X hagi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 133/2021/221
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 17. veebruari 2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 21. märtsi 2022. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja (vastustaja) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (registrikood 70005967), lepinguline esindaja Anne Lepik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 17. veebruari 2022. a kohtuotsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebuse menetlemisega kantud menetluskulud jätta X kanda. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametil puuduvad väljamõistetavad kulud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-3830 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu
1.X (hageja) esitas maakohtule hagi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (kostja, PRIA) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 133/2021/221.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt algatas kohtutäitur Tarvi Söömer hageja suhtes 8. märtsil 2021. a täiteasja nr 133/2021/221. Täitedokumendiks on kostja 4. oktoobri 2018. a nõue haldusasjas nr 13-6/1013. Täitedokumendi kohaselt on 8. märtsi 2021. a seisuga hageja võlg kokku 13 338.02 eurot, sh põhivõlg 12 180.84 eurot ja viivis 1157.18 eurot, mida arvutati põhivõla jäägilt 0.1% päevas perioodi 3. detsembrist 2018. a kuni 7. märtsini 2019. a eest (s.o kuni FIE X äriregistrist kustutamiseni).
3.Hageja hinnangul on täiteasja sundtäitmine lubamatu. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 112 lg 1 kohaselt peab toetuse saaja tagasinõutava toetusraha tagasi maksma 60 kalendripäeva jooksul nimetatud toetusraha tagasinõudmise otsuse tegemise päevast arvates. Kuigi PRIA tegi toetusraha tagasimaksmise otsuse 4. oktoobril 2018. a, peatas kohus nimetatud otsuste täitmise esialgse õiguskaitse korras vaidemenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse määrus kehtis kuni 19. jaanuarini 2021. a. Seega tuleb 60 kalendripäeva hakata lugema esialgse õiguskaitse lõppemise päevast. Hagejal on kohustus maksta tagasi alusetult saadud raha alles 20. märtsil 2021. a. Kuna kohtutäituril puudus menetluse algatamise õigus, ei ole hagejal kohustust talle ka tasu maksmiseks. Hageja esitas PRIA-le 16. veebruaril 2021. a nõude ja tasaarvestuse avalduse, mille kättesaamist kinnitas kostja samal päeval. VÕS § 186 p 2 järgi lõppeb kohustus tasaarvestusega. Täitedokument on tehtud FIE X kohta (registrikood XXXXXXX). Täitmisteate kohaselt on aga võlgnik füüsiline isik X (isikukood XXXXXXXXXXX). Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mistõttu tuleb menetlust alustada täitedokumendis toodud võlgniku suhtes (füüsilisest isikust ettevõtja). Enne võlgniku muutmist tuleb tuvastada tema õigusjärglus või vastutus füüsilisest isikust ettevõtja kohustuste eest. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäituril võimalik asuda rakendama ELÜPS-is toodud viivise arvutusi, vaid nende aluseks saab olla sissenõudja haldusakt. Viivise nõue aja eest, mil PRIA otsuse täitmine oli esialgse õiguskaitse korras peatatud, on põhjendamatu. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja hinnangul on vale seisukoht raha tagasimaksmise kohustuse tekkimisest alles 60 päeva möödumisel esialgse õiguskaitse lõppemise päevast. Haldusakti täitmise peatamine tähendab, et haldusakti ei saa täitmisele pöörata, mitte et see oleks kehtetu. Tegemist oli õiguspärase ja kehtiva haldusaktiga ning toetus tuli vastavalt toetuse tagasinõudmise otsusele
2-21-3830 tagasi maksta 60 päeva jooksul tagasinõudmise otsuse tegemise päevast arvates. Kui toetuse saaja pole toetust tähtaegselt tagastanud või seda pole tasaarvestatud, peab toetuse saaja maksma viivist 0.1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (ELÜPS § 114 lg 1). Tasaarvestuseks puudub alus. ÄS § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. Asjaolu, et FIE X on ettevõtjana 2019. a äriregistrist kustutatud, ei tähenda, et nõue langeks ära. Samuti vastutab hageja nõukogu määruse (EÜ, Euratom) määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta art 7 alusel. Maakohtu otsus
