Aktiva Finance Group OÜ hagi N Ki vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
10 034,45 eurot
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) lepinguline esindaja S R (Julianuse Õigusbüroo OÜ) Kostja: N K (xxx)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks välja kostja ja BB Finance OÜ 25.11.2019 sõlmitud lepingust nr xxx ja 13.05.2020 sõlmitud lepingust nr xxx tulenev põhivõlg 3991,53 eurot.
3.Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 28.08.2020 - 09.08.2023 eest summas 1008,9 eurot.
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlalt summas 3991,53 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.08.2023 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, ent mitte rohkem kui 2982,63 eurot.
Jätta rahuldamata intressinõue 1572,78 eurot, lepingutasunõue 321,87 eurot, kiirmakse teenustasu nõue 15 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamise nõue summas 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 2040,56 euro ulatuses.
6.Jätta menetluskulud 54,74% ulatuses kostja kanda.
7.Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 897,74 eurot.
8.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa (s.o 897,74 euro) tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, elektronpostiaadress [email protected]) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses
sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Hageja esitas Harju Maakohtule 09.08.2023 hagi kostja vastu. Hagis taotleb hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 3991,53 eurot, intress 1572,78 eurot, lepingutasu 321,87 eurot, kiirmakse teenustasu 15 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 3049,46 eurot. Edasiulatuvalt alates 10.08.2023 palub hageja kostjalt välja mõista viivis kuni põhinõude summas 3991,53 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 25,90% aastas.
2.Hageja toob välja, et hagi aluseks on kostja ja BB Finance OÜ vahel 25.11.2019 sõlmitud leping nr xxx, mille alusel sai kostja laenu summas 5000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 25.12.2019 - 29.10.2024. 13.05.2020 sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ refinantseerimislepingu nr xxx, mille alusel kostja täiendavalt laenu ei saanud, vaid millega refinantseeriti eelmine laen. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 12.06.2020 - 12.04.2026. Seega sai kostja laenulepingute alusel laenu 5000 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid 1008,47 eurot. Hageja selgitab, et kuna kostjaga sõlmitud laenuleping nr. xxx on refinantseerimisleping, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist, seega arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel s.o hageja arvestab kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 3991,53 eurot (5000,00-1008,47). Laenulepingus nr xxx leppisid pooled kokku intressimääras 42,90% aastas (Lisa 1 punkt 4). Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel (Lisa 1 punkt 5). Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 25.12.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud
9.osamakseni 21.08.2020 summas 160,98 eurot (178,60+177,72+176,80+175,86+174,87+173,85+172,79+171,71+170,58). Seega on intressi võlgnevus summas 1572,78 eurot. Lepingutes on pooled kokku leppinud lepingutasus. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile
11.1.(Lisa 3) ja laenulepingute põhitingimuste punktile 4. (Lisa 1, 2) on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus. Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu laenulepingu nr xxx sõlmimise eest on 175,00 eurot, laenulepingu nr. xxx sõlmimise eest on 146,87 eurot. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas kokku 321,87 eurot, mida kostja tasunud ei ole. Laenulepingu sõlmimisel avaldas kostja soovi kiirmakseteenuse kasutamiseks, et kiirendada makse liikumist (saada kiiresti laenatud raha enda kontole). Kiirmakseteenuse tasu oli laenuandja poolt sisse arvestatud maksegraafikusse (Lisa 7). Vastavalt laenuandja hinnakirjale (Lisa 8) on kiirmakse teenustasu summas 15,00 eurot, mida kostja tasunud ei ole, kuid teenust on kostja kasutanud. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 50 eurot. Hageja sissenõudekulude summa 50,00 eurot kujunemine: 25.03.2021 tasulise kirja saatmine 25 eurot 17.05.2021 tasulise kirja saatmine 5 eurot 7.09.2021 tasulise kirja saatmine 5 eurot muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot* Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud.
Lepingu nr. xxx alusel arvestab hageja viivist kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 25,90% aastas kogu põhivõla summalt 3991,53 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 28.08.2020 kuni hagi esitamiseni 9.08.2023 (laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 25,90% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 12.2.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega). Hageja nõuab viivist summas 3049,46 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (Lisa 10). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 3049,46 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 10.08.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras so 25,90% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 3991,53 eurot x 25,90% aastas = 1033,81 eurot. BB Finance OÜ saatis kostjale 12.08.2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles BB Finance OÜ lepingu üles 27.08.2020. BB Finance OÜ loovutas 11.03.2021 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.
