Võlaõigus › Võõrandamislepingud

P L esitas 15. 09. 2004.a Harju Maakohtule hagi AT , AT ja HS ning Eesti Vabariigi (Maa-ameti) kaudu vastu AT’i poolt sõlmitud võõrandamislepingute tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu registriosadesse nr XXX, nr XXX, nr XXX ning nr XXXkantud omanike kustutamiseks ning Eesti Vabariigi omanikuna sisse kandmiseks. Seejärel kustutada nimetatud registriosad, et saaks uuesti alustada tagastamistoiminguid.

2-04-1068 Kuigi maa tagastati Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr XXXvõrdsetes osades AT'ile ja P Lle, siis reaalselt jagunes tagastatud maa selliselt, et AT sai 72% ja P L 28%. P Lle tagastati maad vähem 20856m2. 18.09.2000.a on P L kirjutanud omakäelise avalduse, kus vaidlustab korralduse . Lisaks on P L samasisulisi avaldusi kirjutanud ka 24.04.2003.a ja 02.04.200(1+). Avaldustest nähtuvalt ei ole sõlmitud suulist ega muud kokkulepet maa mittevõrdsetes osades tagastamise kohta. 27.02.2004.a korraldusega tunnistas Viimsi Vallavalitsus oma 18.01.2000.a korralduse kehtetuks, põhjendades seda korralduse vastuoluga maareformiseaduse( MRS) § 14 lg 1 ja faktiliste asjaoludega. Viimsi vald on tunnistanud maa tagastamise korralduse vastuolu seadusega ja fakliliste asjaoludega. Tühistatud haldusakt lõi aluse kinnistusraamatu kanneteks ja seega on tegemist ebaõigete kannetega. Kehtetuks tunnistatud Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse alusel on Harju Maakohtu Harju kinnistusjaoskonna registriosadesse kantud kinnistud: a. katastritunnusega 89001:010:0269, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht Viimsi vald küla, pindala 2323m2, omanik AT, registriosa nr XXX02. AT müüs kinnistu 10.08.2004.a HS; b. katastritunnusega XXX, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht Viimsi vald küla, pindala 8690m2, omanik AT, registriosa nr XXX . Kinnistu omanik ei ole 12.05.2006 seisuga muutunud; c. katastritunnusega Viimsi vald nr XXX . AT T’ile;

XXX, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht küla, pindala 57141m2, omanik AT, registriosa kinkis 12.08.2004.a kinnistu oma pojale AT

d. katastritunnusega XXX , sihtotstarbega Viimsi vald küla, pindala 26441m2, omanik P L.

maatulundusmaa,

asukoht

P L taotleb kinnistusraamatu kannete parandamist ja maa tagastamist vastavalt Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusele nr XXX. Hageja on seisukohal, et vähemsaadud maa tuleb hagejale tagastada AT ja AT omandis oleva maa arvel. P L suri .

Viimsi Vallavalitsus saatis 05.03.2004.a AT’ile tähitud kirjaga Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004.a korralduse nr Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse kehtetuks tunnistamise kohta. Seega oli AT kinnistu võõrandamisel AT’ile ja HS teadlik maa omandamise aluse äralangemisest ja temal oli kohustus sellest teavitada ka maa omandajat. ATon AT’i poeg, ta moodustas kinkelepingu sõlmimise ajal AT'iga ühe perekonna. Seega saab eeldada, et ATpidi teadma samasid asjaolusid, mida teadis AT ja AT'il oli kohustus AT'i nendest teavitada. Hagi õiguslikus põhjenduses leiab hageja, et P L ja P L vahel on kehtiv tsessioonileping. 04.04.1994.a tegi P L tahteavalduse, tehes maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse

2-04-1068 loovutamise avalduse, millega loovutas nõudeõiguse käesoleva tsiviilasja aluseks oleva maa suhtes oma pojale P Lle. Nimetatud nõudeõiguse loovutamise avaldusel (tehinguline nõude loovutamine) aktsepteeris P L P L poolt üleantavate õiguste ja kohustuste vastuvõtmise. Nõude loovutamist ei mõjuta ega muuda Viimsi valla poolne väär otsus maa tagastamise kohta P Lle. Samuti ei oma nõudeõiguse loovutamise suhtes tähendust P L ja P L vaheline kinkeleping. 04.04.1994.a koostatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse ajal reguleeris tsessiooni TsK § 216. TsK § 216 lg 1 kohaselt võis kreeditor nõude kohaselt loovutada teisele isikule, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamine oli ette nähtud omandreformiga (ORAS § 7 lg 1 p 8 ja 16-1). ORAS § 16-1 lg 2 sätestab, et kuni vara tagastamise otsustamiseni võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik vara tagastamise nõudeõiguse loovutada abikaasale, alanejatele sugulastele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele või teistele sama vara või ehitisealuse maa suhtes õigustatud subjektidele. Nõudeõiguse loovutamisele kohaldatakse tsiviilseaduste sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri. 04.04.1994.a koostatud nõudeõiguse loovutamise avaldusel on kohaliku omavalitsuse pitsat, ms kinnitab selle kättesaamist Viimsi valla poolt 04.04.1994.a. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et ta omab kõiki P L õigusi ja kohustusi, ms on seotud maa tagastamise nõudeõigusega. Samuti leiab hageja, et AT ei tegutsenud kinnistute võõrandamisel heauskselt ja ATei olnud kinnistut omandades heauskne, sest ta pidi AT’i lähikondlasena teadma, et maa tagastamise alus on ära langenud. AT ei olnud kinnistu võõrandamise ajal AT’ile tegelikult kinnistu omanik, sest omandiõiguse alus oli ära langenud ja AT teadis seda. Seega oli tegemist seadusevastase tehinguga, kinnistu võõrandas isik, kellele see ei kuulunud. Teabe omandiõiguse aluse äralangemisest pidi AT kinnistu võõrandamisel andma AT’ile vaatamata sellele, et ATon tema lähikondne. Võõrandamine toimus 12.08.2004.a, ajalist konteksti arvestades seoses sellega, et AT'ile edastati 05.03.2004.a Viimsi Vallavalitsuse korraldus nr . Võõrandamise eesmärk oli ATi kavatsus "luua" heauskne omanik. AT’i ja AT’i käitumist saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Arvestades, et tegemist on isa ja pojaga, saab eeldada, et AToli teadlik samadest asjaoludest, millest AT. Esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad (kelleks ATAT’i pojana vaieldamatult on) ei saa tugineda kinnisasjatehingus heausksele omandamisele tasuta tehingu puhul. Puudub mõistlik põhjus, miks peaksid nimetatud isikud olema tasuta tehingu järgi omandamisel rohkem kaitstud kui pärimise korral (Riigikohtu lahendi -2-1-128-03 p 21). Nimetatud Riigikohtu lahendi alusel on hageja seisukohal, et ATei ole kinke teel omandatud kinnisasja heauskne omanik ja talle ei laiene usalduskaitseprintsiip. Samuti leiab hageja, et AT’i ja AT’iga vahel 12.08.2004.a sõlminud kinkeleping on tühine kui seadusega vastuolus olev ja nimetatud tehingut võib käsitleda TsÜS § 89 alusel ka kui näilikku tehingut, kuna AT, teades asjaolusid, ei oleks tohtinud sõlmida kinnistutega ühtegi tehingut enne tagastamise protsessi lõpuleviimist ja AT’i osas ei kehti usalduskaitseprintsiip. Hageja leiab, et AT on sõlminud tehingu, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad ning TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Hageja peab ka 12.08.2004.a kinkelepingut heade kommete vastaseks. Ebamoraalne ja taunitav on tegevus, kus kinnistu võõrandatakse olukorras, kus teatakse, et nende omamiseks puudub õiguslik

2-04-1068 alus ning võõrandamise eesmärgiks on vältida restitutsiooni. AT on käitunud tahtlikult pahauskselt, ebamoraalselt tehingu tegemise eesmärgil, ta teadis asjaoludest, millest tulenevalt tal ei olnud õigus tehingut teha. 12.08.2004.a AT’i ja AT’i vahel sõlmitud tehing on tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Hageja leiab, et tema õigusi on ebaõigete kannetega kinnistusraamatus rikutud ja tal on õigus nõuda kinnistusraamatu kande muutmist tuginedes AÕSRSi § 10 lg 5, milles on sätestatud, et kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse maa tagastamise eelne omanik - riik. Hageja palub tühistada 12.08.2004.a kinkeleping, kustutada ebaõige kanne ning kanda omanikuks riik. Riigi sissekandmine peab kindlustama maareformieelse olukorra taastamise. Selline olukord saab aga tekkida juhul, kui riigil on võimalik registriosa sulgeda. Registriosa sulgemine saab toimuda vaid juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi jõusolevat kannet, välja arvatud registriosa avamisel tehtud kanded.