6.Pärnu Maakohus rahuldas 17. veebruari 2022. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 133/2021/221 lubamatuks põhinõudelt (12 180.84 eurolt) ajavahemikul 11. jaanuarist 2019. a kuni 19. jaanuarini 2021. a eest arvestatud viivise osas. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus määras, et Pärnu Maakohtu 9. aprilli 2021. a määrusega seatud hagi tagamise abinõu tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
7.Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: -
-
-
-
-
PRIA tegi 4. oktoobril 2018. a otsuse nr 13-6/1013, millega nõuti hagejalt tagasi toetus summas 12 180.84 eurot. Otsuse kohaselt nõutakse toetus tagasi seetõttu, et toetusraha eest ostetud autot ei saa käsitleda rändkauplusena, investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, loomata on töökohad ja toetuse taotlemisel on esitatud põllumajandusliku müügitulu kohta ebaõigeid andmeid; hageja esitas 9. novembril 2018. a toetuse tagasinõudmise otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 3. detsembri 2018. a vaideotsusega nr 13-30.3/18/852-1 rahuldamata; hageja esitas 2. jaanuaril 2019. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA 4. oktoobri 2018. a otsuse nr 13-6/1013 ja 3. detsembri 2018. a vaideotsuse nr 13 30.3/18/852-1 tühistada; Tartu Halduskohus peatas 11. jaanuari 2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-11 esialgse õiguskaitse korras PRIA 4. oktoobri 2018. a otsuse nr 13-6/1013 täitmise 30 päevaks; Riigikohtu 19. jaanuari 2021. a menetlusse mittevõtmise määrusega jõustus Tartu Ringkonnakohtu 3. septembri 2020. a otsus, millega jäeti hageja kaebus rahuldamata; PRIA algatas hageja suhtes otsuse alusel 8. märtsil 2021. a täiteasja nr 133/2021/221 kohtutäitur Tarvi Söömeri juures. Täiteasjas nõutakse hagejalt põhivõlga 12 180.84 eurot ja viivist 1157.18 eurot, mida arvutati põhivõla jäägilt 0.1% päevas perioodil 3. detsembrist 2018. a kuni 7. märtsini 2019. a; hageja saatis kostjale 16. veebruaril 2021. a tasaarvestusavalduse, mille kohaselt soovib tasaarvestada enda kahju hüvitamise nõude 12 182.84 eurot PRIA vastu.
8.Maakohus tõi välja, et PRIA otsus tehti 4. oktoobril 2018. a, kuid selle täitmine peatati haldusasjas nr 3-19-11 esialgse õiguskaitse korras 11. jaanuari 2019. a määrusega, s.o 99 päeva pärast otsuse tegemist. Seega oli ELÜPS § 112 lg 1 järgne 60-päevane tähtaeg toetuse tagasimaksmiseks 11. jaanuari 2019. a esialgse õiguskaitse määruse tegemise ajaks saabunud. Vaidemenetlus ei peatanud haldusakti kehtivust. Isegi kui vaidemenetlus 9. novembrist kuni 3. detsembrini 2018. a oleks peatanud PRIA otsuse täitmise ja ELÜPS § 112 lg 1 järgse tähtaja kulgemise, oleks 11. jaanuari 2019. a esialgse õiguskaitse määruse tegemise ajaks täitunud 39 päeva, mil PRIA otsuse täitmine polnud peatunud. Lähtuvalt hageja enda väidetest, et pärast
2-21-3830 Riigikohtu 19. jaanuari 2021. a menetlusse mittevõtmise määruse jõustumist hakkas ELÜPS § 112 lg-s 1 sätestatud 60 päevane tähtaeg kulgema, oleks PRIA saanud otsuse täitmisele pöörata juba 9. veebruaril 2021. a. Hageja pole mh põhjendanud, miks tuleks lugeda täitmine peatunuks
3.detsembrist 2018. a kuni 11. jaanuarini 2019. a.
9.Maakohus ei nõustunud sellega, et halduskohtu 11. jaanuari 2019. a esialgse õiguskaitse määrus peatas lisaks PRIA otsuse täitmisele ka ELÜPS § 112 lg 1 järgse tähtaja kulgemise. Esialgse õiguskaitse korras saab peatada haldusakti täitmise (s.o lükata edasi raha maksmise kohustuse täitmist), kuid mitte seadusest tuleneva tähtaja kulgemist raha maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumiseks. Halduskohtu 11. jaanuari 2019. a määrus ei saanud mõjutada PRIA nõude sissenõutavaks muutumist, kuid välistas ajutiselt selle maksma panemise. Eeltoodut arvestades asus maakohus seisukohale, et 8. märtsi 2021. a seisuga oli PRIA 4. oktoobri 2018. a otsus täidetav ning täitmisele pööramine lubatav.