3.Kostja esitas 14.12.2023 hagile vastuse. Kostja hinnangul ei ole arusaadav, mille lepingu põhjal hageja on esitanud oma nõuded. Näiteks intressisumma arvestamisel viitab hageja lepingule nr xxx, teiste nõuete puhul aga lepingule nr xxx. Kusjuures lepingu ülesütlemise teatises viitas hageja, et BB Finance OÜ ütleb üles lepingu nr xxx (lepingu nr xxx ülesütlemist ei toimunud). Kostjale ei ole selge, miks lepingu nr xxx sõlmimise ajal 13.05.2020.a ei võetud arvesse ajavahemikus 25.11.2019.a kuni 13.05.2020.a tehtud makseid summas 1008,47 eurot. Samuti ei ole selge, millisest lepingust juhindub hageja kostjale nõudeid esitades, kas 25.11.2019.a sõlmitud lepingust nr xxx või 13.05.2020.a sõlmitud lepingust nr xxx. Kostja nõustub hageja hagis esitatud arvestusega põhivõla suuruse kohta (5 000 – 1008,47). Kostja palub kohtul hinnata, kas krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise kohustust ning toob vastuses välja enda sissetuleku krediidi saamise ajal, enda igakuised maksed ning kohustused teiste võlausaldajate eest (dtl 128). Kostja ei ole nõus intressi osas esitatud nõudega summas 1572,78 eurot. Lepingu nr xxx sõlmimisel 13.05.2020.a muutsid pooled esialgselt sõlmitud lepingu tingimusi. Lepingu ülesütlemise teatises teatab hageja, et ütleb üles 13.05.2020.a sõlmitud lepingu nr xxx. Hageja ütleb lepingu üles alates 27.08.2020.a. Järelikult muutus „Laenulepingu personaalsed tingimused“ punkti 5 kohaselt lepingu ülesütlemise momendist sissenõutavaks intress summas 324,32 eurot (108,76 + 108,11 + 107,45), st. intress ajavahemiku alates 13.05.2020.a kuni 27.08.2020.a eest (hagi lisa 2). Kosta peab viivise nõuet summas 3049,46 eurot ebamõistlikult suureks. Kostja arvab, et tuginedes Võlaõigusseaduse § 113 lg 8 ja juhindudes Võlaõigusseaduse § 162 on olemas alus vähendada viivise summa suurust. Lähtudes oma varanduslikust olukorrast, mida tõendab väljavõte arvelduskontolt, palub kostja kohtul vähendada viivise summat tema jaoks mõistliku suuruseni. Kostja on osalise töövõimega isik3. Kostja sissetulek koosneb töölepingu alusel saadavast töötasust keskmiselt 1100 eurot kuus ja osalise töövõime kompensatsioonist summas 318 eurot kuus. Kostja omandis on korteriomand, mis asub aadressil xxx (selles elavad kostja ema ja vend). Kostja ise üürib korterit, mis asub xxx. Kostja maksab korteriüüri 320 eurot kuus ja igakuiseid krediidimakseid 330 eurot. Lisaks sellele kannab kostja enese ülalpidamiskulusid ja maksab korteri eest, mille omanik ta on.
4.28.03.2024 võttis kohus menetlusse hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt hageja poolt 08.03.2024 esitatud uuesti määratud tagasimaksete graafikule.
5.Kostja esitas vastuse hageja alternatiivsele nõudele (dtl 524). Kostja ei ole nõus tulevaste maksete väljanõudmisega Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 369 alusel. Kostja on valmis tasuma tulevased maksed ümberarvestatud graafiku järgi. Kostja hindas oma finantsvõimekust maksta
sissenõutavaks muutunud maksed (kokku 2228,75 eurot) ühekordse maksena ja tuli järeldusele, et see ei ole võimalik. Oma materiaalset olukorda selgitas kostja ka oma vastuses hagile. Kuid kostja on valmis täitma oma maksekohustust osadena tingimusel, et igakuise makse suurus ei ületa 100 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus võttis hagi 24.11.2023 menetlusse. Kostja esitas hagile 14.12.2023 vastuse, hageja esitas 19.01.2024 seisukoha kostja vastusele. Peale alternatiivse nõude menetlusse võtmist 28.03.2024 esitas kostja tähtaegselt vastuse alternatiivsele nõudele. Mõlemad pooled avaldasid, et nad on nõus kirjaliku menetlusega. Kohus selgitas hagejale 29.09.2023 hagi käiguta jätmise kirjas ning 24.11.2023 menetlusse võtmise määruses, et hageja peab tõendama, et laenu andmisel algne krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise kohustust. Kohus selgitas, et tarbijakrediidilepingust tulenev nõue oleks õiguslikult perspektiivikas, peavad olema täidetud järgmised seadusest tulenevad nõuded, mida kohus kontrollib omal algatusel (vt Riigikohtu 24.11.2023 lahend tsiviilasjas 2-21-13098), kas: • poolte vahel oli kehtiv krediidileping; • krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise ajal ei ületanud maksimaalset määra; • krediidiandja on tõendanud, et järgis vastutustundliku laenamise kohustust. Tarbijakrediidi lepingu kehtivus sõltub seejuures krediidi kulukuse määrast (ega ei ületa maksimaalset määra), lepingu sisust (kas sisaldab VÕS § 404 loetletud andmeid ning kas tüüptingimused kehtivad), lepingu vormist (peab olema vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid). Ülesütlemise kehtivusest sõltub, kas hageja saab nõuda kogu lepingu järgi võlgnetavat summat. Ülesütlemine on kehtiv, kui: • tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva tagasimaksega; • tarbijale on antud edutult vähemalt 2-nädalane täiendav tähtaeg võlgnetava summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul summa tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist; • ülesütlemisavaldus on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; • kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud (TsüS § 69 lg 2 ja 3). Nõude loovutamise korral peab loovutamisest olema tarbijat teavitatud (VÕS § 412 lg 1) ja viivisenõude korral ei tohi viivisemäär ületada lubatud maksimaalset määra (st seadusjärgne määr või intressimääraga võrdne määr) ning viivist pole arvestatud intressidelt ega viivistelt.
