Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal
Kohtuasi
AS A&P Mets hagi Anne Veski, Eve Veski ja Viljar Veski vastu 27 290 euro, leppetrahvi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS A&P Mets kassatsioonkaebus Anne Veski, Eve Veski ja Viljar Veski vastukassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS A&P Mets, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Margo Lemetti ja Kevin Kõo Kostjad Anne Veski, Eve Veski ja Viljar Veski, lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Prükk
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada osaliselt AS A&P Mets kassatsioonkaebus. Rahuldada osaliselt Anne Veski, Eve Veski ja Viljar Veski vastukassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-7681. Saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS A&P Mets (hageja) esitas 13. mail 2021 Tartu Maakohtule hagi Anne Veski, Eve Veski ja Viljar Veski (ühiselt kostjad) vastu, paludes mõista kostjatelt enda kasuks välja 31 290 eurot koos viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõuete täieliku täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 12. mail 2017 kostjatega kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu (raieleping) raie tegemiseks ja raiutavate puude omandamiseks kostjate kaasomandisse kuuluval Kirmi kinnistul (kinnistu) orienteeruva raiemahuga 2111 tm. Raielepingus kokkulepitud müügihind oli 52 000 eurot kasvava metsa väärtuse järgi, mille hageja tasus enne raie
2-21-7681 alustamist täies ulatuses ettemaksena kostjatele. Raie tegemise algne tähtaeg oli lepingu järgi 12. mai 2019, kuid seda pikendati korduvalt, viimase kokkuleppe kohaselt 12. maini 2021. Ilmastikuolude tõttu sai hageja raiuda ja puitu välja vedada üksnes 30.–31. mail 2017 ja 6. veebruaril 2020. Langetustraktori mõõtmistulemuste kohaselt raiuti puitu kokku 1003 tm. 2020. aastal lõppes 2009. aastal kinnitatud kinnistu metsamajandamiskava (2009 majandamiskava) kehtivus. Hageja koostas uue metsamajandamiskava (2020 majandamiskava), kuid kostjad ei esitanud uusi metsateatisi. 2021. a märtsi alguses pidasid pooled läbirääkimisi raielepingu kokkuleppel lõpetamise üle. Kostjad nõustusid lepingu lõpetamisega, kuid üksmeelele ei jõutud küsimuses, kui suure osa ettemaksena tasutud rahast peaksid kostjad hagejale tagastama. Lähtudes tegelikult raiutud puidu kogusest (langetustraktori näitude kohaselt 1003 tm), jäi lepingus märgitud raie arvestuslikku kogumahtu (2111 tm) arvestades hagejal raiumata vähemalt 1108 tm puitu, mille väärtus lepingujärgset tihumeetri hinda (ca 24,63 eurot/tm, mis on saadud lepingujärgse müügihinna 52 000 eurot ja kavandatud orienteeruva raiemahu 2111 tm jagatisena) arvestades on 27 290 eurot. Hageja nõudis kostjatelt selle summa tagastamist ja lisaks leppetrahvi 4000 euro tasumist raielepingu p 10.1 alusel, sest metsateatise esitamata jätmisega takistasid kostjad hagejal kokkulepitud raieõiguse teostamist. Hageja oli seisukohal, et pooled leppisid kokku tasus raiutavate puude võõrandamise eest ja mitte ainuüksi raieõiguse eest, s.o lepingujärgne müügihind sisaldas raiutavate ja omandatavate puude väärtusele vastavat tasu. Tasu raieõiguse kui maakasutusõiguse eest saaks maksimaalselt vastata piirkonna keskmisele kinnisasja rendihinnale.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hagejal oli raielepingu alusel õigus esitada metsateatisi, kuid ta jättis need esitamata. Kostjad ei olnud nõus pärast 2020 majandamiskava muutmist muutma raielepingut, sest hageja soovis suurendada raiete mahtu. Hagejal puudub õigus nõuda makstud tasu tagastamist. Esiteks jäid raied tegemata hageja tõttu. Raiuda võis aasta ringi. Usutav ei ole hageja väide, et ligikaudu nelja aasta jooksul ei olnud raieks rohkem kui kolm sobilikku päeva. Teiseks ei sõltunud raielepingu hind raiemahust, vaid tasu maksti raieõiguse kui maakasutusõiguse eest. Pooled sõlmisid fikseeritud hinnaga lepingu, kus müügihind oli ette kindlaks määratud ja enne raiete alustamist täies ulatuses tasutud. Seda tüüpi lepingu puhul ei tehta hiljem ümberarvutusi tegelikest raiekogustest lähtuvalt. Ettemakse tasumine ja hilisem arveldamine tegelikult raiutud metsamaterjali koguse järgi on omane sortimendilepingule, mida praegusel juhul ei sõlmitud. Fikseeritud hinnaga kasvava metsa raieõiguse lepingu puhul ei ole alust kohaldada sortimendilepingu puhul kehtivaid põhimõtteid ega teha kokkulepitud hinnas muudatusi selle alusel, kui suures koguses metsamaterjali tegelikkuses raiuti. Selline leping on oma olemuselt rendileping ja kogu kokkulepitud tasu tuleb käsitada rendina, s.o VÕS § 339 mõttes tasuna nii rendilepingu eseme kasutamise kui ka rendilepingu esemest korrapärase majandamise teel saadava vilja omandamise eest. Seetõttu ei saa raie osalise tegemata jätmise tõttu nõuda tagasi ka makstud tasu ega ole hagejal alust nõuda ka leppetrahvi. Eristada tuleb kasvava ja raiutud metsa mahtu. 2009 majanduskava kohaselt võrdub ühe tihumeetri kasvava metsa maht ligikaudu 0,7 tihumeetri raiutava metsa mahuga. Hageja esitatud andmetel raius
2(11)
2-21-7681 ta eraldistel, millelt lepingu järgi võinuks kokku raiuda 922 tm kasvavat metsa, tegelikkuses 1433 tm kasvavat metsa. Seejuures ei toimunud kogu raie langetustraktoriga. Kostjad taotlesid alternatiivselt enda 12 000 euro suuruse leppetrahvinõude tasaarvestamist hageja nõuetega. Kostjate leppetrahvinõue põhines kolmel hagejale etteheidetaval rikkumisel. Esiteks ei pidanud hageja kinni raielepingus kokku lepitud raie tegemise tähtajast. Teiseks jättis hageja pärast raietööde lõppu kinnistu osaliselt raiejäätmetest puhastamata. Kolmandaks jättis hageja ühel kinnistu osal alles vähem säilikpuid, kui näeb ette Otepää Looduspargi kaitse-eeskiri.
3.Tartu Maakohus jättis 28. juuli 2022. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul pikenes 12. mail 2017 sõlmitud raieleping 7. mai 2019 kokkuleppega aasta võrra, kuid ei pikenenud hilisema väidetava kokkuleppega, kuna 2020 majandamiskava kinnitamise tulemusel puudus poolte kokkulepe raielepingu olulistes tingimustes. Kuna 2009 majandamiskava alusel väljastatud metsateatised olid raielepingu lahutamatuteks osadeks, ei olnud pärast selle majandamiskava kehtetuks muutumist võimalik raielepingut pikendada ilma seda muutmata. Maakohus asus seisukohale, et raieõiguse võõrandamise leping on rendileping, millele VÕS § 341 järgi kohaldatakse ka üürilepingu sätteid. Samas ei olnud hagejal kohtu hinnangul alust arvata VÕS § 296 lg 3 kohaselt tema tasutud summast maha ostjate kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtust, sest raie jäi tegemata hageja tõttu. Raieleping ei sisaldanud kokkulepet metsamaterjali müügi kohta, vaid üksnes rendilepingule iseloomulikke elemente. Müügileping eeldanuks ka müüdava metsamaterjali koguse kindlaksmääramist, mida praegusel juhul raieleping ei sisaldanud. Rahuldamata jäid ka hageja leppetrahvinõue ja kostjate tasaarvestuslik leppetrahvinõue.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt sisustas maakohus pooltevahelist lepingut ebaõigesti. Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu eesmärk on raiuda ja omandada kokkulepitud raiealal puud, millega kaasneb maakasutus, mitte vastupidi. Raielepingus on kokku lepitud metsa väärtusele vastav müügihind, s.o hind sisaldab ka raiutavate ja omandatavate puude väärtusele vastavat tasu. Pooled leppisid kokku ka raiutavate puude võõrandamises hagejale; omanikele on enne raietööde alustamist tasutud raiutavate ja äraviidavate puude väärtus. Hageja ei tasunud müügihinda 52 000 eurot üksnes raieõiguse kui maakasutusõiguse tasuna. Maakohus leidis valesti, et pooltevaheline leping lõppes 12. mail 2020. Kuna asjaoludest tulenevalt lepiti raielepingu lõpetamises kokku 3. märtsil 2021 ja seda saab käsitada sarnaselt lepingu ülesütlemisega, tulnuks tasu tagastamise küsimus lahendada VÕS § 195 lg-t 5 analoogia korras rakendades. Kuigi raielepingus on kokku lepitud müügihind kasvava metsa väärtuse alusel, ei ole maakohus müügihinda sellest aspektist üldse käsitlenud. Hinnatud ei ole ka kasvama jäänud metsa väärtust. Raiumata puit on jätkuvalt kostjate omandis ja kinnistu väärtus selles osas ei ole vähenenud. Samas on hageja raiumata jäänud puidu eest tasunud. Ka juhul, kui käsitada kogu müügihinda renditasuna, tulnuks hagejale tagastada tasu aja eest, mil hageja ei saanud metsateatiste puudumise tõttu kokkulepitud otstarbele vastavalt rendiobjekti
3(11)
2-21-7681 kasutada (s.o alates 22. veebruarist 2020). Seejuures oli uute metsateatiste esitamine kostjate lepingujärgne kohustus.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt hageja kasuks välja 9400 eurot koos viivisega. Ringkonnakohus leidis, et raieleping on lõppenud poolte kokkuleppel 3. märtsil 2021 vaatamata sellele, et kokkuleppele ei jõutud tagastatavas summas. Ringkonnakohus märkis, et raieleping vastab metsaseaduse (MS) § 37 lg-tes 6 ja 7 sätestatut arvestades kinnisasja rendilepingu tunnustele VÕS § 339 mõttes. Raielepinguga kaasneb õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. Raielepingut tuleb tõlgendada VÕS §-s 29 sätestatud reeglitest lähtudes. Kuigi raielepingus ei ole iseenesest kokku lepitud, et müügihind 52 000 eurot sõltuks tegelikult raiutud puude kogusest, sortimendist vms ja leping on sõlmitud fikseeritud hinnaga, ei saa MS § 37 lg 7 esimeses ja teises lauses sätestatut arvestades siiski mõistlikult eeldada, et kogu tasu on kokku lepitud ja makstud ainuüksi raieõiguse eest ning tasu suurus ei ole üldse seotud raiutud metsa väärtusega. Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingud sõlmitakse eesmärgiga raiuda ja omandada kokkulepitud raiealadel puud ning sellega kaasneb maakasutus, mitte vastupidi. Pärast metsaraiet sama maa-ala kohta uut raieõiguse võõrandamise lepingut samadel tingimustel sõlmida ei saa, sest kinnisasja olemus on muutunud. Samuti on raielepingust nähtuvalt lepingu hind (tasu) määratud kasvava metsa väärtuse järgi. Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul võisid lepingupooltega sarnased mõistlikud isikud samadel asjaoludel pidada raieõiguse kui maakasutusõiguse eest makstava tasu suuruseks 20% kogu kokku lepitud tasust, s.o 10 400 eurot. Vastavas osas olid pooled ringkonnakohtu arvates kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises. Tagastatava tasu suuruse määramisel ei lähtunud kohus raielepingus kokku lepitud hinnast ja hageja esitatud langetustraktori logidest, vaid kostjate esitatud asjatundja arvamusest, mis andis kohtu hinnangul objektiivsemat infot tegemata raiete väärtuse kohta. Ringkonnakohus luges tegemata raiete väärtuseks 19 800 eurot. Kuivõrd raieleping lõpetati poolte kokkuleppel ja osa puidust jäi raiumata, kohaldas ringkonnakohus analoogia korras VÕS § 195 lg-t 5 ja leidis, et kostjatel tuleb hagejale tagastada kokku 9400 eurot (19 800 – 10 400). Ringkonnakohtu arvates puudub hagejal leppetrahvinõue, sest raielepingust ei saanud tuletada kostjatele kohustust esitada metsateatisi 2020 majandamiskava alusel. Kostjad ei ole hageja väidetud viisil raielepingut rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjate tasaarvestuslik leppetrahvinõue põhjendamatu. Esiteks ei rikkunud hageja raiete tegemise tähtaega, sest raieleping lõpetati poolte kokkuleppel. Teiseks ei kohustanud leping hagejat raiejäätmeid ära vedama. Raielepingu lõppemisel hageja võetud kohustust raiejäätmete äraviimiseks saab käsitada uue pooltevahelise lepinguna, mille rikkumise puhuks ei olnud leppetrahvi ette nähtud. Samuti on kostjad teatanud hagejale raiejäätmete väljavedamise 4(11)
2-21-7681 nõudest loobumisest. Kolmandaks ei ole kostjad VÕS § 159 lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul teavitanud hagejat leppetrahvi nõudmise kavatsusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, millega palus nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt taotles hageja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Hageja hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et pooled ei leppinud kokku rahasummas, mille kostjad pidid hagejale lepingu lõppemisel tagastama. 2022. a märtsi algul peetud e-kirjavahetuses jõudsid pooled ühisele arusaamisele, et lepingujärgsest raiemahust (2111 tm) tuli maha arvata tehtud raie maht (1003 tm) ning tagastada raiumata jäänud puidu (1108 tm) väärtus, s.o 27 290 eurot. Väär on ka ringkonnakohtu käsitlus selle kohta, et hagejale tagastatavast summast tuleks maha arvata tasu raieõiguse eest, kuivõrd pooled nii kokku ei leppinud. Poolte tahe oli üheselt siduda lepingu hind (52 000 eurot) kokkulepitud mahus raiutava metsamaterjali väärtusega, eristamata seejuures eraldi tasu raieõiguse eest. Juhul kui lepingu järgi kostjatele tasutud müügihinna tagastamisel tuleb arvestada ka tasu raieõiguse kui sellise eest, on ringkonnakohus valesti määranud raieõiguse maksumuse. Ringkonnakohus on ekslikult ja põhjendamatult leidnud, et raieõiguse eest eraldi makstava tasu suurus on 20% kogu raielepingu tasust, mis ulatuses on pooled kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises ning mida ei tule seetõttu hagejale tagastada. Raieõiguse kui maakasutusõiguse eest eraldi tasu arvestamine on omane pigem lepingutüübile, mille puhul raiutava puidu kogus ega ka lõplik müügihind ei ole ette kindlaks määratud, vaid omandaja reserveerib ettemakse tasumisega endale raiete tegemise võimaluse ja lepingu lõppmaksumus selgub tegeliku väljaveo järgi. Seevastu fikseeritud hinnaga kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu tagasitäitmisel olukorras, kus raiet lepingus ettenähtud tähtajaks ei tehtud, ei tohiks raieõiguse eest makstav tasu ületada piirkonna keskmist maa rendihinda lepingu kehtivuse perioodil. Maa rendihinnast lähtumine vastaks raieõiguse sisule – s.o õigus kasutada metsamaad vastavalt selle sihtotstarbele (metsa raiumiseks). Hageja arvates kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 195 lg-t 5, sest tasu raieõiguse eest tuli maha arvata kogu raielepingu hinnast, mitte üksnes tagastatavalt summalt. Üleantu tagastamisel pidanuks VÕS § 189 lg 3 kohaselt lähtuma raielepingus määratud (tihumeetri) hinnast ja mitte asjatundja arvamusest, mille aluseks oli võetud hoopis hinnastatistika ja raiega kaasnevad kulud. Ühtlasi leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et hagejal ei ole leppetrahvinõuet kostjate vastu. Hageja hinnangul on kostjad takistanud metsateatise esitamata jätmisega kokkulepitud raieõiguse teostamist.
8.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada osas, millega tühistati maakohtu otsus, millega rahuldati hagi osaliselt ja muudeti menetluskulude jaotust. Kostjate hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et osaliselt lepiti kokku tasus raiutava puidu eest. Samuti oli VÕS § 195 lg 5 kohaldamine analoogia korras lubamatu, sest käesoleval juhul olid VÕS 15. ja 16. peatükis olemas sätted, mis reguleerisid pooltevahelisi õigussuhteid. Isegi kui kostjate arusaam on ebaõige, ei ole ringkonnakohus eristanud kasvava metsa mahtu raiutava metsa mahust.
5(11)
2-21-7681 Raieleping ei lõppenud poolte kokkuleppel 3. märtsil 2021, sest isegi hageja ei saanud sellest aru. Kui raieleping siiski poolte kokkuleppel lõpetati, tuleb kohaldada VÕS § 337. Ringkonnakohus on ekslikult jätnud kostjate tasaarvestusliku leppetrahvinõude rahuldamata.
9.Kostjad vaidlesid hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.
10.Hageja vaidles kostjate vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt pooled sõlmisid
3.märtsil 2021 raielepingu lõpetamise kokkuleppe. Asjaolu, et raielepingu p 13.3 kohaselt pidid kõik lepingu muudatused olema kirjalikus vormis ja allkirjastatud, ei tähenda, et raielepingut ei olnud võimalik muus vormis muuta. Ringkonnakohus on poolte kirjavahetust analüüsides jõudnud järeldusele, et väljendatud tahteavaldustega soovisid pooled raielepingu lõpetada. Sellises olukorras välistab VÕS § 13 lg 3 kostjatel võimaluse tugineda raielepingu p-s 13.3 kokku lepitud raielepingu muutmise vorminõudele. Põhjendatud ei ole hageja kassatsioonkaebuses esitatud etteheide VÕS § 29 lg 1 ebaõige kohaldamise kohta osas, milles ringkonnakohtu hinnangul ei saavutanud pooled 3. märtsil 2021 raielepingut lõpetades kokkulepet ka tagastatava summa suuruses. Muuhulgas oli hageja ise apellatsioonimenetluses seisukohal, et tagastatava summa suurus jäi kokku leppimata (hageja apellatsioonkaebuse p 2.11.1). Hageja viidatud kirjavahetus, mille kohaselt pidasid kostjad õiglaseks lähtuda tagastatava summa arvutamisel tegelikult raiutud tihumeetrite arvust, ei ole piisav, lugemaks e-kirjades väljendatut tahteavaldusteks, mis väljendaksid õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68) ja võimaldaksid piisava selgusega järeldada kokkuleppe saavutamist (VÕS § 9 lg 1).
13.Riigikohtu varasema praktika kohaselt on raieõiguse võõrandamise lepingu põhisisu avatud MS § 37 lg-tes 6 ja 7. Raieõigus annab MS § 37 lg 7 esimese lause järgi õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb MS § 37 lg 7 teise lause järgi õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. Selliselt vastab raieõiguse võõrandamise leping õiguslikult eeskätt kinnisasja rendilepingu tunnustele (vt RKTKo 20.06.2018, 2-17-280/31, p-d 22–24; 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 16). Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadavat vilja ning rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu ehk renti (VÕS § 339). Raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimine ei mõjuta iseenesest metsaomaniku seadusest tulenevaid kohustusi (nt metsaseaduse §-s 42 sätestatu). Kolleegium märgib varasemat praktikat üldistades ja edasi arendades, et kuigi ka üldisemalt on rendilepingule VÕS § 339 järgi omane lisaks maa kasutamise õigusele ka rentniku õigus saada kinnisasjalt vilju, on raielepingu peamine sisu kinnisasjal kasvava metsamaterjali omandamine ning 6(11)
2-21-7681 lepinguga kaasnev maa kasutamise õigus teenib üksnes raietöid teha võimaldamise eesmärki (ettevalmistustööd, puude langetamine, ladustamine ja väljavedu, võimalikud hoolde- ja korrastustööd). Rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja puhul on seadusandja silmas pidanud üldjuhul regulaarset vilja saamise võimalust, kuid metsa raiumise puhul on vilja saamine sisuliselt ühekordne, kuivõrd uue metsa kasvamine võtab aega aastakümneid. Pärast metsaraiet ei saa sama maa-ala kohta sõlmida samadel tingimustel uut raieõiguse võõrandamise lepingut, kuna kinnisasja olemus on pikaks ajaks muutunud. Seetõttu on raielepingutega kaasnev maakasutusõigus pigem sekundaarne ja piirdub üksnes raietööde tegemiseks vajalike kasutusviisidega. Muuhulgas saab kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingut erinevalt tavapärasest rendilepingust pidada kestvuslepinguks üksnes tinglikult, kuna oma olemuselt ei ole see üldjuhul suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele (VÕS § 195 lg 3). Raieõiguse omandaja saab kokkulepitud tähtajaks õiguse ja võimaluse teha kinnisasjal raietöid ja omandada raiutud puit. Seejuures võidakse omandatava metsamaterjali hinnas kokku leppida mitmel viisil (fikseeritud hinnaga raielepingud ja sortimendilepingud).
14.Käesoleval juhul on vaidlust põhjustanud mh küsimus, kas kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingute puhul saab ja tuleb eristada tasu raieõiguse eest ja tasu, mille raieõiguse omandaja maksab raiutava metsamaterjali omandamise eest (sisuliselt metsamaterjali müügihind). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-280 leidnud, et raieõiguse võõrandamise lepingu puhul võis poolte tahe olla suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. Poolte tahe aga tuleb igal konkreetsel juhul välja selgitada. Kuna seadustega ei ole raielepingute üksikküsimusi üksikasjalikumalt reguleeritud, siis on pooltel ulatuslik lepinguvabadus oma lepingusuhte kujundamiseks mh küsimuses, missugustel alustel arvutatakse tasu suurust, mille raieõiguse omandaja tasub metsaomanikule, ning missugused on lepingu algselt kavandatud mahus täitmata jäämise õiguslikud tagajärjed. Kolleegium leiab, et kuna raieõiguse võõrandamise leping on põhiolemuselt siiski rendileping, saab üldjuhul eeldada, et vähemalt osa omandaja (rentniku) tasutavast rahast on ette nähtud tasuna maa kasutamise eest. Rendi maksmise kohustus maa kasutamise võimaluse ja sh maatüki viljade omandamise võimaluse eest kuulub rendilepingu olemuslike tunnuste hulka. VÕS § 339 teise lause järgi hõlmab tasumisele kuuluv rent eelduslikult nii tasu kinnisasja kasutamise kui ka kinnisasja majandamisega kaasnevate viljade eest. Seejuures on võimalik rendi suurus kokkuleppel siduda ka nt saadud vilja kogusega. Nii võib kolleegiumi arvates ka tasu raieõiguse kui maakasutusõiguse eest sisalduda müügihinnas, mille arvutamise alus on võõrandatava metsamaterjali väärtus, isegi kui lepingus endas ei ole seda sõnaselgelt nimetatud.
15.Hageja on menetluses tuginenud seisukohale, et eraldi raieõiguse eest tasu arvestamine võib küll olla omane sortimendilepingu tüüpi raielepingule, mitte aga fikseeritud hinnaga raielepingule nagu praegusel juhul. Samuti on pooled esitanud menetluses üksteist välistavaid seisukohti küsimuses, kas ja kuivõrd saab fikseeritud hinnaga raielepingu puhul lähtuda sellest, et hageja tasutud rahasumma tuleb kas täielikult või osaliselt arvestada tasuna raieõiguse kui sellise eest. Hageja seisukoha järgi tuleb fikseeritud hinnaga lepingu puhul kogu müügihinda üldistatult lugeda tasuks lepingu alusel raiutava puidu omandamise eest, kuna lepingu kohaselt määratakse hind kasvava metsa väärtuse alusel. Kostjad on aga vastupidi leidnud, et kogu lepingujärgne müügihind on tasutud sisuliselt maakasutusõiguse eest: hagejal oli võimalus kokkulepitud mahus puitu raiuda ning kui ta seda temast endast sõltuvatel asjaoludel ei teinud, ei anna see alust nõuda kostjatelt raha tagasi. Kostjate viimati nimetatud seisukohaga nõustus oma otsuses ka maakohus.
7(11)
2-21-7681 Kolleegiumi hinnangul ei ole veenev seisukoht, justkui oleks raielepingu alusel tasutavast summast teatava osa lugemine tasuks maakasutusõiguse eest omane üksnes sortimendilepingu tüüpi raielepingule, mitte aga fikseeritud hinnaga lepingule. Nimelt määratakse mõlemal juhul tasumisele kuuluv summa lõpptulemusena raiutud metsamaterjali väärtusest lähtudes. Ühel juhul võib selleks olla küll kasvava metsa väärtus ja teisel juhul juba raiutud metsamaterjali (sortimentide) väärtus – need võivad olla erinevad mh ka tulenevalt erinevast hinnastamismetoodikast –, kuid see erinevus ei ole praeguse vaidluse kontekstis põhimõttelist laadi ja väljendab pigem erinevat riski jaotust raielepingu poolte vahel tasumisele kuuluva lõpliku summa suuruse kujunemise osas. Fikseeritud hinnaga raielepinguga kaasneb risk, et metsamaterjali raiutakse prognoositust rohkem või vähem (see võib osutuda soodsaks nii ostjale kui müüjale), samas on eeliseks lihtsus (müüja saab üldjuhul kogu raha kohe kätte) ja ka rahaline ettenähtavus (kokkulepitud müügihind jääb muutmata ka juhul, kui prognoosid osutuvad ebatäpseks või kui metsamaterjali turuhind aja jooksul muutub). Mõlemat tüüpi raielepingu puhul reserveerib omandaja sisuliselt endale raiete tegemise võimaluse ehk õiguse kasutada kinnisasja sellel kasvava metsa raiumiseks lepingus ettenähtud mahus. Kolleegium ei pea põhjendatuks tuletada ainuüksi müügihinna arvestamise põhimõttest (s.o kas ette fikseeritud hind või tegelikult raiutud koguste ja sortimentide alusel arvutatav hind) õiguslikke tagajärgi juhuks, kui leping täidetakse kavandatust oluliselt väiksemas mahus. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel tuleks seega lähtuda sellest, et müügihinna arvestuse reeglid põhinevad mõlemat tüüpi raielepingute puhul eeldusel, et leping täidetakse (raietöid tehakse) kogu (või peaaegu kogu) kavandatud mahus. Eeltoodust lähtudes on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt saab ka praeguse lepingu puhul eristada tasu raieõiguse ja raiutava puitmaterjali omandamise eest, ehkki raielepingus ei ole neid eraldi välja toodud.
16.Vaidluse all on seejuures ka küsimus, kuidas määrata kindlaks raieõiguse eest makstava tasu ja metsamaterjali väärtuse eest makstava tasu vahekord olukorras, kus pooled ise ei ole kasutanud võimalust seda lepingus täpsustada. Hageja on menetluses väljendanud seisukohta, et fikseeritud hinnaga raielepingu puhul ei saa võtta aluseks sortimendilepingute puhul kehtivaid põhimõtteid, vaid fikseeritud müügihinna puhul saaks raieõiguse eest makstav tasu piirduda maksimaalselt piirkonna keskmise renditasuga lepingu kehtivuse perioodil. Kolleegium ei näe eespool (p-des 13-15) väljendatud seisukohti arvestades veenvat põhjendust, miks peaks sama sisu ja eesmärgiga lepingute puhul renditasu osakaal olema olulisel määral erinev, piirdudes ühel juhul piirkonna keskmise maa rendihinnaga, kuid teisel juhul küündides ca 20%-ni, ainuüksi seetõttu, et lepingu hind määratakse erineval viisil (s.o kas algse prognoosi alusel fikseerituna või hiljem tegelikult raiutud materjali kogusest ja kvaliteedist lähtuvana). Ringkonnakohus on oma otsuses pooltevahelist lepingut analüüsides jõudnud järeldusele, et mõistlik ei ole eeldada ei seda, et kogu tasu lepiti kokku ja tasuti üksnes raieõiguse kui sellise eest, olemata üldse seotud raiutud metsa väärtusega, ega ka seda, nagu oleks kogu tasutud hind määratud üksnes raiutud puude koguse eest. Kokku lepitud tasu sisaldas ringkonnakohtu hinnangul tasu raieõiguse eest ja ka tasu tegelikult raiutud puude eest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu kaalutluspõhise seisukohaga, et lepingupooltega sarnased mõistlikud isikud võisid samadel asjaoludel pidada raieõiguse eest makstava tasu suuruseks 20% kogu kokkulepitud tasust. Lepingupoolega sarnase mõistliku isiku seisukohalt ei ole keskmise maa rendihinnaga piirduv raieõiguse eest määratav tasu eelduslikult kohane raielepingu eripära tõttu: raiumise tulemusel muutub kinnisasja olemus, seevastu tavapärane maa rendihind põhineb eeldusel, et maa kasutusvõimalus säilib põhiliselt endisel kujul. Suurusjärk 20% kogu lepingu maksumusest arvestab selle eripäraga. Muuhulgas aitab niisuguses 8(11)
2-21-7681 suurusjärgus tasu raieõiguse eest maandada metsaomaniku riske, mis on seotud sellega, et raielepingu kestuse ajal on piiratud tema võimalused metsamaad muul viisil tulu teenimiseks kasutada, muutuda võib puidu turuhind jm.
17.Küsimusel, kui suurt osa raielepingu järgi raieõiguse võõrandajale (kinnisasja omanikule) makstavast tasust tuleks lugeda tasuks eraldi raieõiguse eest, ei pruugi olla poolte jaoks tähtsust olukorras, kus leping täidetakse kavandatud mahus. See muutub aktuaalseks peamiselt olukorras, kus lepinguga ettenähtud raiemahud jäävad olulises ulatuses realiseerimata, kusjuures omandaja on puidu eest juba ette tasunud. Kolleegium märgib, et pooltel on võimalik ja õigusselguse huvides ka soovitatav kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingutes raieõiguse ja võõrandatava metsamaterjali hinna vahekorda kokkuleppel täpsustada ning sõlmida kokkuleppeid selle kohta, missugustel alustel ja asjaoludel tekib omandajal õigus võõrandajalt lepingutasu või osa sellest tagasi nõuda. Sellest võib enamasti olla huvitatud raieõiguse omandaja, kes on tasunud ettemakse suuremas ulatuses, kui vastab tegelikult tehtud raiete mahule. Kuivõrd raieõiguse omandaja on oma majandustegevuses tegutsev ettevõtja (VÕS § 1 lg 6), on tal eelduslikult piisavad teadmised ja kogemused muuhulgas mõjutamaks sõlmitava raielepingu täpsemaid tingimusi. Seejuures (eriti tüüptingimustel lepingu sõlmimisel) tuleb aga arvestada ka asjaoluga, et füüsilisest isikust metsaomanik on eelduslikult VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbija, kelle puhul metsa raieõiguse võõrandamist ei tule pidada iseseisvaks majandus- või kutsetegevuseks.
18.Eeltoodut arvestades on hageja nõue raielepingu alusel tasutud müügihinna osaliseks tagamiseks iseenesest põhjendatud, nagu leidis ka ringkonnakohus. Hageja tasutud 52 000 eurot ei tule pidada täies ulatuses üksnes renditasuks, mis maksti raieõiguse eest, vaid see sisaldas ka tasu kogu kinnistul kavandatud mahus raiutava puidu omandamise eest. Hageja tasutud 52 000 eurost 20% saab eeltoodud põhjendusi arvestades lugeda tasuks raieõiguse eest (s.o võimaluse reserveerimine raiuda lepingu kehtivusaja vältel puitu kokkulepitud mahus) ning ülejäänud 80% tuleb tinglikult käsitada tasuna puidu omandamise eest. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakasutusõiguse tasu tulnuks maha arvata kogu kokkulepitud tasust, s.o 52 000 eurost. Kuna eeltoodud tõlgenduse järgi pidi 20% lepingujärgsest tasust igal juhul kuuluma kinnisasja omanikele renditasuna, ei ole selle tasu kindlaksmääramise kontekstis alust eristada tehtud ja tegemata jäänud raiete mahtusid. Tasu raieõiguse eest (renditasu) oleks tulnud maksta ka juhul, kui raied jäänuksid täielikult tegemata. Seega olukorras, kus raied on jäänud osaliselt tegemata, tuleks kogu müügihinnast (52 000 eurot) esmalt maha arvata 20% ehk 10 400 eurot. Tulemusena jääb 41 600 eurot selleks summaks, millest on võimalik teha tagasiarvestusi hagejale lähtuvalt tegemata jäänud raiete mahust või väärtusest.
19.Tasu osalise tagastamise õigusliku alusena on ringkonnakohus põhjendatult kohaldanud analoogia korras VÕS § 195 lg-t 5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ehkki raieleping ei lõppenud ülesütlemise tagajärjel, vaid poolte kokkuleppel, kuid tagastatavas summas kokkulepet ei saavutatud, saab kohaldada VÕS § 195 lg-t 5, mille järgi tuleb tagastada üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu ning tagastamisel lähtutakse VÕS §-des 189-191 sätestatust. Kostjate viited üüri- ja rendilepingut käsitlevatele VÕS 15. ja 16. peatükile on asjakohatud, kuna sealsed sätted ei arvesta raielepingu eripäraga, mille põhikese on raiutava metsamaterjali võõrandamine (vt eespool p 13), ega sisalda sätteid, mis võimaldaksid nõuda saamata jäänud viljade eest juba ette tasutu tagastamist.
20.MS § 37 lg 6 p-st 5 tulenevalt on teistsuguse kokkuleppe puudumisel raieõiguse võõrandamise lepingus kokku lepitud orienteeruv raiemaht hinnanguline. See tähendab, et kui kokku on lepitud fikseeritud hinnas, siis võib tegelikult saadava puidu kogus sõltuvalt metsa tegelikust seisukorrast olla 9(11)
2-21-7681 hinnangulisest raiemahust mõnevõrra väiksem või suurem. Teisisõnu võib raiete tegemise järel selguda, et ostja on saanud hinnangulisest raiemahust rohkem puitu, mille eest ta ei pea lisatasu maksma, või vastupidi, ta on saanud vähem puitu, makstes kokkuvõttes saadud puidu eest võõrandajale rohkem. Kolleegiumi arvates vastab raieõiguse võõrandamise lepingu olemusele tõlgendus, et kui tegelikult on raiutavat metsa hinnangulisest raiemahust rohkem, omandab ostja enam raiutud puidu lisatasu maksmata üksnes kogu lepingujärgse hinnangulise raiemahu täitmise korral. Ei saa eeldada, et kasvava puidu hulk ja kvaliteet oleksid metsamaatüki eri osadel (eraldistel) ühesugused, kusjuures raiete tegemine või tegemata jätmine on peamiselt majandus- või kutsetegevuses tegutseva raieõiguse omandaja mõjualas. Seetõttu ei saa olukorras, kus hageja on osal eraldistel teinud raieid nende eraldiste hinnangulisest raiemahust rohkem, kuid jätnud teistel eraldistel raied tegemata, pidada põhjendatuks hageja nõuet tagastada talle see osa raielepingu järgi tasutust, mis vastab raietöödest puutumata jäänud eraldistel hinnanguliselt raiumata jäänud puidu proportsioonile kogu lepingujärgsest hinnangulisest raiemahust. Õigustatud on hageja nõue tagastada rahasumma, mis vastab raielepingujärgse hinnangulise raiemahu ja tegelikult raiutud mahu vahe proportsioonile raielepingujärgsest hinnangulisest raiemahust. Vastavalt eelmärgitule (p 18) saab praegusel juhul tagasiarvestuse teha müügilepingujärgsest summast, millest on maha arvatud 20% tasuna raieõiguse kui maakasutusõiguse eest.
21.VÕS § 195 lg 5 järgi tuleb lepingu ülesütlemise korral pooltel tagastada lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu, kusjuures tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189-191 sätestatut. VÕS § 189 lg-test 1-3 tuleneb, et üleantu ja selle väärtuse üle otsustamisel lähtutakse lepingus määratust. Seetõttu ei ole põhjendatud võtta tagastamisele kuuluva rahasumma suuruse arvutamise aluseks asjatundja arvamuses toodud raiumata jäänud puidu turuväärtust, millel puudub otsene seos raielepingus kokku lepitud hinnaga. Seega saab hagejale tagastatava tasu välja arvutada lähtuvalt raielepingus sätestatud hinnangulisest raiemahust, lepingujärgsest müügihinnast 80% ulatuses ja tegelikult tehtud raie mahust.
22.Kolleegiumi arvates on põhjendatud ka seisukoht, et arvutusi tuleks teha ühtede ja samade ühikute põhjal. Nimelt on kohtud tuvastanud, et raielepingus lepiti kokku raiete tegemises ja ulatuses kasvava metsa ühikutes. Seevastu asjatundja arvamuses on aluseks võetud raiumata jäänud metsa väärtus, lähtudes raiete tegemise tulemusena saadava metsamaterjali mahust. Viimati nimetatud mahuühikutel põhinevad ka hageja esitatud langetustraktori näidud. Kostjad on nii maa- kui ringkonnakohtus tuginenud sellele, et metsamajandamiskava järgi ei ole kinnisasjalt raiutava metsamaterjali maht ja kasvava metsa maht kattuvad ühikud. Õiglase tulemuse saamiseks tuleb nimetatud eri ühikud teisendada samadeks ühikuteks, leides selleks asjakohase koefitsiendi. Jättes kostjate esiletoodud asjaolu – kasvava metsa ja raiutud metsamaterjali mahuühikute väidetava 30%-lise suuruse erinevuse – tähelepanuta ning selle arvestamata jätmise põhjendamata, on kohtud rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8, § 654 lg-d 1 ja 5). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p-st 2 ja § 692 lg 1 p-st 2 tulenevalt tühistada ning saata asi tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
23.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kostjad ei ole metsateatiste esitamata jätmisega raielepingut rikkunud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et üldist lepinguvabaduse põhimõtet arvestades ei saa kostjatele ette heita mittenõustumist raielepingu, täpsemalt raielepingust tuleneva raieplaani muutmisega hageja soovitud viisil. Seda ka sõltumata asjaolust, et kostjad olid nõus pikendama raielepingut kuni 12. maini 2021. Samuti on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et kostjatel puudub väidetav tasaarvestuslik leppetrahvinõue.
10(11)
2-21-7681
24.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.