Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
6.Välja mõista kostjalt I.P.lt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks menetluskuludena 503,20 eurot.
7.Välja mõista kostjalt I.P.lt (hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis menetluskuludelt (503,20 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
8.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 22. detsembril 2023 I.P. (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 4225,94 eurot, intressid 308,64 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 628,99 eurot. Lisaks alates 23.12.2023a. viivise põhinõudelt (4225,94 eurolt) 19,90% aastas kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja hagejaga 28.02.2022 väikelaenu laenulepingu, mille alusel sai laenu 2500 eurot ning 17.07.2022 täiendava väikelaenu laenulepingu nr 710467222, mille alusel sai täiendavalt laenu 2000 eurot. Teise lepinguga liideti laenukohustused ühte lepingusse kokku. Laenujääk teise lepingu sõlmimise hetkel oli kahe lepingu peale kokku 4356,55 eurot, mis sisaldas ka teise laenulepingu lepingutasu 75 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Viimase lepingu kohaselt oli krediidi tagasimakseperioodiks 72 kuud, kohustusega tasuda alates 10.08.2022 graafiku alusel iga kuu laenu põhiosast, intressist ja laenuhaldustasust koosnevaid makseid ligikaudselt summas 107 eurot kuus. Kostja tasus graafikujärgseid makseid krediidiandjale kokku summas 426,85 eurot (dtl 92-93). Kuna kostja oma lepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis hageja 10.03.2023 kostjale ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 24.03.2023), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 59). Kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles 25.03.2023 lepingu üles (dtl 60).
3.Kohus on kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetanud posti teel 29.01.2024. Kostja tähtaegselt kohtule oma kirjalikku seisukohta esitanud ei ole.
4.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta avaldas hageja, et laenuandmisel täitis kostja laenutaotlused, kuhu märkis oma sissetulekute ning kohustuste suurused. Enne laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis hageja kostja maksevõimelisust avalike registrite ning kostja pangakonto väljavõtete alusel. Kohtuotsuse põhjendused
5.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda 2(6)
poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
6.Kohtu määramisel, tulenevalt tsiviilasja hinnast, lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad 28.02.2022 sõlmitud väikelaenu laenulepingust (dtl 42-49) ning 17.07.2022 sõlmitud täiendavast väikelaenu laenulepingust nr 710467222 (dtl 51-58).
8.Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).
9.Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud.
10.Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
11.Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
12.Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 403 4 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
13.VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad asjaolud tõendada hagejal.
15.Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardsed laenutaotlused, milles kostja avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja selgitas, et on kostja suhtes teinud päringud riiklikest registrites ning analüüsinud kostja esitatud pangakonto väljavõtteid. Sealjuures on pangakonto väljavõtte alusel kontrollitud ka kohustuste suurust. Esitatud kontoväljavõtetest (dtl 66-72 ja dtl 73-90) nähtub, et nimetatud dokumendid on loodud alles 08.12.2023. Sama kehtib ka riiklike registrite päringute kohta, seega puudub kohtul kindel teadmine, et nimetatud tõendid on ka tegelikkuses kogutud enne laenulepingute sõlmimist. Sellest hoolimata analüüsib kohus esitatud tõendeid.
16.Enne 28.02.2022 laenulepingu sõlmimist on hageja väidetavalt analüüsinud kostja pangakonto 3(6)
väljavõtet perioodi 01.09.2021 - 28.02.2022 kohta. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest nähtub nähtub, et kostja keskmiseks sissetulekuks oli 905 eurot kuus. Kostjal oli varasemalt üks laenukohustus, mille kuumakse oli summas 25 eurot. Kostja kontoväljavõttest ei nähtu igakuiseid eluasemekulusid (nt üür, kommunaalmaksed, telefon, side jne). Kohus nõustub, et pangakonto väljavõtte alusel sai hageja mõistlikult eeldada, et kostja on võimeline maksma 28.02.2022 laenulepingu alusel võetud kohustust, st igakuist laenumakset summas keskmiselt 97 eurot.
