31.märtsi 2023. a täiendava otsusega, ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-135781 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 9. novembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu. Kostja vaidles maksekäsule vastu, mistõttu asi anti üle Harju Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 25. märtsil 2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse 2847,44 euro, (s.o põhinõue 1709,06 eurot ja enne 26. oktoobrit 2020 sissenõutavaks muutunud viivised 1138,38 eurot), viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2021 kuni
25.märtsini 2022 summas 374,28 eurot, kohtutäituriga kättetoimetamise tasu 48 euro ja sissenõudmiskulu 30 euro väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. oktoobril 2020 kompromissilepingu / võlatunnistuse nr 24880976 (kompromissileping).
2.2.Kostja võlgnes hagejale Swedbank AS-ga (laenuandja) 24. veebruaril 2017 sõlmitud väikelaenu nr 17-024378-VL (väikelaenuleping) alusel 1828,64 eurot ja viiviseid 1139,37 eurot. Kuna kostja ei suutnud võlgnevust kogu ulatuses tasuda, sõlmisid pooled kompromissilepingu, millega hageja loobus osaliselt viivistest 0,99 eurot ja võimaldas kostjal tasuda võlgnevuse osamaksetega kompromissisummas 2967,02 eurot (1828,64 + 1138,38). Viidatud summale lisandus kompromissilepingu p 5.1 järgi lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Kostja tasus võlgnevuse katteks 149,58 eurot, millest 30 eurot arvestati lepingu p 5.1 järgi lepingu sõlmimise tasu katteks ja 119,58 eurot põhivõla katteks. Kostjal on tasumata põhivõlgnevus 1709,06 eurot ja viivised 1138,38 eurot.
2.3.Kostja kinnitas kompromissilepingule alla kirjutamisega, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Pooled lugesid kompromissilepingu p-s 1.1 kirjeldatud kostja kohustused laenuandja ees lõppenuks. Kompromissilepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda hagejale lepingus märgitud kompromissisumma. Pooled on kompromissilepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostjat hoiatati kompromissilepingu sõlmimisel, et kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega hilineb, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi kohest tasumist.
2.4.Kostja rikkus kompromissilepingut ning ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Hageja luges kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks alates 25. märtsi 2021. a osamakse tähtpäeva möödumisest.
2 (9)
2-21-135781
2.5.Kompromissilepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses.
2.6.Hageja nõudis kostjalt ka sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist. Hageja volitas kostjalt võlgnevust sisse nõudma PlusPlus Baltic OÜ, kelle esindaja toimetas kostjale kaks võlateatist, s.o 5. aprillil 2021 ja 12. juulil 2021, kostja aadressile Vismeistri 20-1, Tallinn. Seega on hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3 järgi õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 30 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses on hageja kandnud kulu kohtutäituriga kättetoimetamise eest vastavalt kohtutäitur Kaja Lilloja 21. märtsil 2022 esitatud arvele 48 eurot, mille kostja on kohustatud hüvitama.
2.7.Hageja arvestas viiviseid põhivõlgnevuselt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2021 kuni
25.märtsini 2022 määras 0,06% päevas summas 374,28 eurot. Hageja nõudis ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,06% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, mida hageja nõudis summani 196,40 eurot, et hagis esitatud viivisenõue kokku ei ületaks põhinõude summat. Kostja vastuväited
3.Kostja haginõuet ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt polnud hagejal hagi esitamise õigust. Laenuandja ei ole oma nõuet kostja vastu hagis märgitud ulatuses hagejale loovutanud. Kostjat ei ole nõude loovutamisest teavitatud. Laenuandja ei ole esitanud kostjale mingeid dokumente selle kohta, et nõue oleks loovutatud hagejale. Seega ei saa kostjal olla hageja ees kohustusi.
3.2.Kostja nõustus kompromissilepingut sõlmima tulenevalt oma raskest majanduslikust olukorrast. Kostjal ei ole õigusteadmisi ning ta ei saa eesti keelest aru ega ole võimeline eestikeelset teksti lugema. Kostja ei saanud aru, et tegemist on võlatunnistusega, mida tal on hiljem raske vaidlustada.
3.3.Kostjal ei olnud laenuandja ees sellist kohustust, nagu kompromissilepingus on kirjas. Seega ei saanud laenuandja hagejale ka kompromissilepingus märgitud nõuet loovutada.
3.4.Kostjal ei ole dokumenti, mille kohaselt laenuandja oleks laenulepingu üles öelnud. Pole teada, millal laenuandja laenulepingu üles ütles ja millal loovutas nõude hagejale. Kuupäevad on tähtsad, kuna nõue võib olla aegunud. Samuti on neil tähtsus viivise arvestamisel.
