Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks ja Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. oktoober 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-123090
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi Deniss Korsunski vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
847 eurot 52 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 3. märtsi 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Deniss Korsunski apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Anni Kennedy Kostja Deniss Korsunski (isikukood lepinguline esindaja Irina Vassiljeva
RESOLUTSIOON
XXXXXXXXXXX),
1.Tühistada Viru Maakohtu 3. märtsi 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-123090 osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude 195 eurot 29 senti ületavas osas, sissenõutavaks muutunud viivisenõude 12 eurot 84 senti ületavas osas ja sissenõudmiskulude nõude 30 eurot ületavas osas, samuti edasiulatuva viivisenõude arvutamise aluseks võetud summa osas, mis ületab 195 eurot 29 senti,
ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni järgmine:
terviklik
sõnastus
on
3.1.Rahuldada hagi osaliselt.
3.2.Mõista Deniss Korsunskilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 238 euro 13 senti, millest 195 eurot 29 senti on põhinõue, 30 eurot sissenõudmiskulud ja 12 eurot 84 senti sissenõutavaks muutunud viivis.
3.3.Mõista Deniss Korsunskilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt 195 eurot 29 senti alates 24. augustist 2022 kuni rahuldamiseni.
3.4.Jätta maaja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 72% hageja kanda ja 28% kostja kanda.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktiva Finance Group OÜ (endine ärinimi Osaühing Aktiva Finants) (hageja) esitas hagi Deniss Korsunski (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 27. septembril 2019 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (laenuleping). Laenulepingu alusel on kostja võtnud välja krediiti 600 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama kokku
lepitud maksegraafiku alusel. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles laenuandja 27. oktoobril 2021 laenulepingu üles. Laenuandja loovutas 28. oktoobril 2021 oma nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja on laenuandjale põhiosa katteks tasunud kokku 26 eurot 76 senti, seega on põhiosa võlgnevus 573 eurot 24 senti, mille hageja palus kostjalt välja mõista. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista intressivõlgnevuse 46 eurot 60 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 182 eurot 42 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Täiendavalt palus hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 40 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Placet Group OÜ andis kostjale laenu vastutustundetult, rikkudes laenuandmisel VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kuna laenuandjal oli kostja pangakonto väljavõte, siis on ilmselge, et laenuandja ei vaadanud esitatud kontoväljavõtet ega hinnanud kostja krediidivõimelisust. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt oli kostja keskmine sissetulek ~1411 eurot 47 senti, kuid samal ajal kostja igakuised kohustused 1404 eurot 21 senti. Samuti on pangakonto väljavõttest nähtav, et 18. juunil 2019 võttis kostja Omaraha OÜ-lt 2000 eurot laenu, 19. juunil 2019 võttis kostja nii Bestkredit OÜ-lt kui ka Trastly Group AB-lt 1500 eurot laenu. 15. juulil 2019 võttis kostja IPF Digital Estonia OÜ-lt 750 eurot ja Monefit Estonia OÜ-lt 500 eurot laenu. 28. augustil 2019 võttis kostja Monefit Estonia OÜ-lt 200 eurot laenu. Kõik need asjaolud oleks pidanud panema laenuandjat kahtlustama, et kostjal on makseraskused. Samuti ei ole tõendatud nõude loovutamine hagejale ja korrektne lepingu ülesütlemine.
