Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlusosalised ja nende esindajad
Harju Maakohus Kaisa Margus 07.06.2024, Tallinn 2-24-5258 E. B. avaldus Cyberland OÜ pankroti väljakuulutamiseks Võlausaldaja (avaldaja): E. B. (isikukood XXX), lepinguline esindaja A. H. (e-post XXX) Võlgnik: Cyberland OÜ (registrikood 14429149, e-post [email protected]), seaduslikud esindajad S. P. ja I. T. Ajutise halduri nimetamata jätmine ja pankrotiavalduse menetluse lõpetamine, kirjalik menetlus
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata ja lõpetada pankrotiavalduse menetlus.
2.Tuvastada, et võlgnikul Cyberland OÜ (registrikood 14429149) on tööõigussuhtest tulenev täitmata kohustus võlausaldaja E. B. ees summas 6813,61 eurot, mis koosneb (i) saamata jäänud töötasust summas 4273,15 eurot bruto; (ii) saamata jäänud haigushüvitisest summas 237,04 eurot bruto; (iii) saamata jäänud koondamishüvitisest summas 1807,96 eurot bruto; (iv) saamata jäänud puhkusehüvitisest summas 495,46 eurot bruto.
3.Jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks määramata Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja. Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. B. (võlausaldaja) esitas 02.04.2024 kohtule avalduse Cyberland OÜ (võlgniku) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt oli võlausaldaja võlgniku töötaja, kellega võlgnik lõpetas 20.01.2023 töösuhte TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Võlgnik jättis töölepingu lõpetamisel võlausaldajale maksmata (i) saamata jäänud töötasu summas 6704,54 eurot neto;
(ii) koondamishüvitise (TLS § 100 lg 1) summas 2519,45 eurot neto ning (iii) kasutamata põhipuhkuse hüvitise (TLS § 71) summas 1061,4 eurot neto, s.o võlausaldaja nõue kokku on 10 285,39 eurot neto. Võlausaldajal ei ole töövaidluskomisjoni otsust või kohtuotsust, millega oleks sellises summas võlg võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõistetud. Võlausaldaja tugineb töölepingu lõpetamise päeval võlausaldaja ja võlgniku poolt allkirjastatud dokumendile „Töölepingu lõpetamine“, kus on kirjas, et võlgnik maksab võlausaldajale sellised summad (dtl 6). Võlausaldaja esitas 18.03.2024 võlgnikule pankrotihoiatuse (dtl 8-10), kuid võlgnik võlga ei tasunud. Võlgnik on maksejõuetu, sest võlgnik ei ole võimeline täitma võlausaldaja kohustust, võlgnikul on maksuvõlg ning võlgnikul on esitamata 2022. aasta majandusaasta aruanne.
2.Kohtu nõudmisel täiendas võlausaldaja 19.04.2024 oma avaldust ning esitas kohtule võlgnikuga sõlmitud töölepingu (dtl 22-24).
3.Kohus võttis 24.04.2024 kohtumäärusega pankrotiavalduse menetlusse ning kohustas võlausaldajat tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks 2000 eurot. Võlausaldaja deposiiti ei tasunud. Kohus määras võlgnikule tähtaja pankrotiavaldusele vastuse esitamiseks. Võlgnik vastust ei esitanud.
4.20.05.2024 kirjas selgitas kohus võlausaldajale, et võlausaldaja poolt kohtule seni esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal ei saa kohus PankrS § 15 lg 41 määruse tegemist kaaludes asuda seisukohale, et võlausaldaja nõue on esitatud kujul tervikuna tõendatud, sest kohtule jääb ebaselgeks, kuidas on pankrotiavalduses märgitud nõudesummadeni jõutud. Kohus määras seetõttu asjas võlausaldaja ärakuulamise ning kohustas võlausaldajat esitama kohtule oma arvelduskonto väljavõte (mille võlausaldaja esitas 23.05.2024, dtl 48-62).
