Aktiva Finance Group OÜ (end Osaühing Aktiva Finants) hagi X vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Hagihind
809,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) Hageja esindaja: Sigrid Rahkema (e-post [email protected]) Kostja: X (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja esindaja: Anna Mikkonen (e-post xxx) kirjalik menetlus, lihtmenetlus
Asja läbivaatamine Resolutsioon
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja esitatud väited ja nõue
1.Pooled sõlmisid 10.05.2022 võlatunnistuse nr 269537, millega sõlmiti pooltevaheline maksekokkulepe. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 740 eurot, millest on põhisumma 710 eurot ja kahjuhüvitis 30 eurot, millele lisandub ühekordne lepingutasu summas 20 eurot. Kostja kohustus võla tagastama maksegraafiku alusel. Kostjalt on võla katteks laekunud makseid kokku summas 200 eurot. Laekunud summast (200 eurot) arvestas hageja osamaksete laekumisel vastavalt kokkuleppe maksegraafikule järgmiselt: 30 eurot kahjuhüvitis, 20 eurot lepingutasu, 108,74 eurot põhinõude ja 41,26 viiviste katteks. Kostjal on võlatunnistusest tulenev põhivõlg summas
601,26 eurot. Hageja on arvestanud põhivõlalt viivist tähtaegselt tasumata osamakse maksetähtaja järgnevast päevast s.o 13.09.2022 kuni hagi esitamiseni kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065% päevas. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 601,26 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 65,66 eurot ja viivise põhinõudelt (601,26 eurolt) alates 28.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni 0,065% päevas. Kostja seisukohad
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja sattus 2022.a jaanuari alguses petturite ohvriks, kes pääsesid juurde kostja digiallkirja paroolidele ning kasutasid saadud andmeid kostja nimel laenulepingu sõlmimiseks. Kostjal on terviseprobleemid, sh probleemid mäluga ning kostja ei kasuta internetipanga teenuseid ega jälgi oma pangakonto väljavõtet. 2022. a mais helistas kostjale inkassobüroo esindaja, kes nõudis võla tasumist. Inkassobüroo esindaja pakkus kostjale võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel 50 euro kaupa kuus. Kostja nõustus seoses oma vaimse seisundiga inkassofirma esindajaga. Järgides inkassofirma esindajalt telefoni teel saadud juhiseid, allkirjastas kostja lepingu, milles tunnistas võlgnevust ja kohustus selle tasuma. Kostja maksis vastavalt graafikule 4 kuud igakuiselt 50 eurot Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele. Pärast seda, kui kostja sai aru, et on sattunud pettuse ohvriks, lõpetas ta maksegraafiku alusel maksmise ning kirjutas avalduse politseisse, mille alusel algatas Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskond 19.09.2022 kriminaalmenetluse nr 22231702981. Kostja hinnangul on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna hageja ei hinnanud kostja krediidivõimet. Kui hageja oleks tutvunud kostja pangakonto väljavõttega, oleks ta näinud, et kostjal ei olnud sissetulekuid, mis võimaldaks tal laenu võtta või seda tagasi maksta. Samuti pole teada, mis asjaoludel ja mis summas laen algselt võeti, enne kui krediidiandja võla hagejale üle andis. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused
3.Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
4.Kohus tuvastab, et hageja ja kostja sõlmisid 10.05.2022 võlatunnistuse ja maksekokkuleppe nr 269537. Võlatunnistuse kohaselt tunnistab kostja, et tal on hageja ees võlgnevus võlatunnistuse andmise päeva seisuga summas 740 eurot, millest põhivõlg on 710 eurot ja kahjuhüvitis 30 eurot ning millele lisandub ühekordne lepingutasu 20 eurot (leping dtl 33). Vastavalt võlatunnistuses kokku lepitud maksegraafikule kohustus kostja võlgnevuse tasuma osamaksetena perioodi 10.05.2022 – 12.10.2023 jooksul.
5.Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 (punktides 28 ja 29) asunud seisukohale, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal
juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad.