17.Teise lepinguga andis hageja kostjale laenu juurde 2000 eurot ning liitis saadud laenukohustused ühte lepingusse. Enne 17.07.2022 lepingu sõlmimist analüüsis hageja väidetavalt kostja pangakonto väljavõtet perioodi 31.12.2021 - 08.07.2022 kohta. Hageja leidis, et kostja keskmiseks sissetulekuks oli 893 eurot kuus. Hageja on märkinud, et kostja laenukohustusteks on keskmiselt 82 eurot kuus. Samas nähtub konto väljavõttest, et kostja on nimetatud perioodil võetud laene kokku 7000 eurot. Samas ei kajastu konto väljavõttes kostja igakuised laenukohustused võetud laenude suhtes (enamus laene on võetud juunis ning nende tagasimaksed ei kajastu 8. juuli seisuga võetud väljavõttes ning hageja ei ole kostja igakuiste laenukohustuste arvutamisel nendega ka arvestanud). Ühtlasi on hageja analüüsi tulemusel leidnud, et kostjal puuduvad hasartmängudega seotud kulud. Kohus analüüsinud kostja kontoväljavõtet sellega nõustu ei saa. Kostja on alates aprillist hasartmängudele kulutanud väga suuri summasid. Ühtlasi nähtub eeltoodust, et kostja finantseerib hasartmänge võetud laenudega. Kohtu hinnangul ei ole hageja seega teise laenulepingu sõlmimisel ka sisuliselt adekvaatselt hinnanud kostja krediidivõimet.
18.Eelneva tõttu leiab kohus kokkuvõtteks, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 19,90% aastas (vt dtl 53). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
19.Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.
20.Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu summas 4500 eurot. Laenujääk teise laenu sõlmimise hetkel oli 4356,55 eurot, mis sisaldas ka teise laenulepingu lepingutasu 75 eurot (dtl 54). Kostja kohustus maksma ka intressi 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks oli 72 kuud, kohustusega tasuda alates 10.08.2022 maksegraafiku alusel iga kuu laenu põhiosast, intressist ja lepingu haldustasust koosnevaid makseid ligikaudselt summas 107 eurot kuus.
21.Hageja on kinnitanud, et kostja on teinud peale teise laenulepingu sõlmimist tagasimakseid kokku summas 426,85 eurot (dtl 92-93). Kohus arvestab üksnes teise lepingu järel tehtud maksetega, sest esimese lepingu saab vähemalt sisuliselt hinnata vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olevaks.
22.Kuna krediidiandja on 17.07.2022 lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis on kostjal kohustus tasuda hagejale vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on 3854,70 eurot (4356,55 - 75 (lepingutasu) - 426,85). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. 4(6)
23.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg 7 on kehtestatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (eelnõu 152 SE). Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt see, et (VÕS § 403 4 lg 7 teise lause kohaselt) muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne, tähendab, et tarbija maksab ainult alanenud määras intressi. Seega on seadusandja tahte kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 mõtteks see, et kui krediidiandja ei järgi lõikes 6 sätestatut keeldu sõlmida tarbijakrediidileping tarbijaga, kelle puhul krediidiandja ei ole veendunud, et ta on krediidivõimeline, siis on tal võimalik nõuda hiljem üksnes tasumata põhisumma tagastamist ning alanenud määras intressi. Viidatud sättega rakendatakse tarbijakrediidi direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist 23 ja hüpoteekkrediidi direktiivi (2014/17/EL) artiklist 38 tulenevat. S.t kehtestatakse eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võetakse kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Direktiividest tulenevalt peavad karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Niisiis on VÕS § 403 4 lg 7 teine lause oma olemuselt sanktsioon, mis välistab vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandja muud nõuded tarbija vastu peale põhisumma tagastamise nõude ning alandatud intressinõude. Sama on sisuliselt leidnud Tallinna Ringkonnakohus, kes selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
24.Eelöeldust tulenevalt jäävad hageja ülejäänud nõuded rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
26.Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda.
27.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
28.Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 630 eurot ja õigusabikulust summas 527 eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid.
29.Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.
30.Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 50 eurot. Sealjuures viitab kohus Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-20-123611, milles kõrgem kohus peab nn lihtsate sõnastuses kattuvate tüüphagide puhul, mille koostamine ei eelda õiguslikku analüüsi ning piirdub arvutustehete tegemise, lünkade täitmise ja lisade komplekteerimisega, analoogselt VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatud tarbijalt nõutava 5(6)
31.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena (630 + 50) * 74% = 503,20 eurot.
32.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (503,20 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
33.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.