KOSTJATE VASTUVÄITED

AT ja AT Kostjad hagi ei tunnista. AT ja AT peavad omavahelise omandi üleandmisele suunatud tehingut kehtivaks. Kostjad leiavad, et hagejal puudub nõue nende vastu. Kostjad tõlgendavad 27.02.2004.a Viimsi Vallavalitsuse korraldust nr , milline tunnistas Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse tervikuna kehtetuks, kui haldusakti kehtetuks muutmist edasiulatuvalt, so kuni kehtetuks muutva haldusakti andmiseni oli kehtetuks tunnistatud haldusakt kehtiv ja sellele tuginev kinnistusraamatu kanne on ka kehtiv ning haldusakt oli kehtiv kuni 27.02.2004.a. Samuti on hageja ise oma hagi kohtus menetlemise ajal, tuginedes oma rikutud õiguse kaitseks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse kehtetusele, teinud vale kandega kinnisasja käsutuse ning K III omandi üle andnud OÜ-le Vesiveski, kanne on kinnistusregistris tehtud 03.01.2007.a. Kostjad leiavad, et hageja, kes esitas hagi, tuginedes omandi vähemsaamisele kui tal õigus oleks olnud ja soovides hagiga oma õigust kehtestada, on kaotanud õiguse nõuda hagis soovitut. Ta ei ole enam kinnisasja omanik, samas on teinud kinnisasjaga käsutuse, mille registrikande aluse puudumisele ja kande ebaõigsusele ise kohtus tugineb. Hageja omandas K III kinnistu tagastamise õigustatud subjektilt P Llt 14.08.2003.a ( kinge) ja kinnistusraamatu kanne tehti 17.11.2003.a. Hagi esitas P L ajal, mil ta oli omanik ja hagemise õigus võis tekkida omandist. Tagastatud vara omandamisega, kui vara on juba tsiviilkäibes, ei lähe omandajale kaasa õigus vaidlustada oma õiguseellase võimalikku tagastamise õiguse rikkumist, sest seda nõudeõigust ei ole üle antud. Arvestades hageja väiteid, pidanuks ta omandi äraandmisega 03.01.2007.a kaotama ka hagemise õiguse. Kostjate vastuväite kohaselt ei ole hageja, kes ise ei ole K kinnistu suhtes olnud õigustatud subjekt, omandanud õigustatud subjektilt nõudeõigust, sest P L ise teostas kogu oma õiguste

2-04-1068 mahus K III tagastamise õiguse: võttis maa vastu, lasi teha kinnistusregistri kande ning olles omanikuks võõrandas kinnisasja hagejale. P L loobus oma käitumisega nõudeõiguse loovutamise 04.04.1994.a tahteavaldusest ja võttis ise maa vastu. Sellest, et P L oma maaga hiljem tehingu tegi, saab järeldada, et ta teadvustas endale maa tagastamist ja ta ei vaidlustanud seda. P Lle jäi õigust andev haldusakt kehtima, samuti pidi jääma kehtima AT’ile õigust andev haldusakt, sest mõlema õiguse andmine toimus ühe ja sama haldusaktiga. Kostjad on seisukohal, et hagis esitatud väited nõudeõiguse loovutamisest ei anna alust hagi rahuldamiseks. Nõudeõiguse loovutamise instituut ORAS regulatsioonile maa tagastamisega seonduvalt on teistsugune kui hagis osundatud TsK kohane nõudeõiguse loovutamine üldnormina. Kostjad ei ole hageja õigusi rikkunud, ainuvõimalik õiguse rikkuja sai olla vaid see isik, kes põhjendamatult ei arvestanud kehtivat loovutust. Maa tagastamise korralduse väljaandmisel ei vaidlustatud seda ei P L kui loovutaja ega P L kui omandaja, kuigi maa tagastamise korralduse välja andmisel ei arvestatud loovutamist. Kostjate vastuväite kohaselt ei saanud hageja maa tagastamise nõudeõiguse omanikuks ei läbi tehingu ( nõude loovutamine) ega ka üldõigusjärgluse korras. Õigustatud subjekti surma korral pidi pärija MRS § 19-2 kohaselt nõudeõiguse pärimiseks esitama notariaalses vormis välja antud pärimisõiguse tunnistuse. Alates 27.11.2005.a MRS muutmise seadusest tulenevalt võis nõudeõiguse pärimise kaudu maa tagastamist nõuda seaduse jõustumisest 9 kuu jooksul. Hageja ei ole pärimise kaudu nõudeõigust omandanud, tal puudub alus nõuda hagis oma õiguse maksmapanekut kui õiguse pärija. 16.12.2008.a kostjate poolt esitatud täiendavate seisukohtade kohaselt kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Kostjad leiavad, et nõudeõiguse loovutamise tagajärjel oli õigustatud subjektil olemasolev nõudeõigus küll üle antav, kuid üle andmise formaalsele eeldusele ( kirjalikus vormis tahteavaldus) pidid lisanduma ka sisulised eeldused. Kostja AT omab alates 17.09.1984.a. endisel K kinnistul elamut koos kõrvalhoonetega. Hageja P L ei olnud registreeritud talupidajaks, kellele K maad oleksid olnud ENSV taluseaduse alusel kasutada antud. MRS mõttes on tegemise hoonestatud kinnistuga. Asjaolu, et omaaegne kinnistu koosnes lahustükkidest, ei tee neid lahustükke iseseisvalt 04.04.1994.a. loovutuse objektideks lahustükkide haaval. Asjaolu, et K kinnistu oli hoonestatud ja hooned ei kuulunud P Lle, välistas nõudeõiguse omandamise kaudu maa tagastamise viimasele. P L (kes peab end nõudeõiguse loovutuse tulemusena isikuks, kellele tuli kas õiglases või ka ebaõiglases ulatuses maa tagastada) ei ole esitanud ei kaebusi ega avaldusi, mis lubaksid järeldada, et ta ka tegelikult end õigustatud isikuks isa asemel pidas, enda õigused rikutuks luges või ka soovis vallalt mingit teistsugust otsust enda isiku suhtes. P L rahulolematuse avaldus oli Viimsi vallale esitatud tema esindaja poolt 26.01.2004. so pärast seda, kui P L oli 28.03.2003. sõlminud oma esindaja poolt juhitava äriühinguga eellepingu võttes kohustuse võõrandada oma esindajale kuuluvale äriühingule XXX (Viimsi vald, kinnistu XXX) piires maad osas, mis tagastatakse ostja tegevuse tulemusena peale käesoleva lepingu sõlmimist. Müüjale täiendavalt tagastatava maatüki ligilähedane suurus on 20 856 m2. Kostjate arvates ei loonud kunagine loovutustehing mitte mingisuguseid tagajärgi P Lle, tal ei tekkinud sellest õigusi, mille maksmapanek oleks võimalik tema poolt esitatud hagiga Ants ja AT Tambi vastu.

