3-24-2073 H.Q kaebus Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja – H.Q Vastustaja – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja KarlErik Ansmann
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.06.2025 otsus ja 17.07.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
H.Q apellatsioonkaebus ja määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata H.Q taotlus teha täiendav määrus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 170 lg 4 ning § 235 lg-d 1 ja 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 448 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus kuulutas 19.01.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-364 välja H.Q pankroti. Tartu Maakohtu 14.05.2019 määrusega lõpetati pankrotimenetlus raugemisega ja algatati kohustustest vabastamise menetlus. H.Q esitas Tartu Maakohtule 27.12.2022 taotluse vabastada ta ennetähtaegselt pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Tartu Maakohus keeldus 10.02.2023 määrusega taotluse rahuldamisest, põhjendades seda mh asjaoluga, et H.Q ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. H.Q esitas Tartu Maakohtule 01.08.2023 uue sama sisuga taotluse, mille Tartu Maakohus jättis 12.12.2023 määrusega rahuldamata. H.Q esitas 21.12.2023 määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 06.02.2024 määrusega rahuldamata. H.Q esitas Riigikohtule 21.02.2024 määruskaebuse. Riigikohus tagastas 18.03.2024 määrusega H.Q määruskaebuse, sest H.Q ei olnud tasunud Riigikohtu määratud tähtajaks riigilõivu, mistõttu ei olnud võimalik määruskaebust sisuliselt läbi vaadata.
2.H.Q esitas Justiitsministeeriumile (alates 01.01.2025 Justiits- ja Digiministeerium) 12.06.2024 taotluse hüvitada Tartu Maakohtu määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud mittevaraline kahju 700 eurot. Justiitsministeerium jättis taotluse rahuldamata.
3.Tartu Maakohus lõpetas 05.07.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-364 H.Q kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
4.H.Q esitas Tallinna Halduskohtule 12.07.2024 kaebuse (täiendatud 24.09.2024), milles palus tunnistada Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 õigusvastaseks ning hüvitada nende määrustega tekitatud mittevaraline kahju 700 eurot. Tartu Maakohus rikkus tsiviilasja nr 2-18-364 menetluses põhiseaduse (PS) §-dest 123 ja 152 tulenevat kohustust, sest ei tunnistatud Euroopa Liidu (EL) õiguse ülimuslikkust. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi1 art 21 lg 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et periood, mille möödudes on võimalik maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad võlgadest täielikult vabastada, ei ole pikem kui kolm aastat alates hiljemalt ühest järgmisest kuupäevast: a) tagasimaksete kava hõlmava menetluse puhul kohtu või haldusasutuse otsuse kuupäev kava kinnitamise kohta või kava rakendamise alguse kuupäev või b) muu menetluse puhul kuupäev, mil kohus või haldusasutus teeb otsuse menetluse algatamise kohta, või füüsilisest isikust ettevõtja pankrotivara moodustumise kuupäev. Direktiivi art 21 lg 2 kohaselt tagavad liikmesriigid, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on täitnud oma kohustused, kui sellised kohustused on kehtestatud liikmesriigi õigusega, vabastatakse võlgadest vabastamise perioodi lõppemisel, ilma et nad peaksid taotlema kohtult või haldusasutuselt täiendava menetluse algatamist lisaks sama artikli lõikes 1 osutatud menetlustele. Kõnealune direktiiv võeti üle füüsilise isiku maksejõuetuse seadusega (FIMS), mis jõustus 01.07.2022. FIMS § 3 lg 2 alusel laienevad direktiivist tulenevad nõuded ka füüsilisest isikust võlgnikule, sh kaebajale tsiviilasjas nr 2-18-364. Direktiiv ei andnud Eestile õigust kehtestada FIMS § 68 lg-s 2 nimetatud erandit, mille kohaselt enne FIMS-i jõustumist esitatud pankrotiavalduste, kohustustest vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid kuni 30.06.2022, ning selle tulemusel kohelda võlgnikke ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kas maksejõuetuse menetlus on algatatud enne 01.07.2022 või hiljem. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi art 21 lg 1 alusel oleks maakohus pidanud kaebaja kohustustest vabastama varem. Kaebajale on mitu advokaati avaldanud arvamust, et EL õiguse ja PS rikkumisega pani kohtunik toime esimese astme kuriteo karistusseadustiku (KarS) § 311 järgi. Kaebaja põhihuvi on tuvastada, et Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused on õigusvastased vastuolu tõttu PS-i ja EL õigusega. Kohus on oma võimu kuritarvitanud ja sellega alandanud kaebaja väärikust ja rikkunud tema eraelu puutumatust. Kaebaja pidi kohustustest õigeaegselt vabastamata jätmise tõttu taluma kahe aasta jooksul PankrS §-s 173 sätestatud riikliku sunni meetmeid.
