X hagi osaühingu Advokaadibüroo EIPRE & PARTNERID vastu kahjunõudes
Tsiviilasja hind
51 082,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Aivar Jurs Kostja osaühing Advokaadibüroo EIPRE & PARTNERID (registrikood 10872882), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 14.04.2021, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X hagi osaühingu Advokaadibüroo EIPRE & PARTNERID vastu kahjunõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud X kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 sätestatud korras.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.X (hageja) pöördus 21.11.2013 Harju Maakohtusse AS-i Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Hageja arvates oli sundtäitmine lubamatu, kuna Swedbank ei öelnud laenulepinguid üles kehtivalt, lepingute ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, hageja ei võlgnenud Swedbangale seda summat, mida viimane nõudis, Swedbanga võla kujunemine ei ole tõendatud, Swedbank on rikkunud vastutustundliku
laenamise põhimõtet, mille tagajärjeks oli kõrvalnõuete nõudeõiguse puudumine, samuti seadis hageja kahtluse alla tagatiskokkuleppe kehtivuse. Harju Maakohus jättis 27.11.2014 otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2015 apellatsioonkaebuse rahuldamata.
2.Hageja sõlmis 04.08.2015 osaühinguga Advokaadibüroo EIPRE & PARTNERID (kostja) õigusabilepingu kassatsioonkaebuse esitamiseks. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli 05.08.2015. Kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule 06.08.2015 koos tähtaja ennistamise taotlusega. Riigikohus jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja kassatsioonkaebuse läbi vaatamata. Kostja ei täitnud endale õigusabilepinguga võetud kohustust, mis seisnes Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustamise kohustuses Riigikohtus, sest kostja jättis kassatsioonkaebuse esitamata. Hageja leiab, et Riigikohus oleks kassatsioonkaebuse alusel varasemad otsused tühistanud, mille tulemusel oleks sundtäitmine tunnistatud lubamatuks.
3.Kassatsioonkaebuse menetlemata jätmise tõttu tekkis hagejale kahju, mis tulenes sundtäitmise jätkumisest. Kohtutäitur müüs laenude tagatiseks olevad varad hinnaga 164 400,00 eurot. Pärast müüki ja pärast kohtutäituri tasude mahaarvamist kandis kohtutäitur pangale 150 689,62 eurot. Järele jäi 16 214,50 eurot, mis on viivisevõlg.
4.Riigikohtusse esitamata jäänud kassatsioonkaebus ja asjas esinevad asjaolud võimaldavad kõiki TsMS § 679 lg-s 3 esitatud aluseid kaebuse menetlusse võtmise kohta. Kostja on rikkunud käsundit VÕS § 620 kohaselt, kuna ei ole olnud piisavalt hoolas ja hoolsuskohustuse rikkumise tulemusena jäi kassatsioonkaebus esitamata. Hoolsuskohustuse rikkumine ei ole vabandatav, kuna hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju ja kostja vastutab tekkinud kahju eest täies ulatuses. Kahju hüvitise piiramine kliendilepingu punktis 4.2 on ebamõistlikult kahjustav ja tühine.
5.Hageja nõudis algselt 1) kassatsioonkaebuse eest makstud 500,00 euro välja mõistmist kostjalt, 2) sellelt viivist 105,30 eurot ja 3) varalise kahju välja mõistmist summas 50 477,20 eurot. Alternatiivselt taotles hageja 4) varalise kahju välja mõistmist mittevaralise kahjuna, sellest omakorda alternatiivselt 5) kahju asemel täitemenetluses tasutud viivise 16 214,50 eurot välja mõistmist ning viimase alternatiivina 6) kohtu poolt õiglase kahju välja mõistmist. 07.04.2021 loobus hageja moraalse kahju nõudest. Kohus võttis loobumise 02.11.2021 määrusega vastu ja lõpetas selles osas menetluse.
6.Hageja esitas 07.04.2021 hagi täpsustuse, mille kohaselt taotleb ta 1) kostjalt hageja kasuks kahju välja mõistmist summas 43 315,44 eurot, ning alternatiivselt 2) kahju summas 29 924,88 eurot välja mõistmist, ning alternatiivselt 3) kahju summas 16 214,50 eurot välja mõistmist ning viimase alternatiivina 4) mõista kostjalt kahju välja kohtu poolt õiglaseks peetud summas. 21.05.2021 hagi tervikteksti alusel nõuab hageja kostjalt 1) kahju hüvitamist summas 43 315,44 eurot, alternatiivselt 2) kahju hüvitamist summas 29 605,06 eurot, kolmanda alternatiivina 3) kahju hüvitamist summas 16 214,50 eurot ning viimase alternatiivina 4) mõista kostjalt kahju välja kohtu poolt õiglaseks peetud summas.
