Võlaõigus › Töövõtulepingud

kuulise töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja osutama kostjale järgmisi teenuseid: kirjutama kord kvartalis uurimustöö koos teksti- ja pildimaterjaliga, kirjutama kord kuus artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga ning kirjutama kord nädalas blogi artikli koos teksti – ja pildimaterjaliga. Leping jõustus 01.01.2020.a ning oli sõlmitud 12-kuulise tähtajaga s.o kuni 01.01.2021.a ning lepingu lõpetamiseks oli ette nähtud vaid kolm alust: kostja õigus lõpetada leping seoses ebasobiva töötulemusega, mil tuli ette teatada 90 päeva koos tasuga; kostja õigus lõpetada leping enne tähtaja lõppu, mil juhul kuulub hagejale tasumisele kokkulepitud kuutasu kõigi kuude eest, mis jäid lepingu tähtajast puudu ning mõlema poole õigus lõpetada leping 30 päeva enne lepingu lõpptähtaega 01.01.2021.a. Hageja alustas tööd ning kostja tasus töö eest lepingu järgi igakuiste maksetega 1850 eurot. Kostja tasus hagejale lepingu kohaseid makseid kahe kuu eest: jaanuari 2020.a ja veebruari 2020.a eest. Kostja jättis hagejale tasumata märts 2020.a tehtud tööde eest. Märtsikuu tasu 1850 eurot maksetähtaeg oli 30.04.2020.a, seega tasu maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 01.05.2020.a. 03.04.2020.a saatis kostja hagejale kirja mille kohaselt ta lõpetab lepingu seoses koroonaviiruse pandeemia väljakuulutamisega maailmas, viidates lepingu punktile 4.2. Kuna kostja ei märkinud, millisel alusel ta lepingu lõpetab, kuulub kohaldamisele lepingu punkt 3.2, mis sätestab, et juhul kui hageja lõpetab lepingu ennetähtaegselt, peab hageja kostjale tasuma kõigi kuude eest, mis lepingu lõppemisest puudu jäid. Kuna kostja lõpetas lepingu ennetähtaegselt 03.04.2020.a, jäi lepingu lõppemiseni 9 kuud (aprill-detsember 2020.a). Lepingu punkti 3.2 alusel kuulub kostja poolt hagejale tasumiseks 16 650 eurot (1850 x 9 = 16 650). Lepingujärgse tasu ülejäänud 9 kuu eest summas 16 650 eurot maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 03.04.2020, mil kostja lepingu varasemast lõpetamisest hagejale teatas. Hageja palub kostjalt välja mõista 18 500 eurot ja viivis 320,27 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited ja põhjendused

Kostja on hagejale tasunud märts 2020.a tööde eest ning hagejal puudub vastav nõue. Seega taotleb kostja kohtult juhul, kui kohtu hinnangul on kostjal hageja ees hüvitamiskohustus, hüvitatava summa vähendamist nullini või alternatiivselt kohtu hinnangul mõistliku summani. Kostja palub viivist vähendada perioodi 23.06.2020.a kuni 12.01.2023.a ulatuses, kuivõrd selle perioodi eest ei ole kostja viivist põhjustanud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 14.07.2020.a kohtumääruses (dtl 39-42).

Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel on 08.12.2019.a sõlmitud konsultatsioonileping, millise punktide 1 ja 5.1 kohaselt kohustas hageja konsultandina kostjale osutama järgmiseid teenuseid: kirjutama kord kvartalis uurimustöö koos teksti- ja pildimaterjaliga, kirjutama kord kuus artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga ning kirjutama kord nädalas blogi artikli koos teksti – ja pildimaterjaliga igakuise tasuga 1850 eurot (dtl 9-12, 27-30). Lepingu punkt 3 järgi on lepingu tähtajaks kaksteist (12) kuud käesoleva lepingu jõustumise kuupäevast ning kumbki pool võib lepingu kaheteist (12) kuu pikkuse miinimumtähtaja lõpus üles öelda, teavitades sellest kirjalikult kolmkümmend (30) päeva ette (dtl 28).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008.a määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) artikkel 3 järgi lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse. Nagu nähtub pooltevahelise lepingu punktist 12, siis pooled on kokku leppinud, et lepingu tõlgendamisel kasutatakse ning lepingule kohaldatakse Eesti materiaalõigust (dtl 30).