5.29.05.2024 toimus võlausaldaja ärakuulamine (mida kohus ei protokollinud, vastavalt PankrS § 3 lg 2 ning TsMS § 477 lg 8). Kohus kajastab ärakuulamisega seonduvad olulised asjaolud käesolevas määruses. Ärakuulamisel: a) Selgitas kohus võlausaldajale, et kohus peab PankrS § 15 lg 41 määruse tegemisel olema veendunud, et võlausaldaja nõue on tõendanud, ning kohus ei saa lähtuda üksnes võlgniku poolt töölepingu lõpetamisel allkirjastatud dokumendist. Kohus selgitas, mis osas on võlausaldaja nõue kohtu jaoks ebaselge. b) Juhtis kohus võlausaldaja tähelepanu asjaolule, et võlausaldaja arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et võlausaldaja sai 2023. aasta jaanuari alguses (11.01.2023 ja 12.01.2023, dtl 59) Eesti Haigekassalt väga suures summas töövõimetushüvitise, mis viitab sellele, et võlausaldaja viibis pikemal perioodil töövõimetuslehel – mida võlausaldaja ei ole kohtule avaldanud (märkides 19.04.2024 avalduses, et võlausaldaja viibis haiguslehel üksnes 4 päeva novembris 2022). c) Juhtis kohus võlausaldaja tähelepanu sellele, et võlausaldaja arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et võlausaldaja viibis 2022. aasta novembris Egiptuses (maksed Hurghadas, dtl 53-54), mis võib viidata sellele, et võlausaldaja oli novembris puhkusel. d) Juhtis kohus võlausaldaja tähelepanu sellele, et võlausaldaja väide, nagu oleks võlausaldajal olnud õigus saada 2022. aasta detsembri eest preemiat ühe kuu töötasu ulatuses (mis on võlausaldaja saamata jäänud töötasu nõude osaks), on tõendamata. Võlausaldaja selgitas, et preemia oli ettenähtud kõigile töötajatele, kuid et mingeid täiendavaid tõendeid võlausaldajal selle kohta ei ole. e) Juhtis kohus võlausaldaja tähelepanu sellele, et TLS § 31 järgi on osa võlausaldaja nõudest aegunud. Võlausaldaja selgitas, et aegumist ei saa kohaldada, sest tegemist ei ole töövaidlusega, vaid pankrotiavalduse menetlusega, ning võlgnik ei ole aegumisele tuginenud. f) Määras kohus võlausaldajale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks, arvestades ärakuulamisel arutatut.
6.05.06.2024 esitas võlausaldaja kohtule täiendavad selgitused ja tõendid.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
Menetluse lõpetamine
7.PankrS § 15 lg 3 p 5 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata kohtu poolt nõutud deposiidi ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks (PankrS § 11). Kohus määras 24.04.2024 määruses võlausaldajale tähtaja, et tasuda ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiit. Võlausaldaja deposiiti ei tasunud. Kohus jätab seetõttu PankrS § 15 lg 3 p 5 alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ning lõpetab PankrS § 15 lg 7 alusel asja menetluse. PankrS § 15 lg 41 asjaolud
8.PankrS § 15 lg 41 sätestab, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt PankrS §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas PankrS § 15 lg 3 p 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks.