10.Maakohtu arvates ei saa hageja praeguses menetluses tasaarvestuse vastuväitele tugineda, kuna asjaolu, mis on tasaarvestuse aluseks, tekkis pärast PRIA otsuse jõustumist. Sisuliselt soovib hageja vaidlustada PRIA 4. oktoobri 2018. a otsuse kehtivust väitega, et see pole õiguspärane, mistõttu hagejale tekkis kahju. Isegi kui arvestada hageja tasaarvestuse vastuväitega, pole see põhjendatud ega tõendatud. Hagejal pole nõuet, mida VÕS § 197 alusel kostjaga tasaarvestada. PRIA 4. oktoobri 2018. a otsusega on tuvastatud, et toetusraha eest ostetud sõidukit ei saa käsitleda rändkauplusena, investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, loomata on töökohad ja toetuse taotlemisel on esitatud põllumajandusliku müügitulu kohta ebaõigeid andmeid. Samuti ei ole soetatud sõidukit registreeritud rändkauplusena. Haldusasjas nr 3-19-11 on kohus leidnud, et PRIA 4. oktoobri 2018. a otsus on kehtiv ning tühistamiseks puudub alus. Seega on vale hageja väide, et hageja pidi toetusraha 12 182.84 eurot tagasi maksma üksnes põhjusel, et ostis kostja soovitusel vale sõiduki. Toetusraha küsiti hagejalt PRIA poolt tagasi ka muudel põhjustel.
11.Lisaks pole hageja kahju tekkimist, kahju liiki ning suurust põhjendanud ega tõendanud. Samuti on tõendamata muud kahju hüvitamise eeldused, nagu kahju tekkimise ettenähtavus ja põhjuslik seos. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et hagejal puudub sõiduk ja ta ei saa seda kasutada. Seega ei saa sõiduki liisingu ja kindlustusmakseid ning remondikulusid, hoolduse ja ülevaatuse kulusid käsitada ka tekkinud kahjuna. Kuivõrd PRIA 4. oktoobri 2018. a otsusega on tuvastatud, et sõidukit rändkaupluseks ümber ei ehitatud, ei ole põhjendatud väita, et hageja tegi sõiduki ümber ehitamiseks olulisi kulutusi. Hageja ei ole väitnud, et ilma toetuseta poleks ta sõidukit soetanud.
12.Hageja väide justkui ei nähtuks viivise suurus täitedokumendist, mistõttu viivise arvestamine täitemenetluses on lubamatu, ei ole õige. Praegusel juhul nähtub viivis täitedokumendi resolutsiooni p-st 6. Eeltoodut ei muuda see, et viivise suurus nähtub täitedokumendist protsendina, mitte kindla summana.
13.Maakohtu hinnangul ei saa ÄS § 1, § 3 lg 2, § 7, § 8 lg 1 ja § 78 koosmõjus tõlgendades jõuda järeldusele, et FIE X ning hageja on erinevad isikud. Füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimine ei ole samaväärne juriidilise isiku asutamisega. FIE X on hageja ärinimi. Sellest tulenevalt pole FIE X ning hageja õiguslikus mõttes erinevad isikud.
14.Maakohus nõustus hagejaga selles, et ajavahemiku eest, mil PRIA 4. oktoobri 2018. a otsuse täitmine oli peatunud esialgse õiguskaitse korras 11. jaanuarist 2019. a kuni 19. jaanuarini 2021.
2-21-3830 a, on viivise nõudmine lubamatu. Täitmisteate kohaselt on viivist arvestatud ajavahemiku 3. detsembrist 2018. a kuni 7. märtsini 2019. a eest ning täitedokumendi kohaselt arvestatakse viivist kuni toetuse tagasimaksmiseni. Kui kostjal polnud õigust esialgse õiguskaitse ajal tagasi nõuda toetusraha 12 182.84 eurot, polnud kostjal ka õigust arvestada sellelt viivist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu lükkus toetusraha tagasimaksmise kohustus edasi kuni selle tühistamiseni. Eeltoodut arvestades tunnistas maakohus sundtäitmise lubamatuks põhinõudelt (12 180.84 eurolt) ajavahemiku 11. jaanuari 2019. a kuni 19. jaanuarini 2021. a eest arvestatud viivise osas.
15.Hageja väitis, et kuna kohtutäituril puudus sundtäitmise alustamiseks alus, on kohtutäituri tasu väljanõudmine hagejalt alusetu. Maakohus sai hageja väitest aru nii, et täitekulud tuleb hagi rahuldamise korral TMS § 221 lg 4 alusel kostja kanda jätta. Kuna maakohus hagi täielikult ei rahulda, siis ei ole põhjendatud täitekulusid jätta kostja kanda.