3.5.Enne 26. oktoobrit 2020 sissenõutavaks muutunud viivise 1138,38 euro nõue ei ole põhjendatud, ebaselge on selle viivise tekkimise periood ja kujunemine. Põhjendamatu on küsida kostjalt viivist põhisummalt 1709,06 eurot ajavahemiku 26. märts 2021 kuni 25. märts 2022 eest 374,28 eurot. Hagejal ei ole tekkinud kahju. Lisaks põhjustas hageja ise viivituse, kuna viivitas hagi kohtusse esitamisega.
3.6.Kostja taotles tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 alusel nõuda hagejalt välja dokumendid, mh nõude loovutamise teated, nõude loovutamise lepingu, andmed võlgnevuse põhisumma ja viivise kujunemise kohta ning laenulepingu ülesütlemise kohta.
3 (9)
2-21-135781
3.7.Kostja nõustus kompromissina tasuma 2273,06 eurot (1709,06 eurot põhiosa + 300 eurot viivised + 210 eurot (1/2 riigilõivust) + 54 eurot (õigusabi)) kuue järjestikuse igakuise maksega. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 28. novembri 2022. a otsusega, mida täiendas põhjendustega 31. märtsil 2023, hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kompromissilepingust tuleneva võlgnevuse 2847,44 eurot (s.o põhinõue 1709,06 eurot ja enne 26. oktoobrit 2020 sissenõutavaks muutunud viivis 1138,38 eurot), viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2021 kuni 25. märtsini 2022 374,28 eurot, kohtutäituriga kättetoimetamise tasu 48 eurot ja sissenõudmiskulu 30 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise põhinõudelt 1709,06 eurot alates 26. märtsist 2022 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.
4.1.Kohus viitas VÕS § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82 lg-le 1 ja § 578 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 5 lgle 1, § 230 lg-le 1, § 438 lg-le 1 ja § 444 lg-tele 1 ja 2.
4.2.Maakohus tuvastas, et kompromissilepingu p-s 1.1 lepiti kokku, et hagejal on kostja vastu nõue, mille hageja omandas loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Swedbank AS-ilt ja mis tuleneb
24.veebruaril 2017 sõlmitud väikelaenulepingust. Kostja kinnitas kompromissilepingut allkirjastades, et on tutvunud lepingu sisuga ja nõustub selle tingimustega. Seega sai kostja hiljemalt kompromissilepingut allkirjastades ehk
30.oktoobril 2020 teada, et kõnesoleva nõude omanikuks on hageja. Tõenditest ei nähtu, et kostja oleks enne kohtumenetluse algust tuginenud sissenõudja ebaselgusele. Eelnevast järeldas kohus, et kostja oli nõuete loovutamisest teadlik. Kostjal oli kohustus tõendada, et hagejal ei olnud tema vastu nõudeid.
4.3.Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-58735 leidnud, et juhul, kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja oli laenuandjaga 24. veebruaril 2017 sõlmitud väikelaenulepingu pool, millest tulenevat võlgnevust võlatunnistuses kinnitas. Kui kostjal ei olnud säilinud laenulepingu dokumente, oli tal võimalik pöörduda nende väljastamise taotlusega laenuandja poole. Kui laenuandja oleks laenulepingu dokumentide väljastamisest keeldunud, oleks kostjal olnud õigus taotleda kohtult tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 ja § 278 alusel. Kostja ei ole nimetatud taotlusi esitanud ega põhistanud nende esitamata jätmist. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kostjat esindas siinses tsiviilasjas õigusteadmistega isik.
4.4.Seoses aegumise vastuväitega selgitas kohus, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 alusel algas aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, s.o 25. märtsist 2021. Seega ei ole nõue kostja vastu aegunud. Lisaks tasus kostja hagejale 149,58 eurot, mis tähendab, et aegumine peatus koostoimes TsÜS § 158 lg-tega 1 ja 2.
4.5.Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4 (9)
2-21-135781
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.
5.1.Kostja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, rikkus menetlusõiguse normi ja hindas tõendeid ebaõigesti, mis mõjutas oluliselt lahendit. Maakohus jättis kõik kostja väited tähelepanuta ja kostja taotluse lahendamata. Kohus lähtus otsuse tegemisel üksnes hageja tõendamata väidetest.
