Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

vastu välja mõista osaühingult Advokaadibüroo EIPRE&PARTNERID N K kasuks tekitatud kahju 16 214,50 eurot.

Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue 04.08.2018 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt, mida hageja täpsustas 07.09.2018, esitas hageja 21.11.2013 Harju Maakohtusse hagi AS Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Hageja arvates oli sundtäitmine lubamatu, kuna Swedbank ei öelnud laenulepinguid üles kehtivalt, lepingute ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, hageja ei võlgnenud Swedbangale seda summat, mida viimane nõudis, Swedbanga võla kujunemine ei ole tõendatud, Swedbank on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille tagajärjeks oli kõrvalnõuete nõudeõiguse puudumine, samuti seadis hageja kahtluse alla tagatiskokkuleppe kehtivuse. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja esitas Harju Maakohtu kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtuotsuse tühistamist, alternatiivselt asja tagasisaatmist uueks arutamiseks maakohtusse või alternatiivselt tunnistada täitemenetlus lubatavaks summas 113 522,80 eurot. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. 04.08.2015 sõlmis hageja kostjaga õigusabilepingu, millega kostja võttis endale kohustuse esitada Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kassatsioon Riigikohtusse. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev oli 05.08.2015. Kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse 06.08.2015 ja samas ka taotluse kassatsioonitähtaja ennistamiseks. Riigikohus jättis oma 16.09.2015 kohtumäärusega kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistama ja kassatsioonkaebuse läbi vaatamata. Kostja ei täitnud endale õigusabilepinguga võetud kohustust, mis seisnes Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustamise kohustuses Riigikohtus, sest kostja jättis kassatsioonkaebuse esitamata. Kuna kassatsioonikaebus jäi esitamata, käsund jäi täitmata, siis on hageja tasunud kostjale õigusabi kulu 500 eurot alusetult ja kostja kohustub selle hagejale tagastama. Selle summa tagastamisega viivitamise eest soovib hageja alates Riigikohtu 16.09.2015 kohtumääruse tegemisest alates 17.09.2015 ka viivist hagi esitamiseni summas 105,30 eurot (500 x 0,02% x 1053 päeva). Hageja on kaotanud võimaluse lahendada asi lõpuni Riigikohtus, mis oleks võinud lõppeda hagejale positiivselt. Kostja pidi ette nägema, et juhul, kui kassatsioonkaebus jääb esitamata, kaotab hageja lõplikult õiguse nõuda panga laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamist kohtu poolt, mille tagajärjeks oli ringkonnakohtu otsuse jõustumine ja selle alusel hageja korterite sundmüük ja eluaseme kaotus. Kassatsioonkaebuse esitamata jätmise ja eluaseme kaotuse vahel on otsene põhjuslik seos, sest juhul, kui kassatsioonkaebus oleks esitatud, siis oleks Riigikohus saanud selles esitatud väidete alusel ringkonnakohtu otsuse tühistada ja sundtäitmise tolles asjas

lubamatuks tunnistada. Sellisel juhul oleks hageja saanud jätkata laenulepingute täitmist ja laenu tagasimaksmisel oleks hageja vabanenud laenukoormusest ja jätkanud elu enda korteris ilma laenudeta või müünud korterid ise. Sellisest võimalusest on hageja ilma kostja poolse rikkumise tagajärjel. Sundtäitmine tunnistati lubatavaks kokku summas 145 258,58 eurot ja edasi ajas kasvavat viivis põhiosa summalt. Tagatisvarad müüdi hindadega kokku 164 400 eurot. Peale kohtutäituri tasude mahaarvamist laekus Swedbankile 150 689,62 eurot, mis tegelikkuses kattis ära kogu võla. Täna on Swedbankil hageja vastu viiviste nõue 16 214,50 eurot. Viivise arvestamisel sisaldab aga põhisumma intressi, millele viivist arvestada aga ei saa ja seega pidi ajas kasvava viivise nõue jääma igal juhul lubamatuks. Ajas kasvava viivise nõuet ei olnud Swedbank