5.Kas leping on sõlmitud ja krediit tarbija kasutusse antud See, kas leping on sõlmitud, on õiguslik hinnang. Pooled peavad kohtu ette tooma faktiväited tahteavalduste tegemise kohta, mille pinnalt kohus saab anda hinnangu, kas leping on sõlmitud. Lepingu kehtivust hindab kohus omal algatusel, st kohu peab kontrollima, ega tarbijakrediidileping ei ole näiteks vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja peab hagi nõude alusena tõendama, et tarbija on teinud VÕS § 404 kohase (st vastavas vormis ja sisuga) tahteavalduse ning krediidiandja andis tarbijale lepingudokumendi püsival andmekandjal. Hageja peab seega tõendama millal, millisel viisil ja mis sisuga tahteavalduse tarbija järelmaksulepingu sõlmimiseks tegi ning millal ja mis viisil hageja tarbijale lepingudokumendid püsival andmekandjal esitas. Hageja väitel sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ 25.11.2019 laenulepingu nr xxx, mille alusel sai kostja laenu summas 5000 eurot. Hageja väitel 13.05.2020 sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ refinantseerimislepingu nr. xxx, mille alusel kostja täiendavalt laenu ei saanud, vaid millega refinantseeriti eelmine laen. Hageja on kohtule esitanud 2 pdf formaadis dokumenti „Raha24 Laenulepingu personaalsed tingimused“ (dtl 10 ja dtl 14). Lepingutel kostja allkirja ega digiallkirja ei ole. Lepingule ei ole lisatud ega kohtule esitatud Euroopa Tarbijakrediidi teabelehte. Kuigi kohtule esitatud pdf dokumentidest „Lepingu personaalsed tingimused“ endast ei leia kohus lepingu numbreid xxx ja xxx (need on vaid faili pealkirjas), kasutab kohus hageja poolt antud numbrit selguse huvides lepingute eristamiseks. Kuigi hageja ei ole kohtu ette toonud faktilisi asjaolusid, mille pinnalt kohus saaks hinnata, mis vormis krediidilepingud olid sõlmitud ja kas vorminõue oli täidetud (sidevahendite teel sõlmitud lepingu korral lepingudokumentide esitamine tarbijale püsival andmekandjal), ei ole hageja lepingutele vastu vaielnud. Kohus arvestab, et kostja on vastuses tunnistanud põhivõla arvestust. Hageja ei ole seda küll hagiavalduses märkinud, kuid ilmselt on hageja selle tõendamiseks, et krediit anti kostja kasutusse, soovinud esitada hagiavaldusele lisatud üherealise väljavõtte, kust nähtub kuupäev 25.11.2019, laenulepingu number xxx, summa 5000 eurot, kostja nimi ja konto number (dtl 35). Kuigi kostja on vastuses hagile üldsõnaliselt märkinud, et ta ei tunnista hagi õigeks, ei ole kostja esitanud väiteid, nagu ta ei oleks lepingu sõlmimiseks tahtavaldust teinud. Samuti on kostja vastuses selgelt märkinud, et kostja nõustub hageja hagis esitatud arvestusega põhivõla suuruse kohta (5 000 – 1008,47). Kohus loeb kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et ta sai nõude aluseks olevate lepingute alusel enda kasutusse krediiti 5000 eurot. Nagu märgitud, peab tarbija tahteavalduses olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave ning tarbijakrediidileping on tühine, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kuigi lepingule ei olnud lisatud Euroopa Tarbijakrediidi teabelehte, on kostja kohtu hinnangul omaks võtnud, et sai krediidi kasutusse, mistõttu loetakse tarbijakrediidileping siiski kehtivaks. Lepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb kontrollida, kas lepingu krediidi kulukuse määr jäi maksimaalse krediidi kulukuse määra piiresse. Krediidi kulukuse ülempiir 25.11.2019 oli 58,11 % ja 13.05.2020 oli 61,83%. Hageja väitel oli lepingu nr xxx krediidi kulukuse määr 56,43% ja lepingu xxx krediidi kulukuse määr 30%. Kontrollides hageja arvutusi, on kohus seisukohal, et lepingust nähtuvate krediidi kulukuse määra arvestamiseks vajalike andmete alusel jäi lepingute krediidi kulukuse määr lubatu piiresse.
6.Kas nõue on loovutatud Hageja väitel loovutas BB Finance OÜ 11.03.2021 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja
poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile. Hageja on selle kohta esitanud pdf faili, millel ei ole allkirja ega digiallkirja ning alla kirjutajaks on märgitud abstraktselt „BB Finance OÜ esindaja“. Nõude loovutamise kontrollimise eesmärk on mh veenduda, et sama nõudega ei saaks kohtusse tulla algne krediidiandja (väites, et nõuet ei ole loovutatud). Antud juhul aga kostja on vastuses hagile märkinud, et tal ei ole vastuväiteid hagiavalduse menetlusse võtmise vastu. Seega loeb kohus, et kostja peab hagejat õigeks võlausaldajaks.
7.Vastutustundliku laenamise kohustus
7.1.VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.
