TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi X vastu nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. jaanuari 2024. a otsus (lihtmenetlus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
4973,86 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (välismaa registrikood 14304235), lepingulised esindajad SR ja AZ Kostja X (isikukood ZZZZZZZZZZZ), lepinguline esindaja Vjatšeslav Santašev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 25. jaanuari 2024. a otsuse peale menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalil ei ole praeguses menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Selgitused
2-23-140058 Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (avaldaja, hageja) esitas 02.10.2023 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (võlgnik, kostja) vastu võla saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas maksekäsule vastuväite. Pärnu Maakohus edastas asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 09.11.2023 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 3234,14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 774,42 eurot, sissenõudmiskulud 160 eurot ning edasiulatuva viivise määraga 24,90% aastas alates 10.11.2023 kuni vastavatest lepingutest tulenevate nõuete kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista need välja koos seadusjärgses määras viivisega.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.07.2022 järelmaksulepingud nr 711759013, 711759072, 711754569, 711754669, mille alusel sai kostja soetada kaupa. Kostja jättis laenulepingutest tulenevad kohustused tähtaegselt tasumata, mistõttu hageja ütles 23.11.2022 lepingud kostjale üles. Kostjal oli lepingust nr 711759013 tulenev võlg alates
1.osamaksest, s.o 10.08.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 10.11.2022. Seega on kostja võlgu vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjal oli lepingust nr 711759072 tulenev võlg alates 1. osamaksest, s.o 10.08.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud
4.osamakseni, s.o 10.11.2022. Seega on kostja võlgu vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjal oli lepingust nr 711754569 tulenev võlg alates 1. osamaksest, s.o 10.08.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 10.11.2022. Seega on kostja võlgu vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjal oli lepingust nr 711754669 tulenev võlg alates 1. osamaksest, s.o 10.08.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 10.11.2022. Seega on kostja võlgu vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega.
2.2.Hageja on kostja krediidivõimelisust põhjalikult hinnanud ning ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.Hageja tuvastas, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui kostja sissetulek. Hageja kontrollis kostja varalist seisundit ning regulaarset sissetulekut, teostades päringud pensioniregistrisse. Lepingu nr 711759013 puhul esitas kostja taotluses igakuiseks sissetulekuks 1600 eurot. Pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on netopalk 1037 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 1037 eurot, olemasolevatest kohustustest 0 eurot ja arvestades, et sõlmitava lepinguga lisandub igakuiselt 9,06 eurot, saab suhtarvuks 0,90%. Samasugused andmed kogus hageja ka teiste lepingutega seoses. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Seadus ei nõua, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata, kui
2-23-140058 muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh on andmebaasidest kontrollitud tarbija sissetulekut. Samuti tuleb lähtuda krediidisummast. Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi punkti 7.1 kohaselt Vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks kliendilt kogutava ja kliendile esitatava teabe sisu ja ulatus võib sõltuda laenu suurusest, laenutoote omapärast ja laenusaajast. Kostja sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, millel on välja kujunenud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa ning osamaksete väiksusest ei rakendatud kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva järelmaksulepingu summat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.
2.3.Kostja lepingust nr 711759013 tulenev põhivõlg on 239,28 eurot, lepingust nr 711759072 tulenev põhivõlg on 212,28 eurot, lepingust nr 711754569 tulenev põhivõlg on 1641,29 eurot ning lepingust nr 711754669 tulenev põhivõlg on 1141,29 eurot. Kostja ei ole ühtegi laenu osamakset tasunud, seega on põhivõlg kokku 3234,14 eurot (239,28 +212,28+1641,29+1141,29). Sissenõutavaks muutunud viivis on lepingu nr 711759013 alusel viivist 57,30 eurot, lepingu nr 711759072 alusel 50,83 eurot, lepingu nr 711754569 alusel 393,01 eurot ning lepingu nr 711754669 alusel 273,28 eurot. Hageja palus mõista vastavatelt summadelt välja ka edasiulatuva viivise määraga 24,90% aastas. Hageja nõudis ka 160 euro ulatuses sissenõudmiskulude hüvitamist.
