2-18-364/55 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Tartu Maakohus jättis võlgniku 1. augusti 2023 avalduse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Maakohus keeldus võlgnikku kohustusest vabastamast ja jätkas kohustustest vabastamise menetlust. Alates 1. juulist 2022 kehtiva FiMS § 68 lg 2 järgi kohaldatakse enne FiMS-i jõustumist esitatud pankrotiavalduste ja kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30. juunini 2022. Võlgniku avaldus pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks on esitatud 8. jaanuaril 2018, mistõttu tuleb praeguses asjas kohaldada kuni 30. juunini 2022 kehtinud seadust. Võlgniku tõlgendus PankrS § 1933 lg-st 1 on ekslik. Selle normi alusel vähendatakse juhul, kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022. aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Nimetatu ei tähenda, et võlgnikku tuleb alates kohustuste vabastamise menetluse algatamisest kolme aasta möödumisel kohustustest vabastada. Samuti ei tulene seadusest, et kõikide enne 1. juuli 2022 algatatud menetluste suhtes tuleb automaatselt kohaldada kolmeaastast menetlusaega. Sätte eesmärk ei ole vähendada kohustustest vabastamise menetlust kolme aastani, vaid lühendada üksnes vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Seega kohaldub säte olukorras, kus pärast FiMS-i jõustumist 1. juulil 2022 oleks kohustustest vabastamise menetlus PankrS järgi kestnud kauem kui kolm aastat. PankrS § 1933 lg 1 alusel lühendatakse kolme aastani menetlust, mis PankrS järgi peaks pärast 1. juulit 2022 kestma veel kauem kui kolm aastat. Selliselt aitab rakendussäte tagada isikute võrdse kohtlemise võrreldes nendega, kelle suhtes algatatakse menetlus uue seaduse redaktsiooni alusel ning kellele kohaldub seega lühem kohustustest vabastamise periood. Kuivõrd võlgniku menetluse lõpuni oli 1. juuli 2022 seisuga jäänud vähem kui kolm aastat, siis PankrS § 1933 lg 1 ei kohaldu. PankrS § 175 lg 1 sätestab võlgniku kohustustest vabastamise otsustamise pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Võlgniku poolt välja toodud seitsmeaastane tähtaeg tuleneb PankrS 175 lg-st 51 ning tegemist on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega. PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Kuna Olev Tomsoni kohustustest vabastamise menetlus on kestnud üle kolme aasta, kuid vähem kui viis aastat, kohaldub tema suhtes PankrS § 175 lg 11. Võlgniku kohustustest vabastamine enne viie aasta möödumist ei toimu formaalse tingimuse saabumisel (kolm aastat on möödunud), vaid sisulise kaalumise tulemusena eeskätt võlgniku enda käitumist ja kohustuste täitmist arvestades. Võlgniku kohustustest ennetähtaegse vabastamise üheks tingimuseks on võlgniku poolt nõuete täitmine arvestatavas ulatuses. Riigikohus on leidnud, et kui nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise kohustuslik eeldus puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt (vt Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas 32-1-19-16). Maakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et võlgnik oleks rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Tartu Maakohtu 14. mai 2019 määrusest (jõustus 30. mail 2019), millega lõpetati pankrotimenetlus ja algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, nähtuvalt on võlausaldajate tunnustatud nõuete suurus, mille ulatuses on raha jäänud saamata, 76 061,44 eurot. Võlgniku esitatud aruannete kohaselt ei ole võlausaldajatele tehtud mitte ühtegi väljamakset. Maksu- ja Tolliameti seisukoha kohaselt on nõuet vähendatud 15 euro võrra, mis on Maksu- ja Tolliameti nõudest 0,33%. Kohtupraktika kohaselt on peetud arvestatavaks nõuete rahuldamise ulatuseks ca 60% nõuetest. Seega on võlgniku ennetähtaegselt kohustustest vabastamise kohustuslik eeldus PankrS § 175 lg 11 järgi täitmata.