Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
6.Välja mõista kostjalt P.K.lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuludena 498,40 eurot.
7.Välja mõista kostjalt P.K.lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (498,40 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest
kuni selle täitmiseni.
8.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 17.01.2024 P.K. (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 6218,92 eurot, intressid summas 381,84 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 3966,29 eurot. Lisaks alates 18.01.2024 a. viivise põhinõudelt (6218,92 eurolt) 19,90% aastas kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS (edaspidi ka krediidiandja) ja P.K. 06.05.2020 laenulepingu nr 20-033285-VV, mille alusel sai kostja laenu summas 6218,92 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingu kohaselt oli krediidi tagasimakseperioodiks 60 kuud, kohustusega tasuda alates 15.05.2020 graafiku alusel iga kuu laenu põhiosast ja intressist koosnevaid makseid (esimesel 6 kuul ainult intressi) ligikaudselt summas 176,18 eurot kuus. Kostja tasus graafikujärgseid makseid krediidiandjale kokku summas 498,40 eurot (dtl 70). Kuna kostja oma lepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis krediidiandja 16.10.2020 kostjale ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 62). Kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles 03.11.2020 lepingu üles (dtl 62). Krediidiandja loovutas nõude hagejale 15.02.2021 (dtl 63).
3.Kohus on kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetanud väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 22.05.2024. Kostja tähtaegselt kohtule oma kirjalikku seisukohta esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
4.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
5.Kohtu määramisel, tulenevalt tsiviilasja hinnast, lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada 2(6)
osaliselt.
6.Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad Swedbank AS ja P.K. vahel 06.05.2020 sõlmitud laenulepingust nr 20-033285-VV (dtl 36-45).
7.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja krediidiandja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).
8.Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud.
9.Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 403 4 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
12.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
13.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad asjaolud tõendada hagejal.
14.Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardsed laenutaotlused, milles kostja avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta (mõlemad märgitud 0 eurot). Krediidiandja selgitas, et on kostja suhtes teinud päringud riiklikest registrites ning analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtteid. Sealjuures on pangakonto väljavõtte alusel kontrollitud ka kohustuste suurust. Kohtule pangakonto väljavõtet esitatud ei ole.
15.Hageja on esitanud kohtule krediidiandja selgituse (dtl 64-66), mille kohaselt Swedbank AS hindas enne lepingu nr. 20-033285-VV sõlmimist laenusaaja krediidivõimelisust väikelaenutaotluse ja taotlusele eelnenud 6 kuu Swedbanki pangakonto väljavõtte põhjal. Laenu väljastamisele eelnenud 6 kuu jooksul laekus laenusaaja kontole sissetulek tööandajalt E. OÜ, haigushüvitis Eesti Haigekassalt, töötutoetus Eesti Töötukassalt ja tulumaksu tagastus Rahandusministeeriumilt. Kuue kuu keskmine sissetulek oli 497,43 eurot. Creditinfos kajastusid maksehäirena Swedbank AS võlas olevatest ja refinantseeritavatest lepingutest 17-057689-VL ja 18-080119-VL tulenevad kirjed, muud maksehäired laenu väljastamise ajal puudusid. Muud kohustused väljaspool Swedbank ́i pangale teadaolevalt puudusid. 3(6)
16.Kohtule ei ole esitatud pangakonto väljavõtet seega ei saa kohus seda ise analüüsida ning hinnata, kas krediidiandja hindas kostja krediidivõimet adekvaatselt. Samas ei saa kohus juba nõustuda ainuüksi krediidiandja selgitustega kostja sissetulekute osas. Krediidiandja on lähtunud kostja 6 kuu sissetulekute keskmisest (krediidiandja ütluste kohaselt 497,43 eurot kuus), mis sisaldasid ka kostja palka ettevõttest E. OÜ ja tulumaksutagastust. Krediidiandja on ise avaldanud, et lepingu sõlmimise hetkel oli kostja töötu (sama kinnitab ka kostja laenutaotlus), seega ei saanud lepingu sõlmimisel enam arvestada kostja sissetulekute hulka igakuist palka. Samuti ei saa sissetulekute hulka arvestada tulumaksutagastust, kuna tegu ei ole igakuise sissetulekuga. Krediidiandja oleks saanud kostja puhul arvestada vaid töötutoetusega ning selle alusel hinnata, kas kostja on võimeline tasuma laenulepingus kokkulepitud igakuist tagasimakstavat kuumakset. Eelneva kohta aga ei ole kohtule esitatud mitte ühtegi selgitust ega ka tõendeid. Seega asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja krediidivõimet piisava hoolsusega.
17.Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 19,90% aastas (vt dtl 36). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
18.Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.
19.Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu summas 6218,92 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks oli 60 kuud, kohustusega tasuda alates 15.05.2020 maksegraafiku alusel iga kuu laenu põhiosast ja intressist (esimesed 6 kuud vaid intressist) koosnevaid makseid ligikaudselt summas 176,18 eurot kuus.
20.Hageja on kinnitanud, et kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 240,80 eurot (dtl 70).
21.Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud piisava hoolsusega, siis on kostjal kohustus tasuda hagejale vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on 5978,12 eurot (6218,92 – 240,80). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
22.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg 7 on kehtestatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (eelnõu 152 SE). Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt see, et (VÕS § 403 4 lg 7 teise lause kohaselt) muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne, tähendab, et tarbija maksab ainult alanenud määras intressi. Seega on seadusandja tahte kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 mõtteks see, et kui krediidiandja ei järgi lõikes 6 sätestatut keeldu sõlmida tarbijakrediidileping tarbijaga, kelle puhul krediidiandja ei ole veendunud, et ta on krediidivõimeline, siis on tal võimalik nõuda hiljem üksnes tasumata põhisumma tagastamist ning alanenud määras intressi. Viidatud sättega rakendatakse tarbijakrediidi direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist 23 ja hüpoteekkrediidi direktiivi (2014/17/EL) artiklist 38 tulenevat. S.t kehtestatakse eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võetakse kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Direktiividest tulenevalt peavad 4(6)
karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Niisiis on VÕS § 403 4 lg 7 teine lause oma olemuselt sanktsioon, mis välistab vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandja muud nõuded tarbija vastu peale põhisumma tagastamise nõude ning alandatud intressinõude. Sama on sisuliselt leidnud Tallinna Ringkonnakohus, kes selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
23.Eelöeldust tulenevalt jäävad hageja ülejäänud nõuded rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
25.Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 56% ulatuses kostja ja 44% ulatuses hageja kanda.
26.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
27.Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 840 eurot ja õigusabikulust summas 696 eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid.
28.Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.
29.Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 50 eurot. Sealjuures viitab kohus Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-20-123611, milles kõrgem kohus peab nn lihtsate sõnastuses kattuvate tüüphagide puhul, mille koostamine ei eelda õiguslikku analüüsi ning piirdub arvutustehete tegemise, lünkade täitmise ja lisade komplekteerimisega, analoogselt VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatud tarbijalt nõutava sissenõudmiskulu piirsummaga maksimaalseks põhjendatuks õigusabikuluks 50 eurot.
30.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena (840 + 50) * 56% = 498,40 eurot.
31.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (498,40 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5(6)
32.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.