2-04-1068 Kostja Eesti Vabariigi vastuväited Kostja Eesti Vabariik Maa-ameti kaudu hagi ei tunnista ja palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Eesti Vabariik on seisukohal, et K, K I, K II ja K III katastriüksuste suurused ja piirid on kindlaks määratud, katastriüksused on moodustatud ning kinnistatud juba 2000.a. ja nimetatud maaüksuste osas maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud isikud AT ja P L realiseerisid oma ORAS-t ja MRS tuleneva õiguse maa omandamiseks. Omandi- ja maareform endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu XXX osas lõppes K, K I ja K II katastriüksuste tagastamise ja kinnistamisega ATi nimele 01.09.2000.a ning K III katastriüksuse tagastamise ja kinnistamisega P L nimele 20. 09. 2000.a, nende poolt seaduses sätestatud tähtajaks ühtegi vaiet, kaebust või vastuväidet esitamata. Kinnistamisotsuste ja nende alusel kinnistusraamatusse kannete tegemisega on maa tagastamise õigustatud subjektide õigused tagastatud maatükkide osas lõppenud, sest need on asendunud maaomanike õigustega. Eesti Vabariigi vastuväite kohaselt ei olnud P L poolt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal 04.04.1994.a ORAS sätestanud regulatsiooni vara ega maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks. Hageja poolt hagiavalduses osundatud ORAS § 7 lõike 1 p 8 ja § 161 kehtestati ORAS-s alles Riigikogus 29.01.1997.a vastu võetud ja 02.03.1997.a jõustunud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Seega on hageja tuginenud materiaalõigusnormidele, mis maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal ei kehtinud. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal, so 04.04.1994.a kehtis MRS § 19 lg 3 ja MRS § 19 lg 4 järgi Vabariigi Valitsuse 29. 01.1992.a määrus nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” , mille p 1 kohaselt isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas MRS §-dega 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad, kusjuures hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorralduse nõuetele. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud taotlusi taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa omandamiseks, tema omandis olevate hoonete juurde maa omandamiseks või ka hoonestamata maa omandamiseks, st et ta oleks õigustatud isikuks, kellele üldse oleks saanud nõudeõigust loovutada. Eeltoodust tulenevalt on Eesti Vabariik seisukohal, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine P L poolt P Lle ei vastanud kehtinud õigusaktidele, mistõttu maa tagastamise õigustatud subjektiks sai antud juhul olla endiselt üksnes P L. P L 04.04.1994.a maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldus kui tehing on kehtetu ja tühine, sest see oli vastuolus seadusega. Kuivõrd seadusega vastuolus olev tehing on kehtetu ja tühine, siis ei saanud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus olla aluseks Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11. 05.1994.a otsusele nr XXX, et tunnistada P L maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka aluseks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldusele , et tagastada K III maaüksus P Lle. Viimsi Vallavalitsus on oma korraldusega õigesti maa tagastanud õigustatud subjektile P Lle.

2-04-1068 väited selle kohta, et „.. kuivõrd Viimsi vald tegi tagastamisel vea, siis sõlmisid P L ja P L kinkelepingu tagastatud maa omandiõiguse üleandmiseks, et kinkeleping ei muutnud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise kokkulepet, et kinkeleping ei muuda 04.041994.a nõudeõiguse loovutamise õiguslikke tagajärgi, so, et P L õigused ja kohustused läksid üle P Lle ning et nõude loovutamist ei mõjuta ega muuda Viimsi valla poolne väär otsus maa tagastamise kohta P Lle. Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004.a korraldus nr „Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse „Õigusvastselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine“ kehtetuks tunnistamine“ on sisuliselt tagaseljaotsus ATile kuuluvate kinnisasjade võõrandamiseks. AT’i P L volitatud esindaja DVi 26.06.2004.a taotluse menetlusse ei kaasatud ning võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ei antud. Millisel õiguslikul alusel oli P Ll õigus Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldust vaidlustada, ei ole arusaadav. Eesti Vabariigi seisukoha järgi ei ole Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldus selle andmise ajal õigusvastane ega vale. Õigustatud subjektid AT ja P L soovisid ise sellise haldusakti andmist ja olid selle andmisega nõus ega vaidlustanud seda. Eesti Vabariik leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004.a korralduse nr andmisega muutus kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldus edasiulatuvalt alates 27.02.2004.a. ja kõik toimingud, mis olid tehtud enne 27.02.2004.a korralduse nr andmist, mis tuginesid 18. 01.2000.a korraldusele , olid kehtivad ja seadusega kooskõlas. Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr ei tehtud uut otsustust maa tagastamise kohta teistsugustes piirides ja suuruses. P Lt ei takistanud see asjaolu kinnistut K III võõrandamast OÜ-le Vesiveski ja kinnistu K III võõrandamisega tekitas P L olukorra, kus maa tagastamise eelset olukorda ei ole võimalik enam taastada, sest tagastamisele kuuluva maa uutes piirides ja suuruses tagastamise otsustamisel saab ja tuleb lähtuda kogu endisest õigusvastaselt võõrandatud kinnistust. Eesti Vabariik ei saa anda hinnangut kostjate AT’i ja AT’i vahelisele võõrandamistehingule, kas see oli õiguspärane või mitte ning kas kinnisasi omandati hea- või pahauskselt, sest see on vaidlus hageja ja kaaskostjate vahel, millesse riik sekkuda ei saa. Riik saab võtta üksnes seisukoha, kas riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmise seaduses sätestatud tingimused (eeldused) on täidetud või mitte, ning sõltuvalt nende eelduste täitmisest, riik kas saab anda nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks ja riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks või keelduda nõusoleku andmisest. Riik saab vastava nõusoleku anda üksnes juhul, kui registriosa teises jaos olevad omanike kohta tehtud esmakinnistamisele järgnevalt tehtud kanded on kustutatud, st kui on taastatud esmakinnistamise järgne kinnistusraamatu seis, ning kui nii kolmandas kui ka neljandas jaos ei ole ühtegi kehtivat kannet. Hageja nõue, et pärast Eesti Vabariigi kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmist tuleks kohtul “seejärel kustutada nimetatud registriosad”, ei vasta kinnistusraamatuseaduses (KRS) sätestatule. Kohus ega ka riik ei saa registriosa kustutada, sest seadus ei näe ette registriosa kustutamist. Kohus ei saa ka registriosa sulgeda, sest vastavalt KRSile on avalik-õiguslikule isikule kuuluva registriosa sulgemise õigus ja kohustus kinnisasja omanikul ehk riigil selleks pädeva riigiasutuse kaudu, misjärel saaks kohalik omavalitsus uuesti alustada maa tagastamise toimingutega. Kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riigi sissekandmine peab kindlustama maareformieelse olukorra taastamise. Selline olukord saab aga tekkida juhul, kui riigil on võimalik registriosa sulgeda. Registriosa sulgemine saab aga toimuda vaid juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi teist jõusolevat kannet, välja arvatud registriosa avamisel tehtud kanded.

2-04-1068 Eesti Vabariik tugineb oma vastuses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.04.2003.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-26-2003, milline sedastades, et osundatud seadusemuudatuste eesmärgiks oli anda isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, võimalus oma õiguse kasutamiseks ja võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne, siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRSi § 72 lõike 2 alusel sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale rikkumiseelset olukorda ennistada. Järelikult puudub sellisel juhul ka alus riigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks AÕSRSis sätestatud alusel. Kui riigi omanikuna sissekandmist pidada eesmärgiks omaette, võib tekkida olukord, kus ehitise endine omanik ei saa maad ostueesõigusega erastada ega nõuda hoonestusõiguse seadmist, sest registriosa ei saa sulgeda, ja isik, kes oli omanikuna sisse kantud, jääb kinnisasjast ilma. Vaid piiratud asjaõiguse omaja õiguslik seisund ei muutuks. Kokkuvõtvalt on Eesti Vabariik asunud seiskohale, et seni, kuni kohus ei ole võõrandamistehingu ja kinnistusraamatu teise jakku tehtud teise kande õiguspärasuse osas oma hinnangut andnud, seisukohta võtnud ja otsust teinud, ei saa ka Maa-amet kostja esindajana võtta seisukohta, kas riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmise seaduses sätestatud tingimused (eeldused) on täidetud või mitte. Sõltuvalt nende eelduste täitmisest, Maa-amet kostja Eesti Vabariigi esindajana kas saab anda nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks ja riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks või keelduda nõusoleku andmisest. Samuti on Eesti Vabariik seisukohal, et Eesti Vabariik kostjana ei ole kohustatud kandma hageja õigusabikulusid ja need tuleks hagi rahuldamisel välja mõista kaaskostjatelt, kes on sel juhul põhjendamatult keeldunud nõusoleku andmisest kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Samuti on Eesti Vabariik seisukohal, et hageja poolt kinnistusraamatu kannete parandamise nõude menetlemisel ei ole Eesti Vabariigi tegevus põhjustanud hagejale kulutuste tekkimist, samuti ei ole Eesti Vabariik teinud hagejale ja kaaskostjatele takistusi kinnistusraamatu kannete parandamiseks kohtuväliselt.

