Kohtuasja number
2-05-24432
Otsuse kuupäev
23. detsember 2008.a.
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Kohtuasi
L S hagi L K vastu 460 000.00 krooni väljamõistmiseks ning L K vastuhagi L S vastu 70 940.00 krooni saamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja L S (isikukood xxx, elukoht xxx), hageja lepinguline esindaja S Buldakov (tegutsemiskoht Kentmanni 18-30, TALLINN 10116) Kostja L K (isikukood xxx, elukoht xxx), tema lepinguline esindaja V Vassiljev
Asja läbivaatamise kuupäev
10. november 2008.a., avalikul kohtuistungil.
Kohtuistungil osalenud isikud Hageja L S ja tema lepinguline esindaja S Buldakov Kostja L K ja tema lepinguline esindaja V Vassiljev Hagi rahuldada osaliselt. Resolutsioon Vastuhagi jätta rahuldamata. Välja mõista L K 126 000 ( ükssada kakskümmend kuus tuhat) krooni L S kasuks. Välja mõista L K L S kasuks viivitusintress alates 24.12.2008.a. kuni põhinõude 126 000 (ükssada kakskümmend kuus tuhat) krooni tasumiseni 44,3% aastas. Välja mõista L K L S kasuks 3547 ( kolm tuhat viissada nelikümmend seitse) krooni menetluskulude katteks.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23.01.2002 laenulepingu, mille kohaselt laenuandja annab ja laenusaaja saab laenuks raha summas 380 000.00 krooni tähtajaga kuueks kuuks.
Lepingu p 1G. kohaselt lepingu punktis 1V. märgitud tähtaja arvutamisel leotakse esimeseks päevaks laenusumma viimase osa laekumine laenusaajale ning viimaseks päevaks 01.07.2002. Vastavalt lepingu punktile 1A toimus laenusumma kostjale üleandmine järgmiselt: 26.01.2002 - 120 000 krooni, 27.01.2002 - 50 000 krooni, 31.01.2002 - 150 000 krooni, 01.02.2002 - 50 000 krooni ning 03.02.2002 - 10 000 krooni, kokku 380 000 krooni. Lepingu 23.01.2002 lisa punktis 1 leppisid pooled kokku intressimääras laenusumma kasutamise eest 2,7% kuus võlgnetavast summast. Kostja intresse nõuetekohaselt ei tasunud. Kostja tagastas hagejale osa põhivõlast 14.08.2002 ja 21.08.20002 kokku 150 000 krooni. Pooled sõlmisid 19.08.2002 kokkuleppe, mille kohaselt pikendatakse lepingut põhivõla summas 230 000 krooni osas kolmeks kuuks so 19. augustist 2002 kuni 19. novembrini 2002. Samas leppisid pooled kokku fikseeritud intressimääras 8 500 krooni kuus, mis tuleb tasuda igakuiselt 19. kuupäevaks. Kokkuleppes sätestatud tähtpäevaks so 19.11.2002 ei ole kostja põhivõlga summas 230 000 krooni tagastanud. Samas tasus kostja kokkulepitud intresse summas 8 500 krooni kuus kuni maini 2004. Sellest ajast ei tasu kostja hagejale intresse ega tagasta põhivõlga. Hagi esitamisel seisuga 01.09.2005.a võlgneb kostja hagejale kokku 661 921.23 krooni, millest 230 000 krooni moodustab põhivõlg, 310 421.23 krooni viivis ja intressivõlg 121 500 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista 400 000 krooni, so põhivõla 230 000 krooni, viivise summas 48 500 krooni ja intressi summas 121 500 krooni. Kohtukulud jätta kostja kanda. Hageja märkis 15.03.2006 arvamuses, et poolte arvestuse graafik ei peegelda põhivõla tasumist. Lepingu punkti 1V esimese lause kohaselt antakse raha laenusaaja käsutusse 6 kuuliseks tähtajaks. Samas lepingu 23.01.2002 lisa punktis 1 leppisid pooled kokku intressimääras laenusumma kasutamise eest , nimelt 2,7% võlgnetavast summast. Seega raha maksmise graafik, millele viitab kostja on intresside maksmise graafik, võla põhisumma pidi tagastatud olema 6 kuu möödudes. Põhivõlast tagastas kostja vaid 150 000 krooni, ülejäänud summad kokku summas 34 000 krooni oli tasutud kokkulepitud intressi katteks. Hageja esitas 15.01.2008 kohtule taotluse nõude suurendamiseks viivise arvel summas 60 000 krooni ning palub kostjalt välja mõista 460 000 krooni, millest 230 000 krooni moodustab põhivõlgnevus, viivis 108 500 krooni ning intress 121 500 krooni. Kohtule 26.08.2008 esitatud