Võlaõigus › Muud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED AS Kohtla-Järve Soojus esitas Viru Maakohtule hagi Jelena Kuzmenkova vastu 2947 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt on Jelena Kuzmenkova (endine Suhhareva) jätnud tasumata korteriomandi, asukohaga XXX XX , Jõhvi linn, Ida-Virumaa, tema poolt korteris tarbitud soojusenergia eest. Seisuga 01.03.2005 moodustus J. Kuzmenkova võlg AS Kohtla -Järve Soojus ees 2947 krooni. AS Kohtla-Järve Soojus on esitanud J. Kuzmenkovale arved ainult jääksoojuse eest maksmiseks 15% ulatuses kogu varem tasutud soojusenergia arve suurusest. Jääksoojusenergia tarbimise eest J. Kuzmenkovale arvete esitamisel on AS Kohtla-Järve Soojus lähtunud Jõhvi Linnavolikogu 16.09.1998 määruse nr 48 „Eeskiri olemasolevate hoonete (elamute) soojusvarustuse tagamiseks elektri ja soojusenergia üheaegsel kasutamisel“ sätetest. Samuti lähtus AS Kohta-Järve Soojus Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika Instituudi poolt koostatud eksperthinnangust „Korterelamutes üksikute korterite küttesüsteemist väljalülitamise kohta Kohtla-Järvel“, mille kohaselt jääb paljukorterilises keskküttesüsteemiga elumajas üksiku korteri keskküttesüsteemist väljalülitamise korral väljalülitatud korterite edasine osalus (jääksoojuse tarbimine) kogu elumaja küttekulude tasumisel vahemikku alates 20% kuni 70% seni tasutud küttekulude summast. J. Kuzmenkova ei tellinud õigeaegselt soojuskoormuse muutumise ja küttele kuuluva korteri jääkpinna arvestuse määramise kohta ekspertiisi, mille tõttu on AS Kohtla-Järve Soojus arvestanud alates 20.02.2001 omapoolsetele arvestustele tuginedes J. Kuzmenkova korteriomandi köetava jääkpinna suuruseks pärast elektriküttele üleminekut 7,67m2 ehk 15% varasemast korteriomandi soojuskoormusest. J. Kuzmenkova ei nõustunud hagiavalduses tooduga ning väitis, et tema on oma korteris üle läinud elektriküttele.

MAAKOHTU LAHEND

Viru Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2008 otsusega hagi ning mõistis J. Kuzmenkovalt välja 2947 krooni AS Kohtla-Järve Soojus kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt lähtudes korteriomandiseaduse (KOS) §-st 13 tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik–õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama KOS §-s 13 lg 1 nimetatud suuruses. J. Kuzmenkova on korteri omanikuna kohustatud osa võtma kogu elumaja küttekuludest 15% ulatuses varem tarbitud soojusenergia mahust. AS Kohtla-Järve Soojus on esitanud J. Kuzmenkovale arveid ainult 7,67m2 kütmise eest, mitte kogu korteri kütmise eest. Kaugkütteseaduse (KKütteS) § 8 lg 1 ja 2 kohaselt ostab tarbija soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Võrguettevõtja on kohustatud oma võrgupiirkonnas müüma kõigile võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele. Tulenevalt Jõhvi Linnavolikogu 16.09.1998 määrusega nr 48 kinnitatud „Eeskiri olemasolevate hoonete (elamute) soojusvarustuse tagamiseks elektri– ja soojusenergia üheaegsel kasutamisel“ p 13 kohaselt on hoone (elamu) ümberehitamisel elektriküttele omanikul (valdajal) kohustus taotleda senise soojusenergia ostu–müügilepingu tingimuste muutmist või lõpetamist. Kuni lepingutingimuste muutmiseni või lepingu lõpetamiseni kehtib senine soojusenergia ostu-müügi leping. J. Kuzmenkova ei korrigeerinud õigeaegselt AS-iga Kohtla-Järve Soojus soojusenergia müügilepingut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 sätete kohaselt peab isik seaduses sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1032 lg 1 ja 2 kohaselt võib VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Seega tuleb AS-i Kohtla-Järve Soojus hagi rahuldada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS J. Kuzmenkova esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu

määrus nr 48 „Eeskiri olemasolevate hoonete (elamute) soojusvarustuse tagamiseks elektri- ja soojusenergia üheaegsel kasutamisel.” OÜ Buroff poolt korteri XXX XX , Jõhvi linn, soojuskoormuse muutuse ja küttele kuuluva korteri jääkpinna arvestusest nähtub, et pärast küttekehade eemaldamist oleks kütmiseks kuluv jääkpind 1,5% endisest kütmisele kuuluvast pinnast. OÜ Buroff arvutus peegeldab olukorda reaalselt, kuna see lähtub vaidlusalusest korterist. Tallinna Tehnikaülikooli eksperthinnang lähtub aga hüpoteetilisest majatüübist Kohtla-Järve linnas, mistõttu ei saa olla kindel selle kohaldatavuses konkreetses vaidluses. Seega on järeldus, mille kohaselt apellant on kohustatud tasuma kogu elumaja küttekuludest 15% ulatuses varem tarbitud soojusenergia mahust, meelevaldne. Samuti puuduvad usaldusväärsed tõendid võlgnevuse suuruse kohta. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. AS Kohtla-Järve Soojus esitas kohtule apellandile väljasaadetud arvete väljatrükid. Vastavalt arvele nr 165663 on märtsis 2003. a AS Kohtla-Järve Soojus väidetavalt osutanud teenuseid 701,13 krooni eest ehk 91,41 krooni ühe m2 kohta (15% endisest köetavast pinnast). Kui apellant ei oleks enda korterist keskkütteradiaatoreid eemaldanud, siis temale esitatud arve moodustaks ilmselt 4674,2 krooni (100% köetavast pinnast, vaidlusaluse korteri üldpind on 52m2). Usutav ei ole, et Eesti oludes on võimalik tarbida märtsi kuus soojusenergiat sellises ulatuses. Nimetatud asjaolu seab AS-i Kohtla-Järve Soojus poolt tõenditena esitatud arvete usaldusväärsuse kahtluse alla. Samuti puudub asja materjalides poolte vahel sõlmitud kirjalik soojusenergia müügileping ning ei ole võimalik tuvastada, millistel tingimustel nimetatud leping oli sõlmitud. Kohus on rikkunud TsMS 422 lg 8 nõudeid, mille kohaselt peab kohus otsuses analüüsima kõiki tõendeid. Kohus tuvastas, et apellant läks üle elektriküttele alates 20.02.2001, kuid jättis tähelepanuta apellandi poolt esitatud arved tarbitud elektrienergia eest. Hagi rahuldamiseks tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 ja VÕS § 1027 alusel puudub faktiline alus, kuna apellant küttis oma korterit elektrikütte abil. AS Kohtla-Järve Soojus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei tellinud apellant soojuskoormuse muutmise ja küttele kuuluva korteri jääkpinna arvestuse määramise kohta ekspertiisi. Seega arvestas AS Kohtla-Järve Soojus alates 20.02.2001 apellandi korteri köetava jääkpinna suuruseks 7,67m2 ehk 15% endisest kütmiseks kuuluvas pinnast. Arvestus teostati lähtudes Jõhvi Linnavolikogu 16.09.1998 määrus nr 48 „Eeskiri olemasolevate hoonete (elamute) soojusvarustuse tagamiseks elektri- ja soojusenergia üheaegsel kasutamisel” ning lähtudes Kohtla-Järve linnavolikogu 11.11.1998 määrusest nr 44, mille p 11 kohaselt enne käesoleva eeskirja kehtestamist elektriküttele ja soojavee varustusele ümberehitatud hoone osas on (korteri) omanik kohustatud hoone valdajale maksma üldkasutavate ruumide kütmise, korterit läbivast soojavee torustikust lähtuva ja ehituskonstruktsioone läbistava soojuse eest kuni 15% keskmisest 1m2-le arvestatud kütte maksumusest. Tulenevalt Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi eksperthinnangust „Korterelamutes üksikute korterite küttesüsteemist väljalülitamise kohta Kohtla-Järvel” kohaselt korteri väljalülitamisel küttesüsteemist nende edasine osalus küttekulude tasumisel on 20 kuni 70 %. Siit tulenevalt on põhjendatud arvestus, mille kohaselt apellandi korteri väljalülitamisel küttesüsteemist korteri edasine osalus küttekulude tasumisel oli kõigest 15%. OÜ Buroff poolt teostatud soojuskoormuse muutmise ja küttele kuuluva korteri jääkpinna arvestuses XXX XX kohta, puudub ümberarvestuse kuupäev ning ümberarvestusel viidatud

registreering kehtib alates 10.03.2003, mis ei luba teha soojustehnilisi ümberarvestusi. Seega ei ole apellandi poolt esitatud tõend asjakohane. Apellandi viide TsMS § 422 lg 8 ei ole asjakohane. TsMS § 422 sätestab mõjuva põhjuse kohtuistungilt puudumiseks või muu menetlustoimingu tegemata jätmiseks. Käesolevas asjas kuulub kohaldamise alusetu rikastumise kohta sätestatu.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamisel. Pooltel ei ole vaidlust, et nende vahel oli enne apellandi poolt korteris alternatiivküttele (elektriküttele) üleminekut korteri soojusenergiaga varustamise leping ja et apellant eemaldas 2001. a oktoobriks oma korterist keskkütteradiaatorid ning isoleeris korterit läbivad küttetorud, asudes korterit kütma elektriradiaatorite abil. Apellant ei vaidlusta tema kohustust alates elektriküttele üleminekust tasuda korteris kaudselt tarbitud soojusenergia eest, kuid leiab, et vastustaja on õigustatud nõudma küttekulu eest tasumist üksnes 1,5% ulatuses endisest kütmisele kuuluvast pinnast vastustaja poolt nõutava 15% asemel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti lahendanud hageja nõude alusetut rikastumist reguleerivate sätete (TsK § 477; VÕS § 1027 jj) alusel. Nimetatud sätete kohaldamise eelduseks on, et üks isik on teisele midagi üle andnud ilma õigusliku (sh tehingulise) aluseta. Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et enne kostja poolt alternatiivküttele üleminekut oli nende vahel leping kooskõlas KKütteS §-ga 8 kostja korteri soojusenergiaga varustamiseks. Jõhvi Linnavolikogu 16.04.1998 määrusega nr 48 kinnitatud „Eeskiri olemasolevate hoonete (elamute) soojusvarustuse tagamiseks elektri – ja soojusenergia üheaegsel kasutamisel“ (tl 51-52) p-s 13 sätestati, et hoone (elamu) ümberehitamisel elektriküttele on omanikul (valdajal) kohustus taotleda senise soojusenergia ostu-müügilepingu tingimuste muutmist või lõpetamist ning et kuni lepingutingimuste muutmiseni või lepingu lõpetamiseni kehtib senine soojusenergia ostu-müügileping. Kuna apellant ei ole tõendanud, et ta oleks pärast elektriküttele üleminekut kooskõlas nimetatud volikogu määruse p-ga 13 taotlenud hagejalt soojusenergiaga varustamise lepingu vastavat korrigeerimist või lõpetamist, siis asub ringkonnakohus seisukohale, et poolte vahel jätkus kõnesoleva teenuse osutamise leping, kuid seda muudeti kostja maksmiskohustuse ulatuse osas selliselt, et kostja pidi üldkasutatavate ruumide (tema korteriomandi suurusele vastavas mõttelises osas) kütmise, korterit läbivast soojavee torustikust lähtuva ja ehituskonstruktsioone läbistava soojuse eest maksma 15% keskmisest 1 m2-le arvestatud kütte maksumusest senise 100% asemel. Asjaolu, et poolte vahel ei olnud vastav lepingumuudatus sõlmitud kirjalikult, ei tähenda, et lepingut vastavalt ei muudetud, kuna tulenevalt seadusest oli võimalik kõnesoleva lepingu sõlmimine ja muutmine ka suuliselt. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti lähtunud apellandile arvates 2001. a oktoobrist osutatava soojavarustusteenuse ulatuse (15%) kindlakstegemisel Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi «Eksperthinnangust korterelamutes üksikute korterite küttesüsteemist väljalülitamise kohta Kohtla-Järvel", ning jätnud alusetult kõrvale apellandi poolt esitatud OÜ Buroff hinnangu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult oma järeldustes aluseks võtnud Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi eelnimetatud arvamuse (tl 56-62), mille kohaselt jääb korterite väljalülitamisel küttesüsteemist nende edasine osalus küttekulude tasumisel vahemikku 20 - 70 %, sest nimetatud hinnang arvestab erinevalt OÜ Buroff hinnangust (tl 26-28) lisaks konkreetset korterit läbivate küttetorustike soojuskaole ka trepikodade, teiste ühisruumide ja ruumide, kus paiknevad küttetorustikud, soojuskadudega ning hageja on oma arvutustes soojakulu kohta

kostja korteris ning tema mõttelises osas elamust aluseks võtnud kõnesolevas arvamuses toodud miinimummäärast väiksema ulatuse (15% ehk 7,67m2 kogu köetavast pinnast). OÜ Buroff arvamust ei saa aluseks võtta just seetõttu, et see käsitleb üksnes soojakadusid kostja korteris kui tema korteriomandi reaalosas, jättes ebaõigesti, vastuolus KOS § 1 lg 1, 2 ja KKütteS § 2 p 4, arvestamata kaugküttesüsteemi kaudu kaasomandi eseme (keldriruumid, torustikud, trepikojad) soojendamiseks kuluva soojusenergia hulga. Maakohus on küll ebaõigesti leidnud, et OÜ Buroff arvamus tuleb kõrvale jätta nimetatud osaühingul kütte projekteerimistööde tegemise õiguse puudumise tõttu, sest nimetatud arvamus on vaadeldav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 järgi (menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmisega isiku arvamus) ja kohus saab seda tõendina hinnata, kuid see ei ole viinud maakohut asja ebaõigele lahendamisele. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et hageja ei ole esitanud kohtule selliseid tõendeid, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostjal soojavõla 2947 krooni olemasolu. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud maakohtule tema poolt vaidlusalusel perioodil kostjale saadetud arved (tl-d 38-50), kostja võlgnevuse arvestuse (tl 37) ning väljatrüki kostja arveldustest keskkütte eest (tl 9), millest nähtuvad nii küttekulu arvestuse alus ja võlgnetavad summad, kokku 2947 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et et ta oleks vaidlusalusel perioodil tarbinud soojusenergiat hageja poolt näidatust väiksemas koguses. Kostja poolt esitatud tõenditest selle kohta, et ta on vaidlusalusel perioodil tasunud igakuuliselt elektrienergia tarbimise eest XXX XX korteris AS-le Eesti Energia (tl 21-25), ei saa järeldada, et ta kaugküttesüsteemi kaudu soojusenergiat sel perioodil ei tarbinud. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 173 lg 1 sätestas, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Alates 01.07.2002 kehtiva VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS §-le 186 p 1 lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. Kuna kostja pole võlgnevust hagejale hagi nõutavas suuruses tasunud, siis tuleb hagi eelnimetatud sätete alusel rahuldada. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb nimetatud menetluskulu jätta TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis) kohaselt apellandi enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses oma menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.