7.2.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja esitas lepingu nr xxx taotlemisel netosissetulekuks 1115 eurot, igakuisteks finantskohustusteks 280 eurot ja muudeks igakuisteks kohustusteks 260 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja sissetulekut pensioniregistrist ja sai saadud andmete põhjal kostja keskmiseks sissetulekuks 950 eurot. Krediidiandja tegi ka päringu maksejäriregistrisse. Mõistliku laenukoormuse arvutas
võlausaldaja järgmiselt: (sissetulek 950 eurot – kohustused 540 eurot) x 0,88 (88% oli lubatud maksimaalne finantskohustuste suhe sissetulekusse) = 360,80 eurot. Refinantseerimislepingu sõlmimisel laenu juurde ei antud. Selle tõendamiseks, mida kostja lepingu nr xxx sõlmimisel esitas, on hageja esitanud faili, milles viitab leheküljele 6 (dtl 81). Viidatud kohas on andmeväljad: elukoha tüüp: isiklik korter/maja; töökoht: xxx, haridus: xxx, perekonnaseis: xxx, ülalpeetavate arv: xxx, amet: „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“. Täpselt samade andmetega, kuid erinevate kuupäevadega on failis veel mitmekümneid kandeid enne laenu väljastamise kuupäeva, tagasi kuni 27.03.2019, ning sellest veel omakorda varem, tagasiulatuvalt kuni 2011. a. (erinevate andmetega). Ning ka pärast laenu väljastamise kuupäeva, kuni 27.09.2021. Arusaamatuks jääb, mida tähendab „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“ ning kuidas see näitab, et hageja selgitas välja tarbija tagasimaksete allika ja olemuse ning seda krediidivõimelisuse seisukohast hindas. Hageja on esitanud pensioniregistri päringute tõenduseks vastuses kohtule ekraani kuvatõmmise (sisaldub hageja 07.11.2023 menetlusdokumendi tekstis, dtl 68), millest aga ei nähtu kuidagi, kelle kohta see käib. Hageja poolt esitatud väidetavalt pensioniregistri väljavõttelt nähtub netopalk: mai 2019 – 1168,68 eurot, juuni 2019 – 866,44 eurot, juuli 2019 – 1121,04 eurot, august 2019 – 867,60 eurot, september 2019 – 888,17 eurot, oktoober 2019 – 923,90. Hageja on esitanud maksehäireregistri päringute tõendamiseks faili (dtl 117), milles laenulepingu xxx numbriga on tähistatud 4 rida (25.11.2019 kuupäevaga): Taust.ee, KrediidiInfo, PolitseiFinancialSanctions ja Ametlikudteadaanded. Kõigile on märgitud „No debt“. Sama on refinantseerimislepingu numbriga xxx (read kuupäevaga 13.05.2020). Arusaamatuks jääb, mida peaks tähendama „No Debt“ Ametlike Teadaannete ja politsei sanktsioonide puhul. Hageja on märkinud, et lähtus laenu andmisel kostja enda poolt esitatud andmetest oma kohustuste kohta. Hageja poolt kohtule tõendina esitatud failis „Krediidiküsitlused“ (dtl alates 76) failis on kuupäevaga 25.11.2019 märgitud igakuised finantskohustused 280, igakuised muud kohustused kokku 260. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja oleks kostjalt laenu andmisel küsinud konto väljavõtet. Kostja väidab vastuses (dtl 128), et igakuised maksed (arvestamata BB Finance OÜ kasuks tehtavaid makseid) olid 358 eurot kuus. Kostja poolt esitatud 2019. a konto väljavõttest nähtub, et kostja on terve aasta iga kuu võtnud suurel hulgal erinevas summas (alates 50 eurost kuni 24 795 euroni) laene paljudelt erinevatelt laenuandjatelt, tasudes uute laenudega eelmiste tagasimakseid. Kohus kahtleb, et kostjal endal oli enam üldse ülevaadet sellest, kui palju ta kellelegi võlgu oli ning mis tema kuumaksed mingis kuus kokku oleksid pidanud olema. Ilmselt kujunesidki kostja igakuiste tagasimaksete summad väga erinevaks, arvestades pidevat laenude juurde võtmist. Seega ei saa kohtu hinnangul ka öelda, et kostja esitas teadvalt valeandmeid. Ilmselgelt teadis krediidiandja kostjale krediiti andes, palju laene ta ise oli juba kostjale andnud (või oleks pidanud seda teadma). Seega isegi kui kostja oleks selles osas hagejale valeandmeid esitanud, oleks hageja pidanud koheselt sellest aru saama ning sellele tähelepanu pöörama. Kui hageja tugineb sellele, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõi kaasa tarbija esitatud valeinfo või võltsitud dokumendid või millegi maha vaikimine (VÕS 4034 lg 7 viimane lause), peab hageja tõendama, milline teave, mille tarbija esitas, oli võltsitud või valelik/puudulik, mis tõi kaasa krediidivõimelisuse vale hindamise. Kui hageja seda tõendab, siis on tarbijal võimalik tõendada omakorda seda, et ta jättis mingi teabe esitamata või esitas valelikku teavet krediidiandja julgustusel (VÕS § 4034 lg 5 esimene lause). Seejuures ei võta tarbija poolt teabe esitamine krediidiandjalt kohustust koguda ise andmeid ning kontrollida neid. Teisisõnu – krediidiandja ei saa lahendata krediidiotsust pelgalt tarbija poolt esitatud andmetelt tuginedes, lükates nii kogu vastutuse tagasi tarbija kaela.
