Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Maakohtu

09.02.2009

otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukulude jaotus Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused Peeter Lepik esitas 15.09.2004 hagi Ants Tampi, Andres Tampi ja Helju Särgava ning Eesti Vabariigi vastu Ants Tampi poolt sõlmitud võõrandamislepingute tühisuse tuvastamiseks ja kinnistusraamatu registriosadesse nr XXXXX, XXXXX, XXXXX ja XXXXX kantud omanike kustutamiseks ning Eesti Vabariigi omanikuna sisse kandmiseks, et seejärel kustutada nimetatud registriosad ja uuesti alustada tagastamistoiminguid. 22.09.2008 esitas hageja kohtule hagiavalduse tervikteksti, paludes kohtult, tuginedes TsÜS § 87 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 11 lg-le 5, tuvastada Ants Tampi ja Andres Tampi vahel 12.08.2004 sõlmitud kinnistu (registriosa nr XXXXX) kinkelepingu tühisus; kustutada Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriosadesse nr XXXXX ja XXXXX (uued registriosa nr-d XXXXXXX ja XXXXXXX) kantud omanikud ning kanda omanikuks Eesti Vabariik ning seejärel kustutada nimetatud registriosad ning jätta menetluskulud kostjate kanda. 30.10.2008 loobus hageja nõudest Helju Särgava vastu ja Harju Maakohtu 10.11.2008 määrusega lõpetati menetlus Helju Särgava osas. 22.09.2008 esitatud hagiavalduse kohaselt tunnistati Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr 3619 (toimik nr 3405), 11.05.1994 omandireformi õigustatud subjektideks Viimsi vallas asuva maaüksuse XXXXXXXX XX-X, kinnistu nr XXXXX, pindala 20,99 ha, võrdsetes osades Ants Tamp ja Päivu Lepik. 04.04.1994 maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldusega loovutas Päivu Lepik nõudeõiguse maale (maaüksuses XXXXXXXX XX-X) oma

pojale Peeter Lepikule. Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldusega nr 85 tagastati Ants Tampile XXXXXXXX maaüksus pindalaga 8690 m2, XXXXXXXX I maaüksus pindalaga 57141 m2 ja XXXXXXXX II maaüksus pindalaga 2323 m2 - kokku 68154 m2 ja Päivu Lepikule XXXXXXXX III maaüksus pindalaga 26441 m2. Päivu Lepik on kirjutanud omakäelised avaldused, kus vaidlustas korralduse nr 85. Päivu Lepik suri 18.01.2004. Hageja leiab, et Viimsi vald on teinud vea, jättes arvestamata Päivu Lepiku poolt 04.04.1994 tehtud nõudeõiguse loovutamise Peeter Lepikule ja tagastades maa siiski Päivu Lepikule. Samas ei muuda Viimsi valla poolt tehtud viga Päivu Lepiku tahteavaldust. Päivu Lepiku poolt tehtud tahteavaldus nõudeõiguse loovutamise kohta tõi õiguslikult kaasa olukorra, kus Päivu Lepikule kuuluvate õiguste ja kohustuste edasiseks kandjaks ja õigustatud isikuks on Peeter Lepik. Kuivõrd Viimsi vald tegi tagastamisel vea, siis sõlmisid Päivu Lepik ja Peeter Lepik kinkelepingu tagastatud maa omandiõiguse üleandmiseks. Samas puudutas kinkeleping vaid seda osa maast, mis oli tagastatud Päivu Lepikule ja kinkeleping ei muutnud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise kokkulepet ega 04.04.1994 nõudeõiguse loovutamise õiguslikke tagajärgi. Kuigi maa tagastati Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr 3619 võrdsetes osades Ants Tampile ja Päivu Lepikule, siis reaalselt jagunes tagastatud maa selliselt, et Ants Tamp sai 72% ja Peeter Lepik 28%. Päivu Lepikule tagastati maad vähem 20856 m2. 27.02.2004 korraldusega nr 176 tunnistas Viimsi Vallavalitsus oma 18.01.2000 korralduse nr 85 kehtetuks, põhjendades seda korralduse nr 85 vastuoluga maareformiseaduse (MRS) § 14 lg 1 ja faktiliste asjaoludega. Tühistatud haldusakt lõi aluse kinnistusraamatu kanneteks ja seega on tegemist ebaõigete kannetega. Kehtetuks tunnistatud Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85 alusel on Harju Maakohtu Harju kinnistusjaoskonna registriosadesse kantud kinnistud: a. katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht Viimsi vald XXXXXXX küla, pindala 2323 m2, omanik Ants Tamp, registriosa nr XXXXXXX. Ants Tamp müüs kinnistu 10.08.2004 Helju Särgavale; b. katastritunnusega XXXXX:XXX:XXX, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht Viimsi vald XXXXXXX küla, pindala 8690 m2, omanik Ants Tamp, registriosa nr XXXXXXX. Kinnistu omanik ei ole 12.05.2006 seisuga muutunud; c. katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht Viimsi vald XXXXXXX küla, pindala 57141 m2, omanik Ants Tamp, registriosa nr XXXXXXX. Ants Tamp kinkis 12.08.2004 kinnistu oma pojale Andres Tampile; d. katastritunnusega XXXXX:XXX:XXX4, sihtotstarbega maatulundusmaa, asukoht Viimsi vald XXXXXXX küla, pindala 2644 m2, omanik Peeter Lepik, registriosa nr XXXXX. Hageja taotleb kinnistusraamatu kannete parandamist ja maa tagastamist vastavalt Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusele nr 3619. Hageja on seisukohal, et vähemsaadud maa tuleb hagejale tagastada Ants Tampi ja Andres Tampi omandis oleva maa arvel. Viimsi Vallavalitsus saatis 05.03.2004 Ants Tampile tähitud kirjaga Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004 korralduse nr 176 Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000.a korralduse nr 85 kehtetuks tunnistamise kohta. Seega oli Ants

Tamp kinnistu võõrandamisel Andres Tampile ja Helju Särgavale teadlik maa omandamise aluse äralangemisest. Andres Tamp on Ants Tampi poeg ja moodustas kinkelepingu sõlmimise ajal Ants Tampiga ühe perekonna. Seega saab eeldada, et Andres Tamp pidi teadma samasid asjaolusid, mida teadis Ants Tamp ja Ants Tampil oli kohustus Andres Tampi nendest teavitada. Hageja leiab, et Ants Tamp ei tegutsenud kinnistute võõrandamisel heauskselt ja Andres Tamp ei olnud kinnistut omandades heauskne, sest ta pidi Ants Tampi lähikondlasena teadma, et maa tagastamise alus on ära langenud. Seega oli tegemist seadusevastase tehinguga, kinnistu võõrandas isik, kellele see ei kuulunud. Võõrandamine toimus 12.08.2004, ajalist konteksti arvestades seoses sellega, et Ants Tampile edastati 05.03.2004 Viimsi Vallavalitsuse korraldus nr 176. Võõrandamise eesmärk oli Ants Tampi kavatsus "luua" heauskne omanik. Esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad (kelleks Andres Tamp Ants Tampi pojana on) ei saa tugineda kinnisasja tehingus heausksele omandamisele tasuta tehingu puhul. Puudub mõistlik põhjus, miks peaksid nimetatud isikud olema tasuta tehingu järgi omandamisel rohkem kaitstud kui pärimise korral. Tuginedes Riigikohtu lahendi 3-2-1-128-03 p-le 21, on hageja seisukohal, et Andres Tamp ei ole kinke teel omandatud kinnisasja heauskne omanik ja talle ei laiene usalduskaitseprintsiip. Ants Tampi ja Andres Tampi vahel 12.08.2004 sõlminud kinkelepingut võib käsitleda TsÜS § 89 alusel ka kui näilikku tehingut, kuna Ants Tamp, teades asjaolusid, ei oleks tohtinud sõlmida kinnistutega ühtegi tehingut enne tagastamise protsessi lõpuleviimist. Ants Tamp on sõlminud tehingu, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad ning TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Hageja peab 12.08.2004 kinkelepingut heade kommete vastaseks. Hageja leiab, et tema ja Päivu Lepiku vahel on kehtiv tsessioonileping. 04.04.1994 tegi Päivu Lepik tahteavalduse, tehes maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse, millega loovutas nõudeõiguse käesoleva tsiviilasja aluseks oleva maa suhtes oma pojale Peeter Lepikule. Nõudeõiguse loovutamise avaldusel (tehinguline nõude loovutamine) aktsepteeris Peeter Lepik Päivu Lepiku poolt üleantavate õiguste ja kohustuste vastuvõtmise. Nõude loovutamist ei mõjuta ega muuda Viimsi valla poolne väär otsus maa tagastamise kohta Päivu Lepikule. Samuti ei oma nõudeõiguse loovutamise suhtes tähendust Päivu Lepiku ja Peeter Lepiku vaheline kinkeleping. 04.04.1994 koostatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse ajal reguleeris tsessiooni TsK § 216, mille lg 1 kohaselt võis kreeditor nõude kohaselt loovutada teisele isikule, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamine oli ette nähtud omandreformiga (ORAS § 7 lg 1 p 8 ja 16-1). ORAS § 16-1 lg 2 sätestab, et kuni vara tagastamise otsustamiseni võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik vara tagastamise nõudeõiguse loovutada abikaasale, alanejatele sugulastele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele või teistele sama vara või ehitisealuse maa suhtes õigustatud subjektidele. Nõudeõiguse loovutamisele kohaldatakse tsiviilseaduste sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri. 04.04.1994 koostatud nõudeõiguse loovutamise avaldusel on kohaliku omavalitsuse pitsat, mis kinnitab selle kättesaamist Viimsi valla poolt 04.04.1994. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et ta omab kõiki Päivu Lepiku õigusi ja kohustusi, mis on seotud maa tagastamise nõudeõigusega.

