2-08-22637/3 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

õigeaegseks tegemata jätmiseks oli mõjuv põhjus või mitte. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034799018 SEB Pangas või 221013921094 Hansapangas, märkides viitenumber 3100057358. Hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus või kelle avaldust kostja vastu tagaseljaotsuse tegemiseks ei rahuldata ja jäetakse tema hagi rahuldamata, võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Hageja nõue Kohtule esitatud ja menetlusse võetud hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevus 56 332,25 krooni, millest 28 441,16 krooni on tagastamata krediidisumma, 6755,57 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5688,23 krooni leppetrahv, 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud, 14 547,29 krooni sissenõutavaks muutunud viivis ja alates 05.06.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 28,81% tagastamata krediidisummalt aastas ning menetluskulud. Menetluse käik Kohus saatis kostjale hagiavalduse koos lisadega vastavalt TsMS §-le 394 ja kohustas teda vastama 20 päeva jooksul arvates vastava hagimaterjali kättesaamisest. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Hagi koos lisadega on kostjale isiklikult allkirja vastu 09.01.2009 TsMS § 313 ja § 315 sätestatud viisil muu pädeva kohtuametniku (käskjalg) vahendusel kätte toimetatud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud ning hageja on kohtule esitanud taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 444 lg 4 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 on tagaseljaotsus tagatiseta viivitama täidetav. Kohus tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on võlaõigusseadus (VÕS) § 402, millise kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt

õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et on hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 50 644,02 krooni, millest 28 441,16 krooni on tagastamata krediidisumma, 6755,57 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud, 14 547,29 krooni sissenõutavaks muutunud viivis ja alates 05.06.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 28,81% tagastamata krediidisummalt aastas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 14.01.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et: „Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. Kolleegium märgib, et see tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.“ Seega leiab kohus, et tuleb jätta rahuldamata nõue välja mõista kostjalt leppetrahv summas 5688,23 krooni, kuna nimetatud kokkulepe on tühine. Menetluskulud Kooskõlas TsMS § 1741 esitas hageja taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Hageja menetluskulud on järgmised: riigilõiv summas 2000 krooni, riigilõiv menetlusdokumentide väljatrüki eest summas 284,41 krooni ja 284,41 krooni riigilõiv maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise eest. Kohus on seisukohal, et ei ole põhjendatud menetluskulude välja mõistmine summas 2310,41 krooni. Kuna leppetrahvi nõue on tühine, siis ei oleks pidanud hageja tasuma ka riigilõivu leppetrahvi eest, vaid ainult põhivõlgnevuse summas 28 441,16 krooni eest. Hagiavalduse esitamisel kehtinud RLS lisa 1 järgi hagihinnaga kuni 30 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 1750 krooni. Seega on kohus seisukohal, et tuleb vähendada kostjalt välja mõistetavat menetluskulu 250 krooni võrra ning kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2 tuleb kostjalt välja mõista menetluskulud summas 2060,41 krooni.