Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

I

HAGEJA NÕUE

150,76 eurot, maksetähtaeg 20.01.2023) osamaksed tasumata. Krediidiandja andis 23.01.2023 kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus võimalust ka läbirääkimisteks vastavalt VÕS § 416 lg 1, kuid tulemusteta, mistõttu ütles 13.02.2023 krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude OK Incure OÜ-le. Tulenevalt lepingu tingimuste punktist 21.2. teade loetakse kätte antuks teate kätteandmisel allkirja vastu või 5 (viie) kalendripäeva jooksul tähitud kirjaga saatmise korral ja 1 (ühe) kalendripäeva jooksul e-postiga, Iseteenindussüsteemi või Äpi kaudu saatmise korral. Kuivõrd eelpool mainitud tahteavaldus oli edastatud teates toodud aadressil, siis võib tahteavaldus lugeda kostjale kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 3 mõttes. Kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning ka minimaalse kuumakse summa on muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab, siis saadab krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa kohta. Vastavalt laekumiste arvestusele sai kostja krediiti kogusummas 6 694,39 eurot. Kostja tasus krediidisumma katteks 3 896,39 eurot, seejuures viimane tagasimakse oli 09.09.2022 summas 52,46 eurot. Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks. Lähtudes eeltoodust on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 2 798 eurot (6 694,39 – 3 896,39 eurot) ning hageja palub kostjalt selle välja mõista. 2.3 VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vastavalt lepingu 3402804 punktile 13.2.1 arvutatakse intressi igapäevaselt vastavalt intressimäärale, so 44,88%. Kuivõrd kostja tasumata krediidijääk on 2 798,00 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt intressi. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress alates viimasest raha kasutusele võtmisest kostja poolt, so 13.09.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, so 12.02.2023 summas 526,38 eurot (esitatud arvestus dtl 69) 2.4 Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 õiguskaitsevahendina nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Riigikohus asus oma lahendis 3-21-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Hageja nõuab kostjalt viivist 505, 74 eurot (esitatud arvestus, dtl 70) 2.5 VÕS § 1132 lg 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist. Antud olukorras krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping on lõppenud ning lepingust tulenevad õigused on loovutatud hagejale. Tarbijakrediidi teabelehes punktis 3 (kaasnevad kulud) on välja toodud, et maksete tasumata jätmise korral on

krediidiandjal õigus nõuda kliendilt ka muude sissenõudmiskulude hüvitamist kooskõlas võlaõigusseaduses toodud piirmääradega. Kuivõrd kostja põhivõlgnevus on 2 798 eurot, siis saab hageja nõuda kostjalt maksimaalselt 50,00 eurot. Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile (XXX). Esimene nõudekiri saatis hageja kostjale 13.02.2023. Korduvad meeldetuletused saatis hageja kostjale -– 23.02.2023, 09.03.2023, 03.04.2023, 25.04.2023. Lisaks sellele tekkisid hagejal seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused, nt võlamenetleja töö, andmebaasi haldamine, võlgniku andmete kaitsmine jne. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Hageja sissenõudmiskulu 40 eurot kujuneb järgmiselt: 2) teade 23.02.2023 – 25€; 3) pretensioon 09.03.2023 – 5€; 4) hagihoiatus 03.04.2023 – 5€; 5) teade 25.04.2023 – 5€.

VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja on arvamusel, et lepingute sõlmimist kinnitavad ka nt maksekorraldused krediidi väljamaksmisest ja kostja tagasimaksed (laekumiste arvestus). VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas krediidikonto avamise taotluse limiidiga kuni 2000 eurot. Taotluse esitamisel, s.o 20.06.2016 kell 18:13 märkis kostja, et tema netosissetulek on 810 eurot, majapidamiskulud 300 eurot ja finantskohustused 0,00 eurot. Kostjal oli 2 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes X AS. IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid (<official announcements xsi:nil= „true“ ...> , s.t selle andmeühiku väärtus oli null ehk ametlikud teadaanded puudusid): Kostja krediidivõimelisust hinnati pangakonto väljavõtte perioodi 10.03.2016 – 20.06.2016 eest saadud andmete alusel. Krediidiandja tegi kindlaks, et kostja keskmine netosissetulek 3 kuu jooksul on 853 eurot, kohustused 493,35 eurot. Arvesse tuleb võtta ka see asjaolu, et igakuise tagasimakse suurus krediidiandjale on 109 eurot, mistõttu VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Võttes arvesse taotletud krediidilimiiti ja kuumakset, siis andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. KAVS § 49 lg 3 p 3 ja Finantsinspektsiooni juhendist (vastutustundliku laenamise nõuded) teeb krediidiandja vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks või mõistlikke jõupingutusi kogumaks tarbijalt krediidivõimelisuse hindamise läbiviimiseks ja krediidiotsuse tegemiseks teavet, mis on vajalik krediidivõimelisuse hindamiseks ning mis võib mõjutada krediidiotsuse tegemist. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja esitas krediidilimiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 2500 eurot. Taotluse esitamisel, s.o 11.11.2016 kell 17:11 märkis kostja, et tema netosissetulek on 810 eurot, majapidamiskulud 300 eurot ja finantskohustused 0,00 eurot. Kostjal oli 2 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes X AS. IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid (<official announcements xsi:nil= „true“ ...> , s.t selle andmeühiku väärtus oli null ehk ametlikud teadaanded puudusid): Kostja krediidivõimelisust hinnati pangakonto väljavõtte perioodi 01.08.2016 – 12.11.2016 eest saadud andmete alusel. Krediidiandja tegi kindlaks, et kostja keskmine netosissetulek 4 kuu eest on 938 eurot, kohustused on 375,28 eurot. Arvesse võeti ka asjaolu, et igakuise tagasimakse suurus krediidiandjale on 138 eurot, mistõttu sissetulekute ja kohustuste vahel mahtus sisse ka võetava krediidi osamakse. Võttes arvesse taotletud krediidilimiiti ja kuumakset, siis andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Kostja esitas krediidilimiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 2800 eurot. Taotluse esitamisel, s.o 09.04.2018 kell 8:56 märkis kostja, et tema netosissetulek on 810 eurot,

majapidamiskulud 300 eurot ja finantskohustused 0,00 eurot. Kostjal oli 2 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes X AS. IPF Digital AS tegi päringu taust.ee andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Väärib tähelepanu, et viimase krediidilepingu puhul kuuintress langes 46,20% pealt 44,88% peale. Uueks tagasimakseks on 150 eurot. Kuivõrd limiidi suurendamine on mahtunud 20% tõusu sisse, siis ei näinud IPF Digital AS krediidireeglid ette vajadust kontrollida pangakonto väljavõtet. Krediidiotsuse tegemisel lähtus krediidiandja kostja eelnevast maksekäitumisest. Laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sise-eeskirjad, millest IPF Digital AS ka lähtus. Hageja on arvamusel, et kui krediidiandja sise-eeskirjadest tulenevalt puudub kohustus nõuda arvelduskonto väljavõtet, siis krediidiandja oli õigustatud tegutseda vastavalt enda sise-eeskirjades sätestatule.

