XX hagi osaühingu Advokaadibüroo EIPRE&PARTNERID vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 20. aprilli 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
44 115,44 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (vastustaja): osaühing Advokaadibüroo EIPRE&PARTNERID (registrikood 10872882), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Põld
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20. aprilli 2020 otsus tühistada hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XX (hageja) esitas 4. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi osaühingu Advokaadibüroo EIPRE&PARTNERID (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes.
1.1.Hageja palus kostjalt välja mõista: (1) kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 500 eurot; (2) sissenõutavaks muutunud viivise 105,30 eurot; (3) varalise kahju 50 877,20 eurot; teise võimalusena, kui nõuet (3) ei saa rahuldada (4) mittevaralise kahju 50 877,20 eurot; kolmanda võimalusena, kui nõudeid (3) või (4) ei saa rahuldada (5) kahjuhüvitise 32 625,91 eurot; neljanda võimalusena, kui nõudeid (3), (4) või (5) ei saa rahuldada (6) täitemenetlusse jäänud viivise 16 214,50 eurot; viienda võimalusena, kui nõudeid (3), (4) või (5) ei saa rahuldada (7) õiglase kahjuhüvitise kohtu määratud summas.
1.2.Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
hageja esitas 21. novembril 2013 maakohtusse hagi AS-i Swedbank (edaspidi: pank) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-13-55222). Hageja arvates oli sundtäitmine lubamatu, kuna pank ei öelnud laenulepinguid üles kehtivalt, lepingute ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, hageja ei võlgnenud pangale seda summat, mida viimane nõudis, võla kujunemine polnud tõendatud, pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille tagajärjeks oli kõrvalnõuete nõudeõiguse puudumine, samuti seadis hageja kahtluse alla tagatiskokkuleppe kehtivuse. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja see otsus jäi ringkonnakohtus muutmata; hageja sõlmis 4. augustil 2015 kostjaga õigusabilepingu (edaspidi: kliendileping), millega kostja võttis kohustuse esitada ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebus Riigikohtule. Kaebuse esitamise tähtpäev oli järgmine päev ehk 5. august 2015; kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule 6. augustil 2015 ja samas ka taotluse kassatsioonitähtaja ennistamiseks. Riigikohus jättis 16. septembri 2015 määrusega kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja kaebuse läbi vaatamata. Kostja ei täitnud õigusabilepinguga võetud kohustust, mis seisnes ringkonnakohtu otsuse vaidlustamises Riigikohtus, sest kostja jättis kassatsioonkaebuse esitamata; kuna käsund jäi täitmata, siis on hageja tasunud kostjale õigusabi kulu 500 eurot alusetult ja kostja peab selle hagejale tagastama. Selle summa tagastamisega viivitamise eest nõuab hageja viivist alates 17. septembrist 2015 kuni hagi esitamiseni; hageja kaotas võimaluse lahendada asi lõpuni Riigikohtus, mis oleks võinud lõppeda hagejale positiivselt. Kostja pidi ette nägema, et juhul, kui kassatsioonkaebus jääb esitamata, kaotab hageja lõplikult õiguse nõuda panga laenulepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamist kohtu poolt, mille tagajärjeks oli ringkonnakohtu otsuse jõustumine ja selle alusel hageja korterite sundmüük ja eluaseme kaotus. Kassatsioonkaebuse esitamata jätmise ja eluaseme kaotuse vahel on otsene põhjuslik seos, sest juhul, kui kassatsioonkaebus oleks esitatud, siis oleks Riigikohus saanud selles esitatud väidete alusel ringkonnakohtu otsuse tühistada ja sundtäitmise tolles asjas lubamatuks tunnistada. Sellisel juhul oleks hageja saanud jätkata laenulepingute täitmist ja laenu tagasimaksmisel oleks hageja vabanenud laenukoormusest ja jätkanud 2 (7)
-
-
-
elu enda korteris ilma laenudeta või müünud korterid ise. Sellisest võimalusest jäi hageja ilma kostja rikkumise tagajärjel; sundtäitmine tunnistati lubatavaks kokku 145 258,58 euro ulatuses, millele lisandus viivis. Tagatisvara müüdi kokku hinnaga 164 400 eurot. Peale kohtutäituri tasude mahaarvamist laekus pangale 150 689,62 eurot, mis tegelikkuses kattis kogu võla. Panga viivisnõue oli 16 214,50 eurot. Viivise arvestus sisaldas põhisumma intressi, millelt viivist arvestada aga ei saa. Seega pidi viivise nõue jääma igal juhul lubamatuks; kui arvestada apellatsioonkaebuse alternatiivset nõuet, et sundtäitmine võinuks olla lubatav kokku 113 522,80 euro ulatuses ja võttes arvesse müügihinda, siis on hageja võimalik kahju 50 477,20 eurot (= 164 400 – 113 522,80). Kui Riigikohus oleks kohtuotsused tühistanud, siis oleks pank sõlminud kompromissi ja vara oleks saanud müüa panga kontrolli all ja hagejale jäänuks 50 477,20 eurot väikse korteri ostmiseks. Riigikohtus asja hageja kasuks lahendamisel oleks olnud ka muid soodsaid võimalusi; hageja lootis heas usus, et kostja oma kohustuse täidab, mille tagajärjeks oleks võinud olla laenulepingute taastamine ja igakuiste makseta tasumise jätkamine. Selle võimaluse kaotus on suuresti ka moraalne. Vastav mittevaraline kahju tekib sellest, et hageja peab nüüd kogu elu korterit üürima ja maksma üüri võõrastele, samas summas, nagu ta oleks maksnud laenu tagasi pangale. Laenu tagastamise järel oleks hageja saanud endale kaks koormatisevabat korterit ehk nende turuväärtuse. Korterit üürides hagejale ei vara lisandu. See on väga rõhuv ja moraalseid kannatusi tekitav (unetus ja sundmõtted), mis halvendavad igapäevast elukvaliteeti ja tekitavad depressiooni ja meeleolu langust. Hageja hindab moraalse kahju väärtuseks 50 877,20 eurot.