Hageja leiab, et tema õigusi on rikutud ebaõigete kannetega kinnistusraamatus ja tal on õigus nõuda kinnistusraamatu kande muutmist tuginedes AÕSRS § 10 lg-le 5, milles on sätestatud, et kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse maa tagastamise eelne omanik - riik. Hageja palub tühistada 12.08.2004 kinkeleping, kustutada ebaõige kanne ning kanda omanikuks riik. Registriosa sulgemine saab toimuda vaid juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi jõusolevat kannet, välja arvatud registriosa avamisel tehtud kanded. Kostjate (Ants Tamp ja Andres Tamp) vastuväited Kostjad hagi ei tunnista, peavad omavahelist omandi üleandmisele suunatud tehingut kehtivaks ja leiavad, et hagejal puudub nõue nende vastu. Kostjad tõlgendavad 27.02.2004 Viimsi Vallavalitsuse korraldust nr 176, milline tunnistas Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85 tervikuna kehtetuks, kui haldusakti kehtetuks muutmist edasiulatuvalt, so kuni kehtetuks muutva haldusakti andmiseni oli kehtetuks tunnistatud haldusakt kehtiv ja sellele tuginev kinnistusraamatu kanne on ka kehtiv ning haldusakt oli kehtiv kuni 27.02.2004. Hageja on hagi kohtus menetlemise ajal, tuginedes oma rikutud õiguse kaitseks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85 kehtetusele, teinud vale kandega kinnisasja käsutuse ning XXXXXXXX III omandi üle andnud OÜ-le Vesiveski, kanne on kinnistusregistris tehtud 03.01.2007. Kostjad leiavad, et hageja, tuginedes omandi vähemsaamisele kui tal õigus oleks olnud ja soovides hagiga oma õigust kehtestada, on kaotanud õiguse nõuda hagis soovitut. Ta ei ole enam kinnisasja omanik, samas on teinud kinnisasjaga käsutuse, mille registrikande aluse puudumisele ja kande ebaõigsusele ise kohtus tugineb. Hageja omandas XXXXXXXX III kinnistu tagastamise õigustatud subjektilt Päivu Lepikult 14.08.2003 (kinge) ja kinnistusraamatu kanne tehti 17.11.2003. Hagi esitas Peeter Lepik ajal, mil ta oli omanik ja hagemise õigus võis tekkida omandist. Tagastatud vara omandamisega, kui vara on juba tsiviilkäibes, ei lähe omandajale kaasa õigus vaidlustada oma õiguseellase võimalikku tagastamise õiguse rikkumist, sest seda nõudeõigust ei ole üle antud. Arvestades hageja väiteid, pidanuks ta omandi äraandmisega 03.01.2007 kaotama ka hagemise õiguse. Hageja, kes ise ei ole XXXXXXXX kinnistu suhtes olnud õigustatud subjekt, ei ole omandanud õigustatud subjektilt nõudeõigust, sest Päivu Lepik teostas ise XXXXXXXX III tagastamise õiguse: võttis maa vastu, lasi teha kinnistusregistri kande ning olles omanik, võõrandas kinnisasja hagejale. Päivu Lepik loobus oma käitumisega nõudeõiguse loovutamise 04.04.1994 tahteavaldusest ja võttis ise maa vastu. Sellest, et Päivu Lepik oma maaga hiljem tehingu tegi, saab järeldada, et ta teadvustas endale maa tagastamist ja ei vaidlustanud seda. Päivu Lepikule jäi õigust andev haldusakt kehtima, samuti pidi jääma kehtima Ants Tampile, sest mõlema õiguse andmine toimus ühe ja sama haldusaktiga. Kostjad on seisukohal, et hagis esitatud väited nõudeõiguse loovutamisest ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kostjad ei ole hageja õigusi rikkunud, ainuvõimalik õiguse rikkuja sai olla vaid isik, kes põhjendamatult ei arvestanud kehtivat loovutust. Maa tagastamise korralduse väljaandmisel ei vaidlustanud seda Päivu Lepik kui loovutaja ega Peeter Lepik kui omandaja, kuigi maa tagastamise korralduse välja andmisel ei arvestatud loovutamist.

