Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anu Volmer, e-post [email protected] Kostja E. E. (isikukood xxxx), elukoht kohtule teadmata
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista E. E.lt OK Incure OÜ kasuks välja põhivõlg 408,57 eurot, intress 2,04 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 15.03.2023 kuni 09.08.2023 eest 18,06 eurot.
3.Jätta hagi rahuldamata põhivõla 105,29 eurot, intressinõude 72,72 eurot, sissenõudmiskulude 10 eurot ja viivise 31,95 eurot osas.
4.Jätta menetluskuludest 68% kostja kanda ja 32% hageja kanda.
5.Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 119 eurot.
6.Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude (119 eurot) tasumiseni.
7.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 20.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E. E.lt (kostja) 677,33 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 09.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 513,86 eurot, intressi 74,76 eurot, sissenõudmiskulud 45 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 15.03.2023 – 09.08.2023 eest) 50,01 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ehk tasutud riigilõiv summas 175 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid B OÜ ja kostja laenulepingu nr xxxx, milles lepiti kokku laenusummas 485,05 eurot, ja refinantseerimislepingu nr xxxx, milles lepiti kokku laenusummas 513,86 eurot. Refinantseerimislepingu sõlmimisel väljamakset ei toimunud. Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 28.12.2022–28.10.2027 jooksul (dtl 42). Refinantseerimislepingus lepiti kokku intressimääras 26,65% aastas. Esialgse lepingu krediidi kulukuse määr oli 50,77%. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Krediidiandja B OÜ saatis kostjale 27.02.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei likvideerinud, luges B OÜ refinantseerimislepingu 14.03.2023 seisuga ülesöelduks. B OÜ loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 15.03.2023 kirjaga (dtl 73). Hageja nõuab viivist põhivõlalt (513,86 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 15.03.2023 lepingus kokku lepitud viivisemääras 24% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 50,01 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist kokku 45 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 1) lepingu kehtivusajal saadetud 04.01.2023 esimese tasulise kirja saatmine 5 eurot, 03.02.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 27.02.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; 2) pärast lepingu lõppemist saadetud 06.04.2023 esimene tasuline kiri 20 eurot, 13.03.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 05.05.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 10.11.2023 teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus palus 12.12.2023 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada sissenõudmiskulusid ja märkis, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtunõudega andis kohus hagejale tähtaja ümberarvestuse tegemiseks ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
5.Hageja märkis 15.12.2023 vastuses kohtunõudele, et hageja hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ning puudub alus ümberarvestuseks.
6.25.03.2024 kirjaga teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Sama kirjaga palus kohus hagejal täpsustada, kas hageja loobub osaliselt sissenõudmiskulude nõudest. Hageja ei ole kohtule vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 513,86 eurot, intressi 74,76 eurot, sissenõudmiskulu 45 eurot ja viivist 50,01 eurot perioodi 15.03.2024–09.08.2023 eest.
8.Kohus tuvastas, et krediidiandja B OÜ ja kostja sõlmisid 02.06.2022 laenulepingu nr xxxx, mille alusel anti kostjale laenu 485,05 eurot (dtl 30-31). 04.11.2022 sõlmisid B OÜ ja kostja refinantseerimislepingu, mille kohaselt pooled leppisid kokku laenusummas 513,86 eurot (dtl 42-43). Refinantseerimislepinguga kostja täiendavalt laenu ei saanud, vaid sellega refinantseeriti 02.06.2022 laen. Refinantseerimisleping hõlmas algse laenu põhiosa, intressi ja viivist ning sisaldas omakorda intressi maksmise kohustust. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja refinantseerimislepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud.
9.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud e-posti aadressile (dtl 73).
10.B OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
11.Kohus tuvastas, et 02.06.2022 seisuga oli kehtiv eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi keskmine kulukuse määr 16,95% ning 04.11.2022 seisuga oli kõnealune määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr esialgse lepingu sõlmimisel 50,85% ja refinantseerimislepingu sõlmimisel 48,90%. Hagi kohaselt oli esialgse laenulepingu nr xxxx sõlmimisel krediidi kulukuse määr 50,77% ja refinantseerimislepingu puhul 29,97%. Seega ei ületanud laenu krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
12.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).
Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
13.Arvestades, et refinantseerimisleping hõlmas algse laenu põhiosa, intressi ja viivist ning sisaldas omakorda intressi maksmise kohustust, tuleb kohtul kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist nii esialgse laenulepingu kui ka refinantseerimislepingu sõlmimisel. Hagiavaldusest ja hageja 15.12.2023 vastusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et esialgse laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Refinantseerimislepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust ei hinnatud (dtl 22). Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
13.1.Hagiavalduse kohaselt võeti lepingu nr xxxx laenukoormuse arvutamise aluseks Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK) kajastuv kahe kuu netosissetulek, mille järgi saadi kostja keskmiseks sissetulekuks 604,36 eurot ja finantskohustusteks kokku 200 eurot (dtl 21 ja 68). Krediidiandja on laenu väljastamisel arvestanud kostja laenutaotluses märgitud 2 ülalpeetavaga, mille kohaselt on krediidiandja määranud muudeks minimaalseteks kuludeks kokku kostja märgitud 340 eurot (dtl 107). Lisaks kontrollis krediidiandja enne laenu andmist Ametlikke Teadaandeid, Krediidiinfo ja Taust.ee aktiivseid võlgnevusi, Politsei Finantssanktsioone ning Rahvastikuregistrit ja PEP infot. Tõendid eelnimetatud päringute kohta esitas hageja 15.12.2023 menetlusdokumendiga (dtl 119-127). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
Kostja on märkinud mõlema laenu taotlemisel oma sissetuleku suuruseks 0 eurot (dtl 112 ja 113). Hageja on esitanud EVK päringu tulemused 2 kuu (aprill ja mai 2022) netosissetuleku kohta, kuid kohtu hinnangul ei ole 2 kuu sissetuleku aluseks võtmine piisav ajavahemik, mille alusel oleks võimalik sissetuleku regulaarsust hinnata. Samuti ei saanud krediidiandjal tekkida kindlust kostja maksevõimes ka tulenevalt sellest, et kostja oli taotluses märkinud sissetulekuks 0 eurot ning kostja kohustused ja kulud koos laenumaksega moodustasid kokku 558,21 eurot, s.o 92% kostja viimasest netopalgast. Seejuures on väheusutav, et kahe ülalpeetavaga inimese kulud oleksid kokku vaid 340 eurot kuus, arvestades, et Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal arvestuslik elatusmiinimum 303,38 eurot1. Juba ainuüksi kostja esitatud andmete põhjal oli ilmne, et kostja sissetulekutest ei piisa väljaminekute katmiseks. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 02.06.2022 krediidilepingut ega ka 04.11.2022 refinantseerimislepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1 tähenduses.
13.2.Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2‐14‐21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa esitatud asjaolude alusel teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmeid kogumis analüüsinud.
14.Hageja väitel on kostja teinud esialgse lepingu alusel tagasimakseid kokku 36,43 eurot, kuid refinantseerimislepingu alusel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamakse tasumisega (28.12.2022, 28.01.2023 ja 28.02.2023 osamaksed). Seega oli lepingu punktist 17.1 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis kostjale 27.02.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 71-72). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja refinantseerimislepingu 14.03.2023 seisuga ülesöelduks. Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks ning refinantseerimislepingust tulenevad kohustused muutusid alates 15.03.2023 sissenõutavaks.
15.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
16.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).
17.22.06.2022 laenulepingus lepiti kokku laenusummas 485,05 eurot, sh lepingutasu 40,05 eurot. Kostjale maksti välja 445 eurot (dtl 39) ning kostja tegi tagasimakseid 36,43 euro ulatuses (dtl 40-41). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa kostjalt selle lepingu alusel nõuda muid tasusid peale seadusjärgse intressimäära, mis vahemikus 22.06.2022 kuni 03.11.2022 oli 0%. Seega tuleb tagasimaksed arvestada täies ulatuses põhivõla (445 eurot)
katteks. Kostja võlgnevus oli refinantseerimislepingu sõlmimise seisuga 408,57 eurot (445– 36,43).
18.04.11.2022 sõlmitud refinantseerimislepingus lepiti kokku laenusummas 513,86 eurot, mis koosnes refinantseeritava lepingu põhiosast 479,39 eurot, refinantseeritava lepingu tasumata meeldetuletuskirja tasust 10 eurot ja lepingutasust 24,47 eurot, intressimääras 26,65% ja viivisemääras 24% aastas (päevamääraga 0,067%). Seadusjärgne intressimäär alates laenu väljastamisest 04.11.2022 kuni 31.12.2022 oli 0% ning alates 01.01.2023 kuni 14.03.2023 2,50%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest kõrgem. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud täpsemaid andmeid (sh kirja saatmise kuupäev) ega tõendeid algse lepingu kehtivuse ajal, s.o vahemikus 22.06.–03.11.2022 saadetud tasuta ja tasuliste meeldetuletuskirjade kohta (VÕS 1132 lg 1), ei saa hageja nõuda algse lepingu kehtivuse ajal saadetud tasuliste meeldetuletuskirjade kulu 10 eurot. Samuti ei saa hageja nõuda lepingutasu 24,47 eurot. Seega piirdub refinantseerimislepingu järgne põhivõla nõue 408,57 euroga. Kohus rahuldab põhivõla nõude 408,57 euro ulatuses ja jätab rahuldamata 105,29 euro ulatuses (513,86–408,57) Arvestades, et kuni 31.12.2022 oli intressimäär 0%, pidi kostja tasuma intressi lepingu kehtivuse jooksul perioodi 01.01.2023 kuni 14.03.2023 eest, s.o 73 päeva eest, milleks on 2,04 eurot (408,57×2,5%÷365×73). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja intressinõude 2,04 euro ulatuses ja jätab rahuldamata 72,72 euro ulatuses.