5.2.Hagejal puudub kostja vastu nõue. Laenuandja ei ole loovutanud hagejale kostja vastu hagis märgitud nõuet hagis märgitud ulatuses. Laenuandja ei ole esitanud kostjale mingeid dokumente selle kohta, et nõue oleks loovutatud hagejale. Nõude loovutamise tõendamiseks ei piisa hageja sellekohastest väidetest, kostjale esitatud kompromissilepingust ja võlatunnistusest. Lisaks ei ole hagejal dokumenti selle kohta, et laenuandja oleks laenulepingu üles öelnud. Nõude loovutamise ja laenulepingu ülesütlemise tõendamise kohustus lasus hagejal, kuid hageja neid asjaolusid ei tõendanud. Hageja keeldus kostjale nõude loovutamise dokumente esitamast, seda ka kohtumenetluse käigus. Maakohus märkis ebaõigesti, et kostja pidanuks nõude loovutamise dokumenti küsima laenuandjalt. Kostjale sellist kohustust seadusest ei tule. Hoopis laenuandjal oli kohustus väljastada nõude loovutamise teade pooltele.
5.3.Kuna pole teada, millal laenuandja laenulepingu üles ütles ja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale loovutas, siis pole teada, kas nõuded võivad olla aegunud. Samuti on kuupäevad tähtsad viivise arvestamisel. Hageja on neid kuupäevi varjanud.
5.4.Kostja nõustus kompromissilepingu sõlmima tulenevalt oma raskest majanduslikust olukorrast, õigusteadmiste puudumisest ja eesti keele oskamatusest. Kostja ei saanud aru, et võlatunnistusel on juriidilises mõttes tähendus ja seda on raske vaidlustada. Kostjale ei esitatud nõude loovutamise dokumenti, ei tõlgitud kompromissilepingut ja võlatunnistust vene keelde. Sisuliselt kohustati kostjat dokumente allkirjastama neist aru saamata, kusjuures kostjat hirmutati erinevate tagajärgedega (paneme piiri kinni, arestime arved jne). Hageja teadis, et kostja ei oska eesti keelt ja tal pole juriidilisi teadmisi. Kohus jättis need väited tähelepanuta.
5.5.Kui nõue kostja vastu oleks loovutatud hagejale, tulnuks kompromisslepingule lisada nõude loovutamist tõendavad dokumendid, nõude loovutamise kuupäev, võlgnevuse suurus ja koosseis nõude loovutamise kuupäeval. Selliseid dokumente ei ole kohtule esitatud ja neid pole ka olemas. Kompromissilepingus puuduvad viited nõude loovutamise asjaoludele, näiteks nõude loovutamise kuupäev, viivituse summa kujunemine (viivitatud aeg ja viivise arvestuse täpsed andmed) jne. Kohus jättis need väited tähelepanuta.
5.6.Arvestades, et laenuandja ja kostja sõlmisid väikelaenulepingu 24. veebruaril 2017 ning hageja sõlmis kompromissilepingu kostjaga 26. oktoobril 2020, s.o 3 aastat ja 8 kuud hiljem, siis omandas hageja aegunud nõude (kui üldse omandas). Kohus märkis üldsõnaliselt, et nõue kostja vastu ei ole aegunud, kuid otsusest ei selgu, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohus arvestas aegumise kulgemist alates 26. oktoobrist 2020, s.o kompromissilepingu sõlmimise kuupäevast, kuid jättis tähelepanuta, et nõue kostja vastu oli aegunud juba
24.veebruaril 2020.
5.7.Kohus jättis tähelepanuta kostja 19. mai 2022. a menetlusdokumendi p-s 3.14 esitatud taotluse nõuda hagejalt välja dokumendid, mh nõude loovutamise teated, nõude loovutamise lepingu, andmed võlgnevuse põhisumma ja viivise kujunemise kohta ning laenulepingu ülesütlemise kohta. Sellega rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi ja võttis kostjalt tõendamise võimaluse. Ainuüksi selle rikkumise tõttu tuleb kohtuotsus tühistada. Kostja palus
5 (9)
2-21-135781 kohtul võimaldada esitada tal täiendav hagivastus pärast hagejalt dokumentide saamist. Ka sellele kostja taotlusele kohus ei reageerinud, võttes kostjalt võimaluse hagile põhjalikult vastu vaielda.
