Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Tsiviilasi nr 2-10-2326 176/2009/4750. Täitemenetlust alustati 14.09.2009.a Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu (edaspidi vahekohus) 11.09.2009.a otsuse (tl 10-23) alusel. Nimetatud otsusega (p 48) mõisteti hagejalt kostja kasuks välja vahekohtu menetluse kulud summas 500 000 krooni, millele täitemenetluses lisandub kohtutäituri tasu summas 54 000 krooni (täitmisteade, kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ja teade täitemenetluse kohta hagejale tl 8, 9 ja 24). Kohtutäituri avalduse alusel on kinnistusraamatusse sisse kantud keelumärge kostja kasuks hageja kinnistule (tl 25-26). Tulenevalt vahekohtu otsuses tuvastatud asjaoludest esitas hageja kostjale 18.09.2009.a tasaarvestusavalduse (tl 32-33) summas 5 684 508 krooni, millega loeti kostja nõue ülalmärgitud menetluskulude osas tasaarvestatuks. Järgnevalt esitas hageja 21.09.2009.a Tallinna Ringkonnakohtule avalduse vahekohtu otsuse tühistamiseks ja selle otsuse täitmise peatamiseks. Ringkonnakohus rahuldas otsuse täitmise peatamise taotluse 24.09.2009.a määrusega (tl 27-28). Sama kohus tegi 12.01.2010.a lahendi, millega jäeti hageja avaldus vahekohtu otsuse tühistamiseks rahuldamata, misjärel uuendas kohtutäitur 13.01.2010.a täitemenetluse (tl 29) ning 15.01.2010.a arestis kohtutäitur hageja pangakonto 554 000 krooni ulatuses (tl 30). Kuivõrd hageja leiab, et tema vastu suunatud nõue on 18.09.2009.a tasaarvestusavaldusega lõppenud, palub ta tunnistada tema suhtes algatatud sundtäitmine lubamatuks. Lisaks taotles hageja hagi tagamise korras kõnealuse täitemenetluse peatamist, tema vara kontol arestimise akti tühistamist ja hagi tagamise korras kohtutäituri poolt sissenõutud summade (konto arestimise hetkel oli seal üle 100 000 krooni) kostjale üleandmise keelamist. Kohus võttis 18.01.2010.a määrusega hagi menetlusse ja rahuldas hagi tagamise taotlused eeltoodu kohaselt. Kostja esitas 28.01.2010.a kohtule kolm menetlusdokumenti: 1) kirjaliku vastuse hagiavaldusele (tl 64-72); 2) määruskaebuse kohtu määrusele hagi tagamiseks (tl 98-106)ja 3) taotluse hagi tagamise tühistamiseks seoses hagi tagamise aluse äralangemisega. Oluline on märkida, et kirjalik vastus sisaldab taotlust vaheotsuse tegemiseks, kuna kostja on esitanud aegumise vastuväite. Alljärgnevalt ei käsitle kohus kostja sisulisi vastuväiteid hagile tasaarvestusavaldusse puutuvalt, vaid keskendub aegumise osas esitatule. Kuivõrd põhjendused aegumise kohaldamiseks esinevad sarnaselt ja läbivalt kõigis nimetatud menetlusdokumentides (nii määruskaebuse kui hagi tagamise tühistamise taotluse aluseks on just aegunud ehk perspektiivitu nõue, mida ei oleks pidanud tagama), siis ei hakka kohus konkreetsele menetlusdokumendile viitama. Kostja leiab esmalt, et TMS § 221 lg 3 sätestatud tähtaeg sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks (30 päeva täitmisteate kättetoimetamisest) on õigust lõpetav tähtaeg ning hagejal puudub õigus sellise hagi esitamiseks. Kuna hagi esitati ca 4 kuud pärast täitmisteate kättesaamist, oleks kohus pidanud jätma hagi menetlusse võtmata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2) või menetlusse võtmisel jätma selle läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 29, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks. Kui kohus leiab, et tegemist on siiski aegumistähtajaga, nagu seda on leidnud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-10107, tuleb kostja taotlusel kohaldada asjas TsMS § 449 lg 3 kohaselt aegumist ja teha sellekohane vaheotsus. Täitemenetluse peatamine vahekohtu otsuse tühistamise avalduse esitamisega ei peatanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aegumist. Aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg TsMS § 358 lg 1 mõttes. Hageja ei ole oma hagi esitanud tähtaegselt ega esile toonud muid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 160 sätestatud aegumise peatumise aluseid. Kohus palus menetluse selguse huvides hagejal esitada oma seisukohad kostja menetlusdokumentidele samaks tähtajaks, hageja seda 15.02.2010.a ka tegi, esitades ühes menetlusdokumendis (tl 147-152) oma kõik vastuväited. Hageja leiab, et TMS § 221 lg 3 on aegumistähtaeg ning tema õigus hagi esitamiseks ei ole lõppenud, lisaks juba kostja poolt 2 (5)