2-04-1068 Viimsi Vallavalitsus võttis 18.01.2000.a. vastu korralduse “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine”, mille kohaselt tagastati AT’ile K pindalaga 8690 m2, sihtotstarbega elamumaa, K I pindalaga 57141 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa, K II pindalaga 2323 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa. P Lle tagastati K III pindalaga 26441 m2, sihtotstarbega maatulundusmaa. Tagastataval K katastriüksusel olevad hooned kuuluvad AT’ile. Tagastatavatel K I, K II, K III katastriüksustel hooned puuduvad. Ka maa tagastamise korralduse vastuvõtmise ajal ei kuulunud P Lle ühtegi hoonet tagastataval maal, mistõttu temale ei oleks mingil juhul saanud loovutada maa tagastamise nõudeõigust mõttelises osas nagu väidab hageja täna. Kuigi MRS § 19-1 alates 30.11.1997.a kehtivas redaktsioonis lubas loovutada tervikuna maa tagastamise nõudeõigust abikaasale ja alanejatele sugulastele ning nende õdedele ja vendadele ja nende alanejatele sugulastele ilma teisi täiendavaid nõudeid esitamata, sätestas lõige 3, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping. Maa tagastamise toimikus ei ole sellist nõudeõiguse loovutamise notariaalselt tõestatud lepingut, mistõttu ka maa tagastamise korralduse vastuvõtmine P L kui subjekti osas on õiguspärane. MRS § 14 lg 1 kohaselt ( 2000.a. kehtinud sõnastuses) kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises. XXX maa tagastamise toimikust nähtuvalt olid õigustatud subjektide P L ja ATi vahel olemas maa teisiti tagastamise kokkulepped, kuid need olid suulised. MRS § 14 lg 1 ei nõua, et maa tagastamise kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. 18.09.2000.a on P L esitanud Viimsi Vallavalitsusele avalduse, milles ei nõustu 18.01.2000.a korraldusega ja soovib, et talle tagastataks ettenähtud pärandus tagastamisele kuuluvast maast.

Viimsi Vallavalitsus on tema avaldusele vastanud 05.12.2000.a kirjaga nr 1689, milles väljendanud Viimsi Vallavalitsuse arusaama, et tegemist on ATi ja P L poja P L omavahelise arusaamatusega, mida kõik koos lahendavad ja on ka jõudnud juba kokkuleppele, mis rahuldaks mõlemaid pooli. Viimsi Vallavalitsus oma 18.01.2000.a korraldust P L eluajal ei muutnud. P L poolt kaebust 18.01.2000.a korraldusele ei esitatud, sh ka mitte peale oma 18.09.2000.a avaldust Viimsi Vallavalitsusele. P L oli seega rahul saabunud tagajärjega. P L võõrandas 14.08.2003.a kinnistu kinkelepingu ning asjaõiguslepinguga P Lle kinnistu nimetusega K III koos selle oluliste osade ja päraldistega. K III kinkimisega ei toimunud P L eluajal ka mingisugust endise XXX väidetavalt P Lle tagastamata jäänud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist. MRS § 19-2 lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav. Lg 3 kohaselt kuni 27.11.2005.a kehtinud redaktsioonis tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. MRS § 19-2 lg 3 alates 27.11.2005.a kehtivas redaktsioonis nõudeõigust pärima õigustatud isik

2-04-1068 või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 27.11.2005.a. jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaselt kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Maa tagastamise toimikus ühtegi P Lle väljastatud pärimisõiguse tunnistust, millel kajastuks XXX maa tagastamise nõudeõiguse pärimine, esitatud ei ole. Seega nõuded, mis P Ll justkui tulenevad maareformi seadusest, tänasel päeval puuduvad, mistõttu ka tema nõuded tsiviilkohtumenetluses on ilma õigusliku aluseta. Asjaolu, et Viimsi Vallavalitsus on oma 27.02. 2004.a. korraldusega nr tunnistanud kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a. korralduse “ Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine “ ei tähenda, et P Ll oleks õigus nõuda kinnistukannete kustutamist motiivil, et maareformi seaduse kohaselt oleks tulnud temale tagastada ülejäänud P L poolt tagasi taotletud ja P Lle tagastamata XXX maaüksusest. Viimsi vald on seisukohal, et P L õigusi seoses XXX tagastamise menetlusega ei ole Viimsi valla poolt rikutud. P L enda õigusi või P Llt päritud õigusi ei ole seoses K 98 – 1 maaüksuse tagastamismenetlusega rikutud, tal puudub õigus nõuda sisuliselt enda suhtes maareformi läbiviimist. 11.12.2008.a esitas Viimsi vald täiendava vastuse, millest nähtuvalt Viimsi vald ei nõustu hageja seisukohaga, et tema nõudeõigus käesolevas tsiviilasjas tugineb 04.04.1994.a. vormistatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingule, mida justkui tunnistaks ka maa-amet, ja see leping kvalifitseerub MRS § 19 tingimustele. Viimsi vald on seisukohal, et hageja arvab ekslikult, et 1994.a oli võimalik maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine mõttelises osas ning sellest tulenevalt on hageja arusaam võimalustest MRS § 19 lg 3 rakendamisel väär. 04.04.1994.a kehtis MRS § 19 (piirangud tagastatud või asendusmaa käsutamisel ning maa tagastamise või asendamise õiguse loovutamisel) lg 3 järgmises sõnastuses: maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandisse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad. MRS § -st 19 lg 3 kuni 28.12.1994.a kehtinud sõnastuses ja nõudeõiguse loovutamise Korrast Vabariigi Valitsuse 29.01.1992.a määrus nr 42) tuleneb, et maa tagastamise nõudeõigust võis loovutada üksnes tervikuna, mitte aga mõttelistes osades. Hageja arvates võis seda teha aga mõttelistes osades. Mõttelistes osades maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise võimalus toodi seadusesse alles 30.04.1996.a, mil tunnistati kehtetuks MRS § 19 ja sätestati MRS § 191 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine.

2-04-1068 Valest eeldusest lähtudes ongi hageja arvamusel, et kui mõni lahustükk on tagasitaotletaval kinnistul hoonestamata, siis ta kvalifitseerub MRS § 19 lg 3 tingimustele, mis lubab loovutada hoonestamata maad. Hageja ebaõige arusaam MRS § 19 lg 3 alusel nõudeõiguse loovutamise tingimustest allakriipsutus “hoonestamata maatükk” lähtubki arvamusest, et 1994.a oli võimalik maa tagastamise nõudeõigust loovutada mitte ainult tervikuna, vaid ka mõttelises osas. K endine kinnistu oli hoonestatud ja kuna sellel asuv elamu ei kuulunud mitte hagejale kui loovutuse saajale, vaid kostjale, siis ei saanud nõudeõiguse loovutus toimuda ka selle tingimuse alusel, et nõudeõiguse saajale kuulub tagastataval maaüksusel asuv hoone. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra punkt 6 sätestas, et kui maad ei ole võimalik tagastada või asendada isikule, kellele on maa tagastamise või asendamise nõudeõigus loovutatud, tagastatakse, asendatakse või kompenseeritakse maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Nii ka antud juhul toimiti. Kuigi P L ja P L vormistasid maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, ei olnud P Lle võimalik maa tagastamise nõudeõigust loovutada selle mittekehtivuse tõttu ja maa tagastati P Lle. Kuigi maa tagastamise korralduse vastuvõtmise ajaks oli kehtestatud juba MRS § 191, mis võimaldas maa tagastamise nõudeõiguse loovutada juba ka mõttelises osas, siis ka selle sätte alusel võis nõudeõigust loovutada üksnes tagastataval maal asuva ehitise, samuti ajutise ehitise või istanduse omanikule, mida aga P L ei olnud. Lisaks sätestas MRS § 19 1 lõige 3, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping. Viimsi vald peab hageja arvamust selles, et tema 04.04.1994.a koostatud maa tagastamise nõudeõiguse lepingu võib mõtteliselt tõsta aastasse 2000, kui toimus vara tagastamise korralduse vastuvõtmine, ebaõigeks. Esiteks nõudis MRS § 191 kohane maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping notariaalset vormi, mida 1994.a. lepingul ei olnud. Teiseks ei saa 1994.a. koostatud avaldus etteulatuvalt kanduda aega, mil reguleeriti õigussuhe teisiti. Viimsi vald on seisukohal, et 04.04.1994.a. avaldusel õiguslikke tagajärgi loovat toimet ei ole, kuna 04.04.1994.a koostatud avaldus maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks ei vastanud sel ajal kehtinud seadusesättele ehk loovutuse saajale ei olnud seadusega lubatud maa tagastamise nõudeõigust loovutada ning P L omandanud nõudeõigust maa tagastamisele. Lähtuvalt sellest puudub tal ka õigus vaidlustada tagastatud maadega teostatud tehinguid ja tehtud kinnistukandeid.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, hinnanud kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Hageja on esitanud kohtule hagi kahes nõudes: Tuvastada Ants Tambi ja AT Tambi vahel 12.08.2004.a sõlmitud kinkelepingu tühisus ja kustutada kinnistusregistriosade nr XXX ja XXX kantud omanikud ja kanda omanikuks Eesti Vabariik. Registriosa nr XXX ( uus number XXX02) kinnistu K omanikuks on AT alates selle tagastamisjärgsest kinnistamisest 01.09.2000.a ja registriosa nr XXX ( uus number XXX02) kinnistu K I oli kinnistatud tagastamisjärgselt AT’ile ja 10.09.2004.a kande alusel kuulub AT’ile.