menetluses taotlenud ning seetõttu kuulunuks kohtuotsus tühistamisele, kuna kohus oli selle nõude resolutsiooni lülitanud omaalgatuslikult. Kui arvestada apellatsioonkaebuse alternatiivset nõuet, et sundtäitmine võinuks olla lubatav kokku summas 113 522,80 eurot ja võttes arvesse müügihinda, siis on hageja võimalik kahju 50 477,20 eurot (164 400,00 – 113 522,80). Kui Riigikohus oleks kohtuotsused tühistanud, siis oleks Swedbank kompromissile läinud ja varad oleks olnud kõige õigem müüa panga kontrolli all ja sellisel juhul oleks hagejale jäänud ka väikse korteri raha summas 50 477,20 eurot. Samad Riigikohtusse esitatud kassatsioonkaebuse väited oleks võimaldanud varasemad kohtuotsused tühistada ja tunnistada sundtäitmise lubamatuks või saata asja tagasi maakohtusse uueks arutamiseks. Kui hageja oleks Riigikohtus olnud edukas ja täitemenetlus oleks esitatud asjaoludel tunnistatud lubamatuks, siis oleks avanenud mitmeid erinevaid alternatiive asja lahendamiseks: 1) pank oleks pidanud siis lõpuks kokkuleppele minema ja fikseeritud oleks õiglane võla jääk, milleks oleks saanud olla kokku kahe lepingu peale 113 522,80 eurot; 2) lepingud oleks taastatud ja hageja oleks lepinguid asunud täitma edasi ja hageja oleks korterid lõpuks nn laenu alt välja ostnud; 3) hageja oleks saanud asuda korterit lepingute täitmise ajal ka ise võõrandama ja sellisel juhul oleks müügikasum olnud 50 877,20 eurot; 4) isegi kui uuesti oleks alustatud täitemenetlus summas 113 522,80 eurot, siis oleks olnud müügikasum peale täitetasude (13 710,38 euro) mahaarvamist olnud 37 166,82 eurot. Isegi kui siia arvestada viivis 8% aastas nt 6 kuu eest (müügi periood) ja seda isegi kogu võlalt, siis oleks viivis 4 540,91 eurot. Ka sellisel juhul oleks hagejale igal-juhul üle jäänud 32 625,91 eurot (37166,82 – 4540,91) Hageja lootis heas usus, et kostja oma kohustuse täidab, mille tagajärjeks oleks võinud olla laenulepingute taastamine ja igakuiste makseta tasumise jätkamine. Selle võimaluse kaotus on suuresti ka moraalne ja moraalne kahju tekib sellest, et hageja peab nüüd kogu elu korterit üürima ja maksma üüri võõrastele, samas summas, nagu ta oleks maksnud laenu tagasi pangale. Laenu tagasi maksmise järel oleks hageja aga saanud vastutasuks aga korterid ilma laenudeta ehk kahe korteri turuväärtuse, kuid nüüd ei saavuta hageja korterit üürides kunagi endale enam mingit vara. See on moraalselt väga rõhuv ja moraalseid kannatusi tekitav, millised seisnevad pidevas unetuses ja pidevates sundmõtetes, mis halvendavad igapäevast elukvaliteeti ja tekitavad depressiooni ja meeleolu langust. Hageja hindab moraalse kahju väärtuseks 50 877,20 eurot. Hageja palub 07.09.2018 sõnastatud nõuetes 1. mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 500 eurot; 2. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 105,30 eurot; 3. mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud varaline kahju summas 50 877,20 eurot; 4. alternatiivselt: kui kohus leiab, et punktis 3 esitatud nõuet ei saa üheselt rahuldada, siis mõista kostjalt hageja kasuks välja moraalne kahju summas 50 877,20 eurot; 5. alternatiivselt: kui kohus leiab, et punktis 3 või 4 esitatud nõuet ei saa üheselt rahuldada, siis mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitis summas 32 625,91 eurot; 6. alternatiivselt: kui kohus leiab, et punktis 3, 4 või 5 esitatud nõuet ei saa üheselt rahuldada, siis mõista kostjalt hageja kasuks välja täitemenetlusse jäänud viivis 16 214,50 eurot; 7. alternatiivselt: kui kohus leiab, et punktis 3, 4 või 5 esitatud nõuet ei saa üheselt rahuldada, siis määrata õiglase kahju suurus kindlaks kohtumenetluses tuvastatu alusel kohtu poolt ja mõista see kostjalt hageja kasuks välja.