Hageja ei saanud maa tagastamise nõudeõiguse omanikuks läbi tehingu (nõude loovutamine) ega üldõigusjärgluse korras. Õigustatud subjekti surma korral pidi pärija MRS § 19-2 kohaselt nõudeõiguse pärimiseks esitama notariaalses vormis välja antud pärimisõiguse tunnistuse. Alates 27.11.2005 MRS muutmise seadusest tulenevalt võis nõudeõiguse pärimise kaudu maa tagastamist nõuda seaduse jõustumisest 9 kuu jooksul. Hageja ei ole pärimise kaudu nõudeõigust omandanud, tal puudub alus nõuda hagis oma õiguse maksmapanekut kui õiguse pärija. 16.12.2008 esitatud täiendavate seisukohtade kohaselt kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Nõudeõiguse loovutamise tagajärjel oli õigustatud subjektil olemasolev nõudeõigus küll üle antav, kuid üle andmise formaalsele eeldusele (kirjalikus vormis tahteavaldus) pidid lisanduma ka sisulised eeldused. Kostja Ants Tamp omab alates 17.09.1984 endisel XXXXXXXX kinnistul elamut koos kõrvalhoonetega. Hageja ei olnud registreeritud talupidajaks, kellele XXXXXXXX maad oleksid olnud ENSV taluseaduse alusel kasutada antud. MRS mõttes on tegemist hoonestatud kinnistuga. Asjaolu, et omaaegne kinnistu koosnes lahustükkidest, ei tee neid lahustükke iseseisvalt 04.04.1994 loovutuse objektideks lahustükkide haaval. Asjaolu, et XXXXXXXX kinnistu oli hoonestatud ja hooned ei kuulunud Peeter Lepikule, välistas nõudeõiguse omandamise kaudu maa tagastamise Peeter Lepikule. Peeter Lepik ei ole esitanud kaebusi ega avaldusi, mis lubaksid järeldada, et ta tegelikult end isa asemel õigustatud isikuks pidas, enda õigused rikutuks luges või soovis vallalt mingit teistsugust otsust enda isiku suhtes. Peeter Lepiku rahulolematuse avaldus oli Viimsi vallale esitatud tema esindaja poolt 26.01.2004, pärast seda, kui Peeter Lepik oli 28.03.2003 sõlminud oma esindaja poolt juhitava äriühinguga eellepingu, võttes kohustuse võõrandada oma esindajale kuuluvale äriühingule XXXXXXXX XX-X piires maad osas, mis tagastatakse ostja tegevuse tulemusena peale käesoleva lepingu sõlmimist. Müüjale täiendavalt tagastatava maatüki ligilähedane suurus on 20856 m2. Kostja Eesti Vabariigi vastuväited Kostja Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu) hagi ei tunnista ja palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata. XXXXXXXX, XXXXXXXX I, XXXXXXXX II ja XXXXXXXX III katastriüksuste suurused ja piirid on kindlaks määratud, katastriüksused on moodustatud ning kinnistatud juba 2000. aastal ja nimetatud maaüksuste osas maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud isikud Ants Tamp ja Päivu Lepik realiseerisid oma ORAS ja MRS tuleneva õiguse maa omandamiseks. Omandi- ja maareform endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu XXXXXXXX XX-X osas lõppes XXXXXXXX, XXXXXXXX I ja XXXXXXXX II katastriüksuste tagastamise ja kinnistamisega Ants Tampi nimele 01.09.2000 ning XXXXXXXX III katastriüksuse tagastamise ja kinnistamisega Päivu Lepiku nimele 20.09.2000. Seaduses sätestatud tähtajaks nende poolt ühtegi vaiet, kaebust või vastuväidet ei esitatud. Kinnistamisotsuste ja nende alusel kinnistusraamatusse kannete tegemisega on maa tagastamise õigustatud subjektide õigused tagastatud maatükkide osas lõppenud, sest need on asendunud maaomanike õigustega. Päivu Lepiku poolt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal 04.04.1994 ei olnud ORAS sätestanud regulatsiooni vara ega maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks. Hageja poolt hagiavalduses osundatud ORAS § 7 lg 1 p 8 ja § 16-1 kehtestati ORAS-s alles Riigikogus 29.01.1997 vastu võetud ja 02.03.1997 jõustunud omandireformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Seega on hageja tuginenud materiaalõigusnormidele, mis maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal ei kehtinud. 04.04.1994 kehtis MRS § 19 lg 3 ja MRS § 19 lg 4 järgi Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määrus nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta”, mille p 1 kohaselt isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas MRS § 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad, kusjuures hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorralduse nõuetele. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud taotlusi taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa omandamiseks, tema omandis olevate hoonete juurde maa omandamiseks või ka hoonestamata maa omandamiseks, st et ta oleks õigustatud isikuks, kellele üldse oleks saanud nõudeõigust loovutada. Eeltoodust tulenevalt oli Eesti Vabariik seisukohal, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine Päivu Lepiku poolt Peeter Lepikule ei vastanud kehtinud õigusaktidele, mistõttu maa tagastamise õigustatud subjektiks sai antud juhul olla üksnes Päivu Lepik. Päivu Lepiku 04.04.1994 maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldus kui tehing on kehtetu ja tühine, sest see oli vastuolus seadusega. Kuivõrd seadusega vastuolus olev tehing on kehtetu ja tühine, siis ei saanud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus olla aluseks Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994 otsusele nr 3619, et tunnistada Peeter Lepik maa tagastamise õigustatud subjektiks, ega ka aluseks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldusele nr 85, et tagastada XXXXXXXX III maaüksus Peeter Lepikule. Viimsi Vallavalitsus on oma korraldusega õigesti maa tagastanud õigustatud subjektile Päivu Lepikule. 14.08.2003 sõlmisid Päivu Lepik ja Peeter Lepik notariaalselt tõestatud kinnistu kinke-ja asjaõiguslepingu, millega Päivu Lepik on Peeter Lepikule kinkinud Harjumaal Viimsi vallas XXXXXXX külas asuva kinnistu XXXXXXXX III. Kinkelepingust ei nähtu, et Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldus nr 85, millega Päivu Lepikule tagastati XXXXXXXX III maaüksus, oleks Päivu Lepiku või Peeter Lepiku arvates mingis osas õigusvastane või vale. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõsiseltvõetavad hagiavalduses esitatud väited selle kohta, et kuivõrd Viimsi vald tegi tagastamisel vea, siis sõlmisid Päivu Lepik ja Peeter Lepik kinkelepingu tagastatud maa omandiõiguse üleandmiseks, et kinkeleping ei muutnud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise kokkulepet, et kinkeleping ei muuda 04.041994 nõudeõiguse loovutamise õiguslikke tagajärgi, so Päivu Lepiku õigused ja kohustused läksid üle Peeter Lepikule ning nõude loovutamist ei mõjuta ega muuda Viimsi valla poolne väär otsus maa tagastamise kohta Päivu Lepikule. Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004 korraldus nr 176 „Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse „Õigusvastselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine“ kehtetuks tunnistamine“ on sisuliselt tagaseljaotsus Ants Tampile kuuluvate kinnisasjade võõrandamiseks. Peeter Lepiku volitatud esindaja David Vallneri 26.06.2004 taotluse menetlusse ei kaasatud ning võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ei antud. Ei ole arusaadav, millisel õiguslikul alusel oli Peeter Lepikul õigus Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldust nr 85 vaidlustada. Eesti Vabariigi seisukoha järgi ei ole Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldus nr 85 selle

andmise ajal õigusvastane ega vale. Õigustatud subjektid Ants Tamp ja Päivu Lepik soovisid ise sellise haldusakti andmist ja olid selle andmisega nõus ega vaidlustanud seda. Eesti Vabariik leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 27.02.2004 korralduse nr 176 andmisega muutus kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldus nr 85 edasiulatuvalt alates 27.02.2004 ja kõik toimingud, mis olid tehtud enne 27.02.2004 korralduse nr 176 andmist, mis tuginesid 18.01.2000 korraldusele nr 85, olid kehtivad ja seadusega kooskõlas. Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr 176 ei tehtud uut otsustust maa tagastamise kohta teistsugustes piirides ja suuruses. Peeter Lepikut ei takistanud see asjaolu kinnistut, XXXXXXXX III, võõrandamast OÜ-le Vesiveski ja kinnistu võõrandamisega tekitas Peeter Lepik olukorra, kus maa tagastamise eelset olukorda ei ole võimalik enam taastada, sest tagastamisele kuuluva maa uutes piirides ja suuruses tagastamise otsustamisel saab ja tuleb lähtuda kogu endisest õigusvastaselt võõrandatud kinnistust. Eesti Vabariik ei saa anda hinnangut kostjate Ants Tampi ja Andres Tampi vahelisele võõrandamistehingule, kas see oli õiguspärane või mitte ning kas kinnisasi omandati hea- või pahauskselt, sest see on vaidlus hageja ja kaaskostjate vahel, millesse riik sekkuda ei saa. Riik saab võtta üksnes seisukoha, kas riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmise seaduses sätestatud tingimused (eeldused) on täidetud või mitte, ning sõltuvalt nende eelduste täitmisest, riik kas saab anda nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks ja riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks või keelduda nõusoleku andmisest. Riik saab vastava nõusoleku anda üksnes juhul, kui registriosa teises jaos olevad omanike kohta tehtud esmakinnistamisele järgnevalt tehtud kanded on kustutatud, st kui on taastatud esmakinnistamise järgne kinnistusraamatu seis, ning kui nii kolmandas kui ka neljandas jaos ei ole ühtegi kehtivat kannet. Hageja nõue, et pärast Eesti Vabariigi kinnisasjade omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmist tuleks kohtul kustutada nimetatud registriosad, ei vasta, kinnistusraamatuseaduses sätestatule. Kohus ega ka riik ei saa registriosa kustutada, sest seadus ei näe ette registriosa kustutamist. Kohus ei saa ka registriosa sulgeda, sest vastavalt KRS-ile on avalik-õiguslikule isikule kuuluva registriosa sulgemise õigus ja kohustus kinnisasja omanikul ehk riigil. Kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riigi sissekandmine peab kindlustama maareformieelse olukorra taastamise. Selline olukord saab tekkida juhul, kui riigil on võimalik registriosa sulgeda. Registriosa sulgemine saab toimuda vaid juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi teist jõusolevat kannet, välja arvatud registriosa avamisel tehtud kanded. Eesti Vabariik tugines Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.04.2003 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-126-2003, milline sedastas, et osundatud seadusemuudatuste eesmärgiks oli anda isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, võimalus oma õiguse kasutamiseks ja võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne, siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg 2 alusel sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale rikkumiseelset olukorda ennistada. Järelikult puudub sellisel juhul alus riigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks AÕSRS-is sätestatud alusel. Eesti Vabariik oli seiskohal, et kuni kohus ei ole võõrandamistehingu ja kinnistusraamatu