täpsustuses av hageja, et juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et hagejal ei olnud õigust saada intressi pärast 19.11.2002 so pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist, on hageja nõus pärast seda temale kostja poolt tasutud summasid arvestama viivisena. Viivise üldine summa alates 20.11.2002 kuni 21.07.2008 on 702 535 krooni. Alates 20.11.2002 on kostja tasunud hagejale 167 500 krooni põhivõla maksmisega viivitamise eest. Selle summa võrra vähendas hageja oma viivise nõude summat ning esitas alternatiivse nõude, mille kohaselt palub kostjalt välja mõista põhivõla 230 000 krooni, ja viivise summas 535 035 krooni, kokku 765035 krooni. Hageja av 22.09.2208, et vähendab oma nõuet ja palub kostjalt alternatiivselt välja mõista 459 999 krooni, kusjuures 230 000 krooni põhivõlga ja 229 999 krooni viiviseid ning kohtu väljamõistetud viivise kogusumma, alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni, peab suurenema vastavalt VÕS § 113 sätestatud määrale.
Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja võttis hageja käest laenuks 380 000 krooni perioodil 26.01.-02.02. 2002. Lepingu alusel pidi kostja tagastama raha igakuiselt, ositi graafiku alusel. Poolte arvestusegraafikust nähtub, et kostja ei ole rikkunud lepingutingimusi, kostja maksis
hagejale igakuiselt. Lepingus ega graafikus ei ole määratud, millise summa peab kostja iga kuu hagejale tagastama. Poolte arvestuse graafikust nähtub, et kostja tagastas hagejale 2002 aasta jooksul 251 500 krooni, 2003 aasta jooksul 136 000 krooni ning 2004 aastal 23 000 krooni. Kostja on hagejale tagastanud 410 500 krooni, millega on ta hagejale tagastanud laenusummast 30 500 krooni rohkem. Lisaks on kostja seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt intresse, kuivõrd võlakohustuse leping sõlmiti tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal, mil intresside ja viivise määramine oli ette nähtud ainult riigi krediididasutuste poolt. Hageja on eraisik ning viivise ja intressi määramise õigus tal puudus. Kostja leiab, et hageja väide, et 19.08.2002 täiendava kokkuleppe allakirjutamisega sai ta õiguse fikseeritud intressi saamiseks, ei ole õige. Kostja leiab, et ülalmainitud kokkulepe ei ole uus leping, selle eesmärk oli lepingu kehtivuse tähtaja pikendamine, mitte lepingutingimuste muutmine. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ning panna kohtukulud hageja kanda. Kostja täiendavas 25.04.2006 vastuses av kostja, et hageja kasutas ära seda, et kostja oli sunnitud tegema tehingu raskete asjaolude kokkusattumise mõjul talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja poolt pakutud tingimustega mittenõustumisel ja intressikokkuleppeta jäänuks leping üldse sõlmimata. Kostja leiab, et lepingutingimused olid seadusevastased. Ka ei nõustu kostja hageja arvestustega tagastatud võla põhisumma osas. Kostja 12.11.2007 vastuses märkis kostja, et poolte vahel võlasuhete õiguslikuks aluseks oli võlaleping 23. jaanuarist 2002 , mille alusel hageja andis üle kostjale ajutiseks kasutamiseks raha summas 380 000 krooni tähtajaga lepingu punkt B kohaselt 6 kuuks. Raha tagasimaksmine pidi lepingu punkt E kohaselt toimuma igakuiselt, osadena, kokkulepitud graafiku alusel, sularahas, võlausaldaja allkirjaga raha saamise kohta. Poolte poolt võlalepingus kindlaks määratud arveldusgraafiku 23.01.2002, mis on lepingu lahutamatu lisa, alusel on kostja tagastanud võlausaldajale raha summas 424 627 krooni, mida kinnitavad hageja allkirjad kostja käes oleval arveldusgraafiku eksemplaril, mis on lisatud käesolevale vastusele. Nii on tagastatud: 02.03.2002 - 10260, 02.04.2002 - 10260, 04.05.2002 - 8000, 06.05.2002 - 2260, 03.06.2002 - 10260, 01.07.2002 - 9000, 04.07.2002 - 1260, 02.08.2002 10200, 14.08.2002 - 70 000 krooni.