25.11.2019 sõlmitud lepingu nr xxx kuumaksed olid 203,36 eurot (v.a esimene, millele oli lisatud lepingutasu), 13.05.2020 lepingu kuumaksed olid 138,57 (v.a esimene, millele oli lisatud lepingutasu). Kostja poolt esitatud konto väljavõtetest ning hageja poolt esitatud failist „Krediidiküsitlused“ nähtub, et kostjal olid BB Finance OÜga lepingulised suhted ka enne hagi aluseks olevate lepingute sõlmimist. Krediidiküsitluste failis ulatuvad esimesed andmed tagasi aastasse 2011. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kotja on 2019 a teinud BB Finance OÜ-le tagasimakseid, ülekannete selgitustes on viiteid paljudele erinevatele numbritele (92019107627; 92019106220; 92019097423; 92019094824; 9201909472; 92019107614; R000059; 92019106217; 92019094727; 92019097410; 2101918310; 920196129; 2101920230; 92019612918; 92019094811; 92019094714), mis ilmselt kujutavad endast erinevaid lepingunumbreid. 15.11.2019 on kontol tehing: R24 Ennetähtaegne tagastus Id:R000Ka summas 5169,64; teenus 51.70 ning Kostja kontot on debiteeritud summas 5221.34. 15.11.2019 sai kostja xxx AS-lt 24795,37 eurot selgitusega „Laenuleping nr xxx väljamaks“ ja on samal päeval lisaks BB Finants OÜ-le tagasi maksnud ka suured summad xxx AS-le 4344 eurot, xxx AS-le 6500 eurot, xxx OÜle 158 eurot, xxx OÜ-le 936 eurot, xx 175 eurot. Seega nähtub kostja konto väljavõttest selgelt, et vahetult enne hagi aluseks oleva lepingu sõlmimist oli kostja võtnud (ilmselt varasemate kiirlaenude refinantseerimise eesmärgil) ca 25 000 eurot laenu. Kostja senist finantskohustuste võtmise praktikat arvestades pidi krediidiandja arvestama, et suure tõenäosusega jätkab kostja samal viisil ka edasi, st suurendades oma laenukoormust peale laenu võtmist ning seades seeläbi ohtu oma tagasimaksevõime. Lihtsamini väljendudes – krediidiandja pidi arvestama, et selline käitumine viib suure tõenäosusega lõhki laenamiseni. Lisaks nähtub kostja poolt esitatud konto väljavõttest, et kostjale juurde laenamist jätkas ka hageja ise, kandes 03.02.2020-05.02.2020 kostjale 300 eurot.
7.3.Kohus selgitas eeltoodut hagejale 28.02.2024 määruses (dtl alates 500) ning märkis, et kui hageja jääb seisukohale, et algne krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise kohustust nõuetekohaselt, siis tuleks hagejal kohtule täiendavalt selgitada: •
kui suured olid kostja kohustused sama krediidiandja ees varasematest sama krediidiandjaga sõlmitud lepingutest tulenevalt laenu andmise ajal 2019. novembris; • kui palju kordi ja mis summades oli sama krediidiandja varasemalt samale isikule laenu andnud; • kas kostja oli sama krediidiandja ees seniseid kohustusi täitnud nõuetekohaselt. See on info, mis oli krediidiandjale igal juhul kättesaadav ning mida krediidiandja oleks pidanud arvestama vaatamata sellele, mida kostja enda kohta ise avaldas. Kohus palub hagejal sel juhul ka selgitada: • mida on mõeldud laenu taotlemisel küsitud muude igakuiste kohustuste all (st kuidas pidi kostja aru saama, mis kulud ta sellele andmeväljale pidi kirjutama); • kuidas tuleb aru sada „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“. Täpselt samade andmetega, kuid erinevate kuupäevadega on failis veel mitmekümneid kandeid enne laenu väljastamise kuupäeva, tagasi kuni 27.03.2019, ning sellest veel omakorda varem, tagasiulatuvalt kuni 2011. a. (erinevate andmetega). Ning ka pärast laenu väljastamise kuupäeva, kuni 27.09.2021. Kohus palub sel juhul hagejal selgitada, mis asjaoludel on andmeid esitatud/küsitud korduvalt. Kas hageja taotluses pidevalt laenu (mitu korda kuus) või on mingi muu põhjus (regulaarne kontroll vms). Samuti tuleb hagejal sel juhul selgitada konto väljavõtte küsimist laenulepingute sõlmimisel – kas seda tehti ning kui ei, siis mil viisil omandas algne krediidiandja piisava teabe, mille põhjal hinnata seniseid kohustusi, nende suurust, senist maksekäitumist, igakuiseid tegelikke kulusid jm. Hageja vastas 08.03.2024 üksnes, et ta ei loobu algsest hagist, selgitusi eeltoodud kohtu küsimuste osas hageja ei esitanud.
7.4.Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate lepingute sõlmimisel VÕS § 4034 nõudeid. Kohus ei näe, et krediidiandja oleks välja selgitanud kostja sissetulekuallika olemuse (kogutud andmetes on viide „aegunud“ ning pensioniregistri väidetav väljavõte ei sisalda piisavalt tõendamiseseme asjaolusid), kontrollinud kostja olemasolevaid kohustusi ning hinnanud senist maksekäitumist (laenude võtmist ja nende tagastamist). Seadus ei nõua tõepoolest laenusaajalt konto väljavõtte küsimist, ent paneb krediidiandjale kohustuse veenduda laenutaotleja maksevõimes. Seega konto väljavõtte küsimata jätmine on krediidiandja enda risk - risk, et ta ei veendu piisavalt ning seega ei suuda ka hiljem tõendada, et ta on vastutustundliku laenamise kohustust täitnud. Krediidiandja võib sellise riski võtta, ent peab sel juhul arvestama VÕS § 4034 lõikes 7 sätestatud tagajärgedega. Antud juhul nähtub kostja esitatud konto väljavõttest ilmekalt, et konto väljavõtte küsimisel oleks krediidiandja saanud selge teabe selle kohta, et kostjal on hulgaliselt laene, mida ta maksab uute laenude võtmise kaudu. Ka Riigikohus on märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3) Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda jätkuvalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras, kuid mitte muid tasusid.