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 28.06.2019 on hageja oma nõuded sõnastanud järgmiselt ning palub: 1. mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju summas 44 115,44 eurot; 2. alternatiivselt, kui kohus leiab, et hagi eset nr 1 ei ole võimalik rahuldada, siis mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju summas 29 605,06 eurot; 3. alternatiivselt, kui kohus leiab, et hagi eset nr 1 ja 2 ei ole võimalik rahuldada, siis mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju summas 16 214,50 eurot; 4. alternatiivselt, kui kohus leiab, et hagi eset nr 1, 2 ja 3 ei ole võimalik rahuldada aga kohus leiab, et kostja on kahju siiski tekitanud, siis mõista kostjalt hageja kasuks välja moraalne kahju summas 44115,44 eurot. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt saatis 05.08.2015 xxx vandeadvokaat xxx hageja lepingulise esindajana Riigikohtu kantselei e-postiaadressile kirja, mille sisust tuleneb, et ta esitas tsiviilasjas nr 2-1355222 kassatsioonkaebuse. 06.08.2015 saatis Riigikohtu kantselei vastuseks teate, et advokaadi poolt saadetud e-kirjal puudub manusena kassatsioonkaebus. Kahjuks jäi advokaadi poolt 05.08.2015 kell 20:18 digitaalselt allkirjastatud kassatsioonkaebus Riigikohtule kell 20:23 saadetud e-kirjale manusena lisamata. 06.08.2015 esitas advokaat avalduse puuduse kõrvaldamiseks ja taotluse kassatsioonkaebuse tähtaja ennistamiseks. Kassatsioonkaebuse mitteesitamiseks puudus advokaadil igasugune motiiv ning antud asjaoludel ei saa rääkida ka kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja unustamisest või suutmatusest kassatsiooni tähtaegselt koostada. Kahjuks jättis Riigikohus 16.09.2015 kassatsioonkaebuse tähtaja ennistamata ja tagastas kaebuse. Kostja vastu esitas hagejale nõude hilinenult alles 04.08.2018, kuigi kliendilepingu punkti 4.2 kohaselt tuli kahju hüvitamise nõue esitada 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul vastavate tööülesannete täitmisest, s.o. lepingu rikkumisest. Advokaat teavitas kostjat kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest 18.09.2015 (pärast Riigikohtu määruse e-toimikus avamist) telefoni teel. Kostja teadasaamist kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest ja selle põhjustest tõendab kostja 20.09.2015 kiri advokaadile, millega kostja edastas kohtutäituri poolt talle saadetud täitemenetluse uuendamise otsuse. Täituri otsuses viidatakse muuhulgas ka Riigikohtu määrusele, milles on kassatsioonkaebuse tagastamise põhjused välja toodud. Isegi, kui kostja väidab, et ta ei saanud veel 20.09.2015 advokaadi eksimusest ja selle tagajärjest aru, siis pidi ta nendest teadlikuks saama 07.10.2015 advokaadi kirjas, kus soovitati hagejal esitada kindlustusandjale kahju hüvitamiseks avaldus. Seega, pidi hageja kostja vastu hagi esitama hiljemalt 07.10.2016. Kuna ta seda ei teinud, siis tuleb lugeda hageja nõue aegunuks. Vandeadvokaat teavitas hagejat sellest, et kaebuse perspektiivi ei saa pidada heaks, kuid hageja soovis siiski proovida, kuna lootis kassatsioonkaebuse esitamisega venitada täitemenetlust. Hageja ja kostja on kliendilepingus kokku leppinud vastutuse piiramises kostjale makstava summa ulatuses ning välistanud mittevaralise kahju hüvitamise. Kostja ei vastuta saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest. Isegi, kui hageja varalise kahju nõue oleks põhjendatud, siis ainult 500 euro ulatuses. Puudub põhjuslik seos hageja väidetud tagajärje ja advokaadi eksimuse vahel. Hageja jäi lihtsalt rahaliste raskuste tõttu laenumaksetega hätta. Ei tasunud aastaid laenumakseid ning panga kasuks seatud hüpoteegid läksid täitemenetlustes realiseerimisele. Hageja esitas küll korduvalt täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi, kuid see lükkas vaid hüpoteegitud vara müüki edasi ning ei oleks lõppkokkuvõttes ka kohtuvaidluses edu saavutamise korral laenust, intressidest ja viivistest vabastanud. Hageja varalise nõude suurus on tõendamata. Asja toimikust ja kahe kohtuastme lahenditest nähtub, et korterite müügi põhjuseks oli hageja maksejõuetus või õigemini tema suutmatus pangalaenu tasuda. Hageja on jätnud välja toomata, et vara müüdi täitemenetluses, kus eeldatakse, et täitur hindab müüdava vara turuväärtuse järgi. Seega on täitemenetlus ja enampakkumise tulemus õiguspärased ning hagejal puudub võimalus tugineda väitele, et ta sai täitemenetluse tulemusel kahju. Vara on võõrandatud enampakkumisel turuhinnaga.