2-04-1068 Oma esialgses 2004.a esitatud hagis taotles hageja lisaks eelpooltoodud nõuetele veel ka registriosades nr XXX ( omand üle antud HS) ja nr XXX( tagastatud P Lle ja hagi esitamise ajaks omand üle antud P Lle) kannete kustutamist ja omanikuna Eesti Vabariigi sissekandmist. Esmases hagis leidis hageja, et õigused taastatakse sellega, et tagastamisprotsess kogu K kinnistu osas algab uuesti ning selleks on ta õigustatud nõudma Eesti Vabariigi kandmist kinnistusregistrisse omanikuna ja sellele järgneb maa tagastamine kahe subjekti vahel uuesti. Nähtuvalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust nr XXX esitas hageja isa, P L Harju Maavalitsusele 17.09.1991.a avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara, mis koosnes K Nr 98-I talu maadest ja varast kreposti akt 14.11.1922.a. nr XXX, tagastamiseks endise omaniku, oma isa L Villu järgi. Sama vara osas esitas avalduse vara tagastamiseks oma vanaisa järgi ka kostja AT. Mõlemad isikud taotlesid talukoha maade 20,99 ha suuruses tagastamist. (III kd tl 21,89-90). K 98-I vara tagastamise toimikus on maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise 04.04.1994.a koostatud avaldus (III kd tl 23), mille kohaselt P L loovutab oma pojale P Lle nõudeõiguse küla, K talu 98- I osas. Avaldusel on P L kinnitus, et ta on nõus loovutatud maa tagastamise (asendamise) nõudeõiguse üle võtma. Avalduselt nähtub, et 11.04.1994.a. on Viimsi Vallavalitsuse sekretär tõestanud P L allkirja ehtsust avaldusel. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994.a otsusega nr XXXon tuvastatud, et Harju maakonnas Viimsi vallas asuv õigusvastaselt võõrandatud endine maaüksus K 98-I (end Iru vald, Maardu mõisa järgi, kinnistu nr XXX, pindala 20,99 ha) on omandireformi objektiks ja selle suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud AT 1⁄2 osas oma vanaisa järgi ja P L 1⁄2 osas oma isa järgi ( III kd tl 69-70) Maa tagastamise toimikusse on esitatud seadusejärgse pärimisõiguse tunnistus ( III kd tl 81), milline on välja antud 22.09.1983.a. P Lle tõendamaks, et tema on pärinud oma 21.03. 1983.a. surnud venna, Heinrich Villu p. L ( elukoht Metsakasti küla, Viimsi) vara, milline koosneb elamust ja elamuga ühise katuse all olevast tallist, eraldi olevast saunast ja käimlast, mis asuvad Harju rajoonis, Viimsi külanõukogus, külas, Pirita Lillekasvatuse Näidissovhoosi maa-alal. Maa tagastamise toimikus on ka ostu-müügileping (III kd tl 79-80 ), mille kohaselt P L müüs 17.09.1984.a. AT’ile majavalduse, mille koosseisus on elumaja ühise katuse all talliga ja eraldi saun, mis asub Harju rajoonis Viimsi külanõukogus külas Pirita Lillekasvatuse NS maa-alal. Eelpool nimetatud tõendid kinnitavad, et Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994.a otsusega nr XXX, vaatamata sellele, et 04.04.1994.a maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldusega on P L oma osa maa tagastamise nõudeõiguse loovutanud oma pojale P Lle (hagejale), kes on nõustunud talle loovutatud maa tagastamise nõudeõiguse üle võtma, on tuvastatud, et Harju maakonnas Viimsi vallas asuv õigusvastaselt võõrandatud endine maaüksus K 98-I on omandireformi objektiks ja mille suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud AT 1⁄2 osas oma vanaisa järgi ja P L 1⁄2 osas oma isa järgi. Samuti on seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse ja ostu-müügi lepinguga tõendatud, et tagasitaotletav maaüksus on hoonestatud ja sellel asuv majavaldus kuulub AT’ile. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et P L või ka hageja P L oleksid Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994.a otsust nr XXXORAS § 19 sätestatu kohaselt halduskohtus vaidlustanud. Järelikult nõustusid nii P L kui ka P L Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega P L õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduses

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja

2-04-1068 kompenseerimine“ ( III kd tl 63-64) on selle andmise alusena märgitud Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05. 1994.a otsus nr XXX, kuid ei ole viidatud P L 04.04.1994.a maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldusele. Korralduse p 1 kohaselt otsustati tagastada Viimsi vallas külas K 98-I maaüksusest kokku 94 595 m2 maad, sellest 68 154 m2 Ants Tile kolme maaüksusena (K - pindalaga 8690 m2 sihtotstarbega elamumaa, K I - pindalaga 57 141 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa ja K II - pindalaga 2323 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa) ning P Lle 26 441 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa ühe maaüksusena (K III). Nähtuvalt Viimsi Vallavalitsuse korraldusest on ATile ja P Lle maad tagastatud vastavalt 72% ja 28%, kuigi Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusele olid nad õigustatud subjektideks tunnistatud võrdsetes osades. Kohtule ei ole esitatud tõendid selle kohta, et P L kui nõudeõiguse loovutaja ja P L kui nõudeõiguse omandaja eelpoolnimetatud maa tagastamise korraldust selle väljaandmise järgselt halduskohtus oleksid vaidlustanud vaatamata sellele, et korraldus väljaandmisel ei arvestatud nõudeõiguse loovutamist ega tagastatud maad õigustatud subjektidele võrdselt. Hageja poolt on kohtule esitatud koopiad P L kolmest omakäelistest, maa tagastamise küsimusi käsitlevast avaldusest/kirjast ( II kd tl 79-82), mis on Viimsi Vallavalitsusele saadetud või adresseeritud 18.10.2000.a ja 24.03.2003.a ning 2002.a, tõendamaks kokkuleppe puudumist maa mittevõrdsetes osades jagamises. Neist 18.10.2000.a avaldus on registreeritud Viimsi Vallavalitsuses. Kohus jätab nimetatud kirjad kui tõendid tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Ei enne ega pärast nende kirjade/avalduste esitamist ei ole Viimsi Vallavalitsuse korraldust muudetud, samuti ei ole P L vaidlustanud Viimsi Vallavalitsuse korraldust halduskohtus, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et P L poleks olnud tema poolt esitatud avalduste kirjade menetlemisega või mittelahendamisega rahul ning vaidlustanud seepärast vallavalitsuse tegevust seaduses sätestatud alustel, korras ja tähtaegadel. Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse alusel kanti Harju Maakohtu Harju kinnistusjaoskonna registriosadesse kinnistud: - katastritunnus XXX3, elamumaa suurusega 8690m2, ( K ) kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXX (uus nr XXX02)) 01.09.2000.a, omanik AT ( omanik käesoleva ajani); - katastritunnus XXX, maatulundusmaa suurusega 57 141 m2 ( K I) kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXX (uus nr XXX02)) 01.09.2000.a, omanik AT (alates 10. 09.2004.a kuni käesoleva ajani on omanikuks AT; 12.08.2004.a sõlmis AT kinnistu kinke ja asjaõiguslepingu oma AT’iga ja käesoleva ajani on kinnistu omanik AT( I kd tl 90); - katastritunnus 89001:010:0269, maatulundusmaa suurusega 2323 m2 (K II), kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXX (uus nr XXX02)) 01.09.2000.a, omanik AT; 10.08.2004.a sõlmis AT kinnistu müügi ja asjaõiguslepingu Helju Särgavaga ja kes on käesoleva ajani omanikuks ( Ikd tl 94); - katastritunnus XXX4, maatulundusmaa suurusega 26 441 m2 ( K III), kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXX(uus nr 3668502)) 20.09.2000.a, omanik P L (alates 17.11.2003.a omanik P L kuni 03.01.2007.a P L kinkis oma pojale Peetr Lle; alates 03.01.2007.a kuni käesoleva ajani on omanikuks OÜ Vesiveski). 2000. aastal kehtinud kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 8-1 tulenevalt oli enne kinnistamist vältimatu kinnistamisteate avaldamine. KRS§ 8-1 kohaselt enne registriosa avamist kinnistusraamatusse kandmata kinnisasja kohta avaldab kinnistus-amet selle kohta teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vajadusel muul puudutatud isikutele kättesaadaval viisil, kusjuures avaldatavas teates tuli märkida sissekantava kinnisasja asukoht ja pindala, omanikuna sissekantava isiku nimi, ettepanek isikutele teatada kinnistusametile ühe kuu jooksul, arvates teate

