Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

ametis samade ülesannete täitmisel ilmutaks), otsuste vastuvõtmisel piisavalt informeeritud ning keeldu võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Põhjuslik seos kostja õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel seisneb asjaolus, et võlausaldajas tekitatud väärarusaama alusel veoautode hagejale kuulumise kohta saadi käibelaenu ilma reaalselt tagatist omamata, äriühingu tegelikku majanduslikku seisundit avalikustamata ning põhikirjas ja seaduses sätestatud äriühingusiseseid organite otsuste vastuvõtmiseks ettenähtud korda rikkudes, võeti hagejale kohustusi, mille tagastamine ei olnud äriühingu reaalset majanduslikku seisundit aluseks võttes objektiivselt võimalik. Kostja on rikkunud otseselt nii põhikirjast kui seadusest tulenevaid ametikohustusi ning hoolsuskohustust. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagiavalduse väited hagejal kostja süül kahju tekkimise kohta, kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose olemasolu kohta ja kostja poolt ametikohustuste ja hoolsuskohustuse rikkumise kohta on alusetud. Hageja poolt esitatud asjaoludel ei ole hagejale kahju tekkinud. Antud asjas saaks kahju väljenduda selles, kui laen võeti ebasoodsatel tingimustel või kui laenu võtmiseks tehti põhjendamatuid kulutusi või ka näiteks selles, kui kostja oleks juhatuse liikmena kasutanud saadud laenuraha mitte hageja huvides. Eelnimetatud asjaolusid ei ole hageja esile toonud ja need ei ole tuvastatavad ning seega kostja poolt hageja nimel laenu võtmine ja hageja hilisem suutmatus laen pangale osaliselt tagasi maksta ei tekitanud hagejale kahju. Käibelaenu taotlemisel ja saamisel (laenulepingu ja selle lisakokkulepete sõlmimisel) ei rikkunud kostja oma ametikohustusi ja hoolsuskohustust. Hageja ei ole konkreetselt viidanud ja millegagi tõendanud, millest lähtuvalt tema leiab, et hageja majanduslik olukord oli laenude võtmisel selline, mis välistas või võis välistada võimaluse laenusumma tagasi maksta ehk kostja võttis hageja nimel põhjendamatuid riske. On igati loogiline ja üldteada, et laenu andmisel kontrollib pank laenusaajast äriühingu majanduslikku olukorda. Selleks esitas hageja pangale vastavad äriühingu dokumendid s.h bilansi, et pank saaks hageja maksevõimet hinnata. Sealhulgas selgitas kostja panga esindajatele varade ja kohustuste konkreetset seisu ja seda, et bilansis kajastuvate osade veoautode eest on veel maksmata ja see kajastub ka bilansis passiva ehk kohustuste poole peal. Samaväärselt pangaga hindas laenude võtmisel nii kostja kui hiljem ka teine juhatuse liige Dieter Fischbach hageja majanduslikku olukorda ja leidis, et see olukord võimaldab laenu võtta ja laen tagasi maksta. Kostja hinnang põhines ka eeldusel, et hageja jätkab pikema aja jooksul oma põhitegevusega, s.o autovedudega ja sellest saadava kasumi arvel on võimalik ka laen tagastada. Praktikas on aktsepteeritav ka olukord, kus äriühingu majandusliku olukorra parandamiseks on just mõistlik ja vajalik laenu võtmine, et ära hoida majandusliku olukorra halvenemist. Ka ei ole asjas välja selgitatud asjaolu, millise mõju tõi laenude võtmine kaasa hageja majanduslikule olukorrale, sest kostja seisukohalt oli laenude võtmine vajalik hageja kui äriühingu arengut ja hagejal tulu teenimise võimalusi silmas pidades. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et 26.01.2001, kui sõlmiti laenulepingu lisakokkulepe nr 3, kujunes pangale võlgnetavaks summaks 820 000 kr. 04.05.2001, kui sõlmiti kostja initsiatiivil laenulepingu lisakokkulepe nr 4, oli laenu jäägiks 400 000 kr, milline pidi tagasi makstama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 25.12.2001. Seega oli 2001 jaanuarist kuni maini hageja poolt pangale tagastatud laenu 520 074,97 kr. 04.05.2001 kokkulepitud maksegraafiku järgi oleks kostja arvates vastupidiselt hageja põhistamata arvamusele hagejal olnud reaalne laen pangale tagastada, kui kostjal oleks võimaldatud hageja enamusosanike D. Fischbach (ka juhatuse liige) ja Eveline Maria Fischbach (ka nõukogu liige) ning nõukogu liikme Hans-Günter Ernst Tillmann (ka Hermann Cleff GmbH Internationale Spedition esindaja) poolt seda hageja nimel teha. 3(9)

