttu 14. detsembril 2001 katkes hagi aegumise tähtaeg kõigi hageja kui kaubamärgiomaniku õigust vaidlusalusel ajavahemikul rikkunud isikute suhtes. Aegumine hakkas edasi kulgema 30. oktoobril 2006, kui jõustus maakohtu kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise kohta füüsilistest isikutest kostjate suhtes. Hageja esitas 14. detsembril 2001 kriminaalasjas kannatanuna tsiviilhagi kriminaalmenetluses kohtueelse uurimise ehk eeluurimise staadiumis tollel ajal kehtinud KrMK § 41 järgi. Hageja tunnistati tsiviilhagejaks kohtueelse menetleja (uurija) 18. märtsi 2002. a määrusega, mis tähendab, et tsiviilhagi oli nimetatud kuupäevast
ka menetlusse võetud. TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaldamiseks piisab hagi esitamisest. TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaldamine ei eelda hagi menetlusse võtmist. Hagejale jääb arusaamatuks, millisele KrMK sättele tuginedes pidanuks uurija tegema tsiviilhagejaks tunnistamise määruse kellegi suhtes või tsiviilkostjaks tunnistamise määruse süüdistatavate suhtes. KrMK § 116 lg 2 kohaselt oli uurija kohustatud tunnistama tsiviilkostjaks need isikud, kes kannavad seaduse järgi varalist vastutust süüdistatava tegevuse eest. Tsiviilhagejaks tunnistamise määrusest ei pidanudki nähtuma, kelle suhtes on kannatanu tunnistatud tsiviilhagejaks. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi aegumise katkemine TsÜS § 121 lg 1 p 1 alusel ei olene asjaolust, kas kriminaalasja menetlejad on kedagi tunnistanud tsiviilkostjaks määrusega või millal see määrus tehti. Ringkonnakohus kohaldas vääralt tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud TsÜS § 121. Tsiviilhagejaks tunnistamise määrus on võrdsustatav tsiviilhagi menetlusse võtmisega ning nimetatud määrus tehti
18.märtsil 2002. Tsiviilhagi esitamine mis tahes menetluse staadiumis katkestas TsÜS § 121 lg 1 p 1 alusel hagi aegumise kulgemise. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kuni 1. jaanuaril 2006 jõustunud kehtiva TsÜS-i muudatuste tegemiseni ei olnud võimalik kriminaalmenetluses esitada tsiviilhagi, mis peatab nõude aegumise. Väärad on ringkonnakohtu seisukohad kostja III osas nõude aegumise kohta. 14. detsembril 2001 esitatud tsiviilhagis kirjeldati asjaolusid, mis võisid anda alust arvata, et kahju on tekitanud kostja II ja kostja III. Tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud KrMK kohaselt ei olnud tsiviilhagi esitamise eelduseks hageja teadlikkus tsiviilkostjate ringist või selle kindlaksmääramine. Tsiviilkostjate ring selgus alles kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus. Hagi aegumise katkemine TsÜS § 121 lg 1 p 1 alusel ei olene asjaolust, kas menetlejad on kedagi tunnistanud tsiviilkostjaks määrusega või millal see määrus tehti. Kostja III kohta esitas kannatanu omapoolsed kahtlustused tsiviilhagejaks tunnistamise avalduses 14. detsembril 2001. Samas ei ole kostja III suhtes eeluurimise käigus tehtud ühtegi menetlustoimingut. Kahju tekitanud isikud on aga kannatanule teadmata senikaua, kuni kannatanul tekib KrMS § 38 lg 1 p 7 ja § 224 järgi õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega, s.o pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist uurija poolt. Kohtueelse menetluse kokkuvõte koostati 18. juulil 2005. KrMK § 43 nägi ette võimalust tõmmata kriminaalasjasse tsiviilkostjana muu hulgas isikuid, kes seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest. Asjaolu, et uurimise käigus ei tunnistatud kostjat III tsiviilkostjaks, sai selguda ja selgus kannatanule alles pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist. Asjaolu, et prokurör oli 21. aprillil 2006. a koostatud süüdistusaktis asunud seisukohale, et varaline kahju on hagejale küll tekitatud, kuid selle täpse suuruse väljaselgitamine kriminaalmenetluse käigus oleks nii aja- kui töömahukuse poolest ebamõistlik, mistõttu on otstarbekas jätta see lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras, sai hagejale teatavaks alles pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Kannatanu ei pea kandma lisakulutusi ja esitama tsiviilhagi maakohtusse ajal, mil tema tsiviilhagi on menetluses kriminaalasjas, vaid alles seejärel, kui kriminaalasjas menetlus lõpetatakse ning tema hagi jääb läbi vaatamata. Sellest, kes on nimetatud kriminaalasjas kahtlustatavaks tunnistatud või kellele on süüdistus esitatud, sai hageja teada alles pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist
18.juulil 2005 toimikuga tutvudes. Hagi esitati 10. novembril 2006. Seega ka juhul, kui juhinduda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuasjas nr 3-1-1-58-07 antud seisukohast tsiviilhagi aegumise kohta, ei ole haginõue aegunud.