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hageja avaldused osaliselt nõuetest loobumiseks tuleb vastu võtta ja menetlus nendes nõuetes lõpetada, ülejäänud hageja nõuetes tuleb hagi jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Hageja võib TsMS § 429 lg 1 järgi hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kuna hageja on 11.03.2020 protokollitud avaldustes kostja vastu loobunud 07.09.2018 hagiavalduses esitatud nõuetes osaliselt, s.o. mõista välja hageja kasuks kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 500 eurot; tekitatud varaline kahju 6 761,76 eurot, moraalne kahju 6 761,76 eurot, alternatiivselt kahju hüvitis summas 3 020,85 eurot ning kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastatud TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, siis tuleb esitatud nõuetest loobumine vastu võtta ja nendes hageja nõuetes menetlus lõpetada vastavalt TsMS § 428 lg 1 p 3. Kostjal vastuväiteid menetluse osalise lõpetamiseks ei ole. Lähtudes eeltoodust kohus lõpetab osaliselt menetluse hageja eeltoodud nõuetest, millest hageja on loobunud. Vaidlust ei ole, et hageja esitas 21.11.2013 Harju Maakohtusse hagi AS-i Swedbank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes, millise Harju Maakohus jättis rahuldamata (I kd t.l. 20-33). Vaidlust ei ole, et hageja esitas Harju Maakohtu kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist, alternatiivselt asja tagasisaatmist uueks arutamiseks maakohtusse või alternatiivselt tunnistada täitemenetlus lubatavaks summas 113 522,80 eurot, kuid mis jäeti Tallinna Ringkonna poolt rahuldamata (I kd t.l. 34-47). Pooled ei vaidle, et poolte vahel oli sõlmitud 04.08.2015 kostjaga kliendileping hageja esindamiseks Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel (I kd t.l. 48-49 pöördel). Pooled ei vaidle, et kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev oli 05.08.2015, mil osaühingu Advokaadibüroo xxx vandeadvokaat xxx hageja lepingulise esindajana saatis Riigikohtu kantselei e-postiaadressile kirja, mille sisust tuleneb, et ta esitas tsiviilasjas nr 2-13-55222 kassatsioonkaebuse (I kd t.l. 152). Vaidlust ei ole, et 06.08.2015 saatis Riigikohtu kantselei vastuseks teate, et vandeadvokaadi poolt saadetud e-kirjal puudub manusena kassatsioonkaebus (I kd 153). Pooled ei vaidle, et 06.08.2015 esitas vandeadvokaat Riigikohtule avalduse puuduse kõrvaldamiseks, s.o. kassatsioonkaebuse ja taotluse kassatsioonkaebuse tähtaja ennistamiseks (I kd t.l. 50-51, 153p-160). Vaidlust ei ole, et Riigikohus jättis 16.09.2015 kassatsioonkaebuse tähtaja ennistamata ja tagastas kaebuse (I kd t.l. 52, 160p-161). Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1 sätestab, et õigusteenuse osutamiseks sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Nimetatud paragrahvi lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid, arvestades AdvS-s sätestatud erisusi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tekitanud hagejale kahju seoses kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmisega. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud

juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja on esitanud hagile aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või selle hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Pooled ei vaidle, et hageja on kostjale esitanud kahju hüvitamise nõude käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduses 04.08.2018. Tuvastatud on, et poolte vahelise kliendilepingu punkti 4.2 kohaselt büroo vastutab tööülesannete täitmisel kliendile süüliselt tekitatud otsese varalise kahju eest üksnes tööülesannete täitmise eest makstud summa ulatuses. Büroo ei vastuta saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest. Kliendil on õigus kahju hüvitamise nõue esitada kaheteistkümne kuu jooksul vastavate tööülesannete täitmisest. TsÜS § 145 lg 1 tulenevalt võib tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. Aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Pooled vaidlevad selle üle, kas kliendilepingus p 4.2. kokkulepe, et kliendil on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kaheteistkümne kuu jooksul on kokkulepe aegumistähtaja lühendamiseks. Kohuse ei nõustu hagejaga, kui kokkuleppes pole sõnaselgelt kirjutatud, et lühendatakse tehingust tuleva nõude esitamise aegumistähtaega, siis ei oleks nagu hageja pidanud aru saama, et poolte vahel sõlmitud kliendilepingust tulenevad nõuded tuleb esitada kaheteistkümne kuu jooksul. Kuna kokkuleppes on kokku lepitud, mis aja jooksul tuleb esitada kahju hüvitamise nõue, siis mõistlikule kõrvalseisjale arusaadav, et sellisest kokkuleppest tuleneb poolte kokkulepe nõuete esitamise tähtaja osas. Asjaolu, et kokkulepet pole sõnastatud aegumistähtaja lühendamisena ei muuda kokkuleppe sisu nõude esitamise tähtaja osas, millest tulenevalt on poolte sooviks aegumistähtaega lühendada. Veenev on kostja väide, et kassatsioonkaebuse mitteesitamiseks puudus vandeadvokaadil igasugune motiiv, mistõttu on põhjendatud arvata, et tegemist võis olla inimliku eksitusega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks oma kohustust esitada kassatsioonkaebus rikkunud tahtlikult. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks soovinud hagejale tekitada kahju, mitte täita oma kohustust esitada kassatsioonkaebus või teinud seda tahtlikult heade kommete vastaselt. Seega ei ole kohtul põhjust poolte vahel kokku lepitud aegumise kergendatud tingimusi jätta kohaldamata. Pooled vaidlevad kas kokkulepe aegumise lühendamiseks on tüüptingimus ja kas see on ebamõistlikult hagejat kahjustav. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kostja väide, et advokaadibürood ei sõlmi kõikide isikutega ühesugustel tingimustel lepinguid on veenev. Asjaolu, et hageja on allkirjastanud kliendilepingu, ei luba iseenesest järeldada nagu tegemist oleks olnud tüüptingimustega lepinguga, mille tingimusi ei oleks pooled saanud eraldi läbi rääkida ja kokku leppida erinevalt sellest, mis kliendilepingus kirjas oli. Samas, on ka veenev hageja väide, et nõude esitamise tähtajas pooled eraldi läbirääkimisi ei pidanud, mistõttu võib kohtu arvates siiski kliendilepingu punkti 4.2. pidada tüüptingimuseks, sest kostja kasutas seda

kliendilepingu sõlmimisel, kuid vaidlust ei ole, et pooled ei olnud selles punktis eraldi läbi rääkinud. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 9 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sealhulgas määratakse ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Hageja ei ole veenvalt põhistanud, et aegumistähtaja lühendamine lepingus oleks lepingust tulenevaid hageja õigusi ja kohustusi piiranud selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine oleks võinud muutuda küsitavaks. Kohus nõustub kostjaga, et lepingus kaheteistkümnekuulist tähtaega saab pidada mõistlikuks ajaks, et selle aja jooksul kaaluda, kas üleüldse esitada nõue, pöörduda ka õigusnõustaja või erinevate nõustajate poole nõu saamiseks ning lõpuks esitada nõue. Kostja väidet kinnitab ka hageja enda tegutsemine, kus hageja ongi kaheteistkümne kuu jooksul esitanud seoses kostjapoolse kohustuse rikkumisega nõude kahju hüvitamiseks, kuid teinud seda kostja kindlustusandjale nõude esitamisega (I kd t.l. 184). Seega, kui hageja tegelikkuses