9.Kuna käesoleval juhul on võlausaldajaks töötaja, kes on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on PankrS § 15 lg 3 p 5, hindab kohus alljärgnevalt, kas (i) võlausaldaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud; (ii) võlausaldaja on oma nõude olemasolu tõendanud ning (iii) esinevad asjaolud, millest nähtub, et võlgniku pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Võlgniku maksejõuetus
10.Võlausaldaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Võlausaldaja on pankrotiavalduses tuginenud PankrS § 10 lg 2 punktis 1 sätestatud asjaolule, s.o et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja nõuded võlgniku vastu muutusid sissenõutavaks töölepingu lõpetamisel 20.01.2023 (TLS § 84 lg 1). Ajaks, mil võlausaldaja esitas võlgnikule kirjaliku pankrotihoiatuse, s.o 18.03.2024 (dtl 8-10), oli nõuete sissenõutavaks muutumisest möödunud enam kui aasta. Võlgnik ei täitnud oma kohustust ka pärast pankrotihoiatuse saamist. Kohtu kontrollitud andmetel oli 2023. aasta IV kvartalis võlgniku maksustatav käive 0 eurot ning töötajad puudusid. Alates 11.10.2023 ei ole võlgnik enam ka käibemaksukohustuslane. Võlgnikul majandustegevust seega ei ole. Ühtlasi on võlgnikul maksuvõlg summas 25 960,75 eurot, alguskuupäevaga 12.12.2022. 2022. aasta majandusaasta aruanne on esitamata. Võlgnikule ei kuulu sõidukeid, kinnisvara ega osalusi ettevõtetes. Võlgniku suhtes on algatatud kaks täitemenetlust. Kohtu hinnangul on võlgniku maksejõuetus seega põhistatud. Võlgnik ei ole kohtule vastanud ega maksejõuetusele vastu vaielnud. Võlausaldaja tööõigussuhtest tulenev nõue
11.Võlausaldaja on seisukohal, et kohus peab võlausaldaja nõude tõendatuks lugemisel lähtuma üksnes töölepingu lõpetamise päeval võlausaldaja ja võlgniku poolt allkirjastatud dokumendist „Töölepingu lõpetamine“ (dtl 6), mida võlausaldaja hinnangul tuleb käsitleda võlatunnistusena. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
12.Esiteks, PankrS § 15 lg 41 määruse alusel saab töötaja pöörduda töötukassasse ning taotleda hüvitise väljamaksmist, s.o taotleda, et riik hüvitaks töötajale summad, millele töötajal on tööõigussuhte alusel õigus, kuid mille tööandja jättis töötajale maksmata (TKindlS § 19 p 3, § 20
ja § 21). Eelduseks on seega, et kohus (või vähemalt töövaidluskomisjon) on hinnanud, kas ja mis summas töötajal on tööõigussuhtest tulenev nõue tööandja vastu (mh sest töötukassa tugineb oma hüvitise otsuse tegemisel sellele hinnangule). Seda kinnitab ka seaduse seletuskiri. PankrS § 15 lg 41 viidi pankrotiseadusesse sisse 2018. aastal tehtud seadusemuudatusega. Muudatuse seletuskirjas on selgitatud, et „[n]ii peaks hüvitise saamiseks esitatavast kohtumäärusest olema näha, et töötaja nõudele on hinnang antud /.../“.1 Kohus ei saa PankrS § 15 lg 41 määruse tegemisel lähtuda üksnes tööandja enda väidetest ja arvutustest selle kohta, mis summas on tööandja väidetavalt töötajale võlgu, kui kohtu hinnangul ei ole need väited ja arvutused korrektsed.
13.Teiseks, kohus teeb PankrS § 15 lg 41 määruse hagita menetluses (PankrS § 3 lg 2), kus kohtul on uurimispõhimõttest tulenevad kohustused, mh kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud (TsMS § 5 lg 3 esimene lause). Hagita menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (TsMS § 477 lg 5). Kohus peab hagita menetluses kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 477 lg 7).
14.Eeltoodust tulenevalt ei lähtu kohus võlausaldaja nõude tõendatusse hindamisel üksnes töölepingu lõpetamisel allkirjastatud dokumendist (dtl 6), vaid võtab arvesse ka muid asjaolusid ja tõendeid, mille kohus on menetluse käigus kogunud, ning teeb selle põhjal vastavad arvutused.