2.4.Kostja allkirjastas arvutivõrgu kaudu sõlmitud lepingud digitaalselt, kasutades ID-kaarti ja PIN-koode. Kostja on teovõimeline isik, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma vastutust nende tagajärgede eest. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus selle rahuldamata jätta.
3.1.Kostja ei ole kunagi hagejaga sõlmitud lepinguid allkirjastanud. Hageja ei kontrollinud laenu väljastamisel laenutaotleja isikusamasust, vaid piirdus üksnes nende andmetega, mille laenutaotleja hagejale e-posti teel edastas. Hageja ei selgitanud, kuidas tarbijakrediidileping sõlmiti ja kes hageja töötajatest pidas laenutaotlejaga laenu väljastamiseks läbirääkimisi ning milline oli selle töötaja pädevus. Hageja ei kontrollinud laenutaotleja andmete õigsust ja eiras lepingu sõlmimisel tüüptingimusi (VÕS § 37 lg 1 ning VÕS § 14 lg 1 ja lg 2).
3.2.Hageja ei ole tõendanud, kuidas kostjat lepingu sõlmimisel laenu intressimäärast ja muudest laenuga seotud kuludest teavitati. Kui hageja oleks tegelikult kostja krediidivõimelisust krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS § 49 lg 1 p 1-7, lg 2 p 1-3, lg 7 p 3) alusel kontrollinud, siis poleks ta kunagi laenu andnud. Lepingute sõlmimise ajal oli kostjal mitu makseviivitust, kuid hageja ei teinud sellest järeldusi ja siiski väljastas laenu kostja nimel all esinenud isikule. Hageja rikkus sellega jämedalt KAVS § 49-50 sätteid.
3.3.Hagiavalduses ei ole täpsustatud, millal ja millistele kostja kontaktandmetele saatis hageja lepingust tulenevaid meeldetuletusi ning kuidas kostja neile reageeris. Kogu laenusaaja poolt avaldatud teave oli loodud spetsiaalselt üksnes ühekordseks kasutamiseks. Lepingus märgitud meiliaadress ja telefoninumber ei tööta, samamoodi ei eksisteerinud laenusaaja nimetatud elukoha aadressi. Valekontaktide andmise eesmärk oli pääseda vastutusest saadud laenu tagasimaksmisel ning jätta kõik kohustused ja õiguslik vastutus kostja kanda. Tallinn, Jõe tn 512 on küll olemas, kuid kostja ei ole kunagi sellel aadressil elanud. Hageja eiras oma ebakompetentsuse tõttu või muudel põhjustel laenude väljastamise korda reguleeriva seadusandluse nõudeid. Hageja ei esitanud kohtule tõendina ka Euroopa tarbijakrediidi
2-23-140058 standardinfo teabelehte, mis oleks tulnud laenutaotlejale saata. Hageja ei kontrollinud laenutaotlejalt laekunud andmeid laenu taotlemise kohta, vaid lähtus taotleja esitatud valeandmetest.