Eelnimetatud isikud aga kõrvaldasid kostja 2001 mais sisuliselt äriühingust hageja juhtimisest. Hageja rõhutab ülemääraselt asjaolu, et kostja tekitas pangal väärkujutuse, et kolm kõnealust veoautot kuuluvad hagejale ja sellise väärarusaama alusel ning nende veoautode osas pandilepingute sõlmimise tingimusel andis pank hagejale laenu. Samas ei ole asjas teada panga hinnang toimunule ja see, millistel asjaoludel tema pandilepingud hagejaga sõlmis ja kas laenuleping ning lisakokkulepped oleks sõlmitud ka ilma tagatist saamata ehk pandilepinguid sõlmimata. Laenukohustuse suhtes ka reaalse tagatise puudumine ei pruugi üldjuhul avaldada mõju äriühingu võimele laen tagasi maksta. Kostja on olnud teadmises, et veoautode osas oli sõlmitud rendi-müügilepingud ja veoautode eest oli müüjale osaliselt tasumata, ja neid asjaolusid selgitas tema ka pangas. Sõidukite registreerimine ARK-s ei tekita iseenesest omandiõigust veoautodele, vaid registreerimisel on pelgalt informatiivne iseloom. Pealegi, kuivõrd kostja ei osanud piisavalt eesti keelt ja ei orienteerunud Eesti õigusaktides, esindas hagejat veoautode registreerimisel volitatud esindaja. Veoautode kuuluvuse osas võis kostja eksimusse viia ka hageja teine juhatuse liige D. Fischbach, kelle hilisem tegevus näitab, et tema teadis veoautode mittekuulumisest hagejale ja ometi otsustas koos kostjaga 16.01.2001 võtta pangast laenu 520 000 kr DAF veokite tagatisel. Kostja tegi kõik selleks, et tema arvamuse kohaselt panditud veoautod oleksid jäänud pangale laenu tagatiseks ja pärast 11.05.2001 faksi saamist Advokaadibüroolt Van Setten & Partner informeeris kostja panka ohust, et hageja enamusosanikud ja nõukogu liikmed kavatsevad laenu tagatiseks olnud veoautod Eestist ära viia. Pank vastavale informatsioonile ei reageerinud ja ka kostja ei suutnud takistada nende veoautode äraviimist. Kostja ei ole otsuste vastuvõtmisel rikkunud põhikirjas ja seaduses sätestatud äriühingusiseseid organite otsuste vastuvõtmise korda. Kuni 14.11.2000 oli hageja ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks kostja. Pärast seda olid hageja osanikeks D. Fischbach osaga 480 000 kr, E. M. Fischbach osaga 240 000 kr ja Janika Scholtz osaga 80 000 kr. Nõukogu liikmeteks said J. Scholz, E. M. Fischbach, Annika Murulaid ja H.-G. E. Tillmann. Täiendavaks juhatuse liikmeks sai D. Fischbach, kes kanti juhatuse liikmena äriregistrisse 08.12.2000. 23.08.2000 käibekapitalilaenu lepingu, 13.09.2000 laenulepingu lisakokkuleppe nr 1 ja 13.09.2000 transpordivahendi pandilepingu sõlmimiseks ei vajanud kostja kui ainuosanik ja ainuke juhatuse liige mingit täiendavat nõusolekut. 26.01.2001 laenulepingu lisakokkuleppe nr 3 sõlmimiseks oli juhatusel põhikirjajärgselt vajalik nõukogu nõusolek ja nõukogu selle nõusoleku 16.01.2001 ka andis. 26.01.2001 pandilepingu sõlmimiseks hageja põhikirja järgi nõukogu nõusolekut vaja ei olnud ja selle otsustasid 16.01.2001 kollegiaalselt juhatuse liikmetena kostja ja D. Fischbach. Eeltoodu alusel ei ole asjas tuvastatavad kostja kui juhatuse liikme vastutuse aluseks olevad asjaolud, s.t ei ole tuvastatav hagejale tekkinud kahju ega ka muud asjaolud, mis annaksid hagejale õiguse nõuda kostjalt kui hageja juhatuse liikmelt 547 294,77 kr tasumist. Kolmas isik Dieter Fischbach vaidles hagile vastu. Asjaolu, et laenuandja esitas pankrotimenetluses laenulepingust tuleneva nõude ning et see nõue on pankrotimenetluses tunnustatud, ei tähenda automaatselt, et äriühingule tekitati laenu võtmisega kahju tunnustatud nõudele vastavas suuruses. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et väidetavat kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks võlausaldajas tekitanud väärarusaama tegelike faktiliste asjaolude kohta seoses hagejale kuuluva varaga, s.t et pank ei oleks hagejale 4(9)