19.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
20.Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt 45 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. 12.12.2023 kohtunõudega palus kohus hagejal sissenõudmiskulude nõuet täpsustada. 15.12.2023 menetlusdokumendis korrigeeris hageja hagiavalduse resolutsiooni ning palub kostjalt välja nõuda sissenõudmiskulud 40 eurot, sh lepingu kehtivuse ajal tekkinud sissenõudmiskulud 10 eurot ja lepingu ülesütlemise järel tekkinud kulu 30 eurot.
20.1.VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Krediidiandja on lepingu kehtivusajal kostjale edastanud tasuta meeldetuletuskirjad läbi Kliendikeskkonna 29.12.2022, 31.01.2023 ja 27.02.2023 (dtl 75-77). Tasulised meeldetuletuskirjad edastas krediidiandja lepingu kehtivusajal 04.01.2023, 03.02.2023 ja 27.02.2023 (dtl 78-80). 15.12.2023 menetlusdokumendis korrigeeris hageja hagiavalduse resolutsiooni, millega nõuab sissenõudmiskulude hüvitist lepingu kehtivusajal saadetud 04.01.2023 ja 03.02.2023 meeldetuletuskirjade eest. Kohus palus 25.03.2023 kohtu kirjaga hagejal täpsustada, kas hageja loobub sissenõudmiskuludest 5 euro ulatuses. Hageja kohtule ei vastanud. Krediidiandja on viimase nii tasuta kui ka tasulise meeldetuletuskirja edastanud kostjale 27.02.2023. Kohus märgib, et tasulise kirja saatmine tasuta meeldetuletuskirja edastamisega samal päeval on vastuolus hea usu põhimõttega (vt VÕS I komm (2016), § 1132, p 6.1). Seega jätab kohus rahuldamata hageja 27.02.2023 tasulise meeldetuletuskirja hüvitamise nõude 5 euro ulatuses.
20.2.Sissenõudmiskulude väljamõistmisel tuleb arvestada eelnevalt märgituga, et kostja võlgnevus oli refinantseerimislepingu sõlmimise seisuga 408,57 eurot. Seega oli võlausaldaja nõue vähem kui 500 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale 06.04.2023, 13.04.2023 ja 05.05.2023 (dtl 81-84). Hageja 15.12.2023 menetlusdokumendis nõuab hageja sissenõudmiskulusid 06.04.2023, 05.05.2023 ja 02.06.2023 meeldetuletuskirjade eest (dtl 81-82, 84-85, 130). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest, millele vastav hüvitis on 25 eurot (15+5+5).
20.3.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude osaliselt ja mõistab kostjalt VÕS 1132 lg 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel välja sissenõudmiskulud 35 eurot (10+25). Kohus jätab rahuldamata sissenõudmiskulud 10 euro ulatuses.
21.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 15.03.2023 kuni hagi esitamiseni (09.08.2023). Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 24% aastas.
21.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
21.2.Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Refinantseerimislepingus on kokku lepitud viivisemääras 24% aastas. VÕS § 415 lg 1 aga ei saa tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast.
21.3.Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 15.03.2023 kuni 30.06.2023 viivisemäär 10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 09.08.2023 12% aastas (4% + 8% = 12%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised: 1) 15.03.2023–30.06.2023: 408,57 × 10,5% ÷ 365 × 108 päeva = 12,69 eurot; 2) 01.07.2023–09.08.2023: 408,57 × 12% ÷ 365 × 40 päeva = 5,37 eurot.
21.4.Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 09.08.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 18,06 eurot (12,69 + 5,37). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 31,95 euro ulatuses (50,01 – 18,06).
22.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingujärgse põhivõla 408,57 eurot, intressi 2,04 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 18,06 eurot. Muus osas, s.o 219,96 euro ulatuses (683,63–463,67) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud
pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
23.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
23.2.Kohus rahuldas hageja nõuded ligikaudu 68% ulatuses (463,67 × 100% ÷ 683,63 = 67,82%). Seega jäävad menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ning 32% ulatuses hageja kanda.
24.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
25.Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 175 eurot. Täiendavat menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
25.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 683,63 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 750 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 175 eurot. Tasutud riigilõiv 175 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 68%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 175 × 68% = 119 eurot.
26.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
27.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
28.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.