Tsiviilasi nr 2-10-2326 esiletoodud Riigikohtu lahendile viitab hageja lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09. Samuti ei nõustu hageja kostja käsitlusega hagi aegumisest ning leiab, et ajavahemikus 24.09.2009 – 03.02.2010 oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumine peatunud, sest alles 03.02.2010.a tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse (tl 155-156), millega luges lõppenuks vahekohtu otsuse täitmise peatamise. Täitmisteate oli hageja kätte saanud 18.09.2009.a. Enne ringkonnakohtu poolt vahekohtu otsuse tühistamise asjas otsuse tegemist ei olnud hagejale teada, kas vahekohtu otsus jääb kehtima ning kas otsus, sh otsusest tulenev rahaline kohtukulude hüvitamise nõue, on sundtäidetav. Hageja leiab, et kohtuotsuse täitmise peatamise korral peatub ka kohtuotsusega seotud nõuete esitamise aegumine, vastasel korral oleks see hageja suhtes ebamõistlik, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi toob kaasa suure riigilõivu tasumise kohustuse. Vahekohtu otsus on erandlik, sest TsMS § 751 lubab seda vaatamata kohesele jõustumisele tühistada, samas on võimalik, et juba on alustatud täitemenetlust. Kostja on 17.02.2010.a esitanud omakorda vastuse hageja vastusele, kus jääb kõigi oma taotluste juurde. Kostja rõhutab TsÜS § 160 lg 1 sätteid, märkides, et aegumine peatub ainult seaduses sätestatud alustel ja konkreetse nõude suhtes, mille rahuldamiseks või tunnistamiseks hagiavaldus esitati. Vahekohtu otsuse tühistamise avalduse asjaolud on erinevad ega muuda ära vahekohtu otsuse jõustumist (TsMS § 746 lg 1 kohaselt jõustub vahekohtu otsus selle tegemise päeval). Kostja arvates ei saa segi ajada kohtulahendi vaidlustamist ja tühisuse tuvastamist, viimane on vahekohtu otsuste puhul sarnane teistmisega muude kohtulahendite puhul. Asjaolu, et vahekohtu otsust saab tühistada, ei mõjuta otsuse kehtivust. Hageja viide liialt suurele riigilõivule ei ole kohane, sest sellise nõude eesmärgiks on vältida alusetuid hagisid, mis venitavad täitemenetlust. Kohtu seisukohad TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuivõrd asja edasine menetlus ja täitemenetluse kulgemine on otseselt seotud hagi aegumise küsimusega, peab kohus vältimatuks käesoleva vaheotsuse tegemist. Küsimuse lahendamine on vajalik ka menetluskulude kokkuhoiu aspektist. Esmalt käsitleb kohus teemat, kas TMS § 221 lg 3 on hagi aegumistähtaeg või õigust lõpetav tähtaeg. Kohtupraktikas (poolte viidatud Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-101-07 (p 10) ja 3-2-1-64-09 (p 9)) on juurdunud põhimõte, et nimetatud säte sisaldab endas hagi aegumistähtaega. Riigikohtu viidatud 2007.a lahendis on seda põhjendatud läbi sarnasuse TMS § 223 lg 1 sõnastusega, ning kuigi Riigikohus on viidanud seadusandja ebajärjekindlusele aegumistähtaegade sisustamisel (nt TMS § 220 lg 2 räägib konkreetselt hagi aegumistähtajast, mis on samuti sõltuvuses täitmisteate kättetoimetamise ajast), ei ole seadusandja 2010.aastast jõustunud mitmete täitemenetlust puudutavate seadusemuudatustega (seoses uue kohtutäituri seaduse vastuvõtmisega) teinud TMS-i VII osas mingeid muudatusi. Kohtul puudub alus asuda olemasoleva kohtupraktikaga võrreldes teistsugusele arvamusele. Kohus nõustub hageja viitega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui vahend täitemenetluse venitamiseks ei ole võlgnikule just parim kaitse, kuivõrd toob harilikult kaasa suure riigilõivu tasumise kohustuse. Seega võttis kohus käesoleva asja õigesti menetlusse ega keeldunud selle menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, sest TsÜS § 143 kohaselt saab kohus aegumist kohaldada vaid kohustatud poole taotlusel ning ettenähtav võimalik vaidlus aegumise üle on keerukas. Ka Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 leidnud, et kohtul 3 (5)