7.Hageja teatas 09.11.2021, et loobub algses hagis esitatud nõuetest 1 ja 2, sest kostja on nimetatud nõuded täitnud, ning arvutusliku täpsustumise tulemusena loobub hageja algses hagis esitatud nõude 50 477,20 eurot ja 21.05.2021 hagi terviktekstis nimetatud nõude 43 315,44 eurot vahele vastavas summas 7161,76 eurot kahjunõudest. Kohus võttis loobumise hagis esitatud nõuetest nr 1 ja 2 ning osaliselt hagis esitatud nõudest nr 3 summas 7161,76 eurot 24.01.2022 määrusega vastu ja lõpetas selles osas menetluse. Seega palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 43 315,44 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
8.Kostja vaidleb hageja kõikidele alternatiivselt esitatud varalise kahju hüvitamise nõuetele
vastu. Kliendilepinguga on advokaadibüroo vastutus piiratud ülesande täitmise eest makstud summaga. Kliendilepingus kokku lepitud lepingutasu oli 1000,00 eurot. Advokaadibüroo vastutuse selline piiramine ei sea ohtu lepingulise eesmärgi saavutamist. Isegi kui kassatsioonkaebus oleks olnud edukas, ei oleks see kõrvaldanud hageja võlgnevust panga ees. Hageja oleks ikkagi olnud pangale võlgu, sest ta ei olnud eelnevalt juba mitmeid aastaid laenumakseid tasunud. Tsiviilasjas nr 2-13-55222 maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa mõistlikult eeldada, et oleks realiseerunud hageja soov, et pank asub temaga veel läbirääkimisi pidama ja et ta saavutab endale kasulikuma lahenduse, sest temale laenu andnud pank oli asunud juba meelekindlalt võlgnevust sisse nõudma ega ilmutanud mingit kavatsust võlgnevuse sissenõudmisest loobuda.
9.Kostja hinnangul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Kostja ei saa nõustuda hageja arutluskäiguga, et kohus peab käesoleva asja lahendamisel lähtuma eeldusest, et Riigikohus oleks tsiviilasja nr 2-13-55222 menetlusse võtnud, tühistanud alama astme kohtu otsused ja saatnud asja tagasi alama astme kohtusse uueks arutamiseks. Maakohus ei saa käesoleva tsiviilasja raames uuesti läbi vaadata tsiviilasja nr 2-13-55222, vaid saab üksnes hinnata, milline oleks olnud tsiviilasja nr 2-13-55222 lahendamise perspektiiv kassatsioonimenetluses pärast ringkonnakohtu otsust.
10.Kostja leiab, et isegi kui kassatsioonkaebus oleks Riigikohtule tähtaegselt esitatud, oleks menetlusstatistika järgi see võetud menetlusse 13%-lise tõenäosusega ja jäetud menetlusse võtmata 87%-lise tõenäosusega. Isegi kui kassatsioonkaebus oleks menetlusse võetud, ei oleks ka sel juhul olnud kassatsioonkaebuse rahuldamine garanteeritud. Riigikohus arvestab kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega (TsMS § 688 lg 3). See tähendab, et aluseks tuleb võtta tsiviilasjas nr 2-13-55222 maakohtu 27.11.2014 otsusega ja 30.06.2015 ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilised asjaolud.