2-04-1068 avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, oma õigustest ja vastuväidetest ning kinnistusameti nimetus ja asukoht. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et P L või hageja P L kui nõude loovutuse vastuvõtja oleksid seaduses sätestatud korras ja tähtajal vaidlustanud katastriüksuste mõõdistamise tulemused või katastriüksuste registreerimise maakatastris või vastanud kinnistamisteates esitatud ettepanekule, teatada ühe kuu jooksul, arvates teate avaldamisest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, oma õigustest ja vastuväidetest kinnistusametile või vaidlustanud kinnistamisotsused ja nende alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded. Järelikult nõustusid nii P L kui P L õigusvastaselt võõrandatud endise maaüksuse K 98-1 maade sellise jagamisega nagu oli toodud Viimsi Vallavalitsuse korralduses ja see vastas nende tahtele. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et omandi- ja maareform endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu K 98-I osas lõppes K, K I ja K II katastriüksuste tagastamise ja kinnistamisega ATi nimele 01.09.2000.a ning K III katastriüksuse tagastamise ja kinnistamisega P L nimele 20.09.2000.a, nende poolt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ühtegi vaiet, kaebust või vastuväidet esitamata. Kinnistamisotsuste ja nende alusel kinnistusraamatusse kannete tegemisega tuleb lugeda maa tagastamise õigustatud subjektide õigused tagastatud maatükkide osas lõppenuks, sest need on asendusid maaomanike õigustega. Hageja väidete kohaselt tegi Viimsi vald vea, kui ta, jättes arvestamata P L poolt 04.04.1994.a tehtud nõudeõiguse loovutamise P Lle ja tagastas maa P Lle, samas ei muuda Viimsi valla poolt tehtud viga P L tahteavaldust. Samuti ei muuda 04.04.1994.a tehtud nõudeõiguse loovutamise õiguslikke tagajärgi P L ja P L vahel sõlmitud kinkeleping, sest P L õigused ja kohustused läksid üle hagejale P Lle. Poolte vahel oli kehtiv tsessioonileping ja 04.04.1994.a nõudeõiguse loovutamise ajal reguleeris tsessiooni ENSV TsK § 216 ja maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamine oli ette nähtud omandireformiga ORAS § 7 lg 1 p 8 ja § 16-1. Hageja väidetest võib järeldada, et kuigi P L kinkis talle tagastatud maa pojale, jäi nõudeõiguse loovutamisega P Lle õigus nõuda vähemtagastatud maad, ja seda kostjate T’ide arvelt. Kohus leiab, et hageja P L ei ole omandanud P Llt nõudeõigust maa tagastamisele. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist reguleeris aprillis 1994.a. maareformiseadus (MRS) § 19 redaktsioon, milline kehtis 01.12.1993.a kuni 28.12.1994.a. P L poolt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal, so 04. 04. 1994.a. alates 21.06.1993.a kuni 01.03.1997.a kehtinud ORAS § 15 redaktsioon sätestas, et natsionaliseeritud maa või muude loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse ORAS-t, kui EV MRS- st ei tulene teisiti ning MRS § 4 (Maareform omandireformi osana) sätestas, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-s ja MRS-s sätestatud tingimustel ja korras ning et maareformi suhtes rakendatakse ORAS sätteid, kui MRS ei tulene teisiti. Seega, kuigi maa on vara üks alaliike, ei reguleeri ega käsitle ORAS ja MRS vara ja maa tagastamisega seonduvaid küsimusi sarnaselt ning MRS sätestab maa tagastamisel ORAS-s sätestatud vara tagastamisega võrreldes mitmeid erisusi. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal, so 04.04.1994.a ei olnud ORAS-s sätestatud regulatsiooni vara ega maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks. Hageja poolt hagiavalduses osundatud ORAS § 7 lg 1 p 8 ja § 16-1 kehtestati ORAS-es alles Riigikogus 29.01.1997.a vastu võetud ja 02.03.1997.a jõustunud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Seega on hageja lähtunud oma hagis materiaalõigusnormidest, mis maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal ei kehtinud. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise regulatsioon sätestati 01.11.1991.a jõustunud MRS algredaktsiooni § 19 (Piirangud tagastatud või asendatud maa käsutamisel ning maa tagastamise või asendamise õiguse loovutamine) lõikes 3, mille kohaselt maa tagastamise või asendamise

2-04-1068 nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandusse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt MRS §-dele 7, 8 ja 9 ( sõnastus kehtis kuni 27.04.1993.a). Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal, so 04.04.1994.a sätestas MRS § 19 (Piirangud tagastatud või asendusmaa käsutamisel ning maa tagastamise või asendamise õiguse loovutamine) lg 3, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandisse neile taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt MRS §-dele 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad ( sõnastus alates 01.12.1993.a kuni 28.12.1994.a). MRS § 19 lg 4 sätestas volitusnormi Vabariigi Valitsusele maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kehtestamiseks. Vabariigi Valitsuse 29.01.1992.a määruse nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” p 1 sätestati, et isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas MRS §-dega 7, 8, 9 või hoonestamata maad. Hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorralduse nõuetele. Nõudeõiguse loovutamist ei rakendata kompensatsiooni taotlemise korral ( EV VM 27.07.93 nr 234 jõust. 10.08.93). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks esitanud taotlusi ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa omandamiseks või et tagasitaotletavad maad oleks loovutuse vastuvõtjale P Lle antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel, ei ole tõendid, mis tõendaksid, et talle oleks kuulunud tagastatavatel maadel hooneid. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, et tagasitaotletav maa oleks olnud hoonestamata. Asjaolu, et K endise kinnistu talumaad võisid olla eraldi asuvate maatükkidena ja osa olid hoonestamata, ei muutnud seda kinnistut hoonestamata kinnistuks, nagu on väitnud hageja oma hagis. Kehtinud MRS § 19 lg 3 võimaldas maa tagastamise nõudeõigusest loobuda tervikuna maa suhtes, mitte aga mõttelistes osades lahustükkide kaupa. Kohus on tõendatud, et K endine kinnistu oli hoonestatud ja elamu kuulus kostja AT’ile, kes oli selle 17.09.1984.a omandanud P Llt, mitte hagejale. Seetõttu ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine P Lle tingimusel, et talle kuulub tagastataval maaüksusel asuv hoone. Eeltoodust järelduvalt ei olnud hageja P L MRS § 19 lg 3 järgi isikuks, kellele P L oleks saanud 1994.a loovutada endale kuuluvat maade tagastamise nõudeõigust. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine P L poolt P Lle ei vastanud kehtinud MRS § 19 lg 3. 1994.a kehtinud TsK § 216 lg 1 järgi oli nõude loovutamine teisele isikule lubatud vaid juhul, kui see ei olnud vastuolus seadusega ja TsK § 51 lg 1 järgi oli seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. Vabariigi Valitsuse 29.01.1992.a määruse nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” p 6 sätestas, et kui maad ei ole võimalik tagastada või asendada isikule, kellele on maa tagastamise või asendamise nõudeõigus loovutatud, tagastatakse, asendatakse või kompenseeritakse maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kuigi P L ja P L vormistasid maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, ei olnud P Lle võimalik maa tagastamise nõudeõigust loovutada selle mittekehtivuse tõttu ja Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.051994.a otsusega nr XXXei tunnistatud mitte P Lt maa tagastamise õigustatud subjektiks, vaid P L ise.