15.Kohus loeb tõendatuks järgmised asjaolud: a) võlausaldaja ja võlgnik sõlmisid 07.10.2022 töölepingu, mille alusel asus võlausaldaja võlgniku juures tööle alates 07.10.2022 (töölepingu p-d 1.1 ja 2.1, dtl 22); b) kokkulepitud töötasu oli 3241,7 eurot kuus bruto (töölepingu p 4.1, dtl 22); c) kokkulepitud põhipuhkus oli 28 kalendripäeva (töölepingu p 3.3, dtl 22); d) võlgnik tasus 03.11.2022 võlausaldajale 2022. aasta oktoobri töötasu summas 2023,81 eurot neto (dtl 52); e) võlausaldaja oli haiguslehel (ei teinud tööd) perioodil 28.11.2022 – 06.01.2023 (dtl 66-67), mille eest maksis Eesti Haigekassa võlausaldajale töövõimetushüvitise (11.01.2023 ja 12.01.2023 maksed, dtl 59); f) võlausaldaja ja võlgniku töösuhe lõppes 20.01.2023 koondamisega (dtl 6); g) võlausaldaja arvelduskonto väljavõttelt nähtuvalt ei teinud võlgnik võlausaldajale muid makseid (nt töötasu teiste kuude eest, haigushüvitis, puhkusehüvitis jms), v.a 2022. aasta oktoobri töötasu makse (vt eelnevalt alapunkt d)) ning 01.11.2022 tehtud makse. 01.11.2022 makse oli võlausaldaja selgituse kohaselt Lissaboni lähetuskulude hüvitis (võlausaldaja 23.05.2024 selgitus). Võlausaldaja selgitus on kooskõlas arvelduskonto väljavõttelt nähtuvaga (konkreetse makse selgitus, arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad Lissabonis tehtud maksed).
16.Kohus hindab esmalt, millises summas töötasu oli võlausaldajale töölepingu lõpetamise hetkeks sissenõutavaks muutunud ning mis osa sellest jäi võlausaldajal saamata. Kohus esitab töötasu arvutused ja summad brutotasudena, sest TLS § 100 lg 1 ja TLS § 71 hüvitisi, mis lähtuvad sissenõutavaks muutunud töötasudest, tuleb arvestada brutosummadelt.
17.Võlausaldaja töösuhe võlgnikuga algas 07.10.2022. 2022. aasta oktoobris tegi võlausaldaja järelikult tööd 17 tööpäeva. Võttes arvesse kokkulepitud brutotöötasu 3241,7 eurot ning oktoobri kogu tööpäevade arvu (21), oli tööpäevatasu 154,36666 eurot bruto (=3241,7/21). Oktoobri eest Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 575 SE, seletuskirja lk 9. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5607d584-b107-41da-94c5-f69e40108aa5/pankrotiseaduse-ja-teisteseaduste-muutmise-seadus
muutus võlausaldajal seega sissenõutavaks töötasu 2624,23 eurot bruto (=154,36666 x 17). Selle tasus võlgnik võlausaldajale ära (netosummas 2023,81 eurot, vt ülal p 15d)).
18.2022. aasta novembris tegi võlausaldaja tööd perioodil 01.11.2022 – 27.11.2022 ehk 19 tööpäeva, alates 28.11.2022 oli võlausaldaja haiguslehel (vt ülal, p 15e)). Kohus märgib, et kuigi võlausaldaja arvelduskontolt nähtub novembris viibimine Egiptuses, puudub kohtul alus kahelda võlausaldaja 05.06.2024 selgituses, et võlausaldaja tegi Egiptuses kaugtööd ja ei viibinud puhkusel. Võttes arvesse kokkulepitud brutotöötasu 3241,7 eurot ning novembri kogu tööpäevade arvu (22), oli tööpäevatasu 147,35 eurot bruto (=3241,7/22). Novembri eest muutus võlausaldajal seega sissenõutavaks töötasu 2799,65 eurot bruto (=147,35 x 19).