8.Kas põhinõue on sissenõutav Hageja väitel on kostja teostanud tagasimakseid summas 1008,47 eurot, mille hageja on hagis arvestanud põhinõude katteks. Seega loeb hageja põhivõla summaks 3991,53 eurot. Kostja nõustub hageja hagis esitatud arvestusega põhivõla suuruse kohta (5 000 – 1008,47). Kostja on vastanud, et maksis BB Finance OÜ-le kokku 1008,47 eurot (dtl 128) ning on esitanud selle kohta ka konto väljavõtte kuvatõmmise. Tagasimaksed on tehtud ajavahemikus 20.12.2019-31.03.2020 (st enne refinantseerimislepingu sõlmimist). Algse laenulepingu viimase tagasimakse tähtaeg oleks olnud 29.10.2024. Refinantseerimislepingu viimase tagasimaksetähtaeg on 12.06.2026. Refinantseerimislepingus ei ole küll ühtegi viidet sellele, et tegemist on refinantseerimislepinguga või et sellega lõpetatakse teine laenuleping. Ent hageja on esitanud sellekohased väited, kostja vastu ei vaidle, mistõttu tuleb lugeda, et 13.05.2020 laenulepingu sõlmimisega loeti 25.11.2019 sõlmitud lepingust nr xxx tulenevad kohustused täidetuks ja see leping lõppes. Hageja väitel oli kostjal põhiosa ning intressi võlgnevus alates refinantseerimislepingu 1. osamaksest, s.o 12.06.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni, s.o 11.08.2020. Hageja väitel saatis BB Finance OÜ saatis kostjale 12.08.2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles BB Finance OÜ hageja väitel lepingu üles 27.08.2020. Hageja selgitab, et teade saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud e-posti aadressile xxx 12.08.2020 kell 13.38 ning on esitanud ekraanikuvatõmmise infosüsteemist. Hageja selgitab, et linnuke „Saadetud“ veerus näitab seda, et serveri poolt kirja välja saatmine õnnestus. Teates on põhitekstina kirjas: Käesolevaga teatab xxx, et ütleb alates 27.08.2020 üles Teiega sõlmitud laenulepingu nr. xxx kooskõlas VÕS §416 lg.1, kuna Te olete korduvalt rikkunud lepingujärgseid
maksekohustusi ning ei ole võlgnevust likvideerinud ka meie poolt antud täiendavate tähtaegade jooksul. Üksnes täiendavalt allpool väljatoodud „Tagasimaksete info“ all on viidatud, et võlgnevus tuleb likvideerida 26.08.2020, ning kui selleks kuupäevaks võlgnevust ei ole likvideeritud, loetakse leping üles öelduks. Kostja on vastuses välja toonud, et hageja ütles üles üksnes lepingu nr xxx ning lepingu nr xxx üles ütlemist ei ole toimunud. Kohus leiab, et kui lähtuda sellest, et 13.05.2020 lepingu sõlmimisega oli 25.11.2019 leping lõpetatud, ei olnudki vaja lepingut nr xxx üles öelda. Hageja on VÕS § 4034 lg 7 alusel teinud nõude ümberarvestuse ja määranud tagasimaksed uuesti (dtl 511). Hageja on tagasimaksete uuesti määramisel arvestanud lepingujärgseks laenusummaks ümberarvestuse kohase võlgnetava summa 3991,53 eurot. Kohtu hinnangul on selline ümberarvetus lubatav, sest hageja on esimese laenulepingu kehtivuse ajal tehtud kõik tagasimaksed arvestanud laenu põhivõla katteks ning refinantseerimislepingu järgseks laenusummaks seega põhivõla jäägi. Kuivõrd kostja ei ole refinantseerimislepingu kehtivuse ajal tagasimakseid teostanud, oleksid sellise lepingu korral 27.08.2020 üles ütlemise eeldused (st makseviivitus vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega) olnud täidetud. Seetõttu leiab kohus, et leping nr xxx on 27.08.2020 üles öeldud ning kogu põhivõlg on sellega sissenõutavaks muutunud. Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude summas 3991,54 eurot.
9.Intressinõue Hageja väitel lepiti lepingus nr xxx kokku intressi määr 42,90% aastas, lepingu nr xxx, refinantseerimislepingus nr xxx kokku intressi määr 25,90% aastas, Kohus saab aru, et kuivõrd hageja arvestas kogu kostja poolt väidetavalt tagasi makstud summa põhivõla katteks, loeb hageja, et kostja on intressi võlgnevuses alates 1. osamaksest 25.12.2019 kuni ülesütlemisele eelnenud 9. osamakseni 21.08.2020 summas 160,98 eurot (178,60+177,72+176,80+175,86+174,87+173,85+172,79+171,71+170,58). Hageja on arvestanud intressi võlgnevuseks kokku 1572,78 eurot. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Kuni 2023. a 1. jaanuarini (millisesse aega jäävad ka nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajad) oli seadusjärgse intressi määr 0%. Seega jääb hageja intressinõue rahuldamata.
10.Lepingutasu nõue Hageja nõuab lepingutasu kokku 321,87 eurot (laenulepingu sõlmimise eest 175,00 eurot ja refinantseerimislepingu sõlmimise eest 146,87 eurot). Hageja nõuab kiirmakse teenustasu 15 eurot, kuivõrd hageja väitel avaldas kostja lepingu sõlmimisel soovi kiirmakse saamiseks. Hageja ei ole välja toonud, mis tõendab seda, et kostja sellise teenuse saamise tahteavalduse tegi (ning mil viisil) ning millised teenusetingimused sellele kohaldusid. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tarbija VÕS § 4034 lg 7 kohaselt krediidiandjale muid tasusid ei võlgne. Kohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust mõlema lepingu puhul, seega jäävad lepingutasude ja kiirmakse tasu nõuded rahuldamata.
