Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hagi nõue

Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 12% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 20.09.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 20.12.2022 summas 85,55 eurot (24,81+20,77+20,69+19,28). Kostja intressi tasunud ei ole. Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu lepingu sõlmimise eest on 10 eurot, mida kostja tasunud ei ole. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudekulude summa on 30 eurot. Hageja nõuab viivist summas 61,89 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 3.06.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 12% aastas. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis 6.12.2022.a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 27.12.2022.a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. I AS loovutas 27.12.2022 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja teatas krediidiandjale laenutaotluses oma igakuise sissetuleku summa 1200 eurot ning igakuiste kohustuste summa 0,00 eurot. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale veel ka vastavalt VÕS §-le 4034 lg 3 teavet avalikest andmebaasidest. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid kostjal ei olnud. Kogutud andmete põhjal kostja sissetulekute, kohustuste ja varasema maksekäitumise kohta järeldas krediidiandja, et kostjale on jõukohane tasuda igakuist osamakset summas 62,62 eurot. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 1199 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 28.12.2022.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte. Kostja hagile vastanud ei ole.

Kohtuotsuse lihtsustatud kirjeldav osa ning põhjendused

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud:

AS I Finance ja kostja vahel oli sõlmitud 16.08.2022 I Järelmaksu leping nr XXX, mille alusel on kostja soetanud kauba väärtuses 1199 eurot (dtl 25-27) ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Lepingu kohaselt oli intressi määr 12 % aastas ja krediidi kulukuse määr 24,87% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Lepingu nr XXX sõlmimise ajal (16.08.2022) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenu kulukuse määr 16,95% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 50,85% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingu krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

I AS on loovutanud oma lepingust nr XXX tuleneva nõude hagejale 27.12.2022 ning on sellest kostjat teavitanud 27.12.2022 teadetes (dtl 37).

Kostja võttis laenuandja poolt võimaldatud krediidisumma kasutusse, saades kauba müüjalt vastavas väärtuses kaupa ning laenuandja tasus kauba müüjale vastava summa.

Kostja tagasimakseid teostanud ei ole.

06.12.2022 on I AS edastatud kostjale lepingu nr XXX ülesütlemise hoiatuse ning andnud täiendava tähtaja kuni 20.12.2022 võlgnevuse tasumiseks (dtl 35). Kostja nimetatule reageerinud ei ole ning I AS on edastanud 27.12.2022 lepingu nr XXX ülesütlemise teatise (dtl 36).

Hageja on edastanud kostjale võlateatised ja hagihoiatused (dtl 38-41).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Kohus selgitas 12.06.2023 ja 08.04.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 48-49, 77-79).

Hageja 06.07.2023 ja 30.04.2024 vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Pole mingit kindlust, et kostjale väljastatud laen oleks vastanud tema finantsolukorrale. Krediidiandja on jätnud kontrollimata, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi või kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hageja selgituse (dtl 58jj) kohaselt märkis kostja laenutaotlustes oma sissetulekuks 1200 eurot ja oma kohustuste suuruseks 0,00 eurot. Laenuandja on kontrollinud ka maksehäireregistrid. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingute sõlmimise ajal kostjal ühtegi maksehäiret. Laenuandja otsusemudeli punkti 1 kohaselt (dtl 111) esitab „klient krediiditaotluse, millega küsitakse kliendilt andmeid regulaarsete sissetulekute ja kohustuse kohta. Otsuse tegemisel lähtutakse kliendi poolt antud regulaarsest sissetulekust (lähtudes punktis 7 toodud põhimõttest) ning sissetuleku

andmeid päritakse välistest registritest (EMTA või Pensionikeskuse kaudu). Kliendi igakuiste kohustustena võetakse arvesse kliendi poolt taotlusel esitatud andmed ning Iiga sõlmitud varasemad kehtivad krediidilepingud. Vajadusel küsitakse täiendavalt ka pangakontoväljavõtet“.

Kohus leiab, et laenuandja on jätnud kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse. Andmeid ega tõendeid selle kohta, et laenuandja oleks teinud kontrolli isiku maksevõime osas ning küsinud viimase pangakonto väljavõtet, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole esitatud kohtule tõendeid, et laenuandja oleks kostja sissetulekute kohta välistesse registritesse (EMTA või Pensionikeskuse kaudu), nagu on kirjas laenuandja otsusemudeli punktis 1 (dtl 111). Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et laenuandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetavat laenu. Laenuandja ei saa tugineda vaid sellele, et lähtus krediiditaotleja esitatud andmetest ja usaldas neid, ning kui need ei vasta tegelikkusele, siis on see laenuvõtja vastutus. VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. Ka Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid kergemeelselt on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Antud juhul ei ole krediidiandja ilmselt lähtunud ka iseenda otsustusmudelist, kuna kostja sissetuleku andmete pärimise kohta välistest registritest (EMTA või Pensionikeskuse kaudu) ei ole esitatud kohtule tõendeid.

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Intressimäär alates laenu väljastamisest 16.08.2022 oli null. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (lepingutasu, sissenõudmiskulu ja lepingus sätestatud viivise nõudes) rahuldamata. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks

pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

Eelnevast tulenevalt on põhjendatud hagiavaldus osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1199 eurot.

Lisaks leiab kohus, et põhjendatud on alates kohtuotsuse jõustumisest mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, s.o 1199 eurolt kuni nõude täitmiseni (TsMS § 367).

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Hagis toodud tsiviilasja hind oli 1674,20 eurot. Hagi rahuldatud osa tsiviilasja hind (kui nõue oleks sellisena esitatud) oleks 1199 eurot ehk hagi rahuldati ~72 %.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta 72% ulatuses kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda.

Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot ja esindajakulu summas 676 eurot. Kostja hageja menetluskulule vastu ei ole vaielnud.

Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 72% summas 226,80 eurot.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot, ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Kohus peab põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot.

Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ajakulu 4 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele osaliselt. Arvestades, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega, on vajalik ja põhjendatud ajakulu hagiavalduse koostamisele koos eelneva tõendite analüüsiga ja puuduste kõrvaldamise avalduse koostamisele mitte rohkem kui 3 tundi. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 360 eurot (3 x 120 eurot), millisest kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 259,20 eurot (360 eurot x 72%).

Hageja palub kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu summas 20 eurot. Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 4842 kuulub vastav hageja taotlus rahuldamisele ning kostja poolt kuulub hagejale hüvitamisele 14,40 eurot (20 eurot x 72%).

Eelnevast tulenevalt kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku summas 500,40 eurot, millest riigilõiv 226,80 eurot, esindajakulu summas 259,20 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 14,40 eurot.

Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.