Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

434.14 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlgnevuselt 1886.01 eurot alates 01.09.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivise määraga 29,90% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sh riigilõiv summas 420.00 eurot ja hageja õigusabikulud 358.00 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kohus on lugenud kostjale hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 317 lg l2 alusel 13.10.2023. Kostja kohtu määratud tähtajaks kirjalikku vastust ei esitanud, hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused I Kohus menetleb hagi lihtsustatud korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1886.01 eurot, intress 199.00 eurot, haldustasu 11.60 eurot, sissenõudmiskulud 50.00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 434.14 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlgnevuselt 1886.01 eurot alates 01.09.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivise määraga 29,90% aastas. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus järgmises: hageja ja kostja sõlmisid 03.11.2020 laenulepingu nr 707292491, mille alusel andis hageja kostjale laenu 2500.00 eurot, 48 kuuks, intressimääraga 29.90% aastas, s.o 0,083% päevas. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10.12.2020-10.11.2024. Lepingutasuks leppisid pooled kokku 125.00 eurot ja lepingu haldustasuks 2.90 eurot kuus (dtl 25-32), laenulepingu alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 2500.00 eurot; laenujääk (sisaldab lepingu tasu) on 2625.00 eurot; kostjalt on toimunud laekumisi hagejale lepingu kehtivuse ajal põhiosa katteks summas 738.99 eurot, kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi alates 10.08.2022 osamaksest; hageja saatis kostjale 08.11.2022 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 33), - hageja ütles 23.11.2022 laenulepingu nr 707292491 üles (dtl 34). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. II VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 4062 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud

tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. VÕS § 4034 lg 3 sätestab, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg-st 6 tuleneb, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 aluselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Poolte vahel on sõlmitud 03.11.2020 laenuleping nr 707292491, mille alusel sai kostja krediiti summas 2500.00 eurot. Hageja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud laenulepingu füüsilise isikuna. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Poolte vahel 03.11.2020 sõlmitud laenulepingu nr 707292491 kohaselt on krediidi kulukuse määr 40,98% aastas. Kohtu arvutuste kohaselt on krediidi kulukuse määr 41,40% aastas (antav krediit 2500.00 eurot, lepingutasu 125.00 eurot, 48 osamakset, aastaintress 29,90%, igakuine haldustasu 2.90 eurot). Lepingu sõlmimisele eelnenud Eesti Panga 31.05.2020 avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,52%. Seega 03.11.2020 sõlmitud laenulepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevat piirmäära 61,56% (3 x 20,52%) ning kostjale antud krediidi kogukulu on seadusega kooskõlas. Hageja omandas enne kostjaga lepingu sõlmimist teabe kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja täitis laenu saamiseks taotluse laenutaotleja veebilehel, milles märkis enda netosissetulekuks kuus 980.00 eurot ning olemasolevate kohustuste kuumaksete summaks kokku 192.57 eurot (dtl 35-36). Hageja omandas muuhulgas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete, kogutud konto väljavõtte ja maksehäireregistri väljavõtte alusel. Info kostja varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas hageja lisaks eelnevale hagiavalduse kohaselt veel ka avalikest andmebaasidest. Kostja viimase kuue kuu pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja igakuine netosissetulek keskmiselt 989.67 eurot, kostjal on kohustus Coop Finants AS-i ees igakuise osamaksega 192.25 eurot ning alates 20.08.2020 Inbank AS-i ees igakuise osamaksega 124.18 eurot (dtl 38-44). Maksehäireregistri väljavõttest ei nähtu aktiivseid maksehäireid (dtl 45). Eelnevast tulenevalt asus hageja seisukohale, et kostja on võimeline tagastama 48 kuu jooksul krediidi, mille igakuine osamakse on 97.26 eurot. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et on enne kostjaga laenulepingu sõlmimist omandanud teabe ja hinnanud kostja krediidivõimelisust ning veendunud kostja krediidivõimelisuses.

Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel 03.11.2020 sõlmitud tarbijakrediidileping kehtiv. III Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 10.12.2020-10.11.2024. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi alates 10.08.2022 osamaksest. Kostja on teinud hagejale lepingu kehtivuse ajal põhiosa katteks makseid summas 738.99 eurot. Seega on põhjendatud hageja põhinõue summas 1886.01 eurot (2625.00 eurot - 738.99 eurot). Laenulepingus nr 707292491 leppisid pooled kokku intressimääras 29,90% aastas. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi alates graafikujärgsest 21. osamaksest 10.08.2022, on põhjendatud intressi võlgnevus alates 10.08.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 23.11.2022 summas 199.00 eurot (46.99 eurot + 45.81 eurot + 44.60 eurot + 43.36 eurot + 18.24 eurot (42.09 eurot / 30 päeva x 13 päeva)). Laenulepingus nr 707292491 leppisid pooled kokku lepingu haldustasus 2.90 eurot kuus. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi alates graafikujärgsest 21. osamaksest maksetähtajaga 10.08.2022 ning hageja ütles lepingu üles 23.11.2022, on kostja kohustatud tasuma haldustasu 21.-24. graafikujärgse osamakse (10.08.2022; 10.09.2022; 10.10.2022; 10.11.2022) eest kogusummas 11.60 eurot (4 x 2.90 eurot). VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on saatnud kostjale pärast lepingu lõppemist tasulisi meeldetuletuskirju 25.01.2023 (25.00 eurot), 13.02.2023 (5.00 eurot), 15.03.2023 (5.00 eurot) kogusummas 35.00 eurot (dtl 4661) ning kandnud muid makseviivitusega seoses tekkinud kulusid summas 15.00 eurot, mille moodustavad kulud seoses nõude andmete töötlemise ja kontrollimisega, kontaktandmete otsimisega, võlgnikule tehtud telefonikõnede ja saadetud e-kirjadega. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja sissenõudmiskulude nõue summas 50.00 eurot.

IV Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 29,90%, kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 29,90% ei saa olla liiga suur ja viivisekokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine, kuna viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuitress. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1886.01 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 24.11.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 31.08.2023 summas 434.14 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 29,90% aastas põhivõlgnevuselt alates 01.09.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Laenulepingu nr 707292491 eritingimustest ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt nähtuvalt leppisid pooled kokku viivise määras 24,15% aastas, s.o 0,067% päevas (dtl 25-32). Laenulepingu nr 707292491 üldtingimuste p 3.4. kohaselt osamakse tasumise tähtpäevaks osamakse tasumata jätmise korral on pangal õigus nõuda tasumata põhiosa summalt viivitusintressi eritingimustes sätestatud määras iga täitmisega viivitatud päeva eest. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-s 33 märkinud, et õige ei ole halduri väide, et viivisekokkulepe on tühine seetõttu, et ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-112008, p 12). Pooled on näinud lepinguga ette kõrgema intressimäära kui seadusjärgne viivisemäär, millisel juhul loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on pooled aga lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes lepingus kokku leppinud, et viivise määr on 24,15% aastas, s.o 0,067% päevas, mistõttu ei ole põhjendatud võtta viivise arvestamisel aluseks lepinguga ettenähtud intressimäära. Seega tuleb lähtuda viivise arvestamisel lepingujärgsest viivisemäärast. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja viivise nõue põhivõla summalt 1886.01 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 24.11.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 31.08.2023 (viivitatud päevade arv 281), viivise määraga 24,15% aastas, summas 350.65 eurot. Kohus leiab, et hagi ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude osas 83.49 euro ulatuses (434.14 eurot - 350.65 eurot). V Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi G. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on osaliselt põhjendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 03.11.2020 TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 707292491 tuleneva põhivõlgnevuse 1886.01 eurot, intressi 199.00 eurot, haldustasu 11.60 eurot, sissenõudmiskulud 50.00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 350.65 eurot ning viivise põhivõla summalt 1886.01 eurot, lugedes viivise määraks 24,15% aastas, alates 01.09.2023, kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude osas summas 83.49 eurot.

Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kokku nõudis hageja 2580.75 euro maksmist, millest kohus rahuldab 97% (2497.26 eurot / 2580.75 eurot). Arveldades hagi rahuldamise ulatust (97%), jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu 03.06.2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 14). Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud, sh maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 92.07 eurot, hagi esitamisel tasutud täiendav riigilõiv 327.93 eurot ja õigusabikulud 358.00 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisele ja kohtule esitamisele on 20.00 eurot (TsMS § 4842). Esindaja on osutanud hagimenetluses õigusteenust tunnihinnaga 169.00 eurot. Esindajal kulus menetluskulude nimekirja kohaselt esindamisele kokku 2 tundi - täiendavate alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele; lisade kogumisele ja komplekteerimisele; dokumentide esitamisele kohtule. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. Kohtu hinnangul on täies ulatuses põhjendatud menetluskulu, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele, riigilõiv kogusummas 420.00 eurot. Kohtu hinnangul ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 358.00 eurot. Nii-öelda masshagide koostamiseks ja esitamiseks on põhjendatud ja vajalik kulu 120.00 eurot. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane, mistõttu mõistab kohus menetluskulud välja ilma käibemaksuta.

Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 alusel kostja poolt hüvitamisele kuuluvate hageja menetluskulude suuruseks 540.00 eurot, mis koosneb maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivust 92.07 eurot, hagi esitamisel tasutud täiendavast riigilõivust 327.93 eurot ning põhjendatud ja vajalikest õigusabikuludest 120.00 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (540.00 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Tulenevalt TsMS § 468 lg 1 p-st 2 kuulub tagaseljaotsus viivitamatule täitmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.