Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

aja jooksul hagi ei esitanud. Samuti leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud ka nõude olemasolu, sest ei ole esitatud teavet kostja ja AS SEB Panga vahelise lepingu täitmise või täitmata jätmise kohta. Kostja leidis ka, et hageja on käitunud pankrotimenetluses hooletult ja ka pahatahtlikult. Hageja oli muuhulgas nii kostja kui OÜ Goldstern juhatuse liige. Seega on hageja olnud nimetatud äriühingute esindajaks 14.03.2003.a arvelduslaenulepingu, selle muutmise kokkulepete, ning ka mõlema nõuete loovutamise lepingu juures. Sellele vaatamata ei selgitanud hageja OÜ Goldstern esindajana nõuet omandades välja, kas AS SEB Pank on esitanud kostja pankrotimenetluses nõude. Hageja ei ilmutanud OÜ Goldstern juhatuse liikmena ka mingit huvi pankrotimenetluse käigu ega nõuete kaitsmise koosoleku vastu. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pankrotimenetluse seadustiku (edaspidi PankrS) § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldajaks isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Hageja nõudeks kohtumenetluses on enda tunnustamine pankrotivõlausaldajana kostja pankrotimenetluses. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt kuulus hagi esitamise ajal talle nõue kostja vastu: - OÜ Hylpex (pankrotis) (endise nimega OÜ Sartorius) ja AS SEB Eesti Ühispank (AS SEB Pank) vahel 14.03.2003.a sõlmitud arvelduslaenuleping koos lisadega (t lk 13-25); - AS SEB Eesti Ühispank ja OÜ Goldstern vahel 02.08.2006.a sõlmitud nõude loovutamise leping (t lk 30-31); - OÜ Goldstern ja Kxxxxx Lxxx vahel 26.10.2007.a sõlmitud nõude loovutamise leping (t lk 33). Hageja väitel olid 14.03.2003.a lepingust tulenevad kohustused kostja pankroti välja kuulutamise ajaks täitamata summas 505 428.69 krooni, mistõttu saidki nõude loovutamised võimalikuks. Tõendid nõude kujunemise ja suuruse kohta hageja ei esitanud. Hageja eitas tõenditena ka kommertspandi loovutamise lepingud: 10.10.2006.a lepingu AS-lt SEB Eesti Ühispank OÜ-le Goldstern (t lk 34-38) ja 31.10.2007.a lepingu OÜ-lt Goldstern Kxxxxx Lxxxxxx (t lk 39-43). Eeltoodust tulenevalt on hageja PankrS § 8 lg 3 kohaselt kostja võlausaldaja. Seega on hageja tsiviilkohtumenetluses esitatud nõue formaalselt täidetud. Hageja sisuliseks nõudeks on aga enda kui pankrotivõlausaldaja tunnustamine ja seda just võlasusaldaja õiguste ja kohustuste realiseerimise võimaldamiseks. Peamiseks pankrotivõlausaldaja õiguseks on õigus esitada oma nõue ja saada selle nõude rahuldamine pankrotivõlgniku vara arvel. Just nimetatud õiguste realiseerimist hageja soovibki. PankrS § 44 lg 1 sätestab, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub samuti pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega saab pankrotivõlausaldaja oma õigusi seoses nõuete esitamise ja täitmisega realiseerida vaid pankrotiseaduses sätestatud korras. Pankrotiseaduse § 93 ja 94 sätestavad nõuetest teatamise tähtaja ja avaldusele esitatavad nõuded. PankrS § 93 lg 1 sätestab üheselt: võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alustest ja nõude täitmise tähtpäevast. Eelnimetatud sätte kohaselt on nõude esitamine tähtaja jooksul võlausaldaja kohustus. Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja ise ja ka nõude varasemad omanikud on oma kohustuse täitmata jätnud: PankrS § 93 lg 1 nimetatud teade