MAAKOHTU OTSUS JA PÕHJENDUSED
3.Viru Maakohus rahuldas 3. märtsi 2023. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 573 eurot 24 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 188 eurot 42 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva seadusjärgses määras viivise põhinõudelt kuni selle tasumiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu kehtivalt hagejale loovutatud. Seda tõendab laenuandja kinnituskiri. Samuti on laenuleping kehtivalt üles öeldud. Laenuandja saatis kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXXXXX
12.oktoobril 2021 kirja, milles andis kahenädalase täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 26. oktoobril 2021. ning teatas, et tähtaja jooksul võlgnevuse mittetasumisel loetakse leping lõppenuks alates 27. oktoobril 2021. Täiendavalt saatis laenuandja kostja e-postile 28. oktoobril 2021 teavituse, et leping on lõpetatud. Maakohus leidis, et laenuandja on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Nõuetekohase hoolsuse järgimisel oleks laenuandja pidanud vähemalt küsima kostjalt selgitusi tema varalise olukorra kohta. Maksehäirete puudumise tuvastamine Krediidiinfo tõendi alusel ei ole laenuandja poolt kindlasti piisav, et hinnata kostja krediidivõimelisust. Vaatamata sellele, et kostja oli võtnud 18. juunist kuni 28. augustini 2019 erinevatelt krediidiandjatelt kuus laenu, hindas laenuandja kostja kohta koostatud riskiprofiilis riski madalaks. Laenuandja
pealiskaudset kontrolli kostja krediidivõimelisuse kohta kinnitab ka see, et märtsist 2019 kuni juulini 2019 on kostja igakuiste kuludena märgitud 0 eurot kuus. Hageja oleks pidanud tegema kindlaks ka selle, kas kostjal on arveid veel lisaks laenuandjale esitatud kontoväljavõttest teistes pankades teisi kontosid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Maakohus tuvastas, et kostja ei olnud krediidivõimeline ning hageja rikkus VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, kui sõlmis krediidivõimetu tarbijaga krediidilepingu. Selle tagajärjel tuleb lugeda laenulepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Samas ei vabane kostja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Maakohus leidis, et hageja selgituste ja esitatud tõendite kohaselt on kostja kasutanud krediidilimiidist 630 eurot 22 senti ja tagasi maksnud kokku 56 eurot 98 senti. See teeb põhivõlgnevuseks 573 eurot 24 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 40 eurot, sest kostja ei ole neid vaidlustanud. Lisaks tuleb rahuldada viivisenõue ning kostjalt tuleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 188 eurot 42 senti ja edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 4. juunist 2021 kuni täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise osaga. Menetluskulude rahalist suurust maakohus lahendis kindlaks ei määranud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid ei lugenud sellest hoolimata kostja tasutud makseid laenusumma katteks tasutuks. See viis liiga suure summa väljamõistmiseni. Samuti on maakohus välja mõistnud liiga suure viivise summa, sest see on välja mõistetud lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, kuigi oleks pidanud lähtuma seadusjärgsest määrast. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja tugines sellele, et keeldub VÕS § 110 alusel oma kohustuse täitmisest, kuni hageja täidab oma kohustuse teatada kostjale uus intressimäär ja uus maksegraafik. Sissenõudmiskulud on valesti välja mõistetud, sest hageja ei ole tõendanud, et ta neid kulusid päriselt kandis.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi põhinõude 195 eurot 29 senti ületavas osas, sissenõutavaks muutunud viivise 12 eurot 84 senti ületavas osas ja
sissenõudmiskulude nõude 30 eurot ületavas osas, samuti edasiulatuva viivisenõude arvutamise aluseks võetud summa, mis ületab 195 eurot 29 senti, ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hageja põhinõude 195 eurot 29 senti ületavas osas rahuldamata, sissenõutavaks muutunud viivisenõude 12 eurot 84 senti ületavas osas rahuldamata, sissenõudmiskulude nõude 30 eurot ületavas osas rahuldamata ja mõistab kostjalt välja viivise 195 eurolt 29 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Samuti muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel aluseks järgnevad asjaolud: • • •
Laenuandja sõlmis kostjaga 27. septembril 2019 laenulepingu, millega andis kostjale 600 eurot krediiti; Laenuandja ütles 27. oktoobril 2021 kostja võlgnevuse tõttu laenulepingu üles; Laenuandja loovutas 28. oktoobril 2021 oma nõuded kostja vastu hagejale.