2-04-1068 18.01.2000.a Viimsi Vallavalitsuse korralduse vastuvõtmise ajal reguleeris maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist MRS § 19-1, mille lg 2 kohaselt mõttelises osas võib nõudeõigust loovutada üksnes tagastataval maal asuva ehitise, samuti ajutise ehitise või istanduse omanikule. Kui nõudeõigus kuulub mitmele õigustatud subjektile, võib neist igaüks loovutada oma nõudeõiguse osa. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et korralduse vastuvõtmise ajal oleks kuulunud P Lle tagastamisele kuuluval maaüksusel K 98 I hooneid. Kuna talle ei kuulunud tagastataval maal ühtki hoonet, ei olnud talle võimalik loovutada maa tagastamise nõudeõigust mõttelises osas. Kuigi MRS § 19-1 alates 30.11.1997.a. kehtivas redaktsioonis lubas loovutada tervikuna maa tagastamise nõudeõigust abikaasale ja alanejatele sugulastele ning nende õdedele ja vendadele ja nende alanejatele sugulastele ilma teisi täiendavaid nõudeid esitamata, nägi lg 3 ette et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping. Kohtule ei ole sellist nõudeõiguse loovutamise notariaalselt tõestatud lepingut. Vabariigi Valitsuse 29.01.992.a määruse nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” p 5 kohaselt soovitati maakonnakomisjonil või kohaliku omavalitsuse täitev-organil, kes võtab vastu nõudeõiguse loovutamise avalduse, selgitada avaldajale nõudeõiguse loovutamise tingimusi ja kohtul ei ole alust arvata, et P Lle nõude loovutamise tingimusi ei selgitatud. Asjaolu, et hageja P L ei ole omandireformi õigustatud subjektilt P Llt omandanud K kinnistu suhtes nõudeõigust ja P L tegelikult loobus ise oma 04.04.1994.a tehtud tahteavaldusest ega loovutanudki oma õigusi, tõendab ka P L enda käitumine. P L ei vaidlustanud Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994.a otsust nr XXXega Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldust halduskohtus seadusega ettenähtud tähtaja jooksul, ta ei vaidlustanud katastriüksuste mõõdistamise tulemusi ega katastriüksuste registreerimist maakatastris, ei vaidlustanud kinnistamisotsuseid ja nende alusel kinnistusraamatusse tehtud kandeid. P L, võttes ise tagastamisele kuuluva maa vastu, nõustus omandi saamisega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses ja ka selles ulatuses, nagu see tagastati talle Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse alusel. Saades K III kinnistu omanikuks, asus ta seda käsutama ning võõrandas selle. P L sõlmis 14.08.2003.a. notariaalselt tõestatud kinnistu kinkelepingu ning asjaõiguslepingu, mille kohaselt P L võõrandas P Lle Harjumaal Viimsi vallas külas asuva kinnistu nimetusega K III koos selle oluliste osade ja päraldistega (II kd tl 83-88). Ka ei sisalda kinkeleping ühtegi viidet ega märget selle kohta, et Viimsi Vallavalitsuse 18. jaanuari 2000.a korraldus “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine”, millega P Lle tagastati K III maaüksus, oleks P L või P L arvates mingis osas õigusvastane või vale. Järelduvalt sellest pidasid P L ja hageja P L kinnistu kinke- ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldust õiguspäraseks ja kehtivaks. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, millest nähtuks, et hageja pidas oma käitumisega end isa P L asemel omandireformi õigustatud subjektiks ja tema kui nõudeõiguse loovutuse saaja õigusi oleks maade tagastamise menetluse käigus rikutud. Küll on aga hageja tõendanud oma käitumisega vastupidist. Saanud oma isalt P Llt kinkelepingu alusel omandusse K III kinnistu, asus ta teostama oma omaniku õigusi ja nähtuvalt kinnistusraamatu kannetest võõrandas talle kuulunud K III kinnistu OÜ-le Vesiveski, kes on alates 03.01.2007.a selle omanikuks. Vaatamata K III kinnistu võõrandamisele, on hageja 22.09.2008.a kohtule esitatud hagiavalduses jätnud selle asjaolu märkimata ja näidanud endiselt end kinnistu K III omanikuna, mis ei vasta aga tegelikkusele ja palunud hagi rahuldamist ja õigusvastaselt võõrandatud XXX maade uuesti võrdsetes osades jagamist.

2-04-1068 Kokkuvõtvalt leiab kohus eeltoodu alusel, et 04.04.1994.a P L poolt tehtud tahteavaldus nõudeõiguse loovutamiseks ei vastanud tol ajal kehtinud seadusele, sest loovutuse omandajale so P Lle ei olnud lubatud seadusega maa tagastamise nõudeõigust loovutada ning P L ise oma käitumisega loobus nõudeõiguse loovutamise tahteavaldusest ja võttis ise tagastatavad maad vastu. 04.04.1994.a tehtud avaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi ja P Lle ei ole läinud üle P L õigused ja kohustused. Kuna P Lle ei läinud üle nõudeõiguse loovutamisest tulenevad õigused, on tema nõuded, mis tuginevad nõudeõiguse loovutamise avaldusele kui tehingule, alusetud. Kohtule on esitatud 28.03.2003.a sõlmitud kinnistu müügi eelleping ( I kd tl 135-140), millest nähtub, et hageja P L müüjana on sõlminud OÜ VLN Kinnisvaraarendus, keda esindas juhatuse liige DV ostjana, kinnistu müügi eellepingu. Lepingu p 1.3 kohaselt on lepingu eesmärgiks kindlaks määrata tingimused, mida kohaldatakse müüja ja ostja vahel sõlmitavale kinnistu müügilepingule, millega ostja ostab müüjalt maaüksuse K 98-I piires maad osas, mis tagastatakse ostja tegevuse tulemusel pärast käesoleva lepingu sõlmimist. Müüjale täiendavalt tagastatava maatüki ligilähedane suurus on 20 856 m2 tingimusel, et nimetatud maaüksuse piires tagastatakse müüjale maad või asendatakse samaväärse või kõrgema turuväärtusega maaga. Nimetatud lepingu sõlmimisest järeldub, et P L koos oma esindaja DViga asus P L elu ajal käsutama maad, mis maareformi seaduse kohaselt oleks tulnud temale tagastada ülejäänud P L poolt tagasi taotletud ja P Lle tagastamata K 98-I maaüksusest. Kinnistusraamatust kannetest nähtub ( I kd tl 15-18 ), et 28. 03. 2003.a, so P L ja OÜ VLN Kinnisvaraarendus vahel kinnistu müügi eellepingu sõlmimise ajal, oli kinnistute K, K I ja K II omanikuks AT ning kinnistu K III omanikuks P L. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millega oleks tõendatud, et AT ja P L oleksid volitanud P Lt käsutama neile kuuluvaid kinnisasju. Kuna P Ll puudusid volitused, saab järeldada, et ta hakkas omaalgatuslikult eellepingu sõlmimisega võõrandama omandireformi objektiks olnud K 98-I müügilepingu objektiks olevat vähemsaadud maad 20 865m2 ja kooskõlas hagis väidetuga tuleb see 20 856m2 saada AT’i ja AT’i omandis oleva maa arvelt. Viimsi Vallavalitsus andis 27.02.2004.a. korralduse nr “Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000. a korralduse “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine” kehtetuks tunnistamine” ( I kd tl 8). Nähtuvalt kohtule 31.08.2004.a hageja P L esindaja DVi poolt allkirjastatud hagiavaldusest, esitas DV 26.01.2004.a ( nädala möödumisel P L surmast, suri ) Viimsi Vallavalitsusele taotluse ( III kd tl 8) Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse kehtetuks tunnistamiseks. P L esindaja DVi taotlus rahuldati ja korraldusega nr tunnistati Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldus kehtetuks, sest korraldus on vastuolus maareformiseaduse § 14 lõikega 1 ja tegelike faktiliste asjaoludega. Nähtuvalt korralduse p 5, eitatakse DVi taotluses väidetava suulise kokkuleppe olemasolu ATi ja P L, kes on surnud vahel ning taotletakse XXX maaüksuse maade tagastamist võrdsete osadena ATile ja P Lle. Võttes arvesse asjaolu, et P Ll, kellel ei olnud seadusest tulenevat õigust omandada maa tagastamise nõudeõigust maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise teel ja kellele polnud kunagi maad tagastatud ja kes omandas kinnistu K III oma isalt P Llt 14.08.2003.a sõlmitud kinkelepingu teel, puudus õigus ilma isa P L volituseta isa elu ajal ( P L suri ) sõlmida omandireformi objektiks olnud XXX piires OÜ VLN Kinnisvaraarendus tegevuse tulemusel tagastava maa ligilähedase suurusega 20 856m2 müügilepingut. Edasine OÜ VLN Kinnisvaraarendus juhatuse liikme ja P L esindaja DVi käitumine – Viimsi Vallavalitsusele Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse kehtetuks tunnistamiseks taotluse esindamine ja pärast Viimsi Vallavalitsuse korralduse nr 27.02.2004.a vastu võtmist P L esindajana hagi kohtusse esitamine on igati kooskõlas 28.03.2003.a sõlmitud eellepinguga ja suunatud sellele, et ostja OÜ VLN Kinnisvaraarendus ostab P Llt maaüksuse XXX piires maad hinnaga 85 kr/m2 osas, mis tagastatakse ostja tegevuse tulemusel pärast käesoleva lepingu sõlmimist. Et aga P L või DV