Vaidlust pole, et kostja on 03.04.2020.a kirjaga teavitanud hagejat lepingu lõpetamisest seoses suutmatuse tõttu oma kohustusi lähitulevikus täita ülemaailmse COVID-19 pandeemia mõjude tõttu oma äritegevusele viidates lepingu punktidele 4.2 ja 10 (dtl 14, 37).

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal esines alus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ning kas esines vääramatu jõud kui rikkumise vabandatavus. Samuti on pooled erimeelt selles, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 18 500 euro ning viivise tasumist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

Hageja väidetel võlgneb kostja talle märts 2020.a tööde eest summas 1850 eurot, mille eest on kostjale väljastatud 29.03.2020.a arve nr 14-2020 maksetähtajaga 30.04.2020.a (dtl 16). Hageja väidetel on ta töö kostjale üle andnud ning kostja on töö vastu võtnud.

Kohtule esitatud kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja on antud arve tasunud 14.09.2020.a (dtl 170). Seega on asja kohtulikul arutamisel leidnud tõendamist, et pärast hagi kohtule esitamist on kostja selles osas hageja nõude rahuldanud, mistõttu tuleb hageja nõue selles osas jätta rahuldamata.

VÕS § 655 lg 1 järgi võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

Riigikohus on 20.10.2016.a kohtuotsuse kohtuasjas nr 3-2-1-79-16 punktis 13 selgitanud, et kui tellija on töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (vt selle kohta ka Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on pooltel töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et tasunõude puhul tuleb arvestada, et töövõtja saab nõuda tasu üksnes kokkulepitud töö osas ja üksnes kokkulepitud tasu ja vajadusel peab töövõtja neid asjaolusid ka tõendama. Vaata selles osas ka Riigikohtu 20.03.2002.a kohtuotsus kohtuasjas nr 3-2-1-13-02 punkt 7.

Hageja nõuab kostjalt ka 16 650 euro tasumist, s.o üheksa kuu (aprill kuni detsember 2020.a) lepingujärgse tasu maksmist lepingu punkt 3.2 alusel, kuivõrd kostja on lõpetanud lepingu ennetähtaegselt. Etteheiteid hageja poolt tehtud tööle kostja esitanud ei ole. Hageja ei nõua kahju hüvitamist, vaid lepingu täitmist. Hageja väidetel ei olnud kostjapoolsel lepingu ülesütlemisel õiguslikku alust.

Vastavalt lepingu punkt 3.2 juhul kui kostja ütleb lepingu üles enne miinimumtähtaja lõppemist, siis on hagejal õigus täielikule kompensatsioonile vastavalt punktile 4.1, korrutatuna miinimumtähtaja lõpuni jäänud kuude arvuga (dtl 28).

Lepingu punkt 4.2 järgi võib kumbki pool kirjalikult teavitada käesoleva lepingu kohesest lõpetamisest järgmiste asjaolude toimumise korral: (i) kui üks pool rikub oluliselt lepingut ja ei heasta rikkumist (kui heastamine on võimalik) kolmekümne (30) päeva jooksul pärast seda nõudva kirjaliku teate saamist; või (ii) kui teine pool läheb pankrotti, likvideerimisele, alustab menetlust ettevõtte ümberkorraldamiseks ja/või kui ilmneb, et üks pool on enam kui 30 päeva maksejõuetu (Term and Termination).

Lepingu punkt 10 järgi pool ei vastuta teise poole poolt kantud kahju eest, mis tuleneb poole kohustuste täitmise hilinemisest või takistusest poolest mitteoleneval põhjusel, mida pool ei saanud ega saa mõistlikult vältida (Force Majeure).

Riigikohus on 20.06.2006.a kohtuotsuse kohtuasjas 3-2-1-64-06 punktis 16 selgitanud, et kolleegium on 16. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03 leidnud, et kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Samuti märkis kolleegium nimetatud lahendis, et mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, st võlgnik ei

saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida. Kolleegium ei pea vajalikuks varasemat seisukohta muuta.

