Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

KIRJELDAV OSA

OÜ GS Core (hageja) esitas 8. märtsil 2023 (täiendatud 25. aprillil 2023) Tartu Maakohtule hagi D. M. M. (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1083 eurot 41 senti, intressi 153 eurot 98 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivise 8. märtsi 2023 seisuga 386 eurot 2 senti ning jooksva viivise alates 9. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras 0,0671% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Hobby Hall Group OÜ (edaspidi: müüja) XX.XX.XXXX krediidilepingu nr XXX, mille alusel ostis kostja järelmaksuga nutitelefoni Apple iPhone 11 Pro Max 64 GB kuldne hinnaga 1189 eurot, millele lisandus saatekulu 2 eurot 49 senti, kokku 1191 eurot 49 senti. Järelmaksu finantseeris TF Bank AB Eesti filiaal (edaspidi: esialgne võlausaldaja). Kõnealune leping võimaldab kostjal tellida kaupu lepingujärgse limiidi ulatuses. Lepingu alusel annab pank kliendile lepingus sätestatud

tingimustel kauba omandamise finantseerimiseks tarbijakrediiti kliendile krediidilimiidi võimaldamise kaudu. Kostja kohustus krediiti tagastama maksegraafiku alusel 48 osamaksena, ühe osamakse suurus 49 eurot 64 senti, esimese osamakse tähtpäev oli 10. september 2020. Lepingus lepiti kokku intressimääras 39,39% aastas ehk 0,109% päevas ja viivisemääras 24,15% aastas ehk 0,0671% päevas. Kostja ei ole tasunud osamakseid alates 10. juuni 2021, s.o 10. osamaksest. Eeltoodust tulenevalt saatis esialgne võlausaldaja kostjale kolm meeldetuletust ning 8. septembril 2021 hoiatuse, et ütleb lepingu üles, kui kostja ei likvideeri võlgnevust 14 päeva jooksul. Kuna kostja ei täitnud enda kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 18. septembril 2023 KÄPO-s. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Hobby Hall Group OÜ (edaspidi: müüja) XX.XX.XXXX krediidilepingu nr XXX, mille alusel ostis kostja järelmaksuga kauba ning järelmaksu finantseeris TF Bank AB Eesti filiaal (edaspidi: esialgne võlausaldaja), kes võimaldas kostjal lepinguga krediiti kasutada. Seega on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõistes. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‐154/15, 17.05.2018 otsus

kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‐377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‐679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et esialgne võlausaldaja tegi päringu maksehäireregistrisse, millest nähtuvalt kostjal maksehäired puudusid. Samuti on esialgne võlausaldaja analüüsinud laenutaotluse andmeid, mille kohaselt oli kostja sissetulek 760 eurot ja kostjal oli laenukohustusi 100 eurot kuus, mille pinnalt jõudis esialgne võlausaldaja järeldusele, et kostja on laenukõlbulik (dtl 67). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus leiab, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. jaanuarist 2021 kuni

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 46% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 46% ulatuses kostja ja 54% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindajakulu 100 eurot (käibemaksuta). Riigilõiv 665 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot on TsMS § 4842 kohaselt põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Hagejale osutati õigusabi 1 tund tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et hageja esindajakulu on põhjendatud ja vajalik taotletud ulatuses. Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 435 (315+20+100) euro ulatuses. Kuna menetluskulud jäid 46% ulatuses kostja ja 54% ulatuses hageja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 46% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest (435 eurot), s.o 200 eurot 10 senti. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.