112 186,50 krooni. Seega seisuga 11.05.2004 täitis kostja hageja ees täies ulatuses kõik endale võetud kohustused võla summas 380 000 krooni tagastamise osas, makstes hagejale tagasi 450 313.50 krooni (võlg 380 000 krooni ja leppetrahv 70 313.50 krooni).
Kostja esitas 18.01.2007 Harju Maakohtule hagi hageja vastu, milles palub hagejalt välja mõista õigusliku aluseta saadud 70 940 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23.01.2002 võlakohustuse lepingu, mille alusel hageja andis üle ja kostja võttis vastu 380 000 krooni. Võlakohutuse lepingu lisas, kasutades võlgniku rasket olukorda, määras võlausaldaja osutatud teenuse eest hüvitist summas 2,7% võlgnetavast summast iga kuu eest. Kuni 2002 lõpuni tagastas kostja 251 440 krooni. Kuni 13.10.2003 täitis kostja oma lepingulised kohutused täies ulatuses, pärast lõpparvestuse saamist jätkas hageja kostjalt intresside nõudmist. Ajavahemikus 13.10.2003 kuni 04.05.2004 sai võlausaldaja võlgnikult veel 70 940 krooni. Kostja on seisukohal, et kuivõrd seadus ei võimaldanud hagejal lepingu sõlmimise ajal intressi saada, on hageja nõue intressi väljamaksmise kohta ja võlgnikult intressi saamine ebaseaduslik. Kuivõrd seadusevastane tehing on tühine algusest peale, tuleb kõik saadu tagastada. Kuna ajavahemikul 13.10.2003- 04.05.2004 sai hageja kostjalt 70 940 krooni ilma seadusliku aluseta, palub kostja hagejalt nimetatud summa välja mõista, kohtukulud panna hageja kanda. 11.04.2008 määrusega liitis kohus kostja hagi vastuhagina ühte menetlusse hageja hagiga.
Hageja vaidleb vastuhagile vastu täies ulatuses. Hageja leiab, et kostja viited intressi võtmise ebaseaduslikkusele on alusetud. Lisaks ei järginud kostja seadust intressi vaidlustamiseks, kuivõrd kostja ei esitanud enne 01.07.2002 hagi kohtusse tehingu vaidlustamiseks ega teinud hiljem hagejale lepingu tühistamisavaldust. Seega ei saa kostja hageja hinnangul tugineda intressikokkuleppe tühisusele. Lisaks on hageja seisukohal, et kostja nõue on aegunud, mistõttu palub hageja kohaldada aegumist ja jätta vastuhagi rahuldamata.
Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Kostja jäi vastuväidete ja vastuhagi juurde ning leidis, et viivis ja intress on ülemäära suured, mistõttu palus neid vähendada. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ja uurinud toimiku materjale ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooltel puudub vaidlus selles, et 23.01.2002 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt hageja laenuandjana annab ja kostja laenusaajana saab laenuks raha summas 380 000 krooni kuueks kuuks. Lepingu p 1G. kohaselt lepingu punktis 1V. märgitud tähtaja arvutamisel loetakse esimeseks päevaks laenusumma viimase osa laekumine laenusaajale ning viimaseks päevaks 01.07.2002. Vastavalt lepingu punktile 1A toimus laenusumma kostjale üleandmine järgmiselt: 26.01.2002 - 120 000 krooni, 27.01.2002 - 50 000 krooni, 31.01.2002 - 150 000 krooni, 01.02.2002 - 50 000 krooni ning 03.02.2002 - 10 000 krooni, kokku 380 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, kostja on hagejalt nimetatud rahasumma saanud. VÕS § 3 p 1 näeb võlasuhte tekkimise alusena lepingu sõlmimist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Samuti nõuab VÕS § 76 lg 1 kohustuse täitmist vastavalt lepingule või seadusele.