KOSTJA VASTUVÄITED

Hageja ei ole esitanud tõendid kehtiva tagasimaksegraafiku kohta ja metoodikat võlgnevuse arvestamisel. Kostja võib kasutada hagi vastukaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväited omakorda tõendada (Vt Riigikohtu lahend 32-1-53-10 p 13) Seega võib kostja piirduda vastuväite esitamisega. Kostjale jääb arusaamatuks, mille alusel OK Incure OÜ hagejana nõuab kostjalt raha. Hagiga koos esitatud dokumentidest tuleneb, et juhul kui täiendava tähtaja jooksul võlg on tasumata, loovutab krediidiandja nõude OK Incure OÜ-le. Seega hagist ei tulene, et OK Incure OÜ on hagi esitamise seisuga nõude omanik.

enne lepingu sõlmimise taasesitamist võimaldavas vormis ja peavad olema kättesaadavad käesoleva ajani. Koos hagiga esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed, kuna kostja ei ole neid kunagi kätte saanud ja tal puudus võimalus tutvuda. Kostjale ei ole esitatud tutvumiseks nii laenu väljastamisel kui ka peale seda andmeid: andmeid intressimäära, krediidi kulukuse määra, andmeid kostja poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate kogusumma kohta. Riigikohus korduvalt selgitas, et kui puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS § 95 sätestatud määr (VÕS § 408 lg 4 esimene lause). Kostja leiab, et leping(ud) on seega tühised. Kostja palub kohtul kontrollida oma algatusel lepingu tühisuse asjaolusid ja tunnistada leping, intressid ja viivised tühiseks. Kostja palub võtta arvesse, et hageja rikkus oluliselt kohustusi ja jättis kontrollimata laenuvõtja/kostja krediidivõimekust. Kostjal oli juba 2016.a kriitiline olukord, kus võetud laenud läksid varasemalt võetud laenude katteks. Arvelduskonto väljavõtte kohaselt oli kostja palk juulis 2016 667,60 eurot kuus, augustis 2016 576,76 eurot, septembris 2016 714 eurot kuus. See tähendab, et hageja rikkus oma kohustusi kontrollida kostja laenu tagasimaksmise võimalusi juba 2016 aastal. 2018 aastal viimase laenu väljastamisel hageja üldse jättis oma kohustused täitmata ja kinnitab seda seisukohas. Hageja jättis tähelepanuta, et kostja sissetulek on keskmiselt 650 eurot, tal on kaks ülalpeetavat ja majapidamiskulud 300 eurot, kohustused 375,28 eurot ja tagasimaksmise suuruse puhul 138 eurot, kostja krediidivõimekus on juba üle piiri. Kui võtta arvesse krediidi tagasimaksmise suurus 150 eurot, mis oli väljastatud krediidiasutuse poolt viimase lepingu nr. 3402804 alusel 2018 aastal, viis hageja oma tegudega kostjat veelgi raskema olukorda. Seega hageja jättis kontrollimata eelnimetatud asjaolusid ja oluliselt rikkus VÕS § 4034 lg 6,7, millest väitis ise esitatud seisukohas. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega hagejale krediidi andmisel rikkus vastutustundliku laenamise põhimõteid ja sel juhul võib rääkida kostja võimalikust kohustustest, kui hagejal õnnestub tõendada lepingu kehtivust ning sel juhul loetakse intressimääraks VÕS-s § 94 sätestatud määr. Kostja arvates saab antud asjas rääkida ainult alusetu rikastumise sätete alusel saadu tagastamisest. Kohtuistungil esitas kostja tõendid, millega tõendas, et sai arvelduskontole hagejalt kokku 5 736 eurot. Kohtuistungil kinnitas hageja, et kostja tagastas kokku 11 524 eurot. (millest 7 583,87 eurot ainult intressid). Kostja leiab, et leping on tühine. Seega peab kostja tagastama tühise lepingu alusel saadud tagasi raha summas 5 736 eurot (alusetu rikastumise sätete alusel ). Juhul, kui kohus ei tuvasta lepingu tühiseks, tuleb ümber arvestada intressid alates laenu väljastamisest. Kostja palub kohtul tuvastada lepingute tühisus. Juhul kui kohus lepingute tühisust ei tuvasta, lugeda intressimääraks § -s VÕS 94 sätestatud määr, viivis. Kostja palub võtta tasutud summad arvesse ja arvestada neid kohustuste tagasimaksetena. Kostja palub kohtul jätta hagiavaldus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja on tagasi maksnud 2016 -911 eurot ja 2017- 4048,96 eurot ning veel kostja tasus hagejale 5 788 eurot kuni 2022. Samal ajal kostja rõhutab, et limiidi andmine ei tähenda raha laenemist ja väljamaksmist kostja arvelduskontole. Kostja tagastas hagejale perioodil alates 2016 kuni november 2022 kokku : 11 524 eurot. Kostja leiab, et lepingud, muudatused ja väidetavad kokkulepped kostjaga on tühised. Kostja rõhutab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt on esitatud tahteavaldused (VÕS § 404 alusel) laenu või raha saamiseks ja lepingu sõlmimiseks. Hageja pidi tõendama, et iga lepingu, iga limiidi muutmisel või muudatuste tegemisel oli kostja tahteavaldus, hageja poolt korraldatud kostja krediidivõimekuse kontroll ja põhjendatud otsus koos asjaolude (majandusolukord, kohustusi jne) analüüsiga. Hageja ei ole tõendanud isegi nõude loovutamise asjaolud ja et tal on õigus raha kostjalt nõuda. III

