X hagi osaühingu Advokaadibüroo EIPRE & PARTNERID vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
43 315,44 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood
XXXXXXXXXXX),
esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja Aivar Jurs Kostja osaühing Advokaadibüroo EIPRE & PARTNERID (registrikood 10872882), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14. juuni 2022 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas Harju Maakohtule 04.08.2018 hagiavalduse osaühingu Advokaadibüroo EIPRE & Partnerid (kostja) vastu kahju hüvitamiseks, mida hiljem täpsustas. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja Swedbank AS 10.11.2005 ja 30.08.2008 laenulepingud. 04.05.2009 sõlmiti laenulepingutele lisad. Swedbank AS ütles laenulepingud üles 30.09.2013 ja esitas 03.11.2013 kohtutäiturile täiteavalduse võlgnevuse sissenõudmiseks. Hageja esitas tsiviilasjas 2-13-55222 Harju Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja leidis, et laenulepingute ülesütlemine on tühine. Swedbank AS ei esitanud graafikuid võlgnevuse kujunemise kohta, mistõttu ei olnud võla kujunemine tõendatud. Swedbank AS ei pakkunud hagejale võimalust läbirääkimisteks. Swedbank AS rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti seadis hageja kahtluse alla tagatiskokkuleppe kehtivuse. Harju Maakohus jättis 27.11.2014 otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, kuid ringkonnakohus jättis 30.06.2015 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. 04.08.2015 sõlmis hageja kostjaga õigusabilepingu kassatsioonkaebuse esitamiseks. Kostja ei esitanud kassatsioonkaebust tähtaegselt ning Riigikohus jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata. Kuna kostja jättis kassatsioonkaebuse õigeaegselt esitamata, siis rikkus kostja õigusabilepingut. Kassatsioonkaebuse õigeaegsel esitamisel oleks Riigikohus tühistanud ringkonnakohtu otsuse ja saatnud asja uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Uuel arutamisel oleks sundtäitmine tunnistatud lubamatuks.
2.07.09.2018.a hagiavalduse täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista: 1) kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 500 eurot ja viivis 105,50 eurot: 2) varalise kahju hüvitise 50 877,20 eurot (müügikasum juhul, kui sundtäitmine oleks tunnistatud lubamatuks ja hageja oleks saanud ise laenulepingute tagatiseks olnud korterid võõrandada); 3) kui punktis 2 esitatud nõuet ei saa rahuldada, siis alternatiivselt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis 50 877,20 eurot; 4) kui punktis 2 või punktis 3 esitatud nõuet ei saa rahuldada, siis mõista välja kahjuhüvitis 32 625,91 eurot (raha, mis jäänuks hagejale juhul, kui täitemenetlus oleks toimunud 113 522,80 euro sissenõudmiseks); 5) kui punktides 2 - 4 esitatud nõuet ei saa rahuldada, siis mõista välja täitemenetlusse jäänud viivis 16 214,50 eurot; 6) kui punktides 2 - 5 esitatud nõuet ei saa rahuldada, siis mõista välja õiglane kahju hüvitis kohtu äranägemisel.
28.06.2019 avalduses loobus hageja õigusabi eest tasutud summa koos viivistega väljamõistmise nõudest, kuna kostja on selle hagejale tasunud. Ühtlasi täpsustas hageja nõuet. Laenude tagatiseks olnud varade müügist laekus 164 400 eurot. Sundtäitmise tervikuna lubamatuks tunnistamise korral kavatses hageja korterid ise müüki panna ja sellisel juhul ei oleks lisandunud täituri tasu. Hageja põhi- ja intressivõlg oli kokku 137 299,06 eurot. Kuna pank arvestas viivist laenujäägilt, mis sisaldas ka intressi ja viivist, siis oli panga viivisenõue vastuolus VÕS § 113 lõikega 6 ja seega põhjendamatu. Sellisel juhul oleks hagejale jäänud 27 100,94 eurot (164 400-137 299,06) ja ei oleks ka täitemenetluse viivise võlga summas 16 214,50 eurot. Kahju kokku seega 44 115,44 eurot. Kui kohus oleks tunnistanud sundtäitmise lubamatuks vähemalt viivise osas, siis oleks hagejale jäänud raha järgi 13 390,56 eurot ((164 400 – 13 710,38 (täituri tasu)137 299,06)). Samuti ei oleks hagejal täitemenetluse viivise võlga summas 16 214,50 eurot. Hageja kahju on seega 29 605,06 eurot (13 390,56 + 16 214,50). Hageja palus välja mõista varalise kahju hüvitise summas 44 115,44 eurot. Kui seda ei ole võimalik rahuldada, siis mõista välja varalise kahju hüvitis summas 29 605,06 eurot. Kui kumbagi eelnevat nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis mõista välja kahjuhüvitis summas 16 214,50 eurot (täitemenetluse viivise võlg). Kui ühtegi eelnevat nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis mõista välja mittevaralise kahju hüvitis 44 115,44 eurot.
3.Maakohtu 11.03.2020 kohtuistungil loobus hageja osaliselt varalise kahju hüvitise nõudest summas 6761,76 eurot (50 877,20 – 44 115,44) ja osaliselt moraalse kahju hüvitise nõudest summas 6761,76 eurot (50 877,20 – 44 115,44). Samuti loobus hageja osaliselt teisest varalise kahju hüvitamise nõudest summas 3020,85 eurot (32 625,91 – 29 605,06). Hageja selgitas, et jääb ka algselt esitatud alternatiivse nõude juurde mõista välja kahjuhüvitis kohtu äranägemisel. Kostja vastus
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja saatis 05.08.2015 Riigikohtule e-kirja kassatsioonkaebuse esitamiseks, kuid ekslikult jäi kassatsioonkaebus manusena e-kirjale lisamata. Kostja taotles kassatsioonkaebuse ennistamist, kuid Riigikohus jättis taotluse rahuldamata.
5.Hagi on aegunud, kuna kliendilepingu kohaselt tuli kahju hüvitamise nõue esitada 12 kuu jooksul. Kostja pidi advokaadi eksimusest ja selle tagajärgedest teada saama hiljemalt 07.10.2015.
6.Kostja teavitas hagejat, et kaebuse perspektiiv ei ole hea, kuid hageja soovis siiski proovida, kuna lootis kassatsioonkaebuse esitamisega venitada täitemenetlust. Hageja väitis advokaadile, et ootab välismaalt suurema summa laekumist, et saadud rahaga panga ees võlgnevus tasuda. Suure tõenäosusega ei oleks kassatsioonkaebust menetlusse võetud ja kui oleks võetud, ei oleks garanteeritud selle rahuldamine.
7.Puudub põhjuslik seos hageja väidetud kahju ja advokaadi eksimuse vahel. Hageja jäi rahaliste raskuste tõttu laenumaksetega hätta. Ka kohtuvaidluses edu saavutamise korral ei oleks hageja lõppkokkuvõttes vabanenud laenu, intressi ja viiviste tasumisest.
8.Hageja varalise kahju nõue on oletuslik. Sundtäitmine oleks olnud lubatav ka viivise osas. Pooltevahelises kliendilepingus on kostja vastutus piiratud. Kliendilepingu kohaselt vastutab kostja hageja ees ainult varalise kahju eest ja üksnes tööülesannete täitmise eest makstud summa ulatuses. Menetluse käik
9.Harju Maakohus lõpetas 20.04.2020 otsusega menetluse järgmistes nõuetes: välja mõista kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 500 eurot, viivis 105,30 eurot, tekitatud varaline kahju 6 761,76 eurot, moraalne kahju 6761,76 eurot, alternatiivselt kahju hüvitis summas 3020,85 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus aegumise tõttu hagi rahuldamata.
10.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11.09.2020 otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et hagi ei ole aegunud.
11.01.04.2021 avalduses loobus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõudest.
12.21.05.2021 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti. Kui täitemenetlus oleks tunnistatud lubamatuks täies ulatuses, siis oleks hageja saanud korterid ise müüa ja täita kõik kohustused panga ees. Sellisel juhul oleks hagejale jäänud müügitulem 27 100,94 eurot (varade müügihind 164 400 eurot – põhi- ja intressivõlg kokku 137 299,06 eurot). Samuti ei oleks hageja vastu täitemenetluse viivisenõuet summas 16 214,50 eurot. Seega on hageja kahju hüvitise nõue 43 315,44 eurot. Kuna eelnevalt oli selle nõude suuruseks märgitud 44 115,44 eurot, siis hageja loobub nõudest 43 315,44 eurot ületavas osas. Kui ülesütlemine olnuks kehtiv, siis olnuks täitemenetlus lubatav 137 299,06 euro osas. Kuna vara müüdi kokku hinnaga 164 400 eurot ja peale täituritasude mahaarvamist läks pangale hageja võlgnevuse katteks 150 689,62 eurot, siis oleks hagejale jäänud raha summas 13 710,38 eurot. Kuna hageja kanda jäi ka ebaseaduslik viivise võlg summas 16 214,50 eurot, siis sellisel juhul on hageja kahjuks 29 924,88 eurot. Hageja vähendab seda 29 605,06 euroni, s.o summani, mis oli hageja nõudeks varem. Eeltoodust tulenevalt on 21.05.2021 täpsustuse kohaselt hageja nõue järgmine: 1) kui kohus leiab, et laenulepingute ülesütlemine on täies ulatuses tühine, siis mõista välja kahju hüvitis summas 43 315,44 eurot; 2) kui ülesütlemine kehtib, kuid lubamatu on üksnes viivise nõue, siis mõista välja kahju hüvitis summas 29 605,06 eurot; 3) kui müügitulemi jääki ei saa hinnata, kuid viivise nõue on seadusevastane, siis mõista kahjuhüvitisena välja
täitemenetlusse jäänud viivis 16 214,50 eurot; 4) kui eelnevate arvestuste kohaselt ei saa hagi rahuldada, siis välja mõista kahjuhüvitis kohtu määratud summas.
13.02.11.2021 määrusega võttis maakohus vastu hageja loobumise moraalse kahju hüvitamise nõudest. 24.01.2022 määrusega võttis maakohus vastu loobumise kahju hüvitise nõudest 43 315,44 eurot ületavas osas. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Harju Maakohus jättis 14.06.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
15.Hageja esitas 21.11.2013 Harju Maakohtule hagi AS-i Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Harju Maakohus jättis 27.11.2014 otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2015 apellatsioonkaebuse rahuldamata. Pooled sõlmisid 04.08.2015 kliendilepingu, mille p 1 kohaselt osutab advokaadibüroo hagejale õigusteenust, esindades teda Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas nr 213-55222.
16.Vaidlus puudub selles, et kostja vandeadvokaat Raul Ainla asus hagejaga sõlmitud kliendilepingut täitma ja koostas Riigikohtule esitamiseks kassatsioonkaebuse. 05.08.2015 kell 20.23 saatis Raul Ainla Riigikohtu kantselei e-posti aadressile kirja, mille kohaselt esitas ta tsiviilasjas nr 2-13-55222 kassatsioonkaebuse (I kd, tl 152). Riigikohtu kantselei teatas 06.08.2015, et advokaadi poolt saadetud e-kirjal puudub manusena kassatsioonkaebus (I kd, tl 153). Seega jäi kaebus advokaadi poolt Riigikohtule 05.08.2015 saadetud e-kirjale lisamata. Digitaalallkirja kinnituslehega on tõendatud, et advokaat allkirjastas kaebuse digitaalselt 05.08.2015 kell 20.18 (I kd, tl 153 pöördel – 157). Seega oli kassatsioonkaebus 05.08.2015 tähtaegselt valmis ning digitaalselt allkirjastatud. 05.08.2018 Riigikohtule saadetud kaaskirjaga on tõendatud, et advokaat kavatses kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitada, kuid dokument jäi kaaskirjale lisamata. Advokaat esitas Riigikohtule avalduse puuduste kõrvaldamiseks ja taotluse kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I kd, tl 158-160). Riigikohus jättis 16.09.2015 määrusega kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamata ning tagastas kaebuse (I kd, tl 161-161 pöördel). Seega on tuvastamist leidnud, et kassatsioonkaebus jäi esitamata ning sellest tulenevalt rikkus kostja lepingut. Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist hooletusega, st käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmisega.
17.Kohus nõustub kostjaga, et kohus ei pea käesoleva asja lahendamisel lähtuma eeldusest, et Riigikohus oleks tsiviilasja nr 2-13-55222 menetlusse võtnud, tühistanud alama astme kohtu otsused ja saatnud asja tagasi alama astme kohtusse uueks arutamiseks. Kohus ei saa käesoleva tsiviilasja raames uuesti läbi vaadata tsiviilasja nr 2-13-55222, vaid saab üksnes
hinnata, milline oleks olnud tsiviilasja nr 2-13-55222 lahendamise perspektiiv kassatsioonimenetluses pärast ringkonnakohtu otsust.
18.Selleks, et hinnata perspektiivi, mis oleks hagejal võinud olla tsiviilasja nr 2-13-55222 edasisel menetlemisel, analüüsib kohus ringkonnakohtu otsuse järeldusi ja advokaadi koostatud kassatsioonkaebuse väiteid ning hindab, kas Riigikohus oleks võtnud kassatsioonkaebuse menetlusse (TsMS § 679 lg 3).
19.Harju Maakohus märkis 27.11.2014 kohtuotsuse põhjendavas osas, et kohus uuris 28.10.2014 toimunud kohtuistungil pooltega panga esitatud võlgnevuse arvestusi ja arvestusest nähtub täpne võlgnevuse kujunemine. Maakohtu 27.11.2014 otsuse kohaselt ei esitanud hageja hilisemas vastuses hagile või istungil ühtegi konkreetset selgitust, millest ta aru ei saa või kus on arvestuses viga, kuigi kohus küsis korduvalt istungitel hageja selgitusi. Seega analüüsis maakohus 27.11.2014 otsuses võla kujunemise kontrollitavust.
20.Harju Maakohtu 27.11.2014 kohtuotsuses sisalduvatest panga vastuväidetest nähtub, et hageja ei ole alates 08.12.2009 ühtegi laenulepingu järgset makset pangale tasunud. Ringkonnakohus jõudis 30.06.2015 otsuses järeldusele, et panga esitatud arvestuste järgi on põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine kontrollitav. Ringkonnakohtu lahendis on viidatud toimiku lehekülgedele, milliste tõendite alusel ringkonnakohus järeldusele jõudis. Maakohus leidis, et tsiviilasjas 2-13-55222 on kohtud lugenud võla kujunemise õigeks kohtule esitatud tõendite põhjal.
21.Hageja väide, nagu oleks eelnevates asjades tuvastatud, et laenujäägid sisaldasid ka intressi ja viivise võlga, ei ole kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 kohtuotsuse põhjendustega. Kohtuotsuse põhjendava osa punktides 56 - 58 on ringkonnakohus leidnud, et menetluses tuvastatud asjaolud ei võimalda pangale ette heita VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumist. Maakohus ei nõustunud hageja arutluskäiguga, et ta oleks kassatsioonimenetluses vabanenud võlgnetavalt summalt viivise tasumisest. Pangal oli õigus nõuda laenulepingu mittenõuetekohase täitmise korral viivist lepingus ettenähtud määras. Hagejal, kes ei täitnud laenulepinguid nõuetekohaselt, ei saanud tekkida õiguspärast ootust viivise arvestamata jätmiseks.
22.Maakohus analüüsis 27.11.2014 kohtuotsuses põhjalikult hageja väiteid vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikust rikkumisest. Maakohus asus nimetatud otsuses seisukohale, et pank hindas hageja krediidivõimekust ning järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus täiendas 30.06.2015 otsuses maakohtu otsuse põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte osas.
Vastavalt on tõendamist leidnud, et kohtud on tsiviilasjas 2-13-55222 vastutustundliku laenamise teemat piisava põhjalikkusega käsitlenud.
23.Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus ega ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-13-5522 menetlusõiguse norme ja kohaldasid materiaalõigust õigesti. Seega ei oleks Riigikohus võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Vastavalt ei ole tekkinud hagejale lepingu rikkumisest kahju ning ei ole vaja analüüsida teisi kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi. Apellatsioonkaebus
24.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kohus leiab, et on võimalik teha otsus ilma asja maakohtule tagasi saatmata, siis tühistada maakohtu otsus ja rahuldada uue otsusega hagi.
25.Maakohus ei oleks tohtinud asja lahendamisel tugineda üksnes ringkonnakohtu otsusele ja selle peale esitatud kassatsioonkaebusele, vaid hindama ka teisi tõendeid. Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 110 lõike 1, mille kohaldamisel ei oleks pank saanud 30.09.2013 ülesütlemisele tugineda ja sundtäitmine oleks olnud lubamatu täies ulatuses. Ülesütlemise hetkeks ei olnud pank hagejale kõiki graafikuid esitanud ja võlgnevuse kujunemist tõendanud, mistõttu oli hagejal õigus tugineda VÕS § 110 lõikele 1 ja laenumakseid mitte maksta. Ringkonnakohus jättis selle asjaolu tsiviilasjas 2-13-55222 arvestamata.
26.Tsiviilasjas 2-13-55222 jätsid kohtud kohaldamata VÕS § 113 lõike 6, mis keelab viivise arvestamise intressilt ja viiviselt. Laenulepingutele 04.05.2009 vormistatud lisadest nähtub, et kogu võlgnevus liideti põhiosa jäägile. Jäägile lisatud võlgnevus sisaldas ka viivist ja intressi. Hiljem arvestati kogujäägilt viivist.
27.Kohus jättis kohaldamata ka VÕS § 416 lõike 2, kuna hagejale ei pakutud võimalust läbirääkimisteks. Kuigi ülesütlemise teates oli kirjas, et võimalike kokkulepete saavutamiseks on võimalik võtta ühendust, teatas pank kohe, et mingeid läbirääkimisi ei tule. See tõi kaasa lepingu ülesütlemise tühisuse.
28.Tsiviilasjas 2-13-55222 selgitas panga esindaja, et tal puuduvad infotehnoloogilistel põhjustel tõendid. Tõendite puudumise tõttu oleks kohus pidanud tunnistama sundtäitmise lubamatuks. Kohtud lugesid aga tõendite puudumisel panga nõude tõendatuks ega põhjendanud, miks nad jätsid kõrvale hageja poolt esile toodud asjaolud võlgnevuse arvestuse tõendamatuse ja ebaõigsuse osas. Kohtud ei ole põhjendanud, kuidas luges kohus tõendite puudumisel ja olemasolevate vigade esinemisel panga nõude täitemenetluses tõendatuks täies ulatuses.
29.Kohtud tuvastasid tsiviilasjas 2-13-55222, et teise laenu väljastamisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna hagejal oli teise laenu väljastamise ajal võlgnevusi. Sama olukord oli ka esimese laenu väljastamisel.
Vastus apellatsioonkaebusele
30.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
32.Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluses oma nõudeid korduvalt muutnud, sh neist osaliselt loobunud. Menetlusse on jäänud järgmised hageja nõuded: 1) kui laenulepingute ülesütlemine on tühine, siis mõista välja kahjuhüvitis 43 315,44 eurot; 2) kui laenulepingute ülesütlemine on kehtiv, kuid viivise nõue on lubamatu, siis mõista välja kahjuhüvitis 29 605,06 eurot; 3) kui laenulepingute tagatiseks olnud korterite müügitulemi jääki ei saa hinnata, kuid viivise nõue on lubamatu, siis mõista kahjuhüvitisena välja täitemenetlusse jäänud viivis 16 214,50 eurot; 4) kui eelnevate arvestuste kohaselt ei saa hagi rahuldada, siis välja mõista kahjuhüvitis kohtu määratud summas.
33.VÕS § 619 lg 1 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud kliendilepingut, kuna advokaat ei esitanud tsiviilasjas 2-13-55222 kassatsioonkaebust tähtaegselt. Nimetatut ei ole kostja menetluses vaidlustanud. Seda, et kassatsioonkaebus oma sisult ei oleks vastanud kliendilepingu tingimustele, ei ole hageja väitnud.
34.Kolleegiumi arvates tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks hinnata, milline oleks võinud olla tsiviilasja nr 2-13-55222 lahendamise perspektiiv pärast ringkonnakohtu otsust. Sealjuures leidis maakohus põhjendatult, et esmalt tuleb anda hinnang, kas kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse, kui see oleks esitatud õigeaegselt (TsMS § 679 lg 3).
35.Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna pank ei esitanud hagejale kõiki laenulepingujärgseid maksegraafikuid ega selgitanud nõude kujunemist, siis sai hageja keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel ja pangal puudus õigus laenulepinguid üles öelda. Kolleegium märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2015
otsuses tsiviilasjas 2-13-55222 leidnud, et VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldused puuduvad. Hageja ei vaidlustanud seda järeldust kassatsioonkaebuses (I kd tl 153-157).
36.Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et pank rikkus VÕS § 113 lg-t 6, kuna arvestas viivist laenujäägilt, mis sisaldaks ka intressi ja viivist. Kolleegium viitab, et Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2015 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222 asunud seisukohale, et pangale ei saa ette heita VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumist. Kassatsioonkaebuses ei ole hageja VÕS § 113 lg 6 rikkumisele tuginenud.
37.Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et pank rikkus VÕS § 416 lõiget 2, kuna ei pakkunud hagejale võimalust läbirääkimisteks. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas 213-55222 ei tuvastanud kohtud, et pank on läbirääkimiste pakkumise kohustust rikkunud. VÕS § 416 lg 2 rikkumisele ei ole hageja kassatsioonkaebuses ka tuginenud. Lisaks on Riigikohus 03.06.2020 otsuses tsiviilasjas 2-17-7502 p-s 16 selgitanud, et ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust.
38.Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maksegraafikute puudulikkuse tõttu ei oleks kohtud tsiviilasjas 2-13-55222 tohtinud lugeda panga nõude tõendatuks. Kolleegium märgib, et maakohus on 27.11.2014 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222 leidnud, et hageja selgitused maksegraafikute kohta on vastuolulised ning hagejale oli maksekohustus teada. Maakohus märkis 27.11.2014 otsuses, et panga esiletoodud alternatiivse võlgnevuse arvestuse kujunemine on arusaadav ning hageja ei toonud esile vigu arvestuses, kuigi maakohus küsis hageja selgitusi. Lisaks tõi maakohus 27.11.2014 otsuses konkreetselt esile, millistes summades on täitemenetlus lubatav. Ringkonnakohus on 30.06.2015 otsuses tsiviilasjas 213-55222 leidnud, et graafikute mittesaamist puudutavad hageja väited on väheveenvad ja vastuolulised. Ringkonnakohus ei tuvastanud 30.06.2015 otsuses, et maakohus oleks põhija kõrvalnõuete arvestuses eksinud. Hageja on kassatsioonkaebuses avaldanud, et kohtule ei esitatud terviklikku võla kujunemise tabelit ning võlgnevuse kujunemine ja põhiosa koosseis jäi tuvastamata. Kolleegium märgib, et hageja kassatsioonkaebuses esitatud vastuväited madalama astme kohtutes tuvastatule ei ole sisulised. Kohtud on tsiviilasjas 2-13-55222 viidanud, millisele võlgnevuse arvestusele nad tuginevad ning tuvastanud hageja võlgnevuse konkreetse suuruse. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses sisuliselt põhjendanud, miks kohtuotsustes viidatud võlgnevuse arvestused ei kajasta võlgnevuse kujunemist õigesti, ning milles konkreetselt on kohtud eksinud hageja võlgnevuse suuruse tuvastamisel. Üksnes üldsõnaline viide nõude kujunemise ebaselgusele ei anna alust eeldada, et kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse.
39.Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et laenude andmisel rikkus pank vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus leidis 30.06.2015 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine panga poolt ei ole leidnud tõendamist, v.a hagejale teistkordse maksepuhkuse andmisel 26.02.2010, ning seetõttu on maakohus tunnistanud panga põhinõudeid puudutavas osas sundtäitmise
lubatavaks panga poolt soovitust väiksemas ulatuses. Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse kohaselt ei võimalda hageja esitatud tõendid pidada põhjendatuks täiendavaid tasaarvestusi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud väidetavate kahjunõuetega. Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et otsuses ei ole põhjendatud, millised on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed. Kolleegium ei nõustu, et ringkonnakohus ei ole seda tsiviilasjas 2-13-55222 põhjendanud. Otsuses on selgitatud, et nimetatud põhimõtte rikkumise tõttu tunnistati sundtäitmine lubatavaks panga poolt soovitust väiksemas ulatuses. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses esitanud sisulisi põhjendusi, miks oleks pidanud panga nõudeid vähendama suuremas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei anna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist puudutav kassatsioonkaebuse väide alust eeldada, et kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse.
40.Ülaltoodule tuginedes ei ole hageja esitanud tsiviilasja 2-13-55222 kassatsioonkaebuses põhjendusi, mis annaks alust asuda seisukohale, et kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse. Seega ei saanud kassatsioonkaebuse hilinenult esitamine põhjustada hagejale kahju. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus hinnata teisi käesolevas asjas hageja kahjunõudega seotud väiteid. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
41.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Kuna menetluskulude kindlaksmääramine jääb maakohtu otsustada, siis jääb maakohtu otsustada ka hagejale menetlusabina antud riigilõivu riigituludesse väljamõistmise või selle riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise küsimus (TsMS § 179, § 190).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Vallo Kariler
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.