VÕS § 396 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 397 lg 1 alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et 23.01.2002 dateeritud lepingu lisa viitab pooltevahelisele 22.01.2002 lepingule, tuleb seda käsitleda 23.01.2002 sõlmitud laenulepingu lisana, kuivõrd kostja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks veel mingeid võlakohutusi olnud, mis oleks olnud sõlmitud 22.01.2002. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et pooled leppisid ülalmärgitud lepingu lisa punktis 1 kokku intressimääras laenusumma kasutamise eest 2,7% kuus võlgnetavast summast. Pooled ei vaidle selle üle, et 19.08.2002 kokkuleppega pikendasid nad 23.01.2002 sõlmitud laenulepingut. 19.08.2002 sõlmitud kokkuleppes märgitu kohaselt pikendatakse lepingut 3 kuuks summas 230 000 krooni fikseeritud igakuise tasuga 8500 krooni. Protsentide tasumise tähtpäev on iga kuu 19.kuupäev. Põhivõlast raha saamise vajadusel teatab kreeditor võlgnikule sellest 2 nädalat ette. Pooled vaidlevad antud kokkuleppe tõlgendamise üle. Kohus leiab, et ülalnimetatud kokkuleppega muutsid pooled laenulepingus kokkulepitud tingimusi. Kohus leiab, et antud 19.08.2002 kokkulepet tuleb tõlgendada selliselt, et põhivõla suuruseks, milles pooled lepingut pikendasid, oli seisuga 19.08.2002 230 000 krooni, igakuiselt tuli kostjal tasuda intressi kindlas suuruses summas 8500 krooni kuu 19.kuupäevaks, põhivõla saamiseks pidi hageja kostjat teavitama sellest 2 nädalat ette ja lepingu lõppemise tähtpäevaks oli 19.11.2002. Kuivõrd pooltevahelise lepingu lõppemise tähtpäevas olid pooled kokku leppinud 19.11.2002, siis muutus antud kuupäevaks sissenõutavaks kogu laenusumma koos intressidega. Kohus leiab, et poolte arvelduste graafikuga ( tl 20,21) on tõendatud kostja poolt hagejale tasutud rahasummad. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtule tõendanud kohtuistungil väidetut, nagu oleks ta 18 440 krooni andud hagejale üle sularahas ilma hagejalt selle vastuvõtmise kohta allkirja saamata. Nimetatud rahasumma ei ole kajastatud ka antud graafikus. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et seisuga 19.08.2002 oli kostjal tagastamata põhivõlga 230 000 krooni ja pooled pikendasid selle tasumise tähtaega kuni 19.11.2002. Arvelduste graafikust nähtuvalt on kostja tasunud alates 19.08.2002 intressi igakuiselt 8500 krooni. Samas on kostja tasunud lisaks 21.08.2002 30 000 krooni ja veel 50 000 krooni. Mingeid tõendeid selle kohta, et nimetatud summad oleks tasutud enne 19.08.2002 kokkuleppe sõlmimist, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et antud kokkulepe oleks tegelikult sõlmitud 21.08.2002.a. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et nimetatud summade näol on tegemist põhivõla tagastamisega, mistõttu tuleb hageja poolt nõutavast põhisummast 230 000 krooni maha arvata 80 000 krooni. Kostja pidi tasuma põhivõlga hageja nõudel. Kuivõrd lepingu lõppemise tähtpäevaks oli kokku lepitud 19.11.2002, siis muutus kogu võlg antud kuupäeval sissenõutavaks. Kuivõrd hageja ei ole kohtule esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et kostja oleks olnud varasemalt kohustatud põhivõla tasuma, siis asub kohus seisukohale, et kostja oli viivituses põhivõla tasumisega alates 20.11.2002. Seega pidi kostja tagastama põhivõla summas 150 000 krooni hiljemalt 19.11.2002. Kohus jätab otsuse tegemisel arvestamata hageja poolt kohtule esitatud faksi teel saadetud käsikirjalised koopiad arvestustest ( tl 169-172), kuivõrd kohtule antud dokumentide originaale esitatud ei ole, kostja nende koostamist ja edastamist hagejale esitatud kujul omaks ei võtnud.