1.3.Hageja vähendas 28. juunil 2019 oma nõudeid ja palus mõista kostjalt välja: (a) kahjuhüvitise 44 115,44 eurot; teise võimalusena, kui nõuet (a) ei ole võimalik rahuldada (b) kahjuhüvitise 29 605,06 eurot; kolmanda võimalusena, kui nõudeid (a) ja (b) ei ole võimalik rahuldada (c) kahjuhüvitise 16 214,50 eurot; neljanda võimalusena, kui nõudeid (a), (b) ja (c) ei ole võimalik rahuldada (d) mittevaralise kahju hüvitise 44 115,44 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu mh aegumise vastuväitega. Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla (edaspidi: advokaat) teavitas hagejat kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest 18. septembril 2015 telefoni teel. Hageja teadmist kaebuse menetlusse mittevõtmisest ja selle põhjustest tõendab 20. septembri 2015 kiri, millega hageja edastas advokaadile kohtutäituri poolt talle saadetud täitemenetluse uuendamise otsuse. Täituri otsuses viidatakse mh Riigikohtu määrusele, milles märgiti kassatsioonkaebuse tagastamise põhjused. Kostja vastu esitas hageja nõude hilinenult alles 4. augustil 2018, kuigi kliendilepingu p 4.2 kohaselt tuli kahju hüvitamise nõue esitada 12 kuu jooksul lepingu rikkumisest. Kui hageja ei saanudki 20. septembril 2015 advokaadi eksimusest ja selle tagajärjest aru, siis pidi ta nendest teadlikuks saama 7. oktoobril 2015 advokaadi kirjas, kus soovitati hagejal esitada kindlustusandjale kahju hüvitamiseks avaldus. Seega pidi hageja kostja vastu hagi esitama hiljemalt
7.oktoobril 2016. Kuna hageja seda ei teinud, tuleb lugeda tema nõue aegunuks. Kostja vaidles hagile vastu ka sisuliselt. Kliendilepingu alusel saadud raha on kostja menetluse ajal hagejale tagastanud, samuti maksnud välja temalt nõutud viivise. 3 (7)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus tegi 20. aprillil 2020 otsuse (vaidlustatud otsus), millega võttis vastu hagist osaliselt loobumise ja lõpetas selles osas menetluse (resolutsiooni p 1) ning jättis hagi ülejäänud osas aegumise tõttu rahuldamata (p-d 2–7). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda (p 8) ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
-
-
hageja esitas 21. novembril 2013 maakohtusse hagi panga vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes, mille maakohus jättis rahuldamata. Samuti jättis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata; poolte vahel sõlmiti 4. augustil 2015 kliendileping hageja esindamiseks Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel; kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev oli 5. august 2015, mil advokaat saatis Riigikohtule kirja, mille sisust tuleneb, et ta esitas kassatsioonkaebuse. Riigikohus teatas
6.augustil 2015 advokaadile, et advokaadi e-kirjal puudub manusena kaebus. Samal päeval esitas advokaat Riigikohtule avalduse puuduse kõrvaldamiseks, st kaebuse ja taotluse tähtaja ennistamiseks; Riigikohus jättis 16. septembril 2015 tähtaja ennistamata ja tagastas kaebuse; kliendilepingu p 4.2 kohaselt vastutab büroo (kostja) tööülesannete täitmisel kliendile süüliselt tekitatud otsese varalise kahju eest üksnes tööülesannete täitmise eest makstud summa ulatuses. Büroo ei vastuta saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest. Kliendil on õigus kahju hüvitamise nõue esitada kaheteistkümne kuu jooksul vastavate tööülesannete täitmisest.
