4.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele. Avaldada teade Mxxxxx Pxxx kohustustest vabastamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kättetoimetamisest alates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 07.11.2018 kohtumäärusega kuulutati välja Mxxxxx Pxxxx pankrot ja kohus määras pankrotihalduriks Veli Kraavi. Tartu Maakohtu 20.07.2020 kohtumäärusega (jõust. 05.08.2020) lõpetati Mxxxxx Pxxxx pankrotimenetlus ning algatati võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetlus. Mxxxxx Pxxxx kohustustest vabastamise menetluses jäeti usaldusisik määramata ning kohustati võlgnikku ise täitma usaldusisiku ülesandeid, sh teostama väljamakseid võlausaldajatele iga aasta 25. juuliks. Võlgnik pidi esitama aruandeid kaks korda aastas, 1. veebruaril ja 1. augustil.
2.Võlgnik on aruanded esitanud 26.01.2021, 04.08.2021, 22.02.2022, 30.08.2022, 31.01.2023, 22.10.2023 ja 03.03.2024.
3.Aruannete kohaselt on võlgnik terve menetluse jooksul töötanud (xxxxxx Pansionaat, xxxxxxxxxHoolekandekeskus, Hoolekandeteenused AS, SAxxxxxxxxx Haigla, LõunaEesti Hooldekeskus AS). Võlgniku igakuised sissetulekud on võimaldanud teha eraldisi võlausaldajate nõuete katteks märkimisväärses ulatuses. Viimase aruande esitamise seisuga oli võlgnik teinud väljamakseid summas 890,67 eurot, kuid eraldise võlgnevus oli 5218,82 eurot. Terve menetluse kestel on kohus selgitanud võlgnikule eraldamiskohustuse ulatust, kuid võlgnik ei ole seda täitnud.
4.Kohus kuulas võlgniku ära 07.04.2022 istungil. Kohus selgitas eraldamiskohustust. Võlgnik avaldas, et sai asjast aru ja proovib eraldise võlgnevust likvideerida.
5.Tulenevalt 03.03.2024 esitatud aruandes kuulas kohus 04.04.2024 võlgniku ära telefoni teel. Võlgnik teadis, et on kohustusi rikkunud ja raha võlausaldajatele maksnud ei ole. Ta arvas, et võiks selle aasta, mis jäänud on, veel jätkata menetlust. Valmisolekut mingit raha tasuda võlgnik ei väljendanud. Kohus küsis, et mis mõte menetluse jätkamisel selliselt on, millele võlgnik vastata ei osanud. Kohus viitas, et on võlgniku 07.04.2022 korra ka ära kuulanud ja talle kohustusi uuesti selgitanud, kuid võlgniku käitumine pärast seda ei muutunud. Samuti ei osanud võlgnik selgitada, mis eesmärgil ta avalduse kohtule üldse esitas, kui tal puudus valmisolek kohustustest vabastamise menetluses kohustusi täita. Kohus selgitas, millised tagajärjed on menetluse lõpetamisel.
KOHTU SEISUKOHT
6.Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist (01.07.2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini.
7.Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 näeb ette, et kohus otsustab võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest.
8.PankrS § 175 lg 5 sätestab, et kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest
vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. PankrS § 175 lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
9.Kohus leiab, et käesolevas asjas esineb PankrS § 175 lg 5 ning § 175 lg 2 punktis 2 esinev asjaolu ning võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning keelduda võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.
10.PankrS § 173 lg 3-5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse. Võlgnik on teinud võlausaldajatele väljamakseid summas 890,67 eurot. Arvestades võlgniku sissetulekute suurust oli võlgniku väljamakse kohustus viimase aruande esitamise seisuga kokku 6109,49 eurot. Kohus on alates menetluse algusest pärast iga aruande esitamist selgitanud, et võlgniku eraldised on väiksemad seaduses sätestatud määrast. Lisaks sellele on kohus võlgniku ära kuulanud 07.04.2022 istungil, kuid võlgniku käitumine pärast seda ei ole muutunud. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg 3-5 toodud eraldamiskohustust.
11.Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Võlgnik on rikkunud eraldamiskohustust olulisel määral. Võlgnik ei ole oma käitumist terve menetluse jooksul parandanud/ muutnud, ka mitte pärast 07.04.2022 toiminud ärakuulamist kohtuistungil. Enne ja pärast 07.04.2022 ärakuulamist on kohus võlgnikule mitmeid kordi selgitanud tema loovutuskohustust saates võlgnikule korduvalt kirju seoses võlgniku eraldise võlgnevusega, kuid midagi ei ole muutunud. 04.04.2024 telefoni teel toimetatud ärakuulamisel võlgnik ei väljendanud valmisolekut tasuda mingitki raha. Kohus küsis, et mis mõte menetluse jätkamisel selliselt on, millele võlgnik vastata ei osanud. Seega on võlgnik tahtlikult loovutuskohustust rikkunud. Mistahes seaduslik alus väljamaksete korrektses summas tegemata jätmiseks võlgnikul puudub. Kohus on seiskohal, et võlgnik on oma käitumisega rikkunud võlausaldajate huve. Võlgniku kohustuste täitmisest sõltub aga võlausaldajate nõuete rahuldamine.
12.Rikkudes oma kohustusi on võlgnik käitunud võlausaldajate huve kahjustavalt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 määruse p-s 11 märkinud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja et lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab aga võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas esitama kohtule tõeseid andmeid oma sissetulekute ja vara kohta (PankrS § 173 lg 2).
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et Mxxxxx Pxxxx kohustustest vabastamise menetluses on enne viie aasta möödumist ilmnenud PankrS § 175 lg 2 p 2 sätestatud alus kohustustest
vabastamisest keeldumiseks, so võlgnik on rikkunud vähemalt olles hooletu oma PankrS § 173 lõigetes 3-5 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Vastavalt PankrS § 175 lõikele 5 tuleb keelduda võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast.
14.Kohus ei ole küsinud kohustustest vabastamise kohta võlausaldajate seisukohti, kuna võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega võlausaldajate õigusi ei rikuta. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine
15.PankrS § 175 lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud keelduda Mxxxxx Pxxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, lõpetab kohus ka Mxxxxx Pxxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.
16.PankrS § 172 lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kuna kohus lõpetab Mxxxxx Pxxxx kohustustest vabastamise menetluse, tuleb Mxxxxx Pxxx vabastada ka usaldusisiku kohustustest.