Tsiviilasi nr 2-10-2326 on nii TsMS § 371 lõike 2 p-st 1 kui 2 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas täitemenetluse enda peatatus toob kaasa ka sellega seotud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumise peatumise. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamsega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt avardatakse hagi esitamise mõistet, võrdsustades seda järgmiste toimingutega: 1) nõude esitamine pankrotimenetluses; 2) avalduse esitamine hagi tagamiseks enne hagi esitamist, kui see avaldus rahuldatakse; 3) avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses; 4) avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus; 5) nõude tasaarvestamine kohtumenetluses nõudega, mille täitmist hagiga taotletakse; 6) kolmanda isiku kaasamine menetlusse kolmanda isiku vastu suunatud nõude suhtes; 7) avalduse esitamine eeltõendamismenetluses; 8) samas asjas esmakordse avalduse esitamine menetluseks menetlusabi saamiseks enne kohtumenetluse alustamist Erinevad võimalikud aegumise peatumise alused on ära toodud ka TsÜS §-des 161-167. Nagu ülaltoodud loetelust näha, ei sisalda see hageja vastu suunatud nõudes täitemenetluse peatamist olukorraks, mil hageja ise ei ole oma nõuet veel maksma panna üritanud, s.t hagi esitanud. Seaduse loetelu ei ole küll ammendav (nt on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-08 lugenud hagi esitamiseks ka avalduse tegemist kriminaalmenetluses, kui avaldusest võib aru saada soovi kahju väljamõistmiseks), kuid seaduse mõte on selles, et hageja nõue peab olema suunatud oma nõude rahuldamisele või tunnustamisele. Oma tasaarvestuse aluseks oleva nõude tunnustamisele on käesolev hagi suunatudki, kuid see ei ole esitatud hagi aegumistähtaja piires. Kohus nõustub kostjaga, et hagi aegumistähtaja näol ei ole tegemist menetlustähtajaga, mis menetluse peatamise korral katkeksid ja algaksid uuesti tulenevalt TsMS § 358 lg 1 sätetest. Kohtu arvates puudub antud asjaoludel seos täitemenetluse peatamise ja hagi aegumise peatumise vahel. Hagejal ei olnud mingit takistust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi varasemaks esitamiseks, viide suurele riigilõivule ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Kui nõustuda hageja käsitlusega, siis saaks jõustunud kohtulahendite alusel toimuvat täitemenetlust peatada või venitada mitmel viisil, üritades kohtuotsust TsMS 68. peatüki sätete alusel teista või vahekohtu otsust TsMS 76. peatüki sätete alusel tühistada (kohus nõustub kostjaga, et oma olemuselt on need kaks menetlustoimingut lähedased). Lisaks jääb veel võimalus esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, ja kuivõrd nii teistmise kui vahekohtu otsuse tühistamise menetluse ajal on kohtupraktikas tavapärane täitemenetluse peatamine (TsMS § 378 lg 1 p 6 on erialus selleks), võiks TMS § 221 lg 3 tähtaeg venida koos peatatud täitemenetlusega (seda ei saa peatatuse ajal ka lõpetada, mis välistaks sundtäitmise 4 (5)

Tsiviilasi nr 2-10-2326 lubamatuks tunnistamise hagi) üsna pikaks. Kohus juhib hageja tähelepanu ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eesmärgile – sellised hagid ei ole suunatud täitedokumendi kehtivuse vastu, vaid tema täidetavuse kõrvaldamiseks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07). Ka hageja tasaarvestusavaldus näitab, et sisuliselt ta tunnistas vahekohtu otsuse kehtivust, kuigi vastuoluliselt üritas samal ajal seda vaidlustada. Kohtu arvates ei saa seaduse mõttega kooskõlas olevaks pidada olukorda, kus täitedokumendi kehtivuse vaidlustamisega peatub ka tema täidetavuse vaidlustamiseks esitatavate materiaalõiguslike väidete aegumistähtaeg, seda just olukorras, kust täitedokument on jõustunud ehk kehtiv kogu menetluse ajaks (vahekohtu otsuste puhul tulenevalt TsMS § 746 lg 1). On õige, et kas täitemenetlus sellisel kujul ja kiirusega, nagu toimus käesoleva vahekohtu otsuse puhul, on mõistlik, kuid see on juba kohtutäituri tegevuse vaidlustamisega seonduv ega puutu käesoleva asja esemesse ehk tasaarvestusavalduse kehtivusse. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks on põhjendatud ning käesoleva vaheotsusega tuleb lõppotsusena jätta hagi rahuldamata. Kui hagi jäetakse rahuldamata, tuleb tühistada ka hagi tagamine tulenevalt TsMS § 386 lg 4 sätetest ning sellega langeb ära ka kostja määruskaebuse ja hagi tagastamise tühistamise taotluste läbivaatamise vajadus. Kostja saab määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist taotleda analoogia alusel TsMS § 150 lg 1 p 3 sätetega. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatult võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.