3.2.Maakohus kohaldas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 145 lg 1 ja leidis, et poolte sooviks oli kliendilepingu p 4.2 viimase lausega lühendada aegumistähtaega. Pooled leppisid kokku, mis aja jooksul tuleb esitada kahju hüvitamise nõue, seega on nad leppinud nõude esitamiseks tähtaja. Hageja ei tõendanud, et kostja rikkus kassatsioonkaebuse esitamise kohustust tahtlikult. Veenev on kostja väide, et kaebuse mitteesitamiseks puudus advokaadil motiiv, mistõttu on põhjendatud eeldada inimlikku eksitust. Seega ei ole alust jätta aegumise kergendatud tingimus kohaldamata. Kliendilepingu p 4.2. on tüüptingimus, sest pooled seda punkti eraldi läbi ei rääkinud. Samas ei ole tingimus hageja suhtes ebamõistlikult kahjustav. Kaheteistkümnekuuline tähtaeg nõude esitamiseks on mõistlik. Selle jooksul jõuab kaaluda, kas nõue esitada või pöörduda nõustajate poole abi saamiseks ja lõpuks esitada nõue. Hageja jõudis selle ajaga esitada nõude kahju hüvitamiseks kostja kindlustusandjale. On mõistlik eeldada, et ta saanuks sama nõude esitada ka kostjale. Seega ei ole aegumistähtaja lühendamine 12-kuuni ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 9 tähenduses.
3.3.Maakohus kohaldas TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2, § 136 lg 2, § 137 lg 1, VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 ning leidis, et hageja nõue on aegunud. Hagejat teavitati kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest telefoni teel 18. septembril 2015, hageja oli 20. septembril 2015 teadlik täitemenetluse uuendamisest ning 7. oktoobril 2015 soovitas advokaat hagejale kahju hüvitamise nõudega pöörduda kindlustusandja poole. Mõistlik aeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks on kaks kuud kahjunõudest teadasaamisest. Niisiis hakkas kostja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg kulgema alates 7. detsembrist 2015. Hageja pöördus kahju hüvitamise hagiga kohtusse 4. augustil 2018, seega on 12-kuuline tähtaeg möödunud. Kostjal on õigus keelduda kohustuste täitmisest, sest hageja esitas nõude kohtusse pärast aegumistähtaja lõppu. 4 (7)
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest hagi ei ole aegunud. Hageja järgib oma seniseid väiteid, et kliendilepingu p 4.2 ei sisalda üldse aegumistähtaja lühendamise kokkulepet, aga kui seda nii sisustada, siis on see hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu. Nõustudes maakohtu lõppjäreldusega, et hageja nõue on aegunud, ei jaga kostja siiski maakohtu arusaama, et kliendilepingu p 4.2 on tüüptingimus. Lisaks märgib kostja, et hageja nõuded on igal juhul perspektiivitud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ning saata asi vastavalt hageja nõude praegusele ulatusele samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Vaidlustatud otsusega võttis maakohus vastu hagist osaliselt loobumise ja jättis hagi ülejäänud osas aegumise tõttu rahuldamata. Kaebuse esitas ainult hageja, kes vaidlustab hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust. Seega on hagist osaliselt loobumise vastuvõtmise ja sellele vastavas osas menetluse lõpetamise kohta tehtud maakohtu otsustus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kliendilepingu sõlmimise, selle tingimuste ja lepingus kokku lepitud kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb eelkõige vastata küsimustele, kas kliendilepingu p 4.2 viimane lause sisaldab aegumistähtaja lühendamise kokkulepet, kas see on tüüptingimus, kas see on kehtiv ja kas kostja võib sellele tugineda.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kliendilepingu p 4.2 sisaldab aegumistähtaja lühendamise kokkulepet ja on tüüptingimus.
9.1.TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 145 lg 1 esimene lause võimaldab tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. Maakohus leidis sisuliselt õigesti, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on poolte kokkulepe selle kohta, millise aja möödumisel võib kostja keelduda hageja nõutava kohustuse täitmisest. Seega on tegemist aegumistähtaja lühendamise kokkuleppega.
9.2.Lepingutingimuse suhtes VÕS tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamisele tuginev pool peab üldjuhul tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Hageja märkis, et lepingu töötas välja kostja ja seda ei räägitud peale p 3.1 poolte vahel eraldi läbi. Kostja ei esitanud sellele otseselt vastuväiteid, kuigi sedastas, et ta ei sõlmi kõigi klientidega lepinguid samadel tingimustel. Kui advokaadibüroo valmistab ette kliendiga sõlmitava lepingu ja määratleb selle tingimused, siis vastab lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 tunnustele. Nii on see ka kliendilepingu p-s 4.2 sisalduvate kokkulepete puhul. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust eraldi läbi ei räägitud. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu
30.aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17 kuues lõik). Kostja ei tõendanud kliendilepingu p 4.2 läbirääkimist. Neil kaalutlustel leidis maakohus õigesti, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on tüüptingimus.