teise jakku tehtud teise kande õiguspärasuse osas hinnangut andnud, seisukohta võtnud ja otsust teinud, ei saa ka Maa-amet kostja esindajana võtta seisukohta, kas riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmise seaduses sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Sõltuvalt nende eelduste täitmisest, Maa-amet kostja Eesti Vabariigi esindajana, kas saab anda nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks ja riigi kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks või keelduda nõusoleku andmisest. Eesti Vabariik kostjana ei ole kohustatud kandma hageja õigusabikulusid ja need tuleks hagi rahuldamisel välja mõista kaaskostjatelt, kes on sel juhul põhjendamatult keeldunud nõusoleku andmisest kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Kolmanda isiku Viimsi valla vastuväited Viimsi vald on seisukohal, et Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon on oma 11.05.1994 otsuse nr 3619 vastuvõtmisel õiguspäraselt jätnud kõrvale Päivu Lepiku 04.04.1994 nõudeõiguse loovutamise avalduse Peeter Lepiku kasuks ning kõik hageja nõuded, millised tuginevad sellele nõudeõiguse loovutamise avaldusele kui tehingule, on ilma õigusliku aluseta ja tuleb jätta rahuldamata. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist reguleeris aprillis 1994 MRS § 19 redaktsioonis, milline kehtis 01.12.1993-28.12.1994. Peeter Lepik ei kvalifitseerunud MRS § 19 lg 3 kriteeriumitele, et Päivu Lepik oleks saanud talle 1994. aastal loovutada endale kuuluvat maa tagastamise nõudeõigust. Päivu Lepiku avaldus nõudeõiguse loovutamiseks Peeter Lepikule oli vastuolus MRS § 19 lg 3 nõuetega loovutustehingule ja tehing ise oli TsK § 51 lg 1 alusel kehtetu, kui seaduse nõuetele mittevastav. Viimsi Vallavalitsus võttis 18.01.2000 vastu korralduse nr 85 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine”, mille kohaselt tagastati Ants Tampile XXXXXXXX pindalaga 8690 m2, sihtotstarbega elamumaa, XXXXXXXX I pindalaga 57141 m2, sihtotstarbega maatulundusmaa, XXXXXXXX II pindalaga 2323 m2, sihtotstarbega maatulundusmaa. Päivu Lepikule tagastati XXXXXXXX III pindalaga 26441 m2, sihtotstarbega maatulundusmaa. Tagastataval XXXXXXXX katastriüksusel olevad hooned kuuluvad Ants Tampile. Tagastatavatel XXXXXXXX I, XXXXXXXX II, XXXXXXXX III katastriüksustel hooned puuduvad. Ka maa tagastamise korralduse vastuvõtmise ajal ei kuulunud Peeter Lepikule ühtegi hoonet tagastataval maal, mistõttu temale ei oleks mingil juhul saanud loovutada maa tagastamise nõudeõigust mõttelises osas nagu väidab hageja täna. Kuigi MRS § 19-1 alates 30.11.1997 kehtivas redaktsioonis lubas loovutada tervikuna maa tagastamise nõudeõigust abikaasale ja alanejatele sugulastele ning nende õdedele ja vendadele ja nende alanejatele sugulastele ilma teisi täiendavaid nõudeid esitamata, sätestas lõige 3, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping. Maa tagastamise toimikus ei ole sellist nõudeõiguse loovutamise notariaalselt tõestatud lepingut, mistõttu maa tagastamise korralduse vastuvõtmine Päivu Lepiku kui subjekti osas on õiguspärane. MRS § 14 lg 1 kohaselt (2000 kehtinud sõnastuses) kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises. XXXXXXXX XX-X maa tagastamise toimikust nähtuvalt olid õigustatud subjektide Päivu Lepiku ja Ants Tampi vahel olemas maa teisiti tagastamise kokkulepped, kuid need olid suulised. MRS § 14 lg 1 ei nõua, et maa tagastamise kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.

18.09.2000 on Päivu Lepik esitanud Viimsi Vallavalitsusele avalduse, milles ei nõustu 18.01.2000 korraldusega nr 85 ja soovib, et talle tagastataks ettenähtud pärandus tagastamisele kuuluvast maast. Viimsi Vallavalitsus on avaldusele vastanud 05.12.2000 kirjaga nr 1689, milles väljendanud Viimsi Vallavalitsuse arusaama, et tegemist on Ants Tampi ja Päivu Lepiku poja Peeter Lepiku omavahelise arusaamatusega, mida kõik koos lahendavad ja on jõudnud juba kokkuleppele, mis rahuldaks mõlemaid pooli. Viimsi Vallavalitsus oma 18.01.2000 korraldust nr 85 Päivu Lepiku eluajal ei muutnud. Päivu Lepiku poolt kaebust 18.01.2000 korraldusele nr 85 ei esitatud, sh ka mitte peale oma 18.09.2000 avaldust Viimsi Vallavalitsusele. Päivu Lepik oli seega rahul saabunud tagajärjega. Päivu Lepik võõrandas 14.08.2003 kinnistu kinke- ja asjaõiguslepinguga Peeter Lepikule kinnistu XXXXXXXX III koos selle oluliste osade ja päraldistega. XXXXXXXX III kinkimisega ei toimunud Päivu Lepiku eluajal ka mingisugust endise XXXXXXXX XX-X väidetavalt Päivu Lepikule tagastamata jäänud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist. MRS § 19-2 lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav, lg 3 kohaselt kuni 27.11.2005 kehtinud redaktsioonis tuli pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. MRS § 19-2 lg 3 alates 27.11.2005 kehtivas redaktsioonis nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. 27.11.2005 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaselt kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Maa tagastamise toimikus ühtegi Peeter Lepikule väljastatud pärimisõiguse tunnistust, millel kajastuks XXXXXXXX XX-X maa tagastamise nõudeõiguse pärimine, esitatud ei ole. Asjaolu, et Viimsi Vallavalitsus on oma 27.02.2004 korraldusega nr 176 tunnistanud kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85, ei tähenda, et Peeter Lepikul oleks õigus nõuda kinnistukannete kustutamist motiivil, et maareformi seaduse kohaselt oleks tulnud temale tagastada ülejäänud Päivu Lepiku poolt tagasi taotletud ja Päivu Lepikule tagastamata XXXXXXXX XX-X maaüksusest. Viimsi vald on seisukohal, et Peeter Lepiku õigusi seoses XXXXXXXX XX-X tagastamise menetlusega ei ole Viimsi valla poolt rikutud. Peeter Lepiku enda õigusi või Päivu Lepikult päritud õigusi ei ole seoses XXXXXXXX XX-X maaüksuse tagastamismenetlusega rikutud, tal puudub õigus nõuda sisuliselt enda suhtes maareformi läbiviimist. 11.12.2008 esitas Viimsi vald täiendava vastuse, millest nähtuvalt Viimsi vald ei nõustu hageja seisukohaga, et tema nõudeõigus tugineb 04.04.1994 vormistatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingule, mida justkui tunnistaks ka Maa-amet ja see leping kvalifitseerub MRS § 19 tingimustele. Hageja arvab ekslikult, et 1994 oli võimalik maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine mõttelises osas ning sellest tulenevalt on hageja arusaam võimalustest MRS § 19 lg 3 rakendamisel väär. MRS § 19 lg-st 3 kuni 28.12.1994 kehtinud sõnastuses ja nõudeõiguse loovutamise korrast (Vabariigi Valitsuse 29.01.1992