11.Viivisenõue
11.1.Lepingu nr xxx alusel arvestab hageja viivist laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 25,90% aastas kogu põhivõla summalt 3991,53 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 28.08.2020 kuni hagi esitamiseni 9.08.2023 (kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 12.2.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega). Hageja nõuab viivist summas 3049,46 eurot. Samas määras nõuab hageja viivist ka edasiulatuvalt, tuginedes Riigikohtu lahendis 3-2-1-120-08 punktis 12 väljendatud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kohus märgib, et kohtule esitatud lepingu xxx dokumendis endas viivisemäära ei ole, kuid kohtule esitatud üldtingimuste punkti 12.2.1. kohaselt arvestatakse viivist 0,12% päevas (so 43,80%
aastas). Kohus märgib, et Riigikohtu lahendi kohaselt on aktsepteeritav intressimääraga võrdne viivisemäär, kuid sellekohane kokkulepe peaks ikkagi sisalduma lepingus. St tagantjärele ei saa hakata Riigikohtu lahendile viidates hakata nõudma intressimääraga võrdses määras viivist, kui selliselt ei ole lepingus kokku lepitud. Kui lepingus oli kokku lepitud intressimäära ületavas viivisemääras ning selline kokkulepe ei ole seaduse järgi lubatav, siis on see kokkulepe tühine ning hagejal on võimalik viivist nõuda seaduse alusel seadusjärgses määras. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda seaduse alusel viivist seadusjärgses viivisemääras (analoogselt VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt lepingus kokku lepitud intressimäär asendub seadusjärgse intressimääraga).
11.2.Kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras ei ole ebamõistlikult suur. Edasine viivis sõltub sellest, millal kostja põhivõla tasub. Kohtu hinnangul ei saa seadusjärgset viivisemäära iseenesest pidada ebamõistlikult suureks. Viivis põhivõlalt kuus oleks kehtiva seadusjärgse viivisemäära alusel umbes 42 eurot kuus. Seaduse kohaselt tulev viivise vähendamise taotluse puhul arvestada eelkõige võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohustuse täitmise ulatus - laenuks saadud 5000 euro kohta on kostja teostanud tagasimakseid 1008,47 eurot, st ca 1/5 ulatuses (arvestades kõik tasutu põhivõla katteks). Teise lepingupoole ehk hageja õigustatud huvi – hageja on pikalt selgitanud, miks lepingujärgse intressimäärata viivisemäära tuleb pidada mõistlikuks, ent ei ole enda õigustatud huvide kohta vastuses kostja viivise vähendamise taotlusele midagi välja toonud. Hageja vastusest võib hageja õigustatud huvi alla paigutada üksnes hageja väite, et viivis kui õiguskaitsevahendi eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. VÕS § 113 kohase, seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse arvestamist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Samas on Riigikohus leidnud, et reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi kui kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, (p 18) on Riigikohus selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest tulenevalt reeglina välistatud. Lepingupoolte majandusliku seisundi kohta on kostja välja toonud, et ta on osalise töövõimega isik, tema sissetulek koosneb töölepingu alusel saadavast töötasust keskmiselt 1100 eurot kuus ja osalise töövõime kompensatsioonist summas 318 eurot kuus. Kostja sõnul maksab ta igakuiseid krediidimakseid 330 eurot. Veel toob kostja välja, et tema omandis on korteriomand, mis asub aadressil xxx (selles elavad kostja ema ja vend) ning ta ise üürib korterit, mis asub xxx, makstes korteri üüri 320 eurot kuus. Lisaks sellele kannab kostja enese ülalpidamiskulusid ja maksab korteri eest, mille omanik ta on. Kohus märgib kostja poolt välja toodud kulude osas, et kostja ei ole selgitanud, miks ta peab kahte korterit pidama ja nende eest maksma ning et kostja ema ja vend oleks tema ülalpidamisel.
VÕS § 162 lõige 1 ei piira, et kohus võiks viivise vähendamisel arvesse võtta ka muid kaalutlusi (sellele viitab sõna „eelkõige“ VÕS § 162 lõikes 1). Seetõttu võtab kohus arvesse, et algne krediidiandja ei laenanud vastutustundlikult ning kohtu hinnangul oli rikkumine raske – kostjaga seotud asjaolude kontrollimisel kasvõi konto väljavõtte kaudu oleks krediidiandja lihtsasti tuvastanud, et kostja on võtnud suurel hulgal laene ning tasub neid tagasi teiste laenudega. Sellistele inimestele laenu juurde andmise ärahoidmine ongi vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärk. Arvestades rikkumise raskust, ning seda, et hageja ei ole tõendanud (ega ka esile toonud), et tema kahju oleks suurem põhivõlast, leiab kohus, et hageja viivisenõuet tuleb piirata põhivõla summaga. Kohus rahuldab VÕS § 113 alusel hageja nõude mõista kostjalt välja viivis põhivõla summalt 3991,53 eurot alates lepingu üles ütlemisele järgnevast päevast 28.08.2020 kuni hagi esitamiseni 9.08.2023 summas 1008,90 eurot. Samuti rahuldab kohus hageja nõude mõista viivis põhivõlalt alates hagi esitamisele järgmisest päevast (10.08.2023) kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses viivisemääras, ent mitte rohkem kui 2982,63 eurot (st 2982,63 + sissenõutavaks muutunud viivis 1008,90 kokku = põhivõla ulatuses 3991,53 eurot).