laenu andnud, kui ta oleks teadnud, et hageja ei olnud DAF veokite omanik, vaid kasutas neid kapitalirendilepingu alusel. Kolmas isik ei ole enda teada 16.10.2001 juhatuse otsusele alla kirjutanud ning ei oska seletada, kuidas sattus tema allkiri nimetatud otsusele. Kuna ta ei valda eesti keelt, siis ei oleks sellise otsuse sisu talle arusaadav olnud. Lisaks, ainuüksi juhatuse otsuse vastuvõtmisest ei oleks saanud hagejale väidetavat kahju tekkida. Kostja poolt edastatud advokaadibüroo Van Setten & Partner faks kostjale ei tõenda, et kostja kutsuti hageja juhatuse liikme kohalt tagasi. Juhatuse liikme tagasikutsumine oli nõukogu, mitte osanike koosoleku pädevuses, kostja ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks tema tagasikutsumist juhatusest ning ka äriregistrist ei nähtu, et kostja oleks hageja juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis välja OÜ Urge Road Carrier (pankrotis) kohtukulu 16 666,30 krooni Joachim Scholzi kasuks. Kohus tugines kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg-le 1, äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-le 1 ja tsiviilkoodeksi (TsK) §-dele 222 ja 227. Hageja on seisukohal, et rikkumine seisneb selles, et J. Scholz, olles äriühingu juhatuse liige, esitas EÜP-le kui võlausaldajale väärinformatsiooni tegelike faktiliste asjaolude kohta seoses äriühingule kuuluva varaga ning viis EÜP eksimusse tegelikest asjaoludest. Kostja poolt võlausaldajas tekitatud väärarusaama alusel veoautode hagejale kuulumise kohta saadi käibelaenu ilma reaalset tagatist omamata, äriühingu tegelikku majanduslikku seisundit avalikustamata. Hageja poolt märgitust selgub, et juhatuse liige tegutsedes välissuhtes, väidetavalt lõi võlausaldajale ebaõige ettekujutuse sõidukite kuulumisest äriühingule ja võlausaldaja andis laenu, s.o sõlmis tagatiseta laenulepingu (pettus - TsÜS § 72 lg 1, eksimus – TsÜS § 71 lg 1, 2). Kostja tunnistas, et sõidukite pantimisel ta teadis, et sõidukid ei kuulu äriühingule (II kd, tl 204). Kostja on kogu aeg seletanud, et pangale on esitatud bilansid ja seal kajastatut selgitas ta suuliselt pangale, kusjuures pank sai bilansist aru, et autod ei kuulunud äriühingule ja rendilepingute esitamist pank ei nõudnud. Seega kostja võlausaldaja eksimusse viimist ei tunnista. Tegelikult ei ole tuvastatud, kas pank oli eksimuses. Hageja ei saa selles osas seisukohta avaldada, sest seda saab teha ainuüksi võlausaldaja ise. Pettuse koosseisu olemasolu korral oleks võlausaldajal (petetul) olnud õigus laenuleping tühistada, mida aga pank ei ole teinud, samuti oleks olnud õigus nõuda vastava õigusliku aluse olemasolul kostjalt kahju hüvitamist. Antud juhul on tegemist kehtiva tagatiseta laenulepinguga. Tagatiseta laenu saamine ei ole iseenesest midagi lubamatut ega põhjusta automaatselt kahju. Hageja ka ise kinnitas, et laenu tagasimaksmine toimis majandustegevuse kaudu saadavast kasumist kuni autode Eestist väljaviimiseni, mille järgselt osutus veoteenuse jätkamine võimatuks. 10.05.2001 kirjas esitati J. Scholzile nõue veokite väljaandmiseks ekspediitorfirmale Cleff ja ettevõtte võtmete üleandmiseks (II kd, tl 121-124). D. Fischbachi esindaja kinnitas kirjas märgitut (II kd, tl 204). Seega sõidukid viidi Eestist välja 2001 mais, kusjuures ka osaühingu majandustegevus lõppes 2001 suvel. Seega ainuüksi sõidukite (vara) kuulumine (olemasolu) või mittekuulumine äriühingule ei näita äriühingu tegelikku majanduslikku seisundit. Kostja esitas pangale laenu saamisel ja edaspidi bilansid (laenulepingu p 16.1 f), mistõttu ei ole leidnud objektiivselt tuvastamist 5(9)