määrus nr 42) tuleneb, et maa tagastamise nõudeõigust võis loovutada üksnes tervikuna, mitte mõttelistes osades. Mõttelistes osades maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise võimalus toodi seadusesse alles 30.04.1996, mil tunnistati kehtetuks MRS § 19 ja sätestati MRS § 191 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine. Valest eeldusest lähtudes ongi hageja arvamusel, et kui mõni lahustükk on tagasitaotletaval kinnistul hoonestamata, siis ta kvalifitseerus MRS § 19 lg 3 tingimustele, mis lubas loovutada hoonestamata maad. XXXXXXXX endine kinnistu oli hoonestatud ja kuna sellel asuv elamu ei kuulunud hagejale kui loovutuse saajale, vaid kostjale, siis ei saanud nõudeõiguse loovutus toimuda ka selle tingimuse alusel, et nõudeõiguse saajale kuulub tagastataval maaüksusel asuv hoone. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra p 6 sätestas, et kui maad ei ole võimalik tagastada või asendada isikule, kellele on maa tagastamise või asendamise nõudeõigus loovutatud, tagastatakse, asendatakse või kompenseeritakse maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Nii ka antud juhul toimiti. Kuigi Päivu Lepik ja Peeter Lepik vormistasid maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, ei olnud Peeter Lepikule võimalik maa tagastamise nõudeõigust loovutada selle mittekehtivuse tõttu ja maa tagastati Päivu Lepikule. Kuigi maa tagastamise korralduse vastuvõtmise ajaks oli kehtestatud juba MRS § 191, mis võimaldas maa tagastamise nõudeõiguse loovutada juba ka mõttelises osas, siis ka selle sätte alusel võis nõudeõigust loovutada üksnes tagastataval maal asuva ehitise, samuti ajutise ehitise või istanduse omanikule, mida Peeter Lepik ei olnud. Lisaks sätestas MRS § 19 1 lg 3, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis vaidlustatud otsusega hagi rahuldamata. Hageja on esitanud kohtule kaks nõuet: tuvastada Ants Tampi ja Andres Tampi vahel 12.08.2004 sõlmitud kinkelepingu tühisus ja kustutada kinnistusregistriosadesse nr XXXXX ja XXXXX kantud omanikud ja kanda omanikuks Eesti Vabariik. Registriosa nr XXXXX (uus nr XXXXXXX) kinnistu XXXXXXXX omanikuks on Ants Tamp alates selle tagastamisjärgsest kinnistamisest 01.09.2000 ja registriosa nr XXXXX (uus nr XXXXXXX) kinnistu XXXXXXXX I oli kinnistatud tagastamisjärgselt Ants Tampile ja 10.09.2004 kande alusel kuulub Andres Tampile. Nähtuvalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust nr 3405 esitas hageja isa, Päivu Lepik Harju Maavalitsusele 17.09.1991 avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara, mis koosnes XXXXXXXX Nr XX-X talu maadest ja varast kreposti akt 14.11.1922 nr 10513, tagastamiseks endise omaniku, oma isa Villu Lepiku järgi. Sama vara osas esitas avalduse vara tagastamiseks oma vanaisa järgi ka kostja Ants Tamp. Mõlemad isikud taotlesid talukoha maade tagastamist 20,99 ha suuruses. XXXXXXXX XX-X vara tagastamise toimikus on maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise 04.04.1994 koostatud avaldus, mille kohaselt Päivu Lepik loovutab oma pojale Peeter Lepikule nõudeõiguse XXXXXXX küla, XXXXXXXX talu XX-X osas. Avaldusel on Peeter Lepiku kinnitus, et ta on nõus loovutatud maa tagastamise (asendamise) nõudeõiguse üle võtma. Avalduselt nähtub, et 11.04.1994 on Viimsi Vallavalitsuse sekretär tõestanud Päivu Lepiku allkirja ehtsust avaldusel. Endisel XXXXXXXX maaüksusel paiknevad hooned kuulusid Ants Tampile.

Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994 otsusega nr 3619 on tuvastatud, et Harju maakonnas Viimsi vallas asuv õigusvastaselt võõrandatud endine maaüksus XXXXXXXX XX-X (end. XXX vald, XXXXXX XXXX järgi, kinnistu nr XXXXX, pindala 20,99 ha) on omandireformi objektiks ja selle suhtes on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud Ants Tamp 1⁄2 osas oma vanaisa järgi ja Päivu Lepik 1⁄2 osas oma isa järgi. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Päivu Lepik või hageja oleksid 11.05.1994 otsust nr 3619 ORAS §-s 19 sätestatu kohaselt halduskohtus vaidlustanud. Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduses nr 85 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine“ on selle andmise alusena märgitud Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.05.1994 otsus nr 3619, kuid ei ole viidatud Päivu Lepiku 04.04.1994 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldusele. Korralduse nr 85 p 1 kohaselt otsustati tagastada Viimsi vallas XXXXXXX külas XXXXXXXX XX-X maaüksusest kokku 94595 m2 maad, sellest 68154 m2 Ants Tampile kolme maaüksusena (XXXXXXXX - pindalaga 8690 m2 sihtotstarbega elamumaa, XXXXXXXX I - pindalaga 57141 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa ja XXXXXXXX II - pindalaga 2323 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa) ning Päivu Lepikule 26441 m2 sihtotstarbega maatulundusmaa ühe maaüksusena (XXXXXXXX III). Nähtuvalt Viimsi Vallavalitsuse korraldusest nr 85 on Ants Tampile ja Päivu Lepikule maad tagastatud vastavalt 72% ja 28%, kuigi Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsuses olid nad õigustatud subjektideks tunnistatud võrdsetes osades. Kohtule ei ole esitatud tõendid selle kohta, et Päivu Lepik kui nõudeõiguse loovutaja ja Peeter Lepik kui nõudeõiguse omandaja eelpoolnimetatud maa tagastamise korraldust selle väljaandmise järgselt halduskohtus oleksid vaidlustanud vaatamata sellele, et korraldus väljaandmisel ei arvestatud nõudeõiguse loovutamist ega tagastatud maad õigustatud subjektidele võrdselt. Hageja poolt on kohtule esitatud koopiad Päivu Lepiku kolmest omakäelistest, maa tagastamise küsimusi käsitlevast avaldusest/kirjast, mis on Viimsi Vallavalitsusele saadetud või adresseeritud 18.10.2000 ja 24.03.2003 ning 2002, tõendamaks kokkuleppe puudumist maa mittevõrdsetes osades jagamises. Neist 18.10.2000 avaldus on registreeritud Viimsi Vallavalitsuses. Kohus jätab nimetatud kirjad kui tõendid tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Ei enne ega pärast nende kirjade/avalduste esitamist ei ole Viimsi Vallavalitsuse korraldust nr 85 muudetud, samuti ei ole Päivu Lepik vaidlustanud Viimsi Vallavalitsuse korraldust nr 85. Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85 alusel kanti Harju Maakohtu Harju kinnistusjaoskonna registriosadesse kinnistud: katastritunnus XXXXX:XXX:XXX3, elamumaa suurusega 8690 m2, (XXXXXXXX) kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXXXX (uus nr XXXXXXX) 01.09.2000, omanik Ants Tamp (omanik käesoleva ajani); katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, maatulundusmaa suurusega 57141 m2 (XXXXXXXX I) kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXXXX (uus nr XXXXXXX) 01.09.2000, omanik Ants Tamp (alates 10.09.2004 kuni käesoleva ajani on omanikuks Andres Tamp 12.08.2004 sõlmitud kinke ja asjaõiguslepingu alusel); katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, maatulundusmaa suurusega 2323 m2 (XXXXXXXX II), kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr XXXXX (uus nr XXXXXXX) 01.09.2000, omanik Ants Tamp; 10.08.2004 sõlmis Ants Tamp kinnistu müügi ja asjaõiguslepingu Helju Särgavaga, kes on omanikuks käesoleva ajani; katastritunnus XXXXX:XXX:XXX4, maatulundusmaa suurusega 26441 m2 (XXXXXXXX III), kantud kinnistusraamatusse registriosa nr XXXXX (uus nr XXXXXXX) 20.09.2000, omanik Päivu Lepik (alates 17.11.2003 omanik Peeter Lepik kuni 03.01.2007 ja