Kohus leiab, et kuivõrd pooled olid kokku leppinud lepingu täitmise tähtpäevas 19.11.2002, siis puudus alus pärast nimetatud kuupäeva intresside tasumiseks. Intress on tasu raha kasutamise eest ja intressides lepitakse kokku lepingus. Intressi tuleb tasuda kuni lepingu lõppemiseni. Sellisele seisukohale on Riigikohus asunud ka lahendis nr 3-2-1-89-08, märkides, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Pooled on vabad kokku leppima intressi suuruses. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei olnud alust intressi nõuda ja intressinõue on seadusevastane. Vaatamata asjaolule, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud Tsiviilkoodeks intressi tasumise kohustust ette ei näinud, ei tähenda see seda, et pooled ei oleks võinud selles laenulepingus kokku leppida. Seadus ei sätestanud vastavat keeldu. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-02 on leidnud, et laenulepingus sätestatavas intressimääras lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku ning seadus siin kitsendusi ei tee. 60 %-line aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel küll ebaproportsionaalne, kuid intresside kindlat ülempiiri ei ole siiski võimalik kindlaks määrata. Kohus leiab, et erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist. Hageja nõuab kostjalt ka viivise tasumist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lg 1 p. 1, 3 ja 6 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 113 lg 1 teine lause sätestas kuni 27.12.2003, et kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud VÕS §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Alates 27.12.2003 sätestas VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Alates 1. jaanuarist 2006 on VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd pooled olid
lepingus kokku leppinud intressimääras, mis on kõrgem kui seadusjärgne intressimäär, tuleb rakendada seadusjärgsest kõrgemat määra. Hageja on arvestanud viivise summaks alates 20.11.2002 kuni 21.07.2008 535 035 krooni. Hageja on täpsustatud nõude kohaselt palunud kostjalt välja mõista viivise summas 229 999 krooni. Kostja palus viivist vähendada. VÕS §162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 88 lg 8 järgi loetakse esmalt tasutuks intress ja muud kulutused ja siis alles põhivõlg. Kohus on seisukohal, et VÕS-s on viivitusintress ( viivis) sätestatud sisuliselt intressi alaliigina, mistõttu tuleb põhivõlaga tasumise viivitamisel arvestada tasutuks esmalt viivis ja seejärel põhivõlg. VÕS § 88 lg 9 alusel ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Pooltevahelise arvelduste graafikust nähtuvalt on kosja tasunud hagejale lisaks eespool märgitud intressidele ja põhivõlale peale 19.11.2002 kokku 174 000 krooni. Kohus leiab, et kuivõrd kostja poolt tuleb lugeda tasutuks 380 000 krooni suurusest võlast hagejale 230 000 krooni, lisaks märkimisväärses suuruses intresse ja viiviseid, tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldada. Kohus loeb viivise tasutuks põhivõla ulatuses. Kohus leiab, et kuivõrd kostja pidi tasuma hagejale 150 000 krooni põhivõlga, siis tuleb antud summast 150 000 krooni arvestada viivise ja 24 000 krooni põhivõla katteks. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 126 000 krooni põhivõla katteks. Sissenõutavaks muutunud viivise loeb kohus kostja poolt tasutuks põhivõla ulatuses. TsMS § 365 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjalt tuleb välja mõista lisaks põhivõlale viivitusintress alates 24.12.2008.a. vastavalt pooltevahelises lepingus sätestatud intressimäärale 44,3% aastas VÕS § 113 lg 1 alusel kuni põhivõla summas 126 000 krooni tasumiseni. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ja kostjalt tuleb välja mõista põhiõlg ning viivitusintress hageja kasuks, siis puudub alus vastuhagi rahuldamiseks hagejalt alusetult saadu tagastamise nõudes. Kohus leiab, et kostja maksed hagejale on toimunud pooltevahelise ülaltoodud laenulepingu alusel. Lisaks eespool toodud põhjendustele leiab kohus, et tõendamata on kostja vastuväide selle kohta, et hageja kasutas ära seda, et kostja oli sunnitud tegema tehingu raskete asjaolude kokkusattumise mõjul talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid kohtule selle kohta, et hageja poolt pakutud tingimustega mittenõustumisel ja intressikokkuleppeta jäänuks leping üldse sõlmimata. Kohus leiab, et kostja antud väide on ka vastuoluline, kuivõrd kostja vastuses põhihagile leidis, et intressi sisaldav kokkulepe ei kuulugi vaidlusaluse laenulepingu juurde. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et vastuhagi on TSÜS § 151 lg 1 alusel enne 18.01.2004.a. tasutud summade saamise osas aegunud, kuna vastuhagi on kohtule esitatud 18.01.2007.a.
Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus leiab, et kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb poolte kohtukulud hagi lahendamise osas jätta poolte endi kanda. Kuivõrd vastuhagi jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel välja mõista kostjalt hageja kasuks õigusabikulude katteks 5% vastuhagi hinnast summas 3547 krooni.
Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.