pangale majandusliku seisundi avalikustamata jätmine. Samuti ei ole asjas tuvastamist leidnud kostja enda huvi. Hageja on äriühingu kahju põhistanud võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõude summaga ja esitanud hageja võlausaldaja nõude kostja vastu, kuid ainuüksi tunnustatud nõue kui selline ei ole automaatselt äriühingu kahjuks. Hageja ei tugine asjaolule, et põhikirjas ja seaduses sätestatud äriühingusiseseid organite otsuste vastuvõtmiseks ettenähtud korda rikkudes, võeti hagejale kohustusi, mille tagastamine ei olnud äriühingu reaalset majanduslikku seisundit aluseks võttes objektiivselt võimalik, samuti selle, et laenuleping ning selle tasumise suutmatus on ka üheks peamiseks põhjuseks hageja alalise maksejõuetuse tekkimisele ning pankroti väljakuulutamisele, mistõttu kohus eeltoodut ei käsitle. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus tõlgendas vääralt materiaalõigust ning rikkus oluliselt menetlusõigusnorme, mis seisneb tõenditele ebaõige hinnangu andmises. J. Scholz tegutses hageja nimel EÜP ees rahaliste kohustuste võtmisel äriühingule kuuluva vara osas väärinformatsiooni esitades hoolsuskohustust rikkudes. Allakirjutanu arvates ei saa lugeda juhatuse liikme käitumist ametikohustustele vastavaks, kui viimane varjab nii tegelikke faktilisi asjaolusid, mis omavad suhtes kolmanda isikuga ilmselgelt tähendust. Seega on sisuliselt väär maakohtu järeldus, et tagatiseta laenu saamine ei ole iseenesest midagi lubamatut ega põhjusta automaatselt kahju. EÜP ja hageja vahel ei olnud kokkulepet tagatiseta laenu andmiseks. Nähtuvalt panga ja äriühingu vahel sõlmitud pandilepingutest, oli laenusumma tagasimaksmise tagatiseks seatud registerpant ARK kannete kohaselt hagejale kuuluvatele veoautodele. Seega on maakohtu hinnang pooltevahelistele tahteavaldustele ja viimasega kaasnenud juhatuse liikme kohustustele ilmselgelt väär. Samuti ei haaku asjas kogutud tõenditega maakohtu järeldus, et hageja ka ise kinnitas, et laenu tagasimaksmine toimis majandustegevuse kaudu saadavast kasumist, kuni autode Eestist väljaviimiseni, mille järgselt osutus veoteenuse jätkamine võimatuks. Esiteks ei ole hageja kunagi väitnud, et laenu tagasimaksmine toimus majandustegevuse kaudu saadavast kasumist. Analoogne väide küll esitati, kuid laenusumma tagasimaksmine toimus majandustegevuse tulemusel saadud äritulust, mitte kasumist. Teiseks rõhutas hageja kordavalt esimese astme kohtus, et kostja ei ole kunagi OÜ Urge Road Carrier (pankrotis) juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud või tema volitused muul viisil lõppenud. Juhatuse liikme kohalt tagasikutsumist ei suutnud tõendada ka kostja. Eelnevale tuginedes märkis hageja maakohtus, et kostjal puudusid vähimadki takistused tegutseda hageja juhatuse liikmena nii hoolsuskohustust järgides kui ka äriühingu jaoks parimal võimalikul viisil, sh vajaduse korral sõidukite Eestist äraviimist takistades. Kolmandaks on maakohus EÜP ja äriühingu vahel sõlmitud laenulepinguid ja pandilepinguid hinnanud ühekülgselt. Nii käibekapitalilaenu kui transpordivahendite pandilepingutest nähtub üheselt, et lisaks perioodiliste osamaksete tasumise võimekusele 6(9)