9.Kostja ei vaidlusta maakohtu õiguslikku hinnangut laenulepingu ülesütlemise ega nõude loovutamise kohta. Seda ei sea kahtluse alla ka hageja. Seetõttu lähtub ringkonnakohus sellest, et maakohus on nimetatud asjaoludele õige hinnangu andnud. Samuti on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest kostja oli laenulepingu sõlmimise hetkel krediidivõimetu ja hageja oleks kostja krediidivõimelisuse nõuetekohasel kontrollimisel pidanud sellisele järeldusele jõudma. Ringkonnakohus järgib selles osas TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Maakohus on sellele sättele õigesti viidanud, kuid jätnud arvestamata kostja esitatud tõendid (kontoväljavõte; dtl 152 ja 154), millest nähtub laenu tagastamine kokku 494 euro 71 sendi ulatuses. Maakohus tugines põhinõude rahuldamisel laenuandja esitatud arvetele (dtl 241–264), kuid jättis sealjuures tähelepanuta, et nendel arvetel kajastatud summad koosnevad kas osaliselt või täielikult mittekehtivast intressist. Nt 1. märtsi 2021 arve (dtl 256) on esitatud 17 euro 42 senti tasumiseks, mis on üksnes intressinõue. Samas tuvastas maakohus, et intressimäär on 0%. Seetõttu tuleb kostja tasutud maksed lugeda kõik tasutuks laenusumma katteks. Kostja esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud laenuandjale vaidlusaluse laenulepingu alusel saanud raha tagastamiseks 23 eurot 10 senti järgnevatel kuupäevadel:
12.detsembril 2019, 12. jaanuaril 2020, 9. veebruaril 2020, 12. märtsil 2020, 14. aprillil 2020,
14.mail 2020, 15. juunil 2020, 12. juulil 2020, 12 augustil 2020, 15. septembril 2020,
15.oktoobril 2020, 14 novembril 2020 ja 15. detsembril 2020. Samuti on kostja laenuandjale
15.jaanuaril 2021 tasunud 23 eurot 13 senti, 13. veebruaril 2021 kahes osas 23 eurot 17 senti ja 14 eurot 32 senti, 15 aprillil 2021 on tasutud 45 eurot 55 senti, 17. mail 2021 on tasutud 36 eurot 98 senti ja 16. juulil 2021 on tasutud 51 eurot 26 senti. Samuti nähtub kostja kontoväljavõttest, et kostja võttis 15. veebruaril 2021 kasutusele täiendavalt 90 eurot krediiti. Seega on kostja saanud laenulepingu alusel kokku 690 eurot (600+90=690) krediiti ja tagastanud laenuandjale 12. detsembrist 2019 kuni 16. juulini 2021 kokku 494 eurot 71 senti
(23,10*13+23,13+23,17+14,32+45,55+36,98+51,26=494,71). Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev põhinõue 195 eurot 29 senti (690-494,71=195,29).
11.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ekslikult mõistnud välja liiga suure viivise. Nimelt on hageja lähtunud oma viivisenõudes sellest, et viivisemäär on võrdne lepingujärgse intressimääraga 39,99%. Samas tuvastas maakohus, et intressimääraks tuleb eelmainitud põhjustel lugeda seadusjärgne intressimäär 0%. Laenulepingu üldtingimuste (dtl 52–56) p 7.1 järgi on viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Lepingus ei ole kokku lepitud selles, et hageja saaks nõuda kehtetu intressikokkuleppe korral viivist seadusjärgses määras. Seega saab kostjalt nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni 27. oktoobril 2021 viivist 0% tasumata krediidisummalt. See on 0 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist saab kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis sel hetkel oli 8% aastas. Laenulepingu ütles laenuandja üles 27. oktoobril 2021. Sellest ajast kuni hagi esitamiseni
23.augustil 2022 tekkis kostjal 300 päeva eest viivisevõlgnevus 12 eurot 84 senti (195,29*(300/365)*8%=12,84). Hageja viivisenõue kuulub seega rahuldamisele selles ulatuses. Edasiulatuva viivisenõude rahuldamine põhinõudelt on põhjendatud, selleks annab aluse VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367.
12.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et laenuandja või hageja pidi talle VÕS § 408 lg 4 alusel uut 0% intressimäära arvestades uue maksegraafiku koostama ja selle ajani võib kostja keelduda oma kohustuse täitmisest. VÕS § 408 lg 4 kohaldub olukorras, kus tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, samuti muude kulude kohta. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga, sest laenuandja on laenulepingus krediidi kulukuse määra teatavaks teinud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral sellist kohustust seadus laenuandjale ette ei näe. Eelnev ei välista seda, et kui tarbija tasutud maksetest oleks piisanud lepingujärgse intressimäära asendamisel seadusjärgse intressimääraga (VÕS § 4034 lg 7) laenusumma katmiseks, võib see kaasa tuua selle, et lepingu ülesütlemiseks ei olnud alust ja seetõttu ka toimet. Praegu aga maakohus tuvastas, et leping on kehtivalt üles öeldud ja kostja ei ole seda järeldust vaidlustanud.