12.Sissenõudmiskulud Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 50 eurot. Hageja selgitab sissenõudekulude kujunemist: 25.03.2021 tasulise kirja saatmine 25 eurot 17.05.2021 tasulise kirja saatmine 5 eurot 7.09.2021 tasulise kirja saatmine 5 eurot muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja on eeltoodud meeldetuletuskirjade saatmise tõenduseks esitanud hagi lisa 9. Hageja on esitanud tekstina väidetavad saadetud e-kirjad. Failist nähtub e-kirja saatmise kuupäev, saatja, saaja, kirja sisu. Kirjas on viidatud lepingu numbrile. Siiski ei ole hageja selgitanud tõendi formaati – e-kirjad on tekstina ühes pdf failis; on teadmata, kes ja kust on need e-kirjad kopeerinud või mis asjaoludel nad on selliselt ühes failis. Hageja toob välja, et õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist tuleneb lepingu üldtingimuste punktist 15.2 (Lisa 4). Viidatud punkt sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel teeb Laenuandja Laenusaajale esimese meeldetuletuse tasuta. Järgnevate meeldetuletustele kohaldab tasu vastavalt seadusele ja Hinnakirjale“. Hageja ei ole faktiväitena välja toonud, et ta oleks üldtingimuste kohaselt saatnud esimese meeldetuletuse tasuta. Samuti ei nähtu hageja esitatud hinnakirjast (dtl 38) meeldetuletuskirjade tasu. Hageja ei ole ka tõendanud, et kirjade saatmisega kahju just sellises ulatuses tekkis. Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 2 näol ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega nõudmaks konkreetset summat meeldetuletuskirja eest, peab see summa olema kas lepingus kokku lepitud või hageja poolt selle summa ulatuses tõendatud kahju tekkimine. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei ole kohtu ette toonud meeldetuletuskirjade saatmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning kohus jätab nõude rahuldamata.
13.Menetluskulud Hageja on esitanud menetluskulude arvestuse 28.03.2024. Kostja on esitanud seisukoha hageja menetluskuludele 08.04.2024. Kostja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab
menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012 lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Hageja palub hagis mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses tsiviilasja nr 2-23-11309 kohtumenetlusega. Hageja on esitanud menetluskulude arvestuse 28.03.2024. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 840 eurot ja lepingulise esindaja õigusabi tasu 1605,50 eurot (ilma käibemaksuta). Tsiviilasja hinnaks oli hagi esitamisel TsMS § 133 kohaselt 10 034,45 eurot, millelt tuleb riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõiv summas 840 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv summas 840 eurot põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja lepinguline esindaja on hagejale osutanud õigusabi 9,5 tundi tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta) järgmiselt: -nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, kogumine, nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine; hagiavalduse koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule 3 tundi; -07.11.2023 vastuse koostamine ja kohtule esitamine 3 tundi; -19.01.2024 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine 2 tundi; -08.03.2024 vastuse koostamine ja kohtule esitamine 1 tund; -28.03.2024 menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule esitamine 0,5 tundi. Kostja on 08.04.2024 esitanud vastuväite hageja menetluskuludele. Kostja ei ole nõus hageja menetluskulude suurusega. Kostja arvates tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta ületab kaugelt juristi mõistliku tasumäära, arvestades, et hagejat ei esinda antud asjas advokaat. Samuti on antud asjaga tegelemiseks tehtud ajakulu oluliselt ülehinnatud ja dokumentide ettevalmistamisele tehtud ajakulu antud asjas on suurendatud vähemalt kaks korda. Hagejat esindab antud asjas krediidikohustustest tulenevate võlgade sissenõudmisega tegelevatele asjadele spetsialiseerunud kutseline jurist. Kostja arvates on põhjendamatu lisada antud asja kuludele kohtutaotlusele vastuse ettevalmistamine (dokument 7.11.2023), kuna hageja esindaja pidi teadma neist nõuetest hagi koostamisel. Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirjaga, leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 169 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 170 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 16.04.2021 määrus nr 2-20-4817, p 20).
Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Kohus leiab, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120-122 eurot koos käibemaksuga sõltuvalt käibemaksu suurusest. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, hagiavalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks hagiavalduse täiendamist ja kohtule vastamist kahel korral. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 8 tundi, mis vastab ka menetlusse esitatud dokumentide ja nende lisade sisule ja mahu hulgale. Kohus leiab, et pärast hagiavalduse esitamist kohtule esitatud menetlusdokumentide põhjendatud ajakulu on kokku 5 tundi, sh on hageja 07.11.2023 vastuse koostamise ja kohtule esitamise põhjendatud kulu 1,5 tundi. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja õigusabikulu kokku 800 eurot (8 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 1640 eurot, millest 840 eurot on riigilõiv ja 800 eurot on lepingulise esindaja kulu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb hageja menetluskulud proportsionaalselt jätta kostja kanda selles ulatuses, milles kohus hagi rahuldas. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. 09.08.2023 esitatud hagi hind oli 10 034,45 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 3991,53 eurot, põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 28.08.2020 - 09.08.2023 eest summas 1008,9 eurot ja viivisenõude põhivõlalt (3991,53 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.08.2023 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, ent viivisenõude kokku mitte rohkem kui põhivõla ulatuses. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 5492,47 euro ulatuses (3991,53 + 1008,90 + edasiulatuv viivis 1 aasta eest 492,04), mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (10 034,45 eurot) 54,74%. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist, mõistab kohus TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks välja 54,74% hageja põhjendatud menetluskuludest (1640 eurot), millele vastab summa 897,74 eurot.
Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Maris Juha kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.