11.Hageja nõue on vastuolus VÕS § 127 lõigetes 1 - 4 sätestatud kahju hüvitamise ulatuse ja eesmärgi üldsätetega. Puudub kahju hüvitamise koosseis. Puudub põhjuslik seos hageja väidetud tagajärje ja advokaadi eksimuse vahel. Hageja varalise nõude suurus, st väidetava kahju summa on spekulatiivne ja tõendamata. Hageja vara müüdi täitemenetluses, kus eeldatakse, et täitur hindab müüdava vara turuväärtuse järgi ning et enampakkumisel kujunev müügihind vastab müüdava vara turuhinnale. Kostjale teadaolevalt pole hageja täitemenetluses korterite hindamist vaidlustanud ega esitanud ka hagi enamapakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Seega on täitemenetlus ja enampakkumise tulemus õiguspärased ning hagejal puudub võimalus tugineda väitele, et ta sai täitemenetluse tulemusel kahju. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et vara müügi puhul muul viisil oleks müügitulem võinud kujuneda suuremaks. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud kahju hüvitamise koosseisu esinemist. Hageja poolt esitatud dokumentide ja paljasõnaliste väidete põhjal ei ole võimalik kahjukoosseisu (sh kahju tekitamise fakti) ja kostja poolt väidetavalt põhjustatud kahju suurust tõendatuks lugeda. Hageja pole suutnud kahju tekitamise fakti ja kahju hüvitamise koosseisu kuuluvat põhjuslikku seost isegi mitte elulise usutavuse seisukohast välja tuua, rääkimata tõendamisest. Hageja on esitanud vaid rea eeldusi, millest esimene on, et Riigikohus oleks kindlasti tema kassatsioonkaebuse menetlusse võtnud ja teine, et kindlasti oleks kassatsioonkaebus rahuldatud.
12.Hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-13-55222 jäeti Harju Maakohtu 27.11.2014 otsusega rahuldamata ja tema apellatsioonkaebus maakohtu otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 kohtuotsusega rahuldamata. Kahe esimese kohtuastme kohtuotsuste põhjendused räägivad Riigikohtus menetlusloa saamisele ja kassatsioonkaebuse edukuse võimalusele vastu, seega lähtub hageja ebaõigetest eeldustest .Advokaat selgitas enne kassatsioonkaebuse koostamist kliendile, et asja perspektiiv on kehv ja et kassatsioonkaebusel ei tarvitse olla edulootust, kuid hageja soovis sellele vaatamata
kassatsioonkaebuse esitamist, et aega võita.
13.Asjaolud ja asjas esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, et tegemist on tahtliku lepingurikkumisega või raske hooletusega. Advokaadibüroo Eipre & Partnerid vandeadvokaat Raul Ainla asus hagejaga 04.08.2015 sõlmitud kliendilepingut täitma ja koostas Riigikohtule esitamiseks kassatsioonkaebuse. 05.08.2015 kell 20.23 saatis ta hageja lepingulise esindajana Riigikohtu kantselei e-posti aadressile kirja, mille sisu järgi esitas ta tsiviilasjas nr 2-13-55222 kassatsioonkaebuse. 06.08.2015 saatis Riigikohtu kantselei talle teate, et advokaadi poolt saadetud e-kirjal manusena kassatsioonkaebus puudub. Advokaadi poolt 05.08.2015 kell 20.18 digitaalselt allkirjastatud kassatsioonkaebus Riigikohtule kell 20.23 saadetud e-kirjale manusena lisamata inimliku eksimuse tõttu. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud ega põhistanud, et kostja oleks soovinud õigusvastase tagajärje saabumist (ehk kassatsioonkaebuse esitamata jätmist). Kuigi kostja möönab lepingu rikkumist, ei olnud see ei tahtlik. Antud juhul on tegemist ilmselgelt inimliku eksimusega (hooletusega), mitte teadliku kohustuste ja reeglite rikkumisega, mille puhul tagajärge ei soovita, kuid see peab olema ettenähtav (raske hooletus).
14.Maakohus ja ringkonnakohus ei rikkunud tsiviilasjas nr 2-13-5522 menetlusõiguse norme ja kohaldasid materiaalõigust õigesti. Harju Maakohus tõi tsiviilasja nr 2-13-55222 27.11.2014 kohtuotsuse resolutiivosa punktis 2 välja, millises ulatuses on täitemenetlus täiteasjas nr 022/2013/6986 lubatav. Puudub alus hagi rahuldada ka neljanda alternatiivi järgi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja õiglane kahju hüvitis kohtu poolt määratud ulatuses. VÕS § 127 lg 6 kohaselt võib kohus määrata hüvitise suuruse, kui kahju tekitamine on tuvastatud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Sama põhimõte on kehtestatud TsMS § 233 lg-s 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Ka sel alusel nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama kahju tekkimise fakti ja põhjusliku seose kostja lepingurikkumise ja kahju tekkimise vahel. Hageja ei ole välja toonud ka asjaolusid, milles seisnevad ebamõistlikud raskused nõude suuruse väljaselgitamisel. VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus jätab hagi rahuldamata.