5.8.Kohus jättis tähelepanuta kostja väite, et kuna teda ei ole seaduses ettenähtud korras nõude loovutamisest teavitatud ja talle ei ole esitatud sellekohast allkirjastatud dokumenti, siis ei olnud nõude loovutamine tema suhtes toimunud. Hagejal puudus kostja vastu nõue ja ta ei olnud õigustatud sõlmima kostjaga mingeid lepinguid, rääkimata (deklaratiivsest) võlatunnistusest. Kuna hageja sõlmis kompromissilepingu ja võlatunnistuse kostjaga pettuse teel, siis on need dokumendid tühised. Kostjal võiksid olla kohustused laenuandja ees, mitte hageja ees, aga need kohustused on aegunud.
5.9.Kompromissileping ja võlatunnistus ei tõenda seda, et hageja omandas laenuandjalt nõude. Hageja ei esitanud kohtule nõude loovutamise lepingut ja on varjanud nõude loovutamise kuupäeva. Laenuandja poolt VÕS § 168 lg 2 alusel välja antud loovutusdokument peab olema kirjalikus vormis, st senise võlausaldaja või tema esindaja poolt (digi)allkirjastatud. Isegi kui hagejal on loovutusleping olemas, siis ei ole hageja tõendanud loovutamise teadete saatmist kostjale. Kostja on eitanud teadete kättesaamist. Seega on kostjal õigus keelduda hageja ees kohustuste täitmisest VÕS § 172 kohaselt.
5.10.Põhjendamatu on küsida kostjalt viiviseid põhisummalt 1709,06 eurot ajavahemiku 26. märts 2021 kuni 25. märts 2022 eest. Hagejale ei tekkinud mingit kahju ning hageja põhjustas viivituse ise, kuna viivitas hagi kohtusse esitamisega. Arvestades, et kompromissileping sõlmiti 26. oktoobril 2020, kostjale saadeti meeldetuletused 5. aprillil 2021 ja 12. juulil 2021, kusjuures lisandusid juba viivised, on ilmselge, et hageja eesmärk oli kostja arvel alusetult rikastuda, saades ülisuurt viivist olukorras, kus hagejale ei olnud kahju tekkinud. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtusse alles 9. novembril 2021, kuigi hagejale pidi olema selge, et kostja võlgnevust ei tasu. Seega viivitas hageja hagi esitamisega alates 26. oktoobrist 2020 kuni 9. novembrini 2021, s.o aasta. Maakohus jättis selle kostja väite tähelepanuta, kuigi kohtupraktika kinnitab kostja seisukohta, et viivist ei saa nõuda aja eest, mil hageja ise teadlikult ja tahtlikult viivitas võlgnevuse sissenõudmisega kohtus.
5.11.Kostja vaidles vastu ka hageja maakohtus kantud menetluskuludele. Menetluskulud on ülemäära suured. Arvestades, et kostja oli õigusrahu saavutamise nimel valmis sõlmima kompromissi, tuleks menetluskulud jätta hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel menetlusse. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 646 ja 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule asja uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Menetlusökonoomia kaalutlustel lahendab ringkonnakohus asja TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, sest maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse norme viisil, mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses ja asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Hageja nõuab kostjalt 26. oktoobril 2020 sõlmitud kompromissilepingu alusel põhivõla ja viivise tasumist, samuti nende nõuetega seotud kohtutäituri abil kättetoimetamise tasu ja
6 (9)
2-21-135781 sissenõudmiskulude hüvitamist. Pooled ei vaielnud maakohtu menetluses selle üle, et kompromissilepingus kajastatud nõue tuleneb laenuandja ja kostja vahel 24. veebruaril 2017 sõlmitud väikelaenulepingust, kuid vaidlus oli selle üle, kas laenuandja on lepingust tulenevad nõuded kehtivalt hagejale loovutanud, kas loovutatud nõuded olid olemas ja sissenõutavad ning ega nõuded pole aegunud.
9.Maakohus jättis asja lahendamisel hindamata ja pooltega arutamata, kas poolte õigussuhtele kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ja kohaldab õigust ise (TsMS § 438 lg 1). Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2013, 2-21-20479/30, p 11; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12). Siinsel juhul võib tarbijakrediidilepinguga olla tegemist eelkõige 24. veebruaril 2017 laenuandja ja kostja vahel sõlmitud väikelaenulepingu näol. Samuti võib tarbijakrediidilepinguna olla VÕS § 401 lg 2 ja § 421 teise lause järgi käsitatav poolte 26. oktoobril 2020 sõlmitud kompromissileping, kui selle sisuks oli maksetähtpäeva tasu eest edasilükkamine. Jättes pooltega õigussuhte võimaliku kvalifikatsiooni arutamata, on maakohus rikkunud eelmenetluse ülesandeid, sh selgitamiskohustust ja TsMS § 392 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust selgitada välja menetlusosaliste seisukohad hageja nõuete suhtes.