3.4.Kostja hoidis oma ID-kaarti alati oma rahakotis, kus ta hoidis ka oma ID-kaardi PIN-koode paberkandjal. 2022. aasta juuli alguses pakkus kostja klassivend Y kostjale töö leidmisel abi. Sel ajal kostja ei töötanud, sest ta ootas ajateenistusse minekut. Y ütles kostjale, et see töö on vastutusrikas ning tööandja küsib kostjalt enne tööle võtmist tema ID-kaarti ja PIN-koode. Kostja mõistis, et vastutusrikkale tööle asumine nõuab kontrollimist, kuigi ei mõistnud, milleks PIN-koode vaja on. Kostja ütles Yle, et ta ei anna talle üle originaaldokumenti (ID-kaart), kuna see on isiklik dokument nagu pass. Y nõustus ja ütles, et enne kostja töölevõtmist kontrollib tööandja tema ID-kaarti politsei kaudu ja kui kõik on korras, siis võetakse ta tööle. Y sõnul oli tegemist kulleritööga ja sinna on vaja usaldusväärseid inimesi. Kostja, kuuldes, et kontroll toimub politsei kaudu, rahunes maha ja andis Yle midagi kahtlustamata võimaluse teha telefoniga ID-kaardi mõlemast küljest foto. Y ütles, et ka PIN-koodid on vajalikud, kuna ilma PIN-koodideta ei saa politsei kaarti kontrollida. Seepärast andiski kostja Yle PIN-koodid. Päev hiljem (2022. a juuli alguses, võib-olla 5. või 6. juulil 2022) võttis tööandja ise Telegrami suhtlusrakenduse kaudu kostjaga ühendust. Tööandja ütles, et esitas kostja andmed politseile kontrollimiseks ja pärast kontrollimist lubas Y temaga uuesti ühendust võtta. Kolm päeva hiljem kohtus Y kostjaga, tagastas viimasele PIN-koodid ja ütles, et tööandja on kõike politsei kaudu kontrollinud, dokument oli õige ja ehtne, kuid tööandja keeldus kostjat tööle võtmast. Kostja püüdis tööandjaga ühendust saada Telegrami suhtlusrakenduse kaudu, kuid tööandja andmed olid suhtlusrakendusest juba kustutatud.
3.5.Kostja sai orienteeruvalt 2022. aasta juuli teises pooles COOP Pangalt teate, et talle on väljastatud VIZA kaart ning tema nimele avatud konto COOP Pangas. Kostja oli väga üllatunud, kuna ta ise polnud pangas kontot avanud. Kostjal on konto ainult Swedpank AS-is. COOP Panga kontoris selgitati talle, et konto avamisel kasutati tema ID-kaardi andmeid ja PINkoode. Sellest järeldub, et kostjale tundmatu isik, sai enda valdusesse kostja PIN-koodid ja isikutunnistuse andmed ning lõi kasutaja identifitseerimist võimaldavate pangatunnuste kaudu pangakonto. Tundmatu isik tuvastas end laenu väljastavate ettevõtete veebikeskkonnas, esitas kostja nimel laenu- ja järelmaksutaotluse, kasutades internetipangale juurdepääsuks kostja isikuandmeid ja paroole. Selliselt võeti kostja nimele laene ja osteti järelmaksuga kaupa. Tundmatu isik pani toime KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kriminaalasi nr
XXXXXXXXXXXX).
3.6.Kostja nõudmisel esitas pank talle konto väljavõtte, millest nähtub, et 12. juulil 2022 laekus kostja kontole 5013,96 eurot, mille keegi kandis kohe üle mingitele isikutele, keda kostja pole kunagi näinud ega tunne. Raha laekus BB Finance OÜ-lt (3000 eurot) ja AS-lt Esto (3013,96 eurot). Kostja mõistis, et Y ja tundmatu “tööandja” abiga saadi temalt pettuse teel ID-kaardi andmed ja PIN-koodid. Kostja oli väga hirmunud ja püüdis Yga ühendust saada, kuid tema telefon ei vastanud. Kostja ei tea, kes raha edasi üle kandis, samuti ei tea ta, kes tema isikuandmeid kasutades konto avas. Tegutses vähemalt kaheliikmeline grupp. Üks neist on kuriteo toimepanemisele kaasaitaja Y. Uurimine selgitas välja ka teise kurjategija. Kostja taotles tsiviilasjas nr 2-23-140058 menetluse lõpetamist.
3.7.Kostja 04.01.2024 menetlusdokumendi kohaselt puudus tal tahe ID-kaardi andmeid ja PINkoode vabatahtlikult tundmatule isikule üle anda. Kostja isikutunnistus ja PIN-koodid väljusid tema valdusest ilma tema süüta ja tema tahte vastaselt. Kostja langes petturite ohvriks, kes PINkoodidega isikutunnistuse kontrollimise toiminguid imiteerides, väidetavalt politsei vahendusel
2-23-140058 pääsesid ligi isikutunnistuse andmetele ja PIN-koodidele ning kasutasid neid krediidiasutustelt laenude saamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 25.01.2024. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 12.07.2022 sõlmitud järelmaksulepingutest nr 711759013, 711759072, 711754569, 711754669 tuleneva põhivõla kokku 3234,14 eurot ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni põhivõla kohase tasumiseni. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus 78% ulatuses kostja kanda ning 22% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras hagejale kostja poolt hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 978,90 eurot ning hagej poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 220 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded ning tasaarvestuse tulemusena kohustub kostja hüvitama hagejale menetluskulud 758,90 eurot. Maakohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda seadusjärgses määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Maakohus ei andnud pooltele luba otsuse edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10).