KOHTU PÕHJENDUSED

Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele, kostja on seisukohal, et leping(ud) on tühised (puudub kokkulepe kõigi lepingutingimuste, sh viiviste ja intresside osas), lisaks ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 410 lg 1 järgimata jätmine toob kaasa VÕS § 408 lg 1 tagajärje ehk lepingu tühisuse. Tulenevalt VÕS § 408 lg 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Sama pargarhvi 2. lõige sätestab, et VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kostja ei vaidle selle üle, et on krediidandjalt raha saanud, seda kasutanud ning ka tagasi maksnud. Rahaülekandeid krediidiandjalt kostjale tõendavad ka IPF Digital Estonia konto väljavõtted (ülekanded N. A. kontole EExxx, dtl 165-167) Kostja vaidleb nõudele vastu väites, et poolte vahel puudus kokkulepe viivise ja intressimäärade osas, lepingutingimustest kostja ei olnud teadlik. Andmed intressiviivisemäära ja krediidikulukuse määra kohta on esitatud juba laenutaotluses (dtl 229-230, 247, 264). Kohus möönab, et hageja on rikkunud VÕS § 410 lg 1, tõendamata on lepingudokumentide edastamine kostja e-posti aadressile, kuigi hageja ise on kinnitanud ja tõendanud, et kostja valis lepingudokumentide ja teabe saamise viisik e-posti (dtl 286). Samas on hageja tõendanud (ja kostja on kinnitanud) et krediit on tarbija kasutusse antud (dtl 165-167), taotlustel oli olemas teave krediidikulukuse määra, intressimäära kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lepingu(d) saab sõlmituks lugeda ning leping(ud) sõlmimisel vorminõude järgimata jätmise tõttu tühised ei ole.

Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). 16.1 20.06.2016.a. sõlmitud krediidikontolepingu nr 2721080 (dtl 74) ja selle Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 97-99, tõlge vene keelde dtl 100-103) kohaselt on krediidikulukuse määr 64% aastas. Poolte vahel lepingu sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,49% (vt Eesti Panga kodulehelt