6.VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
7.Võlatunnistusest nähtuvalt on kostja nõustunud, et võlatunnistuse andmisega kaotab ta võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid (dtl 33). Vastavalt VÕS § 421 on seadusega sätestatud nõuetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kohus on 16.02.2024 määrusega kohustanud hagejat selgitama, millise esialgse võlasuhtega seoses 10.05.2022 võlatunnistus sõlmiti. Ühtlasi selgitas kohus hagejale, et juhul, kui esialgne võlasuhe oli tarbijakrediidileping, siis tuleb hagejal välja tuua millal, kelle vahel, milliste tahteavalduste vahetamise teel ning millistel tingimustel see leping sõlmiti, kas ja millal laenusumma kostjale üle anti, milline oli krediidikulukuse määr (ning selle kontrollimist võimaldavad andmed) ja asjaolud ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta kostjale laenu andmise otsustamisel: kuidas laenuandja andmeid kogus ning milliste andmete alusel kostja krediidivõimelisust hindas. Kohus andis hagejale täienduste esitamiseks tähtaja kuni 07.03.2024. Hageja ei ole selgitanud, mis alusvõlasuhtega oli tegemist, kuid kohus leiab, et võlatunnistuse puhul on põhjendatud seda eeldada, sest vastupidisel juhul saab võlausaldaja asjaolude varjamise teel ja võlatunnistusega saavutada olukorra, kus ta ei pea seadusest tulenevaid kohustusi täitma või nende täitmist selgitama. Hagejal oli võimalik esitada asjaolud ja seda kinnitavad tõendid, mille kohaselt võlatunnistuse aluseks olev võlasuhe ei ole tarbijakrediit. Hageja seda ei teinud. Käesoleval juhul nähtub 10.05.2022 maksekokkuleppe tingimustes (dtl 32) välja toodud võla osistest, et kostja võlgnes hagejale ka intressi, mis on iseloomulik krediidilepingule (VÕS § 397 lg 1).
8.Samuti saab käesoleval juhul eeldada, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1). Riigikohus on 11.10.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-20479 selgitanud, et tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidise osas tuleb tuua asjaolud välja krediidiandjal (p 11). Asjaolusid, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et käesoleval juhul ei olnud tegemist majandustegevuses tegutseva isiku ja tarbija vahelise suhtega, hageja välja toonud ei ole.
9.Hageja on 14.06.2023 menetlusdokumendis märkinud, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega. Kohtu hinnangul, isegi kui tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, ei muuda see tulemust. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p-de 2, 10 või 11 alusel. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35 lg 1). Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga (VÕS § 35 lg 2). Hageja on küll väitnud, et kostjal oli võimalus võlatunnistuse kokkulepet mitte sõlmida, kuid see ei tähenda, et seal märgitud tingimused ei oleks tüüptingimused. Samuti ei anna alust järeldada, et tegemist ei olnud tüüptingimustega asjaolu, et võlatunnistuse sõlmimiseks pidi kostja end iseteeninduskeskkonda sisse logima, end autentima ning et tal oli võimalus seal teha valik, st kas tasuda võlanõue täies ulatuses, võtta ühendust võlausaldajaga või sõlmida kokkulepe. Samuti ei anna teistpidiseks järelduseks alust ka see, et kostja kinnitas kokkuleppe vastavust tema soovidele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust kokkuleppe mittetäitmisel kaasnevatest ohtudest/tagajärgedest.
10.Hageja väidete kohaselt nõustus kostja kokkuleppe kohaselt, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Sellega on piiratud ebamõistlikult kostja õigust kasutada tõendeid või pandud talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal (VÕS § 42 lg 3 p 11). Samuti on sellega raskendatud ebamõistlikult kostja võimalust kaitsta oma õigusi kohtus (VÕS § 42 lg 3 p 10). Täiendavalt on sellega välistatud ka kostja õiguskaitsevahendite kasutamine hageja suhtes või piiratud nende kasutamist ebamõistlikult juhuks, kui tingimuse kasutaja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab kohustuse mittekohaselt (VÕS § 42 lg 3 p 2). Võlatunnistusega ei saa muuta kehtivaks kokkuleppeid, mis on vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga tühised.
11.VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17).
12.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
13.Kuivõrd hageja ei esitanud asjaolusid alusvõlasuhte kohta (sh krediidikulukuse määra osas) ning kohtule esitatud andmed ei võimalda kohtul kontrollida, kas krediidiandja on vastustundliku laenamise põhimõtet järginud, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole selged ega õiguslikult põhjendatud. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud
14.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda.
15.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus palus 10.04.2024 kirjaga kostjal esitada oma menetluskulude nimekiri hiljemalt 19.04.2024. Kuivõrd kostja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele kohtu määratud tähtajaks oma menetluskulude nimekirja esitanud, siis määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
16.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280
eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).