alates 03.01.2007 kuni käesoleva ajani on omanikuks OÜ Vesiveski). 2000. aastal kehtinud kinnistusraamatuseaduse §-st 8-1 tulenevalt oli enne kinnistamist vältimatu kinnistamisteate avaldamine. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Päivu Lepik või hageja, kui nõude loovutuse vastuvõtja, oleksid seaduses sätestatud korras ja tähtajal vaidlustanud katastriüksuste mõõdistamise tulemused või katastriüksuste registreerimise maakatastris või vastanud kinnistamisteates esitatud ettepanekule, teatada ühe kuu jooksul, arvates teate avaldamisest, oma õigustest ja vastuväidetest kinnistusametile või vaidlustanud kinnistamisotsused ja nende alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et omandi- ja maareform endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu XXXXXXXX XX-X osas lõppes XXXXXXXX, XXXXXXXX X ja XXXXXXXX XX katastriüksuste tagastamise ja kinnistamisega Ants Tampi nimele 01.09.2000 ning XXXXXXXX XXX katastriüksuse tagastamise ja kinnistamisega Päivu Lepiku nimele 20.09.2000, nende poolt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ühtegi vaiet, kaebust või vastuväidet esitamata. Kinnistamisotsuste ja nende alusel kinnistusraamatusse kannete tegemisega tuli lugeda maa tagastamise õigustatud subjektide õigused tagastatud maatükkide osas lõppenuks, sest need asendusid maaomanike õigustega. Hageja väidete kohaselt tegi Viimsi vald vea, jättes arvestamata Päivu Lepiku poolt 04.04.1994 tehtud nõudeõiguse loovutamise Peeter Lepikule. Hageja väidetest võis järeldada, et kuigi Päivu Lepik kinkis tagastatud maa pojale, jäi nõudeõiguse loovutamisega Peeter Lepikule õigus nõuda vähemtagastatud maad, ja seda kostjate Tampide arvelt. Kohus leidis, et hageja ei ole omandanud Päivu Lepikult nõudeõigust maa tagastamisele. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist reguleeris aprillis 1994 MRS § 19 redaktsioon, milline kehtis 01.12.1993-28.12.1994. Päivu Lepiku poolt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal, so 04. 04.1994, alates 21.06.1993-01.03.1997 kehtinud ORAS § 15 redaktsioon sätestas, et natsionaliseeritud maa või muude loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse ORAS-t, kui MRS-st ei tulene teisiti ning MRS § 4 (Maareform omandireformi osana) sätestas, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS ja MRS sätestatud tingimustel ja korras ning et maareformi suhtes rakendatakse ORAS sätteid, kui MRS-st ei tulene teisiti. Seega, kuigi maa on vara üks alaliike, ei reguleeri ega käsitle ORAS ja MRS vara ja maa tagastamisega seonduvaid küsimusi sarnaselt ning MRS sätestab maa tagastamisel ORAS-s sätestatud vara tagastamisega võrreldes mitmeid erisusi. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal, so 04.04.1994, ei olnud ORAS-s sätestatud regulatsiooni vara ega maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks. Hageja poolt hagiavalduses osundatud ORAS § 7 lg 1 p 8 ja § 16-1 kehtestati ORAS-es alles Riigikogus 29.01.1997 vastu võetud ja 02.03.1997 jõustunud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Seega on hageja lähtunud hagis materiaalõigusnormidest, mis maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse tegemise ajal ei kehtinud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks esitanud taotlusi ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa omandamiseks või et tagasitaotletavad maad oleks loovutuse vastuvõtjale Peeter Lepikule antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel, ei ole tõendid, mis tõendaksid, et talle oleks kuulunud tagastatavatel maadel hooneid. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, et tagasitaotletav maa oleks olnud hoonestamata. Asjaolu, et XXXXXXXX endise kinnistu talumaad võisid olla eraldi asuvate maatükkidena ja osa oli hoonestamata, ei muutnud seda kinnistut hoonestamata kinnistuks, nagu on väitnud hageja oma hagis. Kehtinud MRS § 19 lg 3 võimaldas maa tagastamise

nõudeõigusest loobuda tervikuna maa suhtes, mitte aga mõttelistes osades lahustükkide kaupa. Vaidlust ei ole, et hagejale ei kuulunud tagastaval maal hooneid. Eeltoodust järelduvalt ei olnud hageja MRS § 19 lg 3 järgi isikuks, kellele Päivu Lepik oleks saanud 1994 loovutada endale kuuluvat maade tagastamise nõudeõigust. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine Päivu Lepiku poolt Peeter Lepikule ei vastanud kehtinud MRS § 19 lg 3. 1994 kehtinud TsK § 216 lg 1 järgi oli nõude loovutamine teisele isikule lubatud vaid juhul, kui see ei olnud vastuolus seadusega ja TsK § 51 lg 1 järgi oli seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määruse nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” p 6 sätestas, et kui maad ei ole võimalik tagastada või asendada isikule, kellele on maa tagastamise või asendamise nõudeõigus loovutatud, tagastatakse, asendatakse või kompenseeritakse maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kuigi Päivu Lepik ja Peeter Lepik vormistasid maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, ei olnud Peeter Lepikule võimalik maa tagastamise nõudeõigust loovutada selle mittekehtivuse tõttu ja Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 11.051994 otsusega nr 3619 ei tunnistatud mitte Peeter Lepikut maa tagastamise õigustatud subjektiks, vaid Päivu Lepik ise. 18.01.2000 Viimsi Vallavalitsuse korralduse nr 85 vastuvõtmise ajal reguleeris maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist MRS § 19-1, mille lg 2 kohaselt mõttelises osas võib nõudeõigust loovutada üksnes tagastataval maal asuva ehitise, samuti ajutise ehitise või istanduse omanikule. Kui nõudeõigus kuulub mitmele õigustatud subjektile, võib neist igaüks loovutada oma nõudeõiguse osa. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et korralduse nr 85 vastuvõtmise ajal oleks kuulunud Peeter Lepikule tagastamisele kuuluval maaüksusel XXXXXXXX XX-X hooneid. Kuna talle ei kuulunud tagastataval maal ühtki hoonet, ei olnud talle võimalik loovutada maa tagastamise nõudeõigust mõttelises osas. Kuigi MRS § 19-1 alates 30.11.1997 kehtivas redaktsioonis lubas loovutada tervikuna maa tagastamise nõudeõigust abikaasale ja alanejatele sugulastele ning nende õdedele ja vendadele ja nende alanejatele sugulastele ilma teisi täiendavaid nõudeid esitamata, nägi lg 3 ette, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping. Kohtule ei ole sellist nõudeõiguse loovutamise notariaalselt tõestatud lepingut esitatud. Asjaolu, et hageja ei ole Päivu Lepikult omandanud XXXXXXXX kinnistu suhtes nõudeõigust ja Päivu Lepik tegelikult loobus ise oma 04.04.1994 tehtud tahteavaldusest ega loovutanudki oma õigusi, tõendab ka Päivu Lepiku enda käitumine. Päivu Lepik ei vaidlustanud maa tagastamisel tehtud otsuseid, võttis tagastatud maa vastu ja kinkis selle hagejale, tegemata lepingusse ühtegi viidet, et maa tagastamine oleks olnud vale. Seega pidasid Päivu Lepik ja hageja kinnistu kinke- ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldust nr 85 õiguspäraseks ja kehtivaks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et hageja pidas oma käitumisega end isa Päivu Lepiku asemel omandireformi õigustatud subjektiks ja tema kui nõudeõiguse loovutuse saaja õigusi oleks maade tagastamise menetluse käigus rikutud. Hageja on tõendanud oma käitumisega vastupidist. Saanud oma isalt kinkelepingu alusel omandusse XXXXXXXX III kinnistu, asus ta teostama omaniku õigusi ja nähtuvalt kinnistusraamatu kannetest võõrandas talle kuulunud XXXXXXXX III kinnistu OÜ-le Vesiveski. Kohus leidis, et 04.04.1994 tehtud avaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi ja Peeter Lepikule ei ole läinud üle Päivu Lepiku õigused ja kohustused. Kuna Peeter Lepikule ei läinud üle nõudeõiguse loovutamisest tulenevad õigused, on tema nõuded, mis tuginevad nõudeõiguse