19.Võlausaldaja väidab, et 2022. aasta novembris oli võlausaldajal õigus saada võlgnikult ka haigushüvitist (mis oli 20.01.2023 „Töölepingu lõpetamine“ dokumendis arvutatud saamata jäänud töötasu sisse). Võlausaldaja viibis novembris haiguslehel kolmel päeval (vt ülal, p 15e)). Sel ajal kehtinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg 1 kohaselt pidi tööandja maksma töötajale haiguse korral hüvitist teise kuni viienda kalendripäeva eest 70% TLS § 29 lg 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Võlgnik pidi järelikult maksma võlausaldajale novembris haigushüvitist kahe päeva eest (teise ja kolmanda haiguspäeva eest, neljas ja viies langesid juba detsembrisse). Keskmise töötasu arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse määrusest „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi „Määrus“). Keskmine töötasu tuleb haigushüvitise korral leida keskmise kalendripäevatasu kaudu (Määruse § 4 lg 1). Aluseks tuleb võtta üksnes 2022. aasta oktoobri eest sissenõutavaks muutunud töötasu, sest oktoober on ainus arvutuse tegemise vajaduse tekke kuule (november) eelnenud kuu (Määruse § 4 lg 3, § 2 lg 2-3). Oktoobri eest oli sissenõutavaks muutunud töötasu summas 2624,23 eurot bruto (vt ülal, p 17). Keskmise kalendripäevatasu leidmiseks tuleb jagada see summa oktoobri kalendripäevade arvuga (Määruse § 4 lg 3). Keskmine kalendripäevatasu on seega 84,65258 eurot bruto (=2624,23/31). 70% sellest on 59,26 eurot bruto (=0,7 x 84,65258). Novembri eest oleks võlgnik järelikult pidanud maksma võlausaldajale haigushüvitist kahe päeva eest kokku summas 118,52 eurot bruto (= 2 x 59,26, Määruse § 4 lg 5).
20.2022. aasta detsembris võlausaldaja tööd ei teinud, viibides terve kuu haiguslehel. Töötasule võlausaldajal järelikult õigus puudus. Võlausaldaja väidab, et võlgnik kohustus võlausaldajale tasuma detsembri eest preemiat. Nagu kohus 29.05.2024 ärakuulamisel selgitas, siis on väide preemia maksmise kokkuleppest tõendamata. Kohus leiab aga, et arvestades võlausaldaja töövõimetuslehe pikkust ning võlgniku kohustust maksta võlausaldajale haigushüvitist teise kuni viienda kalendripäeva eest, on tõendatud võlgniku kohustus tasuda võlausaldajale detsembris kahe kalendripäeva haigushüvitist (neljanda ja viienda haiguspäeva eest, teine ja kolmas langesid novembrisse), lähtudes eelmises punktis märgitud arvestusmetoodikast. Aluseks tuleb samuti võtta üksnes oktoobri sissenõutavaks muutunud töötasu ja oktoobri kalendripäevade arv, sest haigushüvitise arvutuse vajaduse tekitanud sündmus (haigestumine) algas novembris (vt Määruse § 2 lg 2 teine lause), mistõttu on november arvutamise vajaduse tekke kuu ja oktoober ainus sellele eelnenud kuu Määruse § 2 lg 2 esimese lause ja § 2 lg 3 tähenduses. Ka detsembri eest oleks võlgnik järelikult pidanud maksma võlausaldajale haigushüvitist kahe päevast kokku summas 118,52 eurot (vt täpne arvutus eelmises punktis).
21.2023. aasta jaanuaris tegi võlausaldaja tööd perioodil 07.01.2023-20.01.2023 ehk 10 tööpäeva, kuni 06.01.2023 oli võlausaldaja haiguslehel (vt ülal, p 15e)). Võttes arvesse kokkulepitud brutotöötasu 3241,7 eurot ning jaanuari kogu tööpäevade arvu (22), oli tööpäevatasu 147,35 eurot bruto (=3241,7/22). Jaanuari eest muutus võlausaldajal seega sissenõutavaks töötasu 1473,5 eurot bruto (=147,35 x 10).