8.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 121 lg 1 p 1. Iseenesest on õige ringkonnakohtu järeldus, et VÕSRS § 9 lg 1 lause 2 järgi tuleb otsustada, kas 14. detsembri 2001. a avalduse esitamine katkestas hagi aegumise enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse alusel. TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi katkes aegumistähtaja kulg hagi esitamisega. Praegusel juhul oli hageja esitanud 14. detsembril 2001 Pärnu Politseiprefektuurile avalduse tema kui kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST omaniku tsiviilhagejaks tunnistamiseks ja tsiviilhagi tagamiseks. Selles avalduses oli hageja muu hulgas märkinud, et talle tekitatud kahju (avalduse kohaselt 3 122 553 krooni 50 senti) tuleks välja mõista kostjalt II ja kostjalt III ühiselt. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalasja kohtueelses menetluses nõude esitamist ei saa võrdsustada hagi esitamisega TsÜS § 121 lg 1 p 1 mõttes. Eelnimetatud avalduse esitamise ajal kehtinud KrMK § 41 lg 1 kohaselt oli kuriteo tõttu varalist kahju kandnud isikul õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu tsiviilhagi, mis vaadatakse kohtus läbi koos kriminaalasjaga kriminaalmenetluse koodeksis ettenähtud korras. KrMK § 42 lg 1 järgi võis tsiviilhagi esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vastu alates kriminaalmenetluse alustamisest kogu järgneva menetluse kestel, kuid enne kohtuliku uurimise lõpetamist, lihtmenetluse kohaldamisel aga kuni lihtmenetluse läbirääkimiste alguseni. KrMK § 42 lg 1 oli erisätteks, mis võrdsustas hagi kohtusse esitamisega hagi esitamise kohtueelsele menetlejale.
11.Selleks, et lugeda kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatuks TsÜS § 121 lg 1 p 1 mõttes, on siiski oluline, et hageja esitatud kirjalikus avalduses oleks nimetatud ka isik või isikud, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse. TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi ei olenenud hagi aegumise katkemine sellest, kas kriminaalasjas kannatanu tsiviilhagejaks tunnistamise määruses nimetati isikut, kelle vastu kannatanu kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitas, või kas selle isiku kohta tehti tsiviilkostjaks tunnistamise määrus. Kuna praegusel juhul nimetas hageja 14. detsembri 2001. a avalduses kostjat II ja III kui isikuid, kellelt ta nõuab kahju hüvitamist, siis tuleb TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi lugeda nende kostjate suhtes hagi aegumine katkenuks alates 14. detsembrist 2001. TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kümme aastat. Kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Sellel kuupäeval oli praeguses asjas esitatud hagi aegumine katkenud TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne
1.juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kostjate II ja III vastu esitatud hagi aegumise tähtaeg hakkas TsÜS § 121 lg-te 2 ja 3 järgi uuesti kulgema 30. oktoobrist 2006, kui jõustus Harju Maakohtu kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise kohta. Hageja esitas hagi maakohtusse 13. novembril 2006. Selleks asjaks ei olnud möödunud VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt kohaldamisele kuuluv kehtiva TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg, mis algas mitte 1. juulist 2002, vaid 30. oktoobrist 2006. Seega ei olnud praeguses tsiviilasjas hagi esitamise ajaks (13. november 2006) aegunud hagi kostjate II ja III vastu.
12.Kolleegium leiab, et väär on ringkonnakohtu järeldus, et aegunud oli kostja I vastu esitatud hagi. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Ka kostja I vastu esitatud hagi aegumise tähtajaks oli TsÜS § 113 lg 1 järgi kümme aastat. See aegumise tähtaeg ei olnud möödunud 1. juuliks 2002. Kuna kehtiva TsÜS § 150 lg 1 sätestab sellest tähtajast lühema (kolmeaastase) aegumise tähtaja ja varasem kümne aastane hagi aegumise tähtaeg ei oleks möödunud enne VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatavat hagi aegumise tähtaega, s.o 1. juuliks 2005, siis tuleb VÕSRS § 9 lg 2 järgi kohaldada lühemat hagi aegumise tähtaega (kehtiva TsÜS § 150 lg 1). Hageja esitas 6. aprillil 2005 Põhja Politseiprefektuurile tsiviilhagi täiendamise taotluse, kus mainis kostjat I esimest korda kui kahju tekitajat. Selleks asjaks ei olnud möödas hagi esitamise kolmeaastane tähtaeg kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi, mis algas VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt 1. juulist 2002. Eelnimetatud taotluse esitamisega peatus hagi aegumise tähtaeg kehtiva TsÜS § 160 lg 1 järgi. Kriminaalasja menetlus lõpetati 30. oktoobril 2006. Sellest kuupäevast lõppes aegumise peatumine kehtiva TsÜS § 160 lg 3 järgi. Hagi tsiviilkohtumenetluses kõikide kostjate, sh kostja I vastu esitati
13.novembril 2006. Selleks ajaks ei olnud möödunud kostja I vastu esitatava hagi aegumise tähtaja (pärast hagi aegumise peatumise lõppemist) alles jäänud osa (kehtiva TsÜS § 168 lg 1).
13.Kuna hagi kostjate vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud varalise kahju eest 3 122 553 krooni 50 sendi suuruse hüvitise saamiseks ei ole aegunud, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi sisuliseks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
14.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.