5.Halduskohus võttis 22.10.2024 määrusega menetlusse kaebuse Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud 700 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks (resolutsiooni p 1) ja tagastas muus osas kaebuse (resolutsiooni p 5).
6.Tallinna Halduskohus jättis 27.06.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.06.2019 direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv).
2(5)
3-24-2073 Kaebaja nõuab kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu kohaldub erinormina riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et tsiviilasja nr 2-18-364 lahendanud kohtunik oleks toime pannud kuriteo. Seega pole täidetud eeldused kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et RVastS § 15 lg 1 on PS-ga kooskõlas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus nr 3-20-1389, p 13 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kuna RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo, ei ole kaebuses kirjeldatud tsiviilasja nr 2-18-364 lahendanud kohtuniku väidetavad rikkumised asja lahendamisel olulised.
7.H.Q esitas Tallinna Halduskohtule 30.06.2025 taotluse teha täiendav otsus. Kohus põhjendas otsuses ainult kaebaja teisejärgulist nõuet, jättes lahendamata kaebuse peamise nõude tuvastada Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määruste õigusvastasus. Isegi kui peaks vastama tõele, et maakohtu kohtuniku tegevus ei olnud kuritegelik, ei saa sellest järeldada, et tema tegevus seoses korduva keeldumisega tunnistada saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülimuslikkust FIMS § 68 lg 2 ees ja täita õigeaegselt selle direktiivi art 21 lg-t 1, ei olnud õigusvastane.
8.Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2025 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse teha täiendav otsus. HKMS § 170 lg 1 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui: 1) mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata; 2) otsuse resolutsioon ei ole arusaadav või täidetav, eelkõige kui on jäänud märkimata väljamõistetud rahasumma suurus või selle kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused, või kui on jäänud piisava täpsuseta märkimata haldusakti või toimingu sisu, mille vastustaja on kohustatud andma või tegema; 3) kohus ei ole jaotanud menetluskulu või ei ole märkinud menetlusosaliselt väljamõistetud menetluskulu summat. Esialgses kaebuses on tõepoolest esitatud nii tuvastamis- kui ka hüvitamisnõue. Õige on ka see, et kaebaja on 24.09.2024 menetlusdokumendis märkinud, et tema „tegelik põhihuvi on Tartu Maakohtu tegevuse õigusvastasuse tuvastamine seoses maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 kohtumääruste 2-18-364 tegemistega“ (dtl 17). Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et halduskohus võttis 22.10.2024 määrusega menetlusse üksnes hüvitamisnõude, kuid tuvastamisnõude tagastas läbivaatamatult. Kaebaja ei vaidlustanud seda määrust ja see jõustus. Seega lahendas kohus põhjendatult üksnes hüvitamisnõuet. Kuna ükski menetlusse võetud nõue pole jäänud otsuses lahendamata, puudub alus nõuda täiendava otsuse tegemist. Muule alusele pole kaebaja täiendava otsuse tegemise taotluses tuginenud.
9.H.Q esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 27.06.2025 otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebust menetlusse võttes oli halduskohtul kohustus välja selgitada, kas Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 on õigusvastased või õiguspärased. Ilma selleta ei saa kahju välja mõista või sellest keelduda (vt Riigikohtu 30.11.2023 määrus nr 3-22-1679, p 12) Halduskohus rikkus Riigikohtu suunist, jättes kaebaja peamise nõude lihtsalt tähelepanuta. Kohtunik pidi teadma, et RVastS § 15 lg 1 on selges vastuolus PS §-ga 25, mis sätestab ühegi erandita, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt 3(5)
3-24-2073 õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS ei luba teha RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud erandeid. Seega on RVastS § 15 lg 1 juba üle 20 aasta PS §-ga 25 vastuolus. Halduskohus rikkus PS § 152 lg-t 1, kuna ei jätnud RVastS § 15 lg-t 1 kohaldamata. See rikkumine võimaldas kohtunikul näiliselt õiguspäraselt, kuid tegelikult kuritegelikult keelduda kaebuse rahuldamisest. Seoses PS § 152 lg 1 rikkumisega on sellisel tegevusel kõik KarS §-des 316 ja 311 nimetatud tegude tunnused. Ei saa olla tegu õigusriigiga, kui isegi kohtunikud ja Riigikogu ei austa oma riigi PS-i.