16.Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt poolte vahel 04.08.2015 sõlmitud kliendilepingust.
17.Kohus arutas pooltega 15.04.2021 toimunud korraldaval istungil vaidluse asjaolusid ning selgitas poolte tõendamiskoormist (II kd, tl 138-141).
18.Kahjunõude lahendamiseks peab kohus tuvastama, et 1) poolte vahel oli leping ning kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1), 2) kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1), 3) hagejale on tekkinud kahju, sh kahju suurus (VÕS § 127 lg 1 ja § 128), 4) kahju on hõlmatud rikutud kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning 5) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
19.Kohus tuvastab, kas poolte vahel oli leping ning kas kostja on lepingut rikkunud. Hageja esitas 21.11.2013 Harju Maakohtule hagi AS-i Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Harju Maakohus jättis 27.11.2014 otsusega hagi rahuldamata (I kd, tl 25 pöördel - 33). Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse (I kd, tl 34-41). Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2015 hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata (I kd tl 41 pöördel - 47 pöördel). Pooled sõlmisid 04.08.2015 kliendilepingu, mille p 1 kohaselt osutab advokaadibüroo hagejale õigusteenust, esindades teda Riigikohtule kassatsioonkaebuse
esitamisel tsiviilasjas nr 2-13-55222 (I kd, tl 71-72). Pooled leppisid kokku, et hageja tasub büroole koondülesannete täitmise eest koondtasu 1000,00 eurot, mis sisaldab käibemaksu määras 20%. Lisaks lepiti kokku, et hageja hüvitab vajalikud kulud, mida büroo on otseselt seoses tööülesannete täitmisega kandnud (I kd, tl 71 pöördel).
20.Vaidlus puudub selles, et Advokaadibüroo Eipre & Partnerid vandeadvokaat Raul Ainla asus hagejaga sõlmitud kliendilepingut täitma ja koostas Riigikohtule esitamiseks kassatsioonkaebuse. 05.08.2015 kell 20.23 saatis hageja lepinguline esindaja Raul Ainla Riigikohtu kantselei e-posti aadressile kirja, mille kohaselt esitas ta tsiviilasjas nr 2-13-55222 kassatsioonkaebuse (I kd, tl 152). Riigikohtu kantselei teatas 06.08.2015, et advokaadi poolt saadetud e-kirjal puudub manusena kassatsioonkaebus (I kd, tl 153). Seega jäi apellatsioonkaebus advokaadi poolt Riigikohtule 05.08.2015 saadetud e-kirjale lisamata. Digitaalallkirja kinnituslehega on tõendatud, et advokaat allkirjastas apellatsioonkaebuse digitaalselt 05.08.2015 kell 20.18 digitaalselt (I kd, tl 153 pöördel – 157). Seega oli kassatsioonkaebus 05.08.2015 tähtaegselt valmis ning digitaalselt allkirjastatud. 05.08.2018 Riigikohtule saadetud kaaskirjaga on tõendatud, et advokaat kavatses kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitada, kuid koostatud dokument jäi kaaskirjale lisamata. Advokaat esitas Riigikohtule avalduse puuduste kõrvaldamiseks ja taotluse kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I kd, tl 158-160). Riigikohus jättis 16.09.2015 määrusega kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamata ning tagastas kaebuse (I kd, tl 161-161 pöördel). Seega on tuvastamist leidnud, et kassatsioonkaebus jäi esitamata ning sellest tulenevalt rikkus kostja lepingut.
21.Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral (VÕS § 104 lg 1). Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5).
22.Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist hooletusega, st käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmisega. Õiguskirjanduse kohaselt oleks raske hooletusega tegemist juhul, kui käibes vajalikku hoolt ei järgita olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõetamatu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 494). Kostja on selgitanud, et advokaadil puudus kassatsioonkaebuse esitamata jätmiseks igasugune motiiv ja tahe ning ei saa rääkida ka kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja unustamisest või suutmatusest kassatsiooni tähtaegselt koostada. Tõendamist ei ole leidnud, et kostja soovis õigusvastast tagajärge. Asjaolud ja asjas esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, nagu oleks tegemist tahtliku lepingurikkumisega või raske hooletusega. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist hooletusega. Hageja ei ole põhistanud, et tegemist oleks raske hooletusega.
23.Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevat vastutab kostja rikkumise eest ja rikkumine ei ole vabandatav.
24.Kohus analüüsib, kas hagejale tekkis lepingu rikkumise tagajärjel kahju. Kohus nõustub kostjaga, et kohus ei pea käesoleva asja lahendamisel lähtuma eeldusest, et Riigikohus oleks tsiviilasja nr 2-13-55222 menetlusse võtnud, tühistanud alama astme kohtu otsused ja saatnud asja tagasi alama astme kohtusse uueks arutamiseks. Kohus ei saa käesoleva tsiviilasja raames uuesti läbi vaadata tsiviilasja nr 2-13-55222, vaid saab üksnes hinnata, milline oleks olnud tsiviilasja nr 2-13-55222 lahendamise perspektiiv kassatsioonimenetluses pärast ringkonnakohtu otsust.
25.Selleks, et hinnata perspektiivi, mis oleks hagejal võinud olla tsiviilasja nr 2-13-55222 edasisel menetlemisel, analüüsib kohus ringkonnakohtu otsuse järeldusi ja advokaadi
koostatud kassatsioonkaebuse väiteid ning hindab, kassatsioonkaebuse menetlusse.
kas Riigikohus oleks võtnud
26.Riigikohus võtab kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kassatsioonkaebus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja on esitatud õigeaegselt ning, kui: 1) ringkonnakohus on oma otsuses ilmselt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja selle normi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse; 2) ringkonnakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige otsuse; 3) kassatsioonkaebuse lahendamisel on sõltumata käesoleva lõike punktides 1 ja 2 sätestatust põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks (VÕS § 679 lg 3).
27.Advokaat leidis kassatsioonkaebuses, et alamate astmete kohtud on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning vääralt kohaldanud materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige otsuse (I kd, tl 153 pöördel -157).
28.Kohus tuvastab, kas maakohus täitis asjaolude väljaselgitamise kohustust, sh selgitamiskohustust. Harju Maakohus märkis 27.11.2014 kohtuotsuse põhjendava osa punktis 16, et kohus uuris 28.10.2014 toimunud kohtuistungil pooltega (II kd lk 158-159) kostja esitatud võlgnevuse arvestusi. Kohtu hinnangul nähtub arvestusest täpne võlgnevuse kujunemine. Hageja ei esitanud hilisemas vastuses hagile või istungil ühtegi konkreetset selgitust, millest ta aru ei saa või kus on arvestuses viga. Kohus küsis korduvalt istungitel hageja selgitusi (II kd lk 118, lk 159 pöördel (II ikd, tl 149-157). Maakohus selgitas asjaolusid ja andis pooltele omapoolseid selgitusi tõendamiskoormuse osas toimunud eelistungitel 11.02.2014 ja 08.04.2014 (II kd, tl 188-192). Seega analüüsis maakohus võla kujunemise kontrollitavust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et maakohus ei rikkunud tsiviilasjas nr 2-13-55222 menetlusõiguse norme.
29.Harju Maakohtu 27.11.2014 kohtuotsusest nähtub kostja vastuväidetest, et hageja ei ole alates 08.12.2009 ühtegi laenulepingu järgset makset Swedbank AS-ile tasunud (II kd, tl 150 pöördel). Ringkonnakohus jõudis oma otsuses järeldusele, et kostja esitatud arvestuste järgi on põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine kontrollitav. Ringkonnakohtu lahendis on viidatud toimiku lehekülgedele, milliste paiknevate tõendite alusel ringkonnakohus järeldusele jõudis. Kohtud on lugenud võla kujunemise õigeks kohtule esitatud tõendite põhjal.
30.Hageja väide, nagu oleks eelnevates asjades tuvastatud, et laenujäägid sisaldasid juba ka intressi ja viivise võlga, ei ole kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 kohtuotsuse põhjendustega. Kohtuotsuse põhjendava osa punktides 56 - 58 on ringkonnakohus leidnud, et menetluses tuvastatud asjaolud ei võimalda kostjale ette heita VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumist (II kd, tl 163 - 163 pöördel). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et nõustuda ei saa hageja arutluskäiguga, et hageja, kes ei olnud alates 08.12.2009 ühtegi laenulepingu järgset makset laenuandjale Swedbank AS-ile tasunud, oleks kassatsioonimenetluses vabanenud võlgnetavatelt summalt viivise tasumisest. Pangal oli õigus nõuda laenulepingu mittenõuetekohase täitmise korral viivist lepingus ettenähtud määras. Hagejal, kes ei täitnud laenulepinguid nõuetekohaselt, ei saanud tekkida õiguspärast ootust viivise arvestamata jätmisele ja selle tasumise kohustusest täielikule vabastamisele. Tallinna Ringkonnakohus märkis 30.06.2015 kohtuotsuse põhjendava osa p-des 59 - 60, et tsiviilasjas nr 2-11-27551 tuvastatud varasem laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei vabastanud hagejat lepinguliste kohustuste täitmisest. Vastupidi, kehtiv leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Täitemenetluse seadustiku § 56 lg 1 järgi rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mis nähtuvad täitedokumendist. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt arvestatakse viivist kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani (II kd, tl 163 pöördel). Seega ei oleks hageja vabanenud sissenõutavaks muutunud nõudelt viivise tasumisest.
31.Maakohus analüüsis 27.11.2014 kohtuotsuses põhjalikult hageja väiteid võimalikest vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisest (II kd, tl 143-157). Maakohus luges
hageja 2005. aasta laenutaotlusega (I kd lk 209) tõendatuks asjaolu, et hageja on ise märkinud sissetuleku 43 680 krooni kuus ning kohustuste puudumise. Kohus luges hageja konto väljavõtetega (tsiviilasja nr 2-13-55222 I kd lk 212-216) tõendatuks asjaolu, et hageja esitas laenutaotlusel märgitud enda sissetulekute tõendamiseks kostjale ka konto väljavõtte. Maakohus leidis, et AS Swedbank on seega laenu väljastamisel arvestanud hageja sissetulekute suurusega ja asjaoluga, et tal teistes krediidiasutustes kohustused puudusid. Samuti arvestas AS Swedbank laenu andmisel laenulepingu tagatisi. AS Swedbank esindaja selgitas kohtuistungil (tsiviilasja nr 2-13-55222 II kd lk 159), et laenumaksed ei tohtinud ületada 40 % hageja sissetulekust ning antud juhul jäi see alla 40 %. Samuti puudus pangal tulenevalt hagejaga varem sõlmitud liisinglepingust alus kahelda, et hageja lepinguid täidab. Liisinglepingut oli hageja täitnud korrektselt. 2008 aastal teavitas hageja panka sissetulekutest laenutaotluses, märkides netopalgaks kokku 32 700 krooni (tsiviilasja nr 2- 13-55222 I kd lk 217). Samuti oli hageja nimetatud ajani täitnud kohustusi nõuetekohaselt ning hageja kohustused panga ees ei moodustanud üle 40 % hageja sissetulekust (II kd, tl 156).
32.Maakohus leidis otsuse p-is 20 et pank hindas hageja krediidivõimekust ning järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Otsuse p- 21 kohaselt selgitas hageja kohtuistungil (tsiviilasja nr 2-13- 55222 II kd lk 159 pöördel), et jättis panga olulistest andmetest (s.h teistest laenukohustustest) teavitama. Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt VÕS § 6 lõikest 1 peavad nii võlausaldaja kui ka võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohtu hinnangul ei ole hageja ise käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, kui võttis laenu teades, et ei suuda laenukohustusi täita. Samuti ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas jätta võlausaldaja teavitamata olulistest kohustustest teiste krediidiasutuste ees. Krediidiasutusel puudub võimalus kontrollida võlgniku kohustusi teistes krediidiasutuses. Maakohus leidis, et isegi kui eeldada, et kostja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei annaks see alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuna hageja on ise oma käitumisega võimaldanud kahju tekkimise (II kd, tl 156). Ringkonnakohus täiendas 30.06.2015 otsuse p-is 52 maakohtu otsuse põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtete osas (II kd, tl 162 pöördel). Vastavalt on tõendamist leidnud, et kohtud on vastutustundliku laenamise teemat piisava põhjalikkusega käsitletud.
33.Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus ega ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-13-5522 menetlusõiguse norme ja kohaldasid materiaalõigust õigesti. Seega ei oleks Riigikohus võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Vastavalt ei ole tekkinud hagejale lepingu rikkumisest kahju ning edasi ei ole vaja analüüsida teisi kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi.
34.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid ei oma kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
MENETLUSKULUD
35.Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kohus jätab hagi rahuldamata. Seega tuleb jätta menetluskulud hageja kanda.
36.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
37.Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.