2-04-1068 oleksid saanud oma volitused P Llt ja esitanud Viimsi Vallavalitsusele taotluse P L õiguste või huvide kaitseks, tõendatud ei ole. Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004.a korraldusega nr tunnistati “Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldus “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine” kehtetuks tunnistamine” kehtetuks. Hageja on hagiavalduses väitnud, et korraldus tunnistati kehtetuks seetõttu, “et ei ole sõlmitud kokkulepet AT ja P L vahel maa tagastamise kohta, mille olemasolu Viimsi Vallavalitsus 18.01.2000 korralduse nr. 85 andmisel väidetavalt eeldas. Kohus on tuvastanud, et omandireformi õigustatud subjektid P L ja AT seaduses sätestatud alustel, korras ja tähtaegadel Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldust ei vaidlustanud ja olid nõus omandi- ja maareformi lõppemisega enda suhtes. Sellest saab järeldada, et AT ja P L olid nõus, et AT’ile tagastatakse kolm maaüksust ja P Lle tagastatakse üks maaüksus. Nad olid nõus sellise maade tagastamisega viisiga ka siis, kui nad lasid teha kanded kinnistusraamatusse. Järelikult olid nad maade tagastamises selliselt kokku leppinud. Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldus ei olnud selle andmise ajal õigusvastane ega vale põhjusel, et õigustatud subjektid AT ja P L, kellele haldusakt oli suunatud, olid ise sellise haldusakti andmist soovinud ja olid selle andmisega nõus. Kui õigustatud subjektide tahteavaldus oli haldusakti andmise ajal kontrollitud ja kui alles hiljem, antud juhul siis pärast P L poolt OÜ VLN Kinnisvaraarendus eellepingu sõlmimist ja pärast P L poolt kinnistu kinkimist oma pojale P Lle ja pärast P L surma, selgub, et P L kui tahteavalduse tegija õigusjärglane (poeg P L) soovib teistsugust tagajärge, kui tahteavalduse tegija P L, siis puudub igasugune õiguslik alus ning mõistlik põhjendus haldusakti tagasiulatuvalt ATi kahjuks kehtetuks tunnistamiseks. Kui Viimsi Vallavalitsus oleks oma korralduse tühistanud, siis oleks olnud tagajärjeks haldusakti tühisus ja kehtetus haldusakti andmise hetkest alates. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kõik toimingud, mis olid tehtud enne 27.02.2004.a korralduse nr andmist, mis tuginesid 18.01.2000.a korraldusele , olid kehtivad ja seadusega kooskõlas. Samas on hageja P L oma hagi kohtus menetlemise ajal, tuginedes hagis Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse kehtetusele oma rikutud subjektiivsete õiguse kaitseks ja mis oli aluseks ka talle endale P L poolt K III kinnistu omandi üleandmisele, oma käitumisega tõendanud ka ise korralduse kehtivust. K III kinnistu katastriüksuse moodustamise aluseks oli Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korraldus ja korraldusega nr ei tehtud uut otsustust maa tagastamise kohta teistsugustes piirides ja suuruses. Kuigi P Lle oli teada, et maa tagastamise aluseks olnud haldusakt on kehtetuks tunnistatud ning uut otsustust teistsugustes piirides ja suuruses maa tagastamise kohta pole tehtud ning käimas on kohtuvaidlus, mis sisuliselt hõlmab kogu endise õigusvastaselt võõrandatud XXX tagastamise küsimust, ei takistanud see asjaolu teda talle kinnistusraamatu ebaõige kande alusel kuuluvat kinnistut K III võõrandamast OÜle Vesiveski juba 3.01.2007.a. Antud asjaolu tõendab, et P L pidas ja peab ka ise Viimsi Vallavalitsuse korraldust kehtivaks ning kinnistu K III võõrandamisega tekitas ise olukorra, kus maa tagastamise eelset olukorda ei ole võimalik enam taastada, sest tagastamise küsimuse uuel läbivaatamisel ning tagastamisele kuuluva maa uutes piirides ja suuruses tagastamise otsustamisel saab ja tuleb lähtuda kogu endisest õigusvastaselt võõrandatud kinnistust. Oma sellise tegevusega on P L teinud ka võimatuks 15.09.2004.a esitatud hagiavalduses toodud nõude – kustutada registriosadesse kantud omanikud ning kanda omanikuks Eesti Vabariik ning seejärel kustutada nimetatud registriosad, et saaks uuesti alustada tagastamistoiminguid, rahuldamise. Hageja P L ei ole omandanud P Llt nõudeõigust ka pärimise teel. P L suri . MRS § 19-2 lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav, lg 3 kohaselt kuni 27.11.2005.a kehtinud redaktsioonis tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. MRS § 19-2 lg 3 alates 27.11.2005 kehtivas redaktsioonis nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei

2-04-1068 esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 27.11.2005.a. jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaselt kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kohtule ei ole esitatud ühtegi P Lle väljastatud pärimisõiguse tunnistust, millest nähtuks K 98-I maa tagastamise nõudeõiguse pärimine. Sellest tulenevalt järeldub, et ta ei ole nõudeõigust omandanud P Llt ka kui pärija. Kohus, võttes arvesse kõik eeltoodud asjaolusid, leiab kokkuvõtvalt, et hageja P L ei ole omandanud õigusvastaselt võõrandatud K 98-I maade tagastamise nõudeõigust ja tema õigusi XXX maade tagastamise menetluses rikutud ei ole ning tal puudub õigus vaidlustada tagastatud maadega tehtud tehinguid ja kinnistusraamatusse tehtud kandeid. Kostjad AT ja AT ning Eesti Vabariik hageja õigusi rikkunud ei ole. Lähtuvalt sellest ei pea kohus vajalikuks hinnata kostjate AT’i ja AT’i vahel sõlmitud kinkelepingu kehtivust hagis toodud asjaoludel ega otsustada kinnistusraamatute kannete õigsust ja hagis nõutud Eesti Vabariigi kandmist omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna kostjate poolt ei ole hageja subjektiivsete õiguste rikkumine tuvastatud, ei saa ka hagi rahuldada. Menetluskulude jaotamise otsustab kohus määrusega.

Katrin Saar Kohtunik

2-04-1068

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.