13.Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka temalt sissenõudmiskulude väljamõistmise osas. Põhjendatud on väide, et hageja nõue on väiksem kui 500 eurot. Sellisel juhul piirab VÕS § 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulude kogusummat 30 euroga. Tähtsust ei ole sellel, milliseks võlausaldaja ise oma nõuet pidas, vaid lähtuda tuleb tegelikust nõudest. Praegu on põhinõude suuruseks 195 eurot 29 senti. Sissenõudmiskulude tekkimise ajal ei olnud hagejal ka viivisenõuet, mistõttu summa ei ületa 500 eurot. Küll aga ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja väiksemat summat kui 30 eurot. Kostja väidab, et hageja ei ole sissenõudmiskulude tekkimist tõendanud. Iseenesest õige on see, et VÕS § 1132 ei sätesta sissenõudmiskulude „hinnakirja“, vaid seab kuludele tarbija kaitseks ülempiiri. Siiski on laenulepingu p-s 7.3 viidatud VÕS §-le 1132 ja laenuandja hinnakirjale, millele on samuti lepingus viidatud. Seega on tasulistes meeldetuletuskirjades (esimene kiri 15 eurot ja kaks järgnevat 5 eurot) kokku lepitud. Need kirjad on kostjale saadetud (dtl 198–201). Kuivõrd kostja ei vaielnud maakohtus sissenõudmiskulude nõudele sõnaselgelt vastu ja maakohus ei selgitanud kostjale vajadust sissenõudmiskulude tekkimist põhjendada võis seetõttu hagejale jääda ekslik mulje, justkui oleks kostja selle nõude kujunemise aluseks olevad faktiväited omaks võtnud, võtab ringkonnakohus vastu hageja 30. augusti 2023 menetlusdokumendiga esitatud tõendid kulude
tekkimise kohta. Kuigi osa hageja esitatud tõenditest on võõrkeelsed, on nende tõlkimine tõendi sisu arvestades ebamõistlik, sest hageja soovib nendega tõendada, et ta on kostjaga korduvalt võlgnevuse tõttu ühendust võtnud. Ka üksnes eestikeelsetest tõenditest saab tuvastada, et hageja on korduvalt üritanud kostjaga ühendust võtta nii telefoni kui e-kirja teel. Selleks kulunud tööajakulu saab hinnata vähemalt 5 euro suuruseks.
14.Maakohus on jätnud kontrollimata, kas laenulepingu krediidi kulukuse määr on seadusega kooskõlas. See on VÕS § 4062 lg 1 järgi laenulepingu kehtivuse eelduseks. Selle eksimuse saab ringkonnakohus parandada. Hageja on selgitanud (23. jaanuari 2023 menetlusdokument; dtl 184jj), et laenulepingu intress on 39,99% aastas ja laen tagastatakse 60 osamaksega, muid lepinguga seotud kulusid (nt lepingutasu) kostja ei võlgne. See teeb hageja esitatud andmetel krediidi kulukuse määraks 49%. Sarnase tulemuse (48,2%) annab ka Finantsinspektsiooni hallatava krediidi kulukuse määra kalkulaator (https://minuraha.ee/et/volgadestvabanemine/tarbijakrediidi-kulukuse-maara-kalkulaator). Laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Selle kolmekordne määr oleks 58,11% ning laenulepingu krediidi kulukuse määr ei ületa seda.
15.Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõue 195 eurot 29 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 12 eurot 84 senti, sissenõudmiskulud 30 eurot ja edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras viivis põhinõudelt 195 eurot 29 senti alates hagi esitamisest kuni rahuldamiseni. Muus osas jääb hagi rahuldamata. Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 22 alusel resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetluskulude jaotamisel iseenesest põhjendatult lähtunud TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, kui jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, kuid on TsMS § 173 lg-t 4 rikkudes jätnud resolutsioonis märkimata, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Ringkonnakohus saab selle eksimuse kõrvaldada. Hageja nõudis kostjalt kokku sissenõutavaks muutunud summana 848 eurot 26 senti (573,24+46,60+40+188,42) ja edasiulatuvat viivist. Hagi rahuldati 238 euro 13 sendi ja edasiulatuva viivise osas. Seega rahuldati hagi ~28% (283,13/848,26=28,07) ulatuses ja hageja kanda tuleb jätta 72% menetluskuludest ja kostja kanda 28% menetluskuludest.
17.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 alusel maakohus kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.