5 (7)
10.Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on kehtiv tüüptingimus. See on hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tühine. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
10.1.Maakohus lähtus asjakohaselt sellest, et hageja sõlmis kliendilepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 3 p 9 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sh määratakse ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mistõttu puudub ühene määratlus, milline aeg on eelviidatud normi tähenduses ebamõistlikult lühike.
10.2.Hageja leiab, et tema kui kliendi nõude aegumistähtaja lühendamine on üldse ebamõistlik. Seda argumenti nii üldisel kujul ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest kui seadusandja tahe oleks olnud üldse välistada tarbijaga sõlmitud aegumistähtaja lühendamise kokkuleppe kehtivus, siis sisaldaks VÕS või TsÜS vastavat tühisuse alust.
10.3.Lisaks tugineb hageja nõude esitamise takistustele seoses elukoha kaotuse, kostja kindlustusega vaidlemise ja esindaja leidmisega. Kostja märkis neist viimase kohta, et hageja väide on tõendamata. VÕS § 42 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja esile toodud asjaolud ilmnesid kõik alles pärast lepingu sõlmimist ja kostjale ette heidetavat väidetavat lepingurikkumist. Seetõttu ei saa hageja loetletud asjaolusid võtta arvesse kliendilepingu p 4.2 kui tüüptingimuse kehtivuse hindamisel.
10.4.VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus mh tühine juhul, kui sellega rikutakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. VÕS § 42 lg 3 sisaldab üksnes näidisloetelu tühistest tüüptingimustest, mistõttu kohaldub VÕS § 42 lg 1 üldisemalt, st sel alusel tüüptingimuse tühisust tuleb kontrollida olenemataeelnevate alapunktide 10.1–10.3 tulemusest.
10.5.Hageja väitel lühendati kliendilepingus kliendi kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega, aga advokaadibüroo tasunõude oleks saanud esitada tavalise aegumistähtaja jooksul. Kostja ei vaielnud vastu ega toonud esile, et samavõrra oleks lühendatud advokaadibüroo nõude esitamise tähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul mõjutab lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu see, kuidas saab lepingupool oma nõude teise poole vastu maksma panna, sh millise aja jooksul on see edukalt võimalik.
10.6.Riigikohus on leidnud, et nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. Selline kokkulepe muudab tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks (13. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 12 kolmas lõik). Sarnaselt on aegumistähtja lühendamine kolmelt aastalt ühele aastale samuti oluline lühendamine. Kui tüüptingimusega lühendatakse tarbija nõudele rakenduvat aegumistähtaega oluliselt ja samas jääb tarbijaga lepingu sõlminud ettevõtja nõude aegumistähtaeg muutmata, siis on vastav lepingutingimus oluliselt kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi tühine. Siinjuures ei oma tähtsust, mitme ja kui mahuka töö tegemiseks leping sõlmiti ning millised olid tasumise tingimused.
10.7.TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Järelikult kohaldub kliendilepingu p 4.2 viimase lause asemel TsÜS § 146 lg 1 järgne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Pooled ei vaidle, et kliendilepingu esemeks olnud kassatsioonkaebus tuli esitada 5. augustil 2015 ja hagi käesolevas asjas esitati 4. augustil 2018. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud kostja kohustuse täitmise tähtpäevast rohkem kui kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatas hagi esitamine nõude aegumise. Kokkuvõtvalt ei ole hageja nõuded aegunud. 6 (7)
11.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et advokatuuriseaduse § 47, TsÜS § 145 lg 1 teine lause ja VÕS § 42 lg 3 p 1 võivad nende koostoimes välistada kliendilepingu p 4.2 viimase lause kehtivuse ka vastutuse ülemäärase piiramise tõttu. Kuna sama tingimus on eelmise p 10 ja selle alapunktide järelduse kohaselt aga tühine, siis ei ole vaja alternatiivseid kehtetuse aluseid kontrollida.
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Poolte ülejäänud väiteid maakohus ei käsitlenud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Kuna maakohus hageja nõudeid sisuliselt ei lahendanud, ei saa ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada (Riigikohtu 9. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434, p 14 teine lõik). Neil kaalutlustel ei ole võimalik jätta kaebust ja hagi rahuldamata hageja nõuete perspektiivist lähtuvalt. Hageja nõudeid ei saa nende kogumis pidada õiguslikult täiesti perspektiivituks, st puudub alus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p-de 1 või 2 järgi läbi vaatamata.
13.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.