Kohus asub seisukohale, et ainuüksi COVID-19 viiruse levik ei ole käsitletav sellise vääramatu jõuna, millest saaks järeldada, et kostjal oli alus lepingu lõpetamiseks. Eeltoodu välistab VÕS § 97 lg 1 kohaldamise. Kooskõlas VÕS § 76 lg 1 on sõlmitud lepingud täitmiseks ja ehki nimetatud viiruse leviku tõttu tuli tarvitusele võtta meetmeid selle levimise takistamiseks, mis tõi endaga kaasa ajutisi piiranguid ja ebamugavusi, siis ei saa seda pidada mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu ei saanud kostja lepingu täitmist jätkata.

Kooskõlas VÕS § 103 lg 1 alusel vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatu jõu esinemisel ei vastuta võlgnik oma rikkumise eest, kuid vääramatu jõud ei ole lepingu lõpetamise aluseks. Seejuures vääramatu jõud ei ole üldiselt kõigile kehtiv olukord, vaid selle esinemist tuleb iga lepingulise suhte korral eraldi tuvastada. Kohus leiab, et kostja ei ole antud juhtumil tõendanud rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu esinemist käesolevas menetluses.

Kostja väidetel oli ta sunnitud tegema ulatuslikke kulude kokkuhoiule suunatud ümberkorraldusi eesmärgiga vältida püsivat maksejõuetust. Kohus leiab, et ainuüksi maksustatava käibe vähenemine 2020.a teises kvartalis, ei saa olla aluseks lepingu lõpetamiseks (dtl 168). Veelgi enam, esitatud tõendist nähtub, et sama aasta kolmandas kvartalis on kostja maksustav käive samuti vähenenud, kuid vaatamata sellele on kostja töötajate arv suurenenud ning alates 2020.a neljandast kvartalist on kostja maksustatav käive pidevalt kasvanud (dtl 168). Seega on kostja poolt tõendamata, et lepingu aluseks olnud asjaolud oleksid oluliselt muutunud ja olemasolevatel tingimustel lepingu täitmise jätkamine oleks kostja jaoks toonud kaasa äärmiselt ebamõistlikke tagajärgi.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et COVID-19 pandeemia ei olnud mõjuvaks põhjuseks, et selle esinemisel poolte huve kaaludes, ei saanud kostja enam lepingut jätkata. Seega ei võinud ta hagejaga sõlmitud lepingut üles öelda lepingu punktide 4.2 ja 10 järgi. Sellest tulenevalt ei lõppenud pooltevaheline leping kostja poolt 03.04.2020.a tehtud tahteavaldusega ning sellel ei ole lepingu lõpetamise toimet. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2 alusel kohustuse täitmist s.o kokkulepitud tasu maksmist.

Kohus juhib tähelepanu, et ka kehtiv kohtupraktika ei ole varasemalt toetanud COVID-19 pandeemia levikut, kui erakorralist asjaolu, mis õigustaks lepinguid üles ütlema. Vaata selles osas HMKo 05.05.2021.a kohtuasjas nr 2-20-10987, HMKo 17.05.2021.a kohtuasjas nr 2-20-10452 ning HMKo 14.06.2021.a kohtuasjas nr 2-20-126499.

Kostja on ka seisukohal, et lepingu lõpetamise regulatsioon on vastuolus seaduse, muuhulgas hea usu põhimõttega ning see tuleb jätta võlasuhtele kohaldamata, kuna lepingu punkt 3.2 näeb ette, et kostjal on küll õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kuid sellest hoolimata kohustub kostja tasuma hagejale kogu lepingu järgse tasu.

Kohus nõustub hagejaga selles, et lepingu täitmise nõudes ei saa olla midagi hea usu vastast. Enamgi veel, antud juhul on tegemist majandustegevuses osalevate professionaalsete osapooltega, kes enne lepingu sõlmimist pidasid läbirääkimisi nii lepingutasu, lepingu tähtaja ja lepingu lõpetamise osas (dtl 17-20, 171, 172, 179). Osundatust nähtub selgelt, et pooled said aru, mis tingimustel ja millise sisuga pooled nõustusid lepingut sõlmima.