16.Maakohus leidis, et arvestades hagi osalist rahuldamist ja käesoleva vaidluse asjaolusid, on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
17.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult.
18.Hageja jäi seisukohale, et täitedokumendist tulenev põhinõue 12 182.84 eurot on 16. veebruaril 2021. a tasaarvestatud. Hageja leidis, et kostja asjatundajana pidi aru saama, et tema poolt antud ebaõige hinnang hageja planeeritud tegevuste kohta toob hagejale kaasa toetuse tagasimaksmise kohustuse, mistõttu on täidetud kahju hüvitamise eeldused ettenähtavuse ja põhjusliku seose osas. Kostja oli teadlik, et hageja plaanib kaubandustegevuseks kohandamiseks asendada vaid istmerea riiuliga. Juhul, kui kostja ei oleks olnud hooletu ja selgitanud, et sõiduk ei vasta rändkauplusele esitatavatele nõuetele, siis ei oleks hageja sõidukit soetanud. Kostjale oli äriplaanist teada taotletava toetuse suurus ja seega oli talle ettenähtav ka hagejale tekkida võiva kahju suurus.
19.Hageja kordas, et kuna kohtutäituril puudus menetluse algatamise õigus (nõude tasaarvestusega lõppemise tõttu), siis ei ole hagejal kohustust täitemenetluses ka tasu maksmiseks. Isegi, kui ringkonnakohus otsustaks jätta maakohtu otsuse jõusse, siis sõltuvad kohtutäituri seaduse kohaselt täitekulud sissenõutava summa suurusest. Viivise lubamatuks tunnistamisega on muutunud ka kohtutäituri tasu nõudesumma. Hageja palus täitemenetlus tunnistada mh lubamatuks ka 8. märtsi 2021. a täitmisteates toodud tasude osas. Kohtutäituri tasunõue summalt 12 180.84 eurot ei saa olla 1320 eurot, sest KTS § 35 lg-st 1 tulenevalt ei saa see ületada summat 960 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja seisukoht
20.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
21.Kostja märkis, et haldusasjas ei ole tuvastatud, et PRIA ametniku tegevus oleks toetuse saajat eksitanud ja seeläbi talle kahju tekitanud ning seda ei saa hageja poolt täiendavalt esitatud tõendite alusel väita ka praegu. Sõiduk ei vastanud rändkaupluse nõuetele, mistõttu pidi hageja
2-21-3830 sõiduki viima rändkaupluse nõuetele vastavaks, kuid ei teinud seda, ja seda ei kasutatud rändkauplusena. Seetõttu nõuti ka toetus tagasi. Tasaarvestuseks puudub igasugune alus ning PRIA nõuet ei saa pidada lõppenuks. Menetluse edasine käik
22.Ringkonnakohus määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 29. september 2023. a. Otsuse tegemisel tuvastas ringkonnakohus maakohtu puudujäägi selgitamiskohustuse täitmisel seoses asja lahendamisel kohaldatava õigusega, mistõttu uuendas 28. septembri 2023. a määrusega tsiviilasja arutamise, tühistas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja, andis menetlusosalistele tähtaja seisukohtade esitamiseks ning määras uueks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 13. oktoobri 2023. a.
23.Kostja esitas enda seisukoha 3. oktoobril 2023. a ning hageja 6. oktoobril 2023. a.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
25.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles jäi tema hagi täiteasjas nr 133/2021/221 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Järelikult on otsustus vaidlusaluses täiteasjas põhinõudelt (12 180.84 eurolt) ajavahemikul 11. jaanuarist 2019. a kuni
19.jaanuarini 2021. a arvestatud viivise sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks edasi kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 4 lause 2).
26.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus lõppjäreldusena õigesti hagi vaid osaliselt, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus saab selle vea parandada, muutes kohtuotsuse põhjendusi osas, mis puudutavad hageja tasaarvestuseks kasutatud hüvitisnõude põhjendatust ning kohtutäituri tasuga seonduvalt.
27.Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmisele esitatud nõue on lõppenud tasaarvestusega osas, milles kohus sundtäitmist lubamatuks ei tunnistanud, st kas hageja saab kasutada tasaarvestuseks kahju hüvitamise nõuet.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole nõuet, mida ta saaks kostja toetuse tagