2-24-215/8 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Tartu Maakohus jättis 8. jaanuari 2024 määrusega hagi menetlusse võtmata ja hagi tagamise taotluse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruse kohaselt on hageja esitanud kohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel. Hageja arvates on täitedokumendist tulenev nõue aegunud – Maksu- ja Tolliameti 23.04.2018 vastutusotsuse nr 13-7/00806-6 osas hakkas aegumine kulgema 01.01.2019 ja lõppes 31.12.2023. Maksuhaldur on aga 22.11.2023 esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks, mille alusel on kohtutäitur 23.11.2023 täiteasjas nr 191/2023/828 täitemenetluse algatanud. Täitedokumendiks on Maksu- ja Tolliameti vastutusotsus, mistõttu tuleneb nõude aegumisele eriregulatsioon maksukorralduse seadusest (MKS). Hageja on korrektselt arvestanud nõude esialgse aegumistähtaja MKS § 132 lg 1 alusel, kuid jätnud tähelepanuta MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg 6 mõju tähtaja kulgemisele ning ekslikult juhindunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg-st 1. MKS § 132 lg 5 p 1 sätestab sõnaselgelt, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Seega ei oma antud sätte mõttes tähtsust asjaolu, et maksuhaldur võib olla alustanud täitetoimingutega enne kohtutäituri poolt täitemenetluse algatamist, vaid aegumise katkemise toob kaasa kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine. Hagiavalduses toodud andmetel ei olnud kostja nõue kohtutäiturile avalduse esitamise ajal veel aegunud. MKS § 132 lg 6 järgi arvestatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Riigikohus on selgitanud, et sellises olukorras tuleb leida, et aegumine katkes ja sundtäitmise katkemise alus langes kohe ära täitemenetluse alustamisega (RKTK 10.10.2018, 2-17-12525, p 17.2). Seega katkes nõude aegumine kohtutäiturile avalduse esitamisega ning uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist tuleb arvestada alates 01.01.2024. Hagi esitamise ajaks (05.01.2024) ei saa seadusest tulenev viieaastane aegumistähtaeg olla möödunud. Seega ei ole hageja esile toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ja nende õigsust eeldades hageja õiguste rikkumine üldse võimalik, kuna hageja esitatud asjaolude pinnalt ei saa nõue olla aegunud. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud muid aluseid, mis võiksid kaasa tuua sundtäitmise lubamatuks tunnistamise, seega ei ole hagiga taotletud eesmärki võimalik

3.T. Piho esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2024 määruse tühistamist ja hagi menetlusse võtmist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi perspektiivitu. Kohus põhjendab oma seisukohta tuginedes normatiivse õiguse tõlgendusele, mille järgi reguleerib asjas aegumise kulgemist ja katkemist MKS § 132 lg 5 p 1, mitte TsÜS § 159 lg 1. Tegemist on õiguse tõlgendamise küsimusega olukorras, kus kehtivas õiguses on kaks vastandlikku õigusnormi. Tegemist on õigusnormide kollisiooniga ning sellise vaidluse lahendamine hagi menetlusse võtmise otsustamisel ei ole lubatav. Küsimus tuleb otsustada asja sisulise lahendamise käigus. Kohus ei ole oma otsustust ka sisuliselt põhjendanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb täitemenetluse lubatavuse hindamisel eelistada haldusõiguse regulatsiooni tsiviilõiguse regulatsioonile. Täitemenetlus kuulub tsiviilõiguse valdkonda ja eeskätt tuleks juhinduda tsiviilõiguse normidest. Haldusõigusnormi kohaldamisel tuleb lähtuda põhimõttest, mis keelab seaduse tõlgendamise halduse subjekti kahjuks. Olukorras, kus kehtivas õiguses on kaks vastandlikku normatiivset alust, tuli seadust tõlgendada hageja kasuks ning eelistada alust, mis annab hagejale ulatuslikuma kaitse (TsÜS § 159 lg 1). Vastavalt kohtupraktikale võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olla ka seadusest tuleneva õiguse kuritarvitamine täitemenetluse alustamisel või läbiviimisel. Õiguse kuritarvitamiseks saab pidada olukorda, kus täitemenetluse alustamine võlgniku suhtes ei too võlausaldajale kaasa soodsamat olukorda, samas aga tekitab võlgnikule kahjulikud tagajärjed. Küsimuse hea usu põhimõtte järgimisest on kohus kohustatud ise lahendama. Hagiavalduses esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et kostja on hageja suhtes täitemenetlust läbi viinud alates 2018. a suvest, kokku enam kui 5,5 aastat. Kostja on arestinud hageja pangakontod. Täitemenetluses realiseeritavat vara hagejal ei ole. Hageja on vanaduspensionär, mistõttu ei teki talle ka sissetulekut töötasu näol. Eelnevast tulenevalt on hageja suhtes 2023. a novembris alustatud täitemenetluse ainsaks tagajärjeks, et kostjal tekkis täituri tasu maksmise kohustus 3498 eurot. Kirjeldatud asjaoludel on kostja avalduse esitamisega täitemenetluse alustamiseks kohtutäituri poolt oma õigusi kuritarvitanud. Kohus pidi ka sellele küsimusele hinnangu andma ja seda ei saa teha asja menetlusse võtmise otsustamisel.

7.Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist TMS § 221 lg 1 alusel ja põhjendas seda sellega, et täitedokumendist tulenev nõue on aegunud. Hagiavalduse kohaselt on täitedokumendiks Maksu- ja Tolliameti 23.04.2018 vastutusotsus nr 13-7/00806, mille osas hakkas aegumine kulgema 01.01.2019 ja lõppes 31.12.2023. Maksuhaldur esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks 22.11.2023. Kuna täitedokumendiks on Maksu- ja Tolliameti vastutusotsus, siis on põhjendatud maakohtu seisukoht, et nõude aegumisele kohalduvad maksukorralduse seaduse sätted. MKS § 132 lg 1 kohaselt on sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat. MKS § 132 lg 5 p-st 1 tuleneb, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisest ning MKS § 132 lg 6 kohaselt uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et sundtäitmisel olev vastutusotsusest tulenev nõue ei ole aegunud ning hageja nõue tunnistada sundtäitmine lubamatuks on perspektiivitu. Vastuseks määruskaebuse esitajale märgib ringkonnakohus veel seda, et analoogset küsimust on käsitletud Riigikohtu Erikogu 10.10.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-12525, milles on samuti leitud, et maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on sätestatud MKS §-s 132 eriregulatsioon. Seetõttu on põhjendamatu määruskaebuses esitatud seisukoht, et MKS § 132 asemel tulnuks kohaldada TsÜS §-i 159 regulatsiooni või vähemalt otsustada õiguse kohaldamine asja sisulise lahendamise käigus. Määruskaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et TsMS § 371 lg-s 2 sätestatud regulatsiooni peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tegemist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel nimetatud eesmärgist juhindunud. Täitmisavalduse esitamine kohtutäiturile on maksuhalduri maksukorralduse seadusest tulenev õigus ning põhjendamatu on ka see määruskaebuse esitaja väide, et maksuhaldur on kuritarvitanud oma õigusi täitmisavalduse esitamisel.