sai kahju hüvitamise nõude esitada kostja kindlustusandjale hüvitamiseks kaheteistkümne kuu jooksul, siis on mõistlik arvata, et hageja oleks saanud samasuguse nõude esitada ka kostjale., mistõttu on veenev kostja väide, et kaheteistkümnekuulist hagi aegumise tähtaega ei saa mitte kuidagi pidada ebamõistlikult hagejat kahjustavaks. Kohtu arvates ei luba kohtu eelnevat seisukohta iseenesest ümber lükata ka asjaolu, et hageja nõude esitamise kaheteistkümne kuu jooksul tegeles kodu vahetusega ja sotsiaalsete probleemidega, et kaheteistkümne kuuline nõude esitamise tähtaeg oleks ebamõistlik, sest kostja kindlustusandjale sai hageja kahju hüvitamise nõude esitada hoolimata samadest tegevustest, mille tõttu ta väidetavalt ei saanud kostja vastu nõuet esitada. Samas tuleks tüüptingimuse tühisust ja sellega seonduvaid asjaolusid hinnata nende sõlmimise aja hetkega, mistõttu hilisemad hageja toimetused seoses kodu vahetusega ja sotsiaalsed probleemid ei saakski kuidagi mõjutada lepingu sisule hinnangu andmist. Kohus leiab, et kaheteistkümnekuuline tähtaeg nõude esitamiseks ei ole ebamõistlikult kahjustav tüütingimus, sest isikul on võimalus selline nõue siiski esitada, kuid teha seda siis kaheteistkümne kuu jooksul. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Lähtudes eeltoodust tuleb kaheteistkümnekuulist hagi aegumise tähtaega hakata lugema ajast, mil hageja sai teada kostja kohustuste rikkumisest, et nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast kohustuse tekkimist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Seega tuleb kohtul pooltevahelise kliendilepingust tuleneva nõude aegumistähtaja alguse tuvastamiseks teha kindlaks millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks pärast kliendilepingu väidetavat rikkumist. Pooled ei vaidle, et hagejat teavitati kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest telefoni teel 18.09.2015, 20.09.2015 oli hageja teadlik täitemenetluse uuendamisest ning 07.10.2015 soovitas vandeadvokaat hagejale, et kahju hüvitamise nõudega pöörduda kindlustusandja poole (I kd t.l. 150-151). Seega on põhjendatud arvata, et hageja pidi olema hiljemalt 07.10.2015 teadlik, et kostja kohustuste rikkumise tõttu on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohtu arvates on mõistlik aeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks kaks kuud kahjunõudest teadasaamisest, s.o. 07.12.2015. Sellest ajast, s.o. järgmisest päevast pärast 07.12.2015 hakkas seega kulgema aegumise tähtaja arvutamine kostja vastu. Kuna hageja on esitanud kahju hüvitamise hagi kostja vastu kohtusse 04.08.2018, siis on ilmselgelt kaheteistkümne kuuline hagi esitamise tähtaeg möödunud. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud 07.12.2016. Seega on kostjal õigus keelduda kohustuste täitmisest, sest hageja on hagi on kohtule esitatud pärast aegumistähtaja lõppu, so 04.08.2018. Kuna kostjal on õigus keelduda oma kohustuste täitmisest, sest hageja nõue kostja vastu on aegunud, siis ei pea kohus vajalikuks tuvastada hageja väidetavate nõuete olemasolu ning nende kohta esitatud poolte väiteid ja tõendeid kohus ei hinda. Asja lahendamisel ei ole tähtsust ka poolte väidetel ja tõenditel (I kd t.l. 53, 162, II kd t.l. 25-33), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 168 lg 4 alusel kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 alusel kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hageja ei ole enamus loobunud nõuetest põhjusel, et kostja oleks pärast hagi esitamist nõude rahuldanud, ning nõuded välja mõista kostjalt 500 eurot ja viivis 105,30 eurot, millised kostja küll hüvitas hagejale menetluse kestel, moodustab hagihinnast vaid 1 %, siis leiab kohus, et kõik menetluskulud, see ongi ümardatult 100 %, tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused

kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.