22.Eeltoodust tulenevalt peab kohus tõendatuks, et võlausaldajal on võlgniku vastu nõue saamata jäänud töötasu hüvitamiseks summas 4273,15 eurot bruto (=2799,65 + 1473,5, s.o novembri ja jaanuari eest) ning saamata jäänud haigushüvitise tasumiseks summas 237,04 eurot bruto (=118,52 + 118,52). 20.01.2023„Töölepingu lõpetamine“ dokumendis
võlgniku poolt märgitut, et võlausaldajal on võlgnikult saamata töötasu (mis väidetavalt hõlmab ka haigushüvitist) summas 6704,54 eurot neto (dtl 6) ehk 8693,65 eurot bruto ei pea kohus eelnevat arvestades tõendatuks.
23.TLS § 100 lg 1 kohaselt maksab tööandja töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitise summa tuvastamisel tuleb aluseks võtta 2022. aasta oktoobri, novembri ja detsembri kui arvutuse tegemise vajaduse tekke kuule (jaanuar) eelnenud kuude eest sissenõutavaks muutunud töötasud (Määruse § 2 lg 2-3). Arvesse saab võtta üksnes töötasuna teenitud summad (Määruse § 2 lg 1), s.o novembri ja detsembri haigushüvitisi arvesse ei võeta. Kohus on eelnevalt leidnud (vt ülal, p-d 17, 18 ja 20), et oktoobri, novembri ja detsembri eest muutusid sissenõutavaks töötasud kokku summas 5423,88 eurot bruto (=2624,23 + 2799,65). Ühe kuu keskmine töötasu sellel perioodil oli seega 1807,96 eurot bruto (=5423,88 / 3) ning võlausaldajal on järelikult ka õigus selles summas koondamishüvitisele.
24.Eeltoodust tulenevalt peab kohus tõendatuks, et võlausaldajal on võlgniku vastu nõue saamata jäänud koondamishüvitise (TLS § 100 lg 1) tasumiseks summas 1807,96 eurot bruto. 20.01.2023„Töölepingu lõpetamine“ dokumendis võlgniku poolt märgitut, et võlausaldajal on võlgnikult saamata koondamishüvitis summas 2519,45 eurot neto (dtl 6) ehk 3266,92 eurot bruto ei pea kohus eelnevat arvestades tõendatuks.
25.TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Võlausaldajal oli õigus 28-le kalendripäevale puhkusele (vt ülal, p 15c)). Võlausaldaja arvelduskontolt ei nähtu, et võlgnik oleks tasunud võlausaldajale puhkusehüvitist (vt ülal, p 15g)). Kohus peab seetõttu usutavaks võlausaldaja väidet, et ta puhkust välja ei võtnud. Võlausaldajal jäi sellisel juhul kasutamata 8,13 kalendripäeva puhkust. Seda kinnitab ka võlausaldaja esitatud puhkusekalkulaatori väljavõte (dtl 72-75), mille kohus üle kontrollis. Kohus märgib, et muus osas kohus sellele puhkusekalkulaatori väljavõttele ei tugine, sest algandmetesse on märgitud ebaõige eelnevate kuude sissenõutavaks muutunud töötasu summa - mis mõjutab ka lõpptulemust. Puhkusehüvitis tuleb leida Määruse alusel keskmise kalendripäevatasu kaudu (Määruse § 4 lg 1). Aluseks tuleb võtta 2022. aasta oktoobri, novembri ja detsembri kui arvutuse tegemise vajaduse tekke kuule (jaanuar) eelnenud kuude eest sissenõutavaks muutunud töötasud (Määruse § 2 lg 2-3). Arvesse saab võtta üksnes töötasuna teenitud summad (Määruse § 2 lg 1), s.o novembri ja detsembri haigushüvitisi arvesse ei võeta. Kohus on eelnevalt leidnud (vt ülal, p-d 17, 18 ja 20), et oktoobri, novembri ja detsembri eest muutusid sissenõutavaks töötasud kokku summas 5423,88 eurot bruto (=2624,23 + 2799,65). Keskmise kalendripäevatasu leidmiseks tuleb jagada see summa viidatud perioodi kalendripäevade arvuga (Määruse § 4 lg 3). Viidatud perioodil oli kalendripäevi kokku 92, kuid maha tuleb arvestada 3 jõulupüha (Määruse § 4 lg 2) ehk arvestusse läheb 89 kalendripäeva. Keskmine kalendripäevatasu on seega 60,942471 eurot bruto (=5423,88 /89). Võlausaldajal on järelikult õigus kasutamata puhkusehüvitisele summas 495,46 eurot bruto (= 8,13 x 60,942471, Määruse § 4 lg 5).