10.Maakohus käsitas kompromissilepingus sisalduvat võlatunnistust deklaratiivse võlatunnistusena. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub (vt RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256, p-d 14.2 ja 15 ning seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on Riigikohus tarbijakrediidilepingu kontekstis märkinud, et tarbija ei saa deklaratiivse võlatunnistusega loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 27). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14–16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17–23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidilepingust tulenevale nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel (vt selle kohta ka RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p-d 17 ja 20). Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 28).
7 (9)
2-21-135781
11.Eelnevat arvestades oleks maakohtul tulnud selgitada hagejale õiguslikku olukorda ning vajadust esitada kompromissilepingus sisalduva võlatunnistuse kehtivuse kontrollimiseks vajalikud asjaolud ja tõendid, sh alusvõlasuhte ja sellest tulenevate nõuete sissenõutavuse kohta. Kui väikelaenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga, tulnuks maakohtul hinnata kompromissilepingu kehtivust ka VÕS § 421 ning § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 järgi. Kui kompromissilepinguga tunnistas kostja tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga ja sellega loodi tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, tulnuks maakohtul omal algatusel kontrollida väikelaenulepingu krediidi kulukuse määra ja seda, kas laenuandja oli järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sel juhul tulnuks maakohtul hageja väikelaenulepingust tulenevate nõuete põhjendatuse hindamiseks välja selgitada, millistest osadest kompromissilepinguga tunnistatud võlgnevus täpsemalt koosneb (sh kas „põhiosanõue“ sisaldas ka intressi või muid tasusid) ja kuidas neid on arvestatud ning millal need nõuded muutusid sissenõutavaks, sh kas laenuandja on väikelaenulepingu kehtivalt (sh kooskõlas VÕS §-ga 416) üles öelnud. Maakohus ei ole eeltoodut hinnanud ega selgitanud hagejale, millised asjaolud tuleb hagejal oma nõude rahuldamiseks esile tuua ja tõendada. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 351 lg 1) ning TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Eeltoodud rikkumised võisid mõjutada ka maakohtu järeldusi kostja aegumise vastuväite lahendamisel.
12.Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus käsitlenud kostja väidet, et tal on õigus VÕS § 172 järgi kohustuse täitmisest hagejale keelduda, kuna hageja ei ole esitanud talle VÕS § 168 lg-s 2 nimetatud dokumenti nõude loovutamise kohta ning laenuandja (senine võlausaldaja) ei ole kostjale nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes. Kostja VÕS § 172 järgset vastuväidet ei välista maakohtu seisukoht, et kostja sai hiljemalt kompromissilepingut allkirjastades teada nõude loovutamisest, kuna sel juhul on teatajana käsitatav uus võlausaldaja, mitte senine võlausaldaja.
13.Lisaks on maakohus jätnud lahendamata kostja taotluse tõendite kogumiseks. Kostja esitas 19. mai 2022. a hagi vastuses taotluse nõuda laenuandjalt TsMS § 236 alusel välja nõude loovutamisega seotud dokumendid, s.o nõude loovutamise teated, nõude loovutamise leping, andmed võlgnevuse põhisumma kujunemise kohta, andmed viivise kujunemise kohta, laenulepingu ülesütlemine jne, põhjendades taotlust sellega, et kostjal endal neid dokumente pole (vt viidatud menetlusdokumendi p 3.14). Maakohus on küll vaidlustatud otsuses märkinud, et kostja ei ole oma taotlusi nõuetekohaselt esitanud, kuid ei ole võtnud selget seisukohta taotluse rahuldamise osas. Kui maakohtu hinnangul oli taotluses puudusi, tulnuks jätta see TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ja anda kostjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
14.Eelnevat arvestades on maakohus oluliselt rikkunud eelmenetluse ülesandeid, sh kohtu selgitamiskohustust, ja teinud otsuse enne seda, kui asja oli arutatud ammendavalt ja asi oli lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Maakohtu rikkumised on käsitatavad oluliste menetlusõiguse normi rikkumistena VÕS § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 teise lause mõttes. Kuna siinsel juhul on hageja nõude aluseks ja selle rahuldamise eelduseks olevad asjaolud olulisel määral välja selgitamata, tuleb vaidlus lahendada sisuliselt algusest peale. Sellises olukorras ei ole võimalik asja lahendada apellatsioonimenetluses, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks lahendamiseks. Eelnevast lähtuvalt tuleb maakohtu otsus TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
15.Kuna maakohtu otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. 8 (9)
2-21-135781
16.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud lahendi jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.