Kostja viited võimalikule leppetrahvile ja selle vähendamisele VÕS § 162 lg 1 alusel ei ole antud juhul kohased, kuivõrd pooled ei ole kokku leppinud leppetrahvi kohaldamises.

Kostja on seisukohal, et hagejale ei ole antud juhtumil mistahes kahju tekkinud ning ei ole ka ühtegi muud õiguspärast eesmärki ega hüve, millise kaitseks või hüvitamiseks oleks põhjendatud nõuda temalt hagis nõutavas summas hüvitist. Kostja arvamuse kohaselt pole hageja majanduslik seisukord lepingu lõppemisel halvenenud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis kostja sellist arvamust toetaks. Vastupidi, hageja on välja toonud, et tal on ettevõtjana õiguspärane ootus, et kostja täidab lepingut kokkulepitud viisil ning vastupidine mõjutab hagejat otseselt ja negatiivselt.

Poolte vahel on lepinguline suhe. Lepinguvabadus tähendab seda, et lepingu sõlmimine on pooltele vabatahtlik ning lepingu sisu on valdavalt poolte endi määrata. Seega võimaldab lepingu sõlmimise vabadus igaühel endal otsustada, kas, kellega, mis tingimustel ja sisuga leping sõlmida. Kohus leiab, et kohtu ette toodud asjaolud ei välista hagejal nõuda lepingus kokkulepitud tasu. Samuti ei esine aluseid tasunõude vähendamiseks. Eelpooltoodust tulenevalt tuleb hageja tasunõue summas 16 650 eurot rahuldada kooskõlas VÕS § 108 lg 1.

Lisaks tasunõudele nõuab hageja kostjalt ka viivise tasumist. Viiviseraport on hagile lisatud. Kostja vastuväiteid viivise arvutuskäigule ei esitanud.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise tasumata märts 2020.a arve eest summas 21,84 eurot. Hageja on arvestanud viivist seadusega sätestatud määras. Kuna vaidlust ei ole, et kostja on tasunud hagejale 29.03.2020.a arve nr 14-2020 14.09.2020.a (dtl 170), kuid arve tasumise tähtaeg oli 30.04.2020.a (nimetatu tuleneb ka pooltevahelisest lepingu punktist 5.1) (dtl 29) ning hageja on arvestanud viivist kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 23.06.2020.a (dtl 15), siis on kohus seisukohal, et viivis summas 21,84 eurot on põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista.

Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise summas 298,43 eurot, mis moodustab üheksa kuu lepingujärgne tasu summalt 16 650 eurolt. Hageja nõuab seaduses sätestatud viivist alates lepingu lõpetamisest 03.04.2020.a kuni hagiavalduse esitamiseni 23.06.2020.a (dtl 8). Kuivõrd kohus rahuldab hageja tasunõude, siis tuleb ka viivis kostjalt välja mõista, kuid kohus korrigeerib viivise väljamõistmist selliselt, et viivist arvestatakse alates 04.04.2020.a kuni hagi esitamiseni. Vaidlust ei ole, et kostja lõpetas lepingu 03.04.2020.a (dtl 37), seega saab viivist arvestada alates 04.04.2020.a. Sellest tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis summas 294,79 eurot.

Kostja on palunud viivist vähendada perioodi 23.06.2020.a kuni 12.01.2023.a ulatuses, kuivõrd selle perioodi eest ei ole kostja viivist põhjustanud. Kohus leiab, et kuna hageja palub viivise välja mõista kuni hagiavalduse esitamiseni s.o. 23.06.2020.a ning sellises ulatuses on tasutud ka riigilõiv, siis jääb kostja vastav taotlus rahuldamata.

Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele lepingust tulenev võlgnevus summas 16 650 eurot ja viivis kogusummas 316,63 eurot (21,84 + 294,79). Hagi jääb rahuldamata summas 1850 eurot, kuna kostja on selles ulatuses nõude pärast hagi kohtule esitamist täitnud. Hageja ei ole hagist selles osas loobunud.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hagihinnaks 18 820,27 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.