26.Eeltoodust tulenevalt peab kohus tõendatuks, et võlausaldajal on võlgniku vastu nõue saamata jäänud puhkusehüvitise tasumiseks summas 495,46 eurot bruto. 20.01.2023„Töölepingu lõpetamine“ dokumendis võlgniku poolt märgitut, et võlausaldajal on võlgnikult saamata puhkusehüvitis summas 1061,4 eurot neto (dtl 6) ehk 1208,24 eurot bruto ei pea kohus eelnevat arvestades tõendatuks.
27.Kokkuvõtlikult peab kohus tõendatuks, et võlgnikul on tööõigussuhtest tulenev täitmata kohustus võlausaldaja ees summas 6813,61 eurot, mis koosneb: a) saamata jäänud töötasust summas 4273,15 eurot bruto; b) saamata jäänud haigushüvitisest summas 237,04 eurot bruto; c) saamata jäänud koondamishüvitisest summas 1807,96 eurot bruto;
d) saamata jäänud puhkusehüvitisest summas 495,46 eurot bruto.
28.Kohus märgib, et kui võlgnik oleks menetluses osalenud ja esitanud nõudele aegumise vastuväite, oleks see vastuväide osaliselt põhjendatud. Töösuhtest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 4 kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (TLS § 31). Erandiks on saamata jäänud töötasu nõue, mille aegumistähtaeg on kolm aastat töötasu sissenõutavaks muutumisest (TLS § 29 lg 9). Võlausaldaja sai praegu oma õiguste rikkumisest teada töölepingu lõpetamisel 20.01.2023, mil võlausaldaja nõuded muutusid hiljemalt ka sissenõutavaks. Võlausaldaja nõue saamata jäänud töötasu hüvitamiseks ei oleks TLS § 29 lg 9 erinormi arvestades seega aegunud, kuid muud hüvitisnõuded oleksid. Kas seda asjaolu saab võlausaldajale töötukassa poolt hüvitise maksmisel arvesse võtta, otsustab töötukassa. Võlgniku vara mittepiisavus pankrotimenetluse kulude katteks
29.Kohus leiab, et võlgniku pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Seda kinnitavad samad asjaolud, mis kinnitavad võlgniku maksejõuetust (vt ülal, p 10) ning millest nähtub, et võlgnikul puudub vara, mille arvel katta pankrotimenetluse kulusid.
30.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul punktis 27 märgitud summades täidetud PankrS § 15 lg 41 kohaldamise eeldused. Võlausaldajal on töötuskindlustuse seaduse § 19 p 3, § 20 ja § 21 alusel võimalik esitada taotlus hüvitise saamiseks töötukassale, kes otsustab hüvitise määramise või määramata jätmise.
31.Kohus jätab PankrS § 15 lg 6 alusel pankrotimenetluse kulud võlausaldaja kanda. Kohtule teadaolevalt on ainsad kulud kandnud võlausaldaja. Menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks puudub seega põhjus, sest võlausaldaja kannab oma kulud ise. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaisa Margus kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.