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), seega peaks VÕS § 406 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 58,47 % aastas. Kuivõrd lepingujärgne krediidikulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, on leping tühine VÕS 4062 lg 1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu. Kuigi hageja kinnitusel on lepingute nr 2852215 ja 3402804 näol tegemist varasema lepingu muutmisega, ei too kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 85 järgi tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on VÕS 4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tarbijakrediidileping oli sõlmitud tähtajatult. Kostja sai lepingu alusel kasutamiseks krediidilimiidi 2000 eurot. 12.11.2016 sõlmiti lepingu muudatus (krediidikontoleping nr 2852215, dtl 104) Perioodil 20.06.2016 kuni 12.11.2016 tegi kostja tagasimakseid 556,15 eurot (dtl 172). Krediidi kasutamise aja eest (20.06.2016-12.11.2016) tuleb tasuda intressi vastavalt VÕS § 94 lg 1. Vastavalt VÕS § 94 lg 1 ja 2 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti ning nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Intressimäär juulist 2016 kuni 1. jaanuarini 2023 on 0,00% aastas (vt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega tuli perioodil 20.06.2016-12.11.2016 kostja tasutud tagasimaksed arvestada põhikohustuse katteks. 16.2 12.11.2016.a sõlmitud krediidikontolepingu nr 2852215 (dtl 104) järgne krediidikulukuse määr on 58,35 % aastas. 09.04.2018.a sõlmitud krediidikontolepingu (dtl 134) järgne krediidikulukuse määr on 56,32%. Poolte vahel lepingu sõlmise ajal (12.11.2016) oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,49% (alates 30.11.2016 18,95%), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 58,47 % aastas. Kohus möönab, et lepingu nr 2852215 järgne krediidikulukuse määr 58,35 % on piiripealne, kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra, millest tulenevalt krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

leping ei ole VÕS § 4062 lg 1

alusel tühine

16.3 09.04.2018.a sõlmitud krediidikontolepingu nr 3402804 (dtl 134) järgne krediidikulukuse määr on 56,32 % aastas. Poolte vahel lepingu sõlmise ajal (09.04.2018) oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 18,81%, seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 56,43 % aastas. Ka lepingu nr 3402804 järgne krediidikulukuse määr 56,32 % on piiripealne, kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, millest tulenevalt leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 17.2 Hageja selgitab, et krediidiandja tuvastas kliendi sissetulekud, võttes arvesse kliendi enda esitatud andmed, esimese ja teise laenutaotluse puhul nõuti kontoväljavõtet. Taotluse esitamisel, s.o 20.06.2016 kell 18:13 märkis kostja, et tema netosissetulek on 810 eurot, majapidamiskulud 300 eurot ja finantskohustused 0,00 eurot. Kostjal oli 2 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes X AS. IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, selgitamaks välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid (<official announcements xsi:nil= „true“ ...> , s.t selle andmeühiku väärtus oli null ehk ametlikud teadaanded puudusid): Kostja krediidivõimelisust hinnati pangakonto väljavõtte perioodi 10.03.2016 – 20.06.2016 eest saadud andmete alusel. Krediidiandja tegi kindlaks, et kostja keskmine netosissetulek 3 kuu jooksul on 853 eurot, kohustused 493,35 eurot. Kohtule jääb arusaamatuks, millisel viisil leidis hageja, et kostja kolme kuu keskmine sissetulek oli 853 eurot, kui kontoväljevõttest tulenevalt oli väljavõttes kajastatud kolmel kuul kostja sissetulek 685,49 eurot, 545, 19 eurot, 525,94 eurot (dtl 235, 239, 244). Samuti nähtub kontolt võetud laen Placet Group OÜ-lt 1000 eurot (dtl 242). Eeltoodust saab järeldada, et kontoväljavõtet laenuotsuse tegemisel piisavalt ei analüüsitud. Jääb selgusetuks ka asjaolu, kas arvestati kostjal märgitud kaht ülalpeetavat. Kostja esitas krediidilimiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 2500 eurot. Taotluse esitamisel, s.o 11.11.2016 kell 17:11 märkis kostja, et tema netosissetulek on 810 eurot, majapidamiskulud 300 eurot ja finantskohustused 0,00 eurot. Kostjal oli 2 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes X AS. Hageja selgitab, et IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, selgitamaks välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid (<official announcements xsi:nil= „true“ ...> , s.t selle andmeühiku väärtus oli null ehk ametlikud teadaanded puudusid): Kostja krediidivõimelisust hinnati pangakonto väljavõtte perioodi 01.08.2016 – 12.11.2016 eest saadud andmete alusel. Krediidiandja tegi kindlaks, et kostja keskmine netosissetulek 4 kuu eest on 938 eurot (ka see ei ühti konto väljavõttelt nähtuva kostja sissetulekute suurusega dtl 253, 254, 256, 262), kohustused on 375,28 eurot. Isegi juhul kui nõustuda hageja märgitud kostja keskmise sissetuleku suurusega ja arvestada kohustusi + lisanduva kuumakse suurust (138 eurot), on ilmselge, et kohustused ületavad poole kostja sissetulekust. Kohtu hinnangul on ilmselge, et sellises olukorras ei ole tarbija võimeline kohustusi täitma. Kostja esitas krediidilimiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni 2800 eurot. Taotluse esitamisel, s.o 09.04.2018 kell 8:56 märkis kostja, et tema netosissetulek on 810 eurot, majapidamiskulud 300 eurot ja finantskohustused 0,00 eurot. Kostjal oli 2 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes X AS. IPF Digital AS tegi päringu taust.ee andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Lepingu nr 3402804 sõlmimisel kostja pangakonto väljavõtet ei küsitud. Arvestades et eelmise lepingumuudatuse tegemisest oli möödunud ca 1,5 aastat, pidanuks kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandja igal juhul nõudma ka kontoväljavõtte esitamist olenemata sellest, et tegemist võis olla pikaajalise kliendiga ja kas