4.1.Maakohus leidis, et kostja vastuväide, et tema pole 12.07.2022 lepinguid nr 711759013, 711759072, 711754569, 711754669 allkirjastanud, on lepingutel oleva kostja allkirjaga ümberlükatud. Seega on kostja vastuväited, et hageja pole kostja isikut tuvastanud ega muid tuvastamist võimaldavaid andmeid kogunud, alusetud. ID-kaardi allkirja sertifikaadi andmisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet, mistõttu hagejal ei olnud vajadust kontrollida täiendavalt kostja allkirjastatud lepingus esitatud kostja elukoha aadressi, e-posti ja telefoninumbri õigsust.
4.2.Maakohus selgitas kostjale 07.12.2023 määruses, et kostja väited, et kostja ei ole kunagi hagis nimetatud lepingutele alla kirjutanud ega omanud kunagi mistahes kokkupuudet TF Bank AB-ga, on paljasõnalised. Kostja lepingulise esindaja väited ei ole tõend. Kostja esitas kohtule tsiviilhagi kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX, mis ei tõenda maakohtu hinnangul kostja vastuväidet, et tema pole lepinguid allkirjastanud või et ID-kaart (või selle andmed) ja PINkoodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Esiteks on tsiviilhagis kirjeldatud asjaolud muude tõendite puudumisel üksnes kostja ettekujutus toimunust. Samuti ei nähtu tsiviilhagist kohtule info asjaolude kohta, et allkirjastamist võimaldavad vahendid läksid kostja valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt.
4.3.Isegi, kui eeldada kostja väidete tõendatust, ei võimalda kostja vastuväited hagi rahuldamata jätta. Kostja andis Yle midagi kahtlustamata ja oma usaldades võimaluse teha telefoniga kostja ID-kaardi mõlemast küljest foto ning PIN-koodid. Kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes anda viimase asemel tahteavaldusi, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Kui isik ei näita oma ID-kaardi paroolide hoidmisel üles kohast hoolsust, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte.
2-23-140058
4.4.Kuna pooltevaheline leping on sõlmitud kirjalikus vormis, mitte sidevahendi abil, ei hinnanud maakohus kostja vastuväiteid selle kohta, et hageja rikkus laenude väljastamise korda reguleeriva seadusandluse nõudeid. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ei ole tõendanud, kuidas kostjat lepingu sõlmimisel laenu intressimäärast ja muudest laenu saamisega kaasnevatest kuludest teavitati. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht sisaldub kostja poolt allkirjastatud lepingu(te) dokumentide hulgas. Kostja allkirjastatud lepingute tingimustes on selgelt esiletoodud laenu intressimäär ja muud lepinguga seotud kulud.
4.5.Pooltevaheline leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Hageja on andnud kostjale laenu kaupade ostmiseks ning kostja oli kohustatud tagastama hagejale laenu ja sellelt arvestatud intressi lepingus kokkulepitud tingimustel. Põhivõla, viivise ja võla sissenõudmiskulude nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv kokkulepe põhivõla ja viivise maksmiseks (hagis nõutud määras ja ulatuses), kostja poolne lepingu rikkumine, kostja vastutus rikkumise eest, hagis nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus.
4.6.Kostja vastuväite kohaselt rikkus hageja lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C 679/18, p-d 20-23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline laenu krediidilepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
4.7.Maakohus leidis, et hageja ei ole praeguses asjas tõendanud, et ta kogus kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisavalt tõendeid. Hageja esitas oma arvutiprogrammi ning väitis, et väljavõttel olevatest pensioniregistri andmetest saab tuletada, et isiku sotsiaalmaksuga maksutatavaks tuluks on netopalk 1037 eurot. Maakohtu hinnangul ei võimalda eelnimetatud väljavõte hageja arvutiprogrammist sellise järelduse tegemist. Tegemist on hageja enda kontrolli all olevas arvutiprogrammis koostatud väljavõttega ning eelnimetatud väljavõttelt ei nähtu netosissetulek 1037 eurot, vaid „gross salary“ ligikaudu 1171,167 eurot, kuid pole ka selge, kuidas on eelnimetatud summad „tuletatud“.
4.8.Maakohtule ei nähtu, et hageja oleks üldse krediidianalüüsi teinud. Kuna hageja andis kostjale 12.07.2022 kuupäeval laenu (kaupade ostmiseks) kogusummas 3234,14 eurot, siis ei nõustu kohus hageja hinnanguga, et laenatav summa oli väike. Kostja laenutaotlusest ei nähtu, et kostjalt oleks küsitud andmeid tema varaliste kohustuste, ülalpeetavate arvu, vara olemasolu (sh kinnisvara), majapidamiskulude jmt kohta. Kostja laenutaotlused sisaldavad endas üksnes
2-23-140058 laenusumma suurust, tagastamisperioodi, kostja kontaktandmeid ja netosissetuleku suurust. Hagiavalduse kohaselt on arvesse võetud üksnes vaidlusaluste lepingute järgi tekkinud kohustused. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et kostjal polnud krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid. Nii kohtule esitatud maksehäireraport kui väidetavad pensioniregistri andmed on hageja enda arvutiprogrammi väljavõtted. Taust.ee väljatrüki kuupäev on 06.12.2023, samas kui lepingud olid sõlmitud 12.07.2022, mistõttu ei ole tegemist asjakohase tõendiga.
4.9.Maakohus selgitas, et kohtupraktika kohaselt tuleb krediidiandjal vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt minimaalselt tema pangakonto väljavõtet piisavalt pika ajavahemiku kohta, et tema krediidivõimet adekvaatselt hinnata ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku krediidivõimekuse kohta Seega, kui krediidiandja ei ole tarbijalt kontoväljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Praegusel juhul ei ole hageja kohtule sellekohaseid tõendeid esitanud. Seetõttu ei nõustunud maakohus hageja seisukohaga, et laenuandja on juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Krediidiandja ei ole teinud pingutusi, et taotleja krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata. Tõendatud ei ole, et krediidiandja nõudis tarbijalt mistahes teavet peale netosissetuleku suuruse. Sellises olukorras ei oleks tohtinud tarbijakrediidilepingut kostjaga sõlmida (VÕS § 4034 lg 6).
4.10.Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asja materjalides puuduvad tõendid, millest nähtuks, kas ja millist teavet on krediidiandja kostjalt küsinud.
4.11.Kostja ei ole lepingute ülesütlemist vaidlustanud, mistõttu lähtus maakohus eeldusest, et algsete laenugraafikute järgi on kõigi põhiosamaksete tasumise tähtaeg saabunud. Kostjaga sõlmitud lepingute alusel võimaldati kostjale asjade ostmiseks laenu kokku 3234,14 eurot (239,28+212,28+1641,29+1141,29). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks 12.07.2022 järelmaksulepingute nr 711759013, 711759072, 711754569, 711754669 alusel välja laenu põhiosa võla 3234,14 eurot.
4.12.Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt laenuintressiga võrdses määras alates 24.11.2022 kuni hagi esitamiseni (09.11.2023). Maakohus selgitas, et VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud
2-23-140058 teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seetõttu tuli hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue rahuldamata jätta. Hagejal on õigus nõuda põhivõlalt 3234,14 eurot viivist VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja nõudis ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mille maakohus mõistis põhivõlalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
4.13.Hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid, milleks on maakohtu hinnangul ka sissenõudmiskulud. Maakohus leidis, et sissenõudekulud on põhjendamatud ka seetõttu, et uue tagasimaksegraafiku teatamata jätmise tõttu ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse.
4.14.Menetluskulud jättis maakohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes 78% ulatuses kostja ning 22% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ning tasaarvestuse tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 758,90 eurot. Maakohus määras, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning lõpetada asja menetluse. Menetluskulud jätta hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu. Praeguses asjas esitatud nõuete aluseks olevad lepingud on tõepoolest sõlmitud kostja allkirjadega, kuid tõendamata on see, et need allkirjad andis kostja. Maakohus isegi ei analüüsinud, kas allkirjad võisid anda petturid, kes said pettuse teel ligipääsu kostja ID-kaardi andmetele ning PINkoodidele.
5.2.Hageja rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Kostja nimel sõlmiti kolm laenulepingut. Kostja avalduse alusel alustati kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX. Laenuga saadud raha kasutati elektroonikaseadmete ostmiseks. Hageja ei kontrollinud laenulepingu allkirjastanud isiku andmeid, ei näinud laenutaotlejat ega nõudnud dokumendi koopiat. Laenutaotluses märgitud elukoha aadressi, e-posti ja telefoninumbrit ei eksisteeri. Hagejal tuli tõendada, kuidas ta kontrollis laenulepingu sõlmimisel laenutaotleja andmeid ja tuvastas laenutaotleja isiku.
5.3.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenu võtmiseks vajalikud elektroonilised vahendid läksid kostja valdusest välja tema enda süül. Kostja tõendas ja selgitas, kuidas tema ID-kaart ja PIN koodid võisid petturi kätte sattuda. Neid asjaolusid kinnitavad ka kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX materjalid. Pettur on kindlaks tehtud ja kinni peetud ning tunnistab oma süüd.
5.4.Kostja jaoks on arusaamatu, et maakohus leidis küll, et hageja ei ole kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnanud, kuid siiski rahuldas maakohus hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks võla välja.
2-23-140058
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ning sama sätte lg 21 ja alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas on hagihind arvestatuna põhinõudelt vähem kui 3500 eurot ja koos kõrvalnõuetega vähem kui 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
7.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium jätab apellatsioonkaebuse sisulises osas menetlusse võtmata lihtmenetluse sätete (TsMS § 637 lg 21 koosmõjus § 405 lg-ga 1) alusel, kuid menetluskulude kindlaksmääramise osas tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda perspektiivituse tõttu TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi.
8.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ega rikkunud menetlusõiguse norme viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
9.Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping. Maakohus selgitas eelmenetluses kostjale põhjalikult kohtupraktikast tulenevaid seisukohti (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 20 jj) puhuks, kui isik hoiab oma digitaalse allkirjastamise vahendeid puuduliku hoolega. Maakohtu otsust võib mõista selliselt, et praegusel juhul tuvastas kohus, et kostja tekitas näivusvolituse olukorra TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses (viidatud Riigikohtu otsuse p 20). Seega ei oma tähendust kostja seisukohad selle kohta, et kriminaalasjas on sisuliselt kindlaks tehtud ka teine pettur, kes korraldas kostja nimel lepingu sõlmimise. Süüteo toimepanemine kostja nimel lepingu sõlmimisel ei välista näivusvolituse regulatsiooni kohaldamist. Maakohus on ka õigesti järeldanud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4034 lg 1 mõttes ning seetõttu kohalduvad VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärjed. Maakohus on õigesti kindlaks teinud tasumisele kuuluva põhivõla suuruse.
10.Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta
2-23-140058 rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kostja ei ole ühtegi argumenti menetluskulude kindlaksmääramise kohta esitanud. Menetluskulude kindlaksmääramise ja temalt väljamõistmise vaidlustab kostja üksnes sellega, et ta vaidlustab maakohtu otsuse vaidlust lahendava osa. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel eksinud ning apellatsioonkaebusest ei tulene maakohtule vastavas osas etteheiteid.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
13.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlemisest, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
14.Kostja tasus apellatsioonkaebuselt 382,30 eurot riigilõivu. Kuna apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse, on kostjal õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 150 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb riigilõivu tagastamiseks esitada ringkonnakohtule taotlus.
15.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib kostja esitada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.