loovutamise avaldusele, alusetud. Maakohus hindas, et hageja 2003 OÜ-ga Vesiveski müügilepingu eellepingu sõlmimisel asus käsutama kostjate omandit, ilma vastavat õigust omamata. Viimsi Vallavalitsus andis 27.02.2004 korralduse nr 176 “Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine” kehtetuks tunnistamine”. Nähtuvalt hagiavaldusest, esitas David Vallner 26.01.2004 Viimsi Vallavalitsusele taotluse Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korralduse nr 85 kehtetuks tunnistamiseks. David Vallneri taotlus rahuldati ja korraldusega nr 176 tunnistati Viimsi Vallavalitsuse 18.01.2000 korraldus nr 85 kehtetuks, sest korraldus on vastuolus maareformiseaduse § 14 lg-ga 1 ja tegelike faktiliste asjaoludega. Nähtuvalt korralduse p-st 5, eitatakse David Vallneri taotluses väidetava suulise kokkuleppe olemasolu Ants Tampi ja Päivu Lepiku vahel ning taotletakse XXXXXXXX XX-X maaüksuse maade tagastamist võrdsete osadena Ants Tampile ja Peeter Lepikule. Maakohus leidis, et Peeter Lepikul puudus õigus ilma isa volituseta isa elu ajal sõlmida omandireformi objektiks olnud XXXXXXXX XX-X piires tagastava maa ligilähedase suurusega 20856 m2 müügilepingut. Edasine OÜ VLN Kinnisvaraarendus juhatuse liikme ja Peeter Lepiku esindaja David Vallneri käitumine – Viimsi Vallavalitsusele 18.01.2000 korralduse nr 85 kehtetuks tunnistamiseks taotluse esitamine ja pärast Viimsi Vallavalitsuse korralduse nr 176 27.02.2004 vastu võtmist Peeter Lepiku esindajana hagi kohtusse esitamine on igati kooskõlas 28.03.2003 sõlmitud eellepinguga ja suunatud sellele, et OÜ VLN Kinnisvaraarendus ostab Peeter Lepikult maaüksuse XXXXXXXX XX-X piires maad hinnaga 85 kr/m2 osas, mis tagastatakse ostja tegevuse tulemusel. Tõendatud ei ole, et Peeter Lepik või David Vallner oleksid saanud oma volitused Päivu Lepikult ja esitanud Viimsi Vallavalitsusele taotluse Päivu Lepiku õiguste või huvide kaitseks. Kohus järeldas, et kuna nii Päivu Lepik kui Ants Tamp olid nõus maa tagastamisega nagu see toimus 2000. aastal, siis puudub igasugune õiguslik alus ning mõistlik põhjendus haldusakti tagasiulatuvalt Ants Tampi kahjuks kehtetuks tunnistamiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kõik toimingud, mis olid tehtud enne 27.02.2004 korralduse nr 176 andmist, mis tuginesid 18.01.2000 korraldusele nr 85, olid kehtivad ja seadusega kooskõlas. Kuna hageja on võõrandanud talle kuuluva kinnistu, siis on tekkinud olukord, kus maa tagastamise eelset olukorda ei ole võimalik enam taastada, sest tagastamise küsimuse uuel läbivaatamisel ning tagastamisele kuuluva maa uutes piirides ja suuruses tagastamise otsustamisel saab ja tuleb lähtuda kogu endisest õigusvastaselt võõrandatud kinnistust. Kohtule ei ole esitatud ühtegi Peeter Lepikule väljastatud pärimisõiguse tunnistust, millest nähtuks XXXXXXXX XX-X maa tagastamise nõudeõiguse pärimine. Sellest tulenevalt järeldub, et ta ei ole nõudeõigust omandanud Päivu Lepikult ka kui pärija. Võttes arvesse kõiki eeltoodud asjaolusid, leidis kohus, et hageja ei ole omandanud õigusvastaselt võõrandatud XXXXXXXX XX-X maade tagastamise nõudeõigust ja tema õigusi XXXXXXXX XX-X maade tagastamise menetluses rikutud ei ole ning tal puudub õigus vaidlustada tagastatud maadega tehtud tehinguid ja kinnistusraamatusse tehtud kandeid. Kostjad Ants Tamp ja Andres Tamp ning Eesti Vabariik hageja õigusi rikkunud ei ole. Lähtuvalt sellest ei pidanud kohus vajalikuks hinnata kostjate Ants Tampi ja Andres Tampi vahel sõlmitud kinkelepingu kehtivust hagis toodud asjaoludel ega otsustada kinnistusraamatu kannete õigsust ja Eesti Vabariigi kandmist omanikuna kinnistusraamatusse.

Apellatsioonkaebuse põhjendused Peeter Lepik palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Apellant leiab, et nõudeõiguse loovutamine on kehtiv ja halduse väärotsus ei muuda asjaõiguse absoluutsuse põhimõtet. 04.04.1994 tegi Päivu Lepik tahteavalduse, tehes maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse, millega loovutas nõudeõiguse oma pojale Peeter Lepikule. Nimetatud avaldusel (tehinguline nõude loovutamine) aktsepteeris Peeter Lepik Päivu Lepiku poolt üleantavate õiguste ja kohustuste vastuvõtmise. Seega on poolte vahel kehtiv tsessioonileping. Nõude loovutuse fakti ei mõjuta ega muuda ka väär haldusotsus maa tagastamise kohta Päivu Lepikule. Samuti ei oma nõudeõiguse loovutamise osas õiguslikku tähendust Päivu Lepiku ja Peeter Lepiku vaheline kinkeleping. Kohtu seisukoht, et haldustoimingute mittevaidlustamine muudab tsiviilõigussuhteid, ei ole kooskõlas kehtiva materiaalõigusega. 04.04.1994 koostatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse ajal reguleeris tsessiooni TsK § 216, mille kohaselt võis kreeditor nõude loovutada teisele isikule, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga. Antud juhul oli tagasitaotletav maa hoonestamata - seda möönab ka kohus ise. Antud asjaolu üle ka poolte vahel vaidlus puudub. MRS § 19 lg 4 sätestas volitusnormi Vabariigi Valitsusele maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kehtestamiseks. Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määruse nr 42 "Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta" p-s 1 sätestati, et isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas MRS § 7, 8, 9 või hoonestamata maad. Hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorralduse nõuetele. Apellandi poolt taotletud maaüksused vastasid antud eeldusele ja seega on nõude loovutamine kehtiv. Päivu Lepik soovis hoonestamata maa tagastamist - XXXXXXXX X, XX ja XXX olid vaieldamatult hoonestamata. Vastupidine kohtu seisukoht on meelevaldne. Hoonestatud oli maaüksus XXXXXXXX ja see kuulus Ants Tampile. Asjaolu, et Ants Tampi maaüksus oli hoonestatud ei saa mõjutada Päivu Lepiku/hageja õigusi ja kohustusi. Asjaolu, et hooned olid ainult katastriüksusel XXXXXXXX ja XXXXXXXX X, XX ja XXX katastriüksusel hooned puuduvad, on tõendatud 18.01.2000 Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr 85. Antud juhul vastas Päivu Lepik omandireformi seaduses sätestatud kriteeriumitele ja tema omandiõigus taastati. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et 04.04.1994 koostatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldusel on kohaliku omavalitsuse pitsat, mis kinnitab selle kättesaamist 04.04.1994. Eeltoodust tulenevalt on Peeter Lepikul kõik Päivu Lepiku õigused ja kohustused, mis on seotud vaidlusaluse maaga. Apellant on seisukohal, et Ants Tamp ei tegutsenud kinnistute võõrandamisel heauskselt ja Andres Tamp ei olnud kinnistut omandades heauskne, sest pidi Ants Tamp lähikondlasena teadma, et maa tagastamise alus on ära langenud. Selle teabe pidi Ants Tamp talle kinnistu

