2-23-109809/7 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada tagaseljaotsus kätte menetlusosalistele. Kaja esitamine ja edasikaebamise kord Kostja võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kostja esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või a/a EE062200221059223099 Swedbank AS-is või a/a EE221700017003510302 Luminor Bank AS, märkides selgituseks: kaja riigilõiv, tsiviilasja number, nimi. Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik ja tagaseljaotsuse tegemise alus

9.VÕS § 4031 lg 1 p 9 kohaselt on krediidiandjal kohustus tarbijat teavitada krediidikulukuse määrast aasta kohta. Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest, et kostjale on lepingus kehtestatud krediidilimiit, mida ta võis endale sobival ajal, kas täielikult või osaliselt kasutusse võtta. Sellisel juhul kohaldub krediidikulukuse määrast teavitamise nõudele lisaks VÕS § 4061 lg 1, mis sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Seega ei ole piisav hagiavalduses märgitu, mille kohaselt märgiti krediidi kulukuse määr tüüpilise näitena (Nt 2000 euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 61,79% aastas). Kohus selgitab, et tüüpilise näitena tuleb krediidi kulukuse määr esitada VÕS § 541 lg 6 p-i 2 järgi osana lepingueelsest teabest, kuid VÕS § 551, mis käsitab lepingutingimuste edastamist finantsteenuse osutaja poolt tarbijale, ei võimalda ühelgi juhul jätta tarbijale edastamata VÕS §-s 4031 sätestatud teavet, sh teavitamata krediidikulukuse määrast aasta kohta. Hagiavaldusest ei nähtu, et Multitude Bank P.L.C oleks kostjale teinud teatavaks krediidi kulukuse määra nõuetekohaselt, s.o VÕS § 4061 lg-s 1 sätestatud viisil. VÕS § 408 lg 4 kohaselt tuleb krediidi kulukuse määra teavitamata jätmisel lugeda intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, sest hagiavalduses toodud asjaoludest järeldub, et kostja võttis krediidi kasutusele summas 2470 eurot. 9.1.Isegi, kui hagiavalduses toodut saaks pidada nõuetekohaseks teavituseks krediidi kulukuse määrast (61,79% aastast), siis ületaks nimetatud määr seaduses lubatu. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 07.04.2022, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95%. Kolmekordne määr oli seega 50,85%. Hagiavalduses märgitu kohaselt oli tüüpilise näite 4 (7)

14.Hagiavalduses nõuab hageja VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel kostjalt sissenõudmiskulusid summas 50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 2 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja väitel on ta korduvalt teinud pingutusi, et kostjaga ühendust saada, edastanud temale meeldetuletuskirju, teinud kõnesid ja täitnud muid ülesandeid asja kohtuväliseks lahendamiseks kuid edutult. Kostjale on edastatud 07.02.2022 nõudekiri koos teatega nõude loovutamisest, pretensioon 19.12.2022 ning hagihoiatus 04.01.2023. Lisaks on edastatud kostjale meeldetuletustega SMS ja e-kirju 15.12.2022, 17.01.2023, 24.01.2023, 08.02.2023 ja 22.02.2023. Kohtu hinnangul ei ole hageja võla sissenõudmiskulude nõue põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus on oma 05.04.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-22-129210 p-s 14 asunud seisukohale, et VÕS § 1132 lg 1 p 1 ei ole iseseisev alus sissenõudekulude hüvitise nõudmiseks. Sissenõudmiskulude hüvitise nõue saab tuleneda lepingust või seadusest, ning viimasel juhul on nõude aluseks kahju hüvitamise üldine regulatsioon. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks üldse meeldetuletuskirja saatnud (esile ei ole toodud, millisel viisil kirjad saadeti, millised neist olid tasulised ja/või tasuta ja kuidas on hageja jõudnud nõudesummani 50 eurot). Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude, summas 50 eurot, hüvitise nõue on liiga üldsõnaline ja põhjendamata. Hagi materjalide pinnalt peab olema võimalik tuvastada VÕS § 1132 eelduseid. Käesolevalt ei ole see võimalik, sest hagi ei sisaldanud vastavat teavet. Seega jääb hageja nõue rahuldamata. Menetluskulud