seda nägid ette sise-eeskirjad. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus tuleneb seadusest. Ilmselgelt ei ole ainuüksi taust.ee maksehäirete ja Ametlike teadaannete kontrollimine piisav laenutaotleja maksevõime adekvaatseks hindamiseks. Kohus on olemasolevatele andmetele ja hageja antud selgitustele tuginedes seisukohal, et krediidiandja ei ole käesoleval juhul vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, laenuandja ei ole maksvõime hindamisel küsinud / analüüsinud laenutaotleja pangakonto väljavõtet, seega ei ole laenuandja kogunud ega võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediiti tagasi maksta. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. 17.3 Kohus on seisukohal, et laenuandja on rikkunud VÕS 4034 lg 6 toodut, mistõttu loeb kohus pooltevahelise tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 94 järgse intressimäära. Riigikohus on märkinud, et kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (vt Riigikohtu 24.11.2023.a. lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098 p 24).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral „ muid tasusid“ tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 4034 lg 7 ls 2). Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus: Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (VÕS § 4034 lg 7). Kolleegium leiab, et tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 lg 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu lahendid 17.06.2022, 2-21-125271, p 9; 29.05.2020, 2-18-12417 p 11; Tallinna Ringkonnakohtu lahend 05.02.2020, 2-18-134930, p 10) Kuivõrd käesoleval juhul ei saa tugineda kostjapoosele kohustuse rikkumisele, ei ole põhjendatud ka sissenõudmiskulude nõue. 19.2 Viivis on raha maksmise kohustuse rikkumisega kaasnev tagajärg, viivis ei ole VÕS § 4034 lg 7 nimetatud muu tasu. Kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine muudab VÕS § 4034 lõike 7 järgi intressi seadusjärgseks (0%-ks), siis muutub sellega üheaegselt ka viivisemäär (samuti seadusjärgseks). Kuivõrd käesoleval juhul on kostja tasunud tagasimakseid oluliselt rohkem kui hageja õigus lepingu(te) täitmisena nõuda, on põhjendamatu täies ulatuses ka viivise nõue.

Vastavalt TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on esindaja kulu mõnevõrra ülepaisutatud. Arvestades, et esindaja osales ühel istungil ja esitas kaks menetlusdokumenti, mille sisu osaliselt kattub, loeb kohus põhejndatiud ajakuluks 5 töötundi. Seega mõistab kohus hagejalt välja kostja menetluskulude katteks 600 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.