võõrandamisel andma vaatamata sellele, et Andres Tamp on tema lähikondlane. Viimsi Vallavalitsus saatis korralduse nr 176 tähitud kirjaga nii Peeter Lepikule kui Ants Tampile viivitamata pärast selle korralduse andmist. Seega teadis Ants Tamp kinnistuid võõrandades, et võõrandatavate kinnistute suhtes on kinnistamiskande alus ära langenud. Ilmselgelt toimus võõrandamine seoses sellega, et Ants Tamp sai korralduse nr 176. Ants Tampi ja Andres Tampi käitumist saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Arvestades, et tegemist on isa ja pojaga, saab eeldada, et Andres Tamp oli teadlik samadest asjaoludest, millest Ants Tamp. Esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad ei saa tugineda ka kinnisasjaõiguse heausksele omandamisele tasuta tehingu järgi (Riigikohtu lahendi 3-2-1-128-03 p 21). Apellant leiab, et Ants Tamp on sõlminud tehingud, mis on seadusega vastuolus (TsÜS § 87). Nimetatud lepinguid võib käsitleda TsÜS § 89 alusel ka kui näilikke tehingud, Ants Tamp, teades asjaolusid, ei oleks tohtinud sõlmida kinnistutega ühtegi tehingut enne, kui tagastamise protsess oli lõpuni viidud. Andres Tampi osas ei kehti usalduskaitseprintsiip, kuna tegemist on Ants Tamp'i pojaga. Andres Tampi puhul tuleb omandamisel eeldada pahausksust. Apellant leiab, et Ants Tamp on sõlminud tehingud, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Vastavalt TsÜS § 89 lg 2 on näilik tehing tühine. Riigikohus on 16.10.2002 otsuse nr 3-2-1-80-02 p-s 10 leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Vaieldamatult on ebamoraalne ja taunitav tegevus, kus kinnistuid võõrandatakse olukorras, kus teatakse, et nende omamiseks puudub õiguslik alus ning võõrandamise eesmärgiks on vältida restitutsiooni. Apellant on seisukohal, et Ants Tampi ebamoraalne käitumine tehingu tegemise eesmärgil on selge ja tõendatud. Tehinguid tehes ta teadis asjaoludest, millest tulenevalt tal ei olnud õigus neid tehinguid teha. Tehingute sisu ja selle tegemise asjaolusid kogumis hinnates saab jõuda ühesele arusaamisele - Ants Tamp käitus tahtlikult pahauskselt. Tühise tehingu järgi saadu tuleb tagastada. AÕSRS § 10 lg-s 5 on sätestatud, et kui maa tagastamise aluseks olnud vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. KRS § 72 lg 2 kohaselt suletakse avalikõiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole KRS § 8 lg 3 järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud teise isiku valdusse. Kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riigi sissekandmine ei ole eesmärk omaette, vaid see peab kindlustama maareformi eelse olukorra taastamise. Selline olukord saab tekkida juhul, kui riigil on võimalik registriosa sulgeda. Registriosa sulgemine saab toimuda vaid juhul, kui maa tagastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi teist jõusolevat kannet, välja arvatud registriosa avamisel tehtud kanded. Eeltooduga antakse isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, võimalus oma õiguse kasutamiseks. Samuti võimaldab see võimalikult suures ulatuses taastada olukorra, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad Ants Tamp ja Andres Tamp vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostja Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. AÕSRS § 10 lg 5 sätestab, et kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei ole isikuks, kelle õigusi on kandega rikutud. Hageja väidete kohaselt tuleneb tema õigus nõuda kannete parandamiseks kostjatelt nõusolekut 04.04.1994 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust. Õige on kaebaja väide, et nõude loovutamise lepingu tegemise ajal reguleeris nõude loovutamist TsK § 216, mille kohaselt oli nõude loovutamine lubatud, kui loovutamine ei olnud vastuolus seadusega. Omandireformi käigus vara tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamist reguleeris 04.04.1994. aastal MRS § 19 lg 3 ja Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määrus nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta”, mille p 1 kohaselt isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas MRS § 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad, kusjuures hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorralduse nõuetele. Kolleegium leiab, et haldusorganil oli õigus otsustada, kas isik vastas eeltoodud nõuetele ja talle oli võimalik nõudeõigust maa tagastamiseks loovutada. Juhul, kui isik ei vastanud esitatud nõuetele ja talle ei olnud võimalik loovutada maa tagastamise või asendamise nõudeõigust, siis vastavalt Vabariigi Valitsuse 29.10.1992 määruse nr 42 p-le 6 tagastati, asendati või kompenseeriti maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kuigi Päivu Lepik ja Peeter Lepik vormistasid maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, on maa tagastatud Päivu Lepikule, kes oli maa tagastamise osas õigustatud subjektiks. Seega on haldusorgan hinnanud nõudeõiguse loovutamise seaduslikkust ja leidnud, et vara ei saa tagastada Peeter Lepikule ning see tuleb tagastada Päivu Lepikule, kes ka selle vara vastu võttis. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et pärast Päivu Lepiku poolt maa vastuvõtmist ei olnud võimalik enam nõudeõiguse loovutamise lepingule tuginedes oma õigusi hagejal teostada.

Õige on maakohtu järeldus, et hageja õigus esitada AÕSRS § 10 lg 5 alusel nõue ei tulene asjaolust, et hageja on omandanud Päivu Lepikult kinkelepingu alusel kinnistu XXXXXXXX XXX. Eeltoodud maakohtu järeldust ei ole apellant vaidlustanud. Ebaõige on apellandi käsitlus, mille kohaselt on tal võimalik realiseerida oma 04.04.1994 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenevaid õigusi viisil, kus ta vaidlustab kinnistusraamatu kanded mitte kõigi XXXXXXXX maaüksuse tagastamisel tekkinud kinnistute kannete osas, vaid valib neljast tagastamisel moodustatud kinnistust 2 ja vaidlustab ainult nende osas kinnistusraamatu kande. AÕSRS § 10 lg 5 eesmärgiks on võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist. Seega tuleb taastada olukord, mis oli enne kinnistamist, kuna see tagaks omandireformi käigus tagastamise kohta uute otsustuste tegemise. Kinnistamise eelse olukorra taastamine ei ole käesolevas asjas võimalik selle tõttu, et kinnistu XXXXXXXX XXX on võõrandatud hageja poolt OÜ-le Vesiveski ja hageja ei ole vaidlustanud Ants Tampi poolt Helju Särgavale võõrandatud kinnistu kohta tehtud kinnistusraamatu kannet. Kuna hageja õigusi ei ole väidetavalt ebaõigete kannetega rikutud, siis polnud maakohtul vajadust hinnata hageja väiteid, mis käsitlesid Ants Tampi ja Andres Tampi vahel sõlmitud kinkelepingut ja asjaõiguslepingut. Eeltoodu tõttu ei pea ka kolleegium vajalikuks hinnata kaebuse väiteid Ants Tampi ja Andres Tampi vahel sõlmitud tehingu kehtivuse kohta. Kuna tsiviilasja menetlus on alanud enne 01.01.2006, siis vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel lähtuda kuni 01.01.2006 kehtinud seadusest. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ja lõige 8 järgi apellatsioonimenetluse kulud jaotatakse sama paragrahvi lõigetes 1-7 sätestatust lähtudes. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb tasutud riigilõiv jätta apellandi kanda. Vastustajad ei ole esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks.

Margo Klaar

Malle Seppik

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.