ilmus 23.05.2006.a, nõuete esitamiseks oli tähtaeg seega 24.07.2006.a, vaidlusalune nõue esitati haldurile 04.12.2007.a. Eelnimetatud faktide üle pooled ei vaidle. Pankrotiseaduse loogika ja mõtte kohaselt saab pankrotivõlgnik reaalselt oma nõude täitmist oodata alles siis, kui tema nõue on kaitstud nõuete kaitsmise koosolekul. Nõuete kaitsmise koosolekul hinnatakse nõudeid, mis on esitatud haldurile PankrS § 93 lg 1 tähtaja jooksul (PankrS § 100). Käesoleval juhul on nõuete kaitsmise koosolek toimunud 17.11.2006.a, mille kohta avaldati teade väljaandes Ametlikud Teadaanded 31.10.2006.a. Vastavalt PankrS § 102 on siiski tehtud erand juhuks kui võlausaldaja ei saa mõjuval põhjusel esitada oma nõuete PankrS § 93 lg 1 märgitud tähtajal: vastavalt § 102 lg 1 ennistab üldkoosolek võlausaldaja taotlusel nõude esitamise tähtaja juhul, kui nõue on mõjuval põhjusel esitatud pärast § 93 lg 1 nimetatud tähtaja möödumist, kuid enne viimast nõuete kaitsmise koosolekut. Seega peavad nõude esitamise tähtaja ennistamiseks olema täidetud järgnevad eeldused: - möödunud on PankrS § 93 lg 1 märgitud nõuete esitamise tähtaeg; - toimumata on viimane nõuete kaitsmise koosolek; - võlausaldajal oli mõjuv põhjus nõude tähtaegselt esitamata jätmiseks. Käesoleval juhul on täidetud vaid üks eeldus- möödunud oli nõuete esitamise tähtaeg. Hageja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas tal või nõude eelmisel omanikul oma nõuet tähtaegselt esitada või isegi siis, kui ta ise nõude omandas, seda viivitamatult esitada. Hageja nimetas vaid, et tema arvates esitas pank nõude, kuigi tegelikult ei esitanud. Hageja omandas nõuded lepinguga. Võlaõiguses kehtivad nii hea usu põhimõte (VÕS § 6) kui ka mõistlikkuse põhimõte (VÕS § 7). Kohus leiab, et lisaks sellele tuleb alati järgida ka hoolsuskohtust, mis tähendab, et iga õigussuhtes osalev isik peab ise olema piisavalt hoolas oma õiguste ja kohustuste välja selgitamisel ja täitmisel. Hageja ei selgitanud nõuet omandades täpselt välja, kas nõue on ka tegelikkuses realiseeritav või mitte. Samas oli hageja ise füüsilise isikuna seotud pankrotimenetlusega (pankrotivõlgniku juhatuse liige), samuti esialgse nõude loovutamise lepingu juures (OÜ Goldstern juhatuse liige). Ka oli hageja pankrotimenetluses võlausaldajana esitanud oma nõude tähtaegselt ja tal oli enne nõuete kaitsemise koosolekut võimalik tutvuda teabega, kes on nõudeid esitanud. Seega oli tal igakülgne võimalus enne nõuete kaitsmise koosolekut välja selgitada asjaolu, et tema poolt 26.10.2006.a omandatud nõuet ei ole pankrotimenetluses üldse esitatud. Tal oli reaalne võimalus esitada enne nõuete kaitsmise koosolekut taotus tähtaja ennistamiseks ning samuti nõudeavaldus. Hageja seda ei teinud ning oma tegevusetust millegagi põhjendanud ei ole. Nõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamisel on takistuseks aga eelkõige see, et hageja esitas taotluse nõude esitamise tähtaja ennistamiseks pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut. Hageja heidab kostja esindajale – pankrotihaldurile ette, et vaatamata tema taotlusele kutsuda kokku üldkoosolek uueks nõuete kaitsmiseks, ei teinud haldur seda. Kohus leiab, et pankrotihalduri käitumine on seaduse kohane, samas kui hageja lähenemine pankrotimenetlusele on meelevaldne. Nõuete kaitsmise koosoleku toimimisele on seatud ajalised piirid PankrS § 100 lõikes 2- üldreeglina mitte hiljem kui 3 kuud pärast nõuete esitamise tähtaja möödumist, kuid kohus võib nimetatud tähtaega ka pikendada. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib tõepoolest pidada mitu nõuete kaitsemise koosolekut: Eelnimetatud sätete koosmõjust tuleneb aga, et viimane nõuete kaitsmise koosolek peab jääma siiski lõikes 2 nimetatud tähtaja sisse. Kohus leiab, et pankrotihalduril ei olnud õigust kokku kutsuda uut nõuete kaitsmise koosolekut rohkem kui aasta pärast PankrS § 100 lg 2 märgitud tähtaegade möödumist. Selline käitumine kahjustaks teiste võlausaldajate huve, kes olid esitanud oma nõuded seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja koosolekul nõudeid ka nõuetekohaselt kaitsnud.

Kohus leiab, et hageja meelevaldne suhtumine pankrotimenetlusse seisneb näiteks soovis luua olukord, kus toimumata oleks viimane nõuete kaitsmise koosolek, kusjuures nimetatud koosolek toimuks hageja soovil rohkem kui aasta pärast seaduses sätestatud koosoleku toimumise maksimumaega. Hageja poolt haldurile esitatud taotlused on kogumis samuti ebaloogilised: hageja taotles kutsuda kokku nõuete kaitsmise koosolek, seejärel ennistada nõude esitamise tähtaeg ja kaitsta nõue. Pankrotihaldur ei saanud kokku kutsuda nõuete kaitsmise koosolekut, kui talle ei ole esitatud nõuet, sest taotluse esitamise ajal oli nõude esitamise tähtaeg ennistamata. Seega pankrotimenetluses vormikohast ja tähtaegselt esitatud nõuet, mida kaitsta, ei olnud ja polnud alust kokku kutsuda viimast nõuete kaitsmise koosolekut. Vastavalt PankrS § 79 kutsub võlausaldajate koosoleku kokku pankrotihaldur seaduses ettenähtud juhtudel või enda äranägemisel. Käesoleval juhul ei esineolukorda, kus pankrotiseaduse kohaselt oleks tulnud kokku kutsuda võlausaldajate üldkoosolek. Pankrotihaldur on selgitanud, mis põhjusel ei pidanud ta vajalikuks ka omal äranägemisel üldkoosolekut kokku kutsuda ja kohus loeb nimetatud seisukohad põhjendatuks. Kuna viimast nõuete kaitsemise koosolekut ei olnud põhjust kokku kutsuda, ei olnud võimalust ka nõuete esitamise tähtaega ennistada (PankrS § 102 lg 1, üks eelpool nimetatud eeldustest). Muid pankrotiseadusest tulenevaid võimalusi oma nõude hilisemaks esitamiseks ei ole. Kohus leiab, et selline range lähenemine on kehtestatud, et tagada võlausaldajatele võrdne ja ühetaoline kohtlemine- iga võlausaldaja teab, millised on tema õigused ja kohustused pankrotimenetluses, sest reeglid on kehtestatud seadusega ja kehtivad kõigile ühtmoodi. Lühikesed tähtajad peavad tagama pankotimenetluse kiire ja efektiivse läbiviimise, et võimaldada võlausaldajatel võimalikult kiirelt oma nõuete täitmist. Kõike eeltoodust arvestades puudub seaduslik alus hageja nõue rahuldamiseks, mistõttu see tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus kostja kohtukulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.