10.H.Q esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 17.07.2025 määruse peale. Kuna 27.06.2025 otsuses oli jäetud kaebuse peamine nõue käsitlemata, oli kaebajal õigus nõuda HKMS § 170 lg 1 p 1 alusel täiendava otsuse tegemist. Halduskohus väidab 17.07.2025 määruses ekslikult, et menetlusse võeti üksnes kahju hüvitamise nõue.
11.Tallinna Ringkonnakohus tagastas 23.09.2025 määrusega H.Q apellatsioonkaebuse ja määruskaebuse läbivaatamatult. Apellatsioonkaebus tuleb tagastada HKMS § 187 lg 2 ja lg 3 p 5 alusel, sest selles esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Kaebaja taotleb Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud kahju hüvitamist. Õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist reguleerib erinormina RVastS § 15, mis sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Siinsel juhul ei ole tuvastatud, et oleks olemas kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt on mõni kohtunik tsiviilasjas nr 2-18-364 kohtulahendi tegemisel pannud toime kuriteo. Asjakohane ei ole kaebaja viide Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-le 12, sest seal on selgitatud üldiseid aluseid kahju hüvitamiseks RVastS §-de 7 ja 9 alusel ning vaidluse all ei olnud RVastS § 15 lg 1 kui erinormi kohaldamine. Siinse vaidluse asjaoludel ei ole alust järeldada, et RVastS § 15 lg 1 on vastuolus PS §-ga 25. Kaebust ei saaks ilmselgelt rahuldada ka EL õigusele tuginedes. Määruskaebus tuleb tagastada HKMS § 207 lg 2 alusel, sest määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Halduskohus jättis 17.07.2025 määruses õiguspäraselt täiendava otsuse tegemise taotluse rahuldamata. Kuna halduskohus oli tuvastamisnõuded 24.10.2024 määrusega tagastanud, ei jäänud ükski menetluses olnud nõue otsuses lahendamata.
12.H.Q esitas 30.09.2025 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse teha täiendav määrus. Nii nagu halduskohus, jättis ka ringkonnakohus tuvastamata, et Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 olid õigusvastased. Sellega eiras ringkonnakohus Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 toodud juhiseid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebaja heidab 30.09.2025 taotluses ette, et ringkonnakohus jättis 23.09.2025 määruses nõuetekohaselt tuvastamata, kas Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 olid õigusvastased või mitte, rikkudes sellega Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 toodud juhiseid. Kaebaja hinnangul tuleb ringkonnakohtul kõrvaldada see puudus täiendava määruse tegemisega.
14.Kaebaja 30.09.2025 taotlus jääb rahuldamata, sest puuduvad HKMS § 170 lg-s 1 sätestatud alused täiendava määruse tegemiseks.
15.Ringkonnakohus selgitas 23.09.2025 määruses, et kuna halduskohus oli eraldi tuvastamisnõuded 24.10.2024 määrusega tagastanud ja see määrus oli edasi kaebamata 4(5)
3-24-2073 jõustunud, ei jäänud ükski halduskohtu menetluses olnud nõue otsuses lahendamata. Seega ei pidanud tuvastamisnõudeid sisuliselt lahendama ka ringkonnakohus.
16.Riigikohus selgitas 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 järgmist: „Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud.“ Seega puudutas Riigikohtu selgitus RVastS §-de 7 ja 9 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi.
17.Kaebaja väidab, et temale on tekitatud kahju Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364. Seega põhineb kaebaja kahjunõue RVastS §-l 15, mis on RVastS §-de 7 ja 9 suhtes erinorm. Teisisõnu, kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel. Ringkonnakohus selgitas 23.09.2025 määruses, et kaebaja kahjunõuet ei saaks RVastS §-s 15 sätestatud piiranguid arvestades ilmselgelt rahuldada. Sel põhjusel tagastas ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse.
18.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kaebaja soovitud nõuet (tsiviilasjas tehtud maakohtu määruse õigusvastasuse tuvastamine) ei saanud halduskohus ega ringkonnakohus igal juhul menetleda juba seetõttu, et tsiviilasjas tehtud määruste õiguspärasuse kontroll tuvastamis- ja tühistamisnõude alusel ei kuulu halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1). Maakohtu määruste peale saab edasi kaevata üksnes TsMS-s sätestatud alustel ja korras. Üksnes erandina saab halduskohtumenetluse raames hinnata tsiviilasjas tehtud kohtulahendi õiguspärasust juhul, kui see on vajalik RVastS-i järgi halduskohtu pädevusse kuuluva kahjunõude lahendamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.