oli laenu andmise lahutamatuks tingimuseks transpordivahenditele registerpantide seadmine. Tagatise nõudmine on seejuures tavapärane tingimus ning turutingimustes ei ole antud ega anta käesoleval hetkel krediidiasutuste poolt laenu üksnes osamaksete tasumise võimekuse tõendamise alusel ilma tagatisena panti või hüpoteeki seadmata või üksnes olemasolevale tagatisele tuginedes ilma osamaksete tasumise võimekust hindamata. Transpordivahendite pandilepingute p-s 15.2a) J. Scholz juhatuse liikmena kinnitas, et äriühing on panditavate transpordivahendite ainuomanik. Seejuures oli kostja teadlik nii Hermann Cleff GmBH-ga sõlmitud rendilepingust kui ka Duisburgi Maakohtu otsusest elik faktist, et ükski EÜP-le tagatisena väljapakutud ja hilisemalt registerpandiga koormatud sõidukitest ei kuulunud tegelikkuses hagejale. Kostja kinnitas nii eelviimasel kui viimasel maakohtu istungitel, et teadis sõidukite äriühingule mittekuulumisest. Seega võttis hageja maakohtus omaks, et olles teadlik transpordivahendite äriühingule mittekuulumisest, pakkus ta viimaseid siiski EÜP-le tagatisena välja ning sõlmis transpordivahendite osas pandilepingud, kinnitades seejuures viimaste ainuomandiõiguse kuulumist hagejale. Juhatuse liikme hoolsuskohustuste hulka kuulub muu hulgas käitumine viisil, kuidas käituks samas olukorras mõistlik inimene. Võlausaldajale teadvalt väärandmete esitamist ei saa mingil juhul käsitleda hoolsuskohustuse täitmisena või mõistliku isikuga samaväärselt käitumisena. Kostja kui juhatuse liikme poolt temal lasunud kohustuse rikkumine tuleneb eelkõige asjaolust, et sõidukite pantimine ja nende alusel laenu taotlemine olukorras, kus vastustaja teadis, et sõidukid ei kuulu äriühingule, on otseses vastuolus TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud tsiviilõiguste teostamisega heas usus ning juhatuse liikme ametikohustustega. Seejuures on ebaõige maakohtu seisukoht, nagu ei saaks hageja anda hinnangut kostja tegevusele suhtlusel EÜP-ga. Nimelt on nii dokumentaalsete tõenditega kui kostja endapoolse omaksvõtuga tõendatud, et juhatuse liige oli teadlik sõidukite äriühingule mittekuulumisest. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, nagu saaks võlausaldajale väärinformatsiooni esitamise fakti ja selle alusel tekkinud tulemile anda hinnangu üksnes võlausaldaja ise. Nii käibekapitalilaenu kui transpordivahendite pandilepingutest tuleneb üheselt, et laenu andmine ja samaaegselt pandiõiguse seadmine sõidukitele oli AS Eesti Ühispank poolselt omavahel seotud tingimuseks. Lisaks sai EÜP sõidukite hagejale mittekuulumisest teada alles pankrotimenetluse käigus. Olukorras, kus hageja juhatuse liikme poolt sõlmiti viimane pandileping 16.05.2001 ning äriühingu pankrotimenetlus algatati 08.10.2001, ei olnud võlausaldajal, hagejat sõidukite omanikuks pidades, aluseid käibekapitalilaenu ja transpordivahendite pandilepingute tühistamiseks. Seejuures ei ole kostja tõendanud EÜP informeerimist asjaolust, et panditud sõidukid ei kuulunud hagejale. Vastupidine oleks loogilises vastuolus ka kostja poolt äriühingu juhatajana pandilepingute p-s 15.2.a) antud kinnitusele ning vastavasisulistele kannetele ARK-s. Nähtuvalt käibekapitalilaenu ja pandilepingute tingimustest ei oleks EÜP olemasolevas mahus ja tingimustel sõidukitele pandiõiguse seadmise võimatuse korral hagejale laenu andnud. Kostja teadliku tegevuse tulemusel andis võlausaldaja hagejale laenu, mille tagastamist täna võlausaldaja hagejalt nõuab. Maakohus ei ole põhjendanud, miks võlausaldaja tunnustatud ja rahuldamata nõue ei ole käsitletav äriühingu kahjuna. Hageja seisukohaga mittenõustumise kõrval, et võlausaldaja nõue on rahuldamata osas käsitletav äriühingu kahjuna, ei osanud nii kostja kui kolmas isik selgitada, kuidas ja millisel õiguslikul alusel tuleks hageja nõuet võlausaldaja ees teisiti määratleda. Samuti ei esitanud kostja ega kolmas isik ühtegi vastuväidet puutuvalt võlausaldaja nõudega. 7(9)

Hageja ei ole käsitlenud EÜP nõuet automaatselt äriühingu kahjuna, vaid vastavasisuline seisukoht põhineb igakülgsel analüüsil. Olukorras, kus kostja oleks täitnud temal lasuvaid kohustusi juhatuse liikmena ja taganud võlausaldaja nõude rahuldamise või selle rahuldamiseks rahaliste vahendite olemasolu, ei oleks EÜP-l nõuet hageja vastu ning puuduks ka juhatuse liikmelt nõutav kahju. Lähtudes nii TsK § 222 lg-st 2 kui ka Riigikohtu otsusest 3-2-1-41-05 on ainuõige EÜP nõude määratlemine rahuldamata osas hageja kahjuna. Kohtuotsuses märgitu alusel ei ole võimalik objektiivselt tuvastada, millise arutluskäigu tulemusel jõudis maakohus otsuses esitatud seisukohale ning otsus on haginõude rahuldamatajätmist puutuvalt motiveerimata. Ühelgi tsiviilasja materjalide juures oleval tõendil ega menetlusosaliste poolt arutletul ei põhine maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja nõude üheks põhjenduseks olnud kostja enda huvi. Kostja tegelik või võimalik isiklik huvi äriühingu võlausaldajatele väärinformatsiooni esitamisel ei oma vähimatki tähtsust, kuna juhatuse liikme vastutuse korral tuleb hinnata peaasjalikult tema poolt ametikohustuste täitmist. Lisaks on ainetu kohtuotsuse järeldus, et objektiivselt ei ole leidnud tuvastamist pangale majandusliku seisundi avalikustamata jätmine. Kostja ei esitanud ühtegi dokumenti ega muud tõendit, millest nähtuks, et EÜP teavitati nii sõidukite hagejale mittekuulumisest kui ka äriühingu tegelikust majanduslikust olukorrast. Kostja nimetatud väited jäid maakohtus paljasõnalisteks. Teiseks on asjaolu, et kostja ei teavitanud EÜP käibekapitali laenu ja pandilepingutega seotud tegelikest faktilistest asjaoludest, so sõidukite tegelikust omanikust ja rahaliste vahendite puudumisest, hageja jaoks negatiivne asjaolu, mille tõendamine on võimatu. Samas ei esitanud kostja ühtegi tõendit hageja nimetatud väite ümberlükkamiseks, mistõttu pidi kohus lugema viimase tõendatuks. Seega ei põhine maakohtu järeldused puutuvalt kostja poolt EÜP informeerimisest asjas tuvastatud asjaoludel ning otsuses esitatud sellekohased järeldused on vastuolulised. Maakohtul puudus alus asumaks seisukohale, et kostja on äriühingu juhatuse liikmena oma hoolsuskohustust täitnud ning pangale väärinformatsiooni esitamist või olulise informatsiooni varjamist ei ole toimunud. Vastused apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kolmas isik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et äriühingule laenu võtmine iseenesest ei tekita äriühingule varalist kahju (vara vähenemist, hävinemist, saamata jäänud tulu). Kahjust ja juhatuse liikme poolt hoolsuskohustuse rikkumisest äriühingu ees saab kõnelda siis, kui laen võetakse äriühingule ebasoodsatel tingimustel, näiteks keskmisest suurema intressimääraga vms. Nimetatud asjaolusid ei ole hageja aga esile toonud ega tõendanud. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg.1 ja 8 ning 61 lg.1 alusel mõistab kolleegium 8(9)

hagejalt välja kostja apellatsioonimenetluse õigusabikulu 5 900 kr.

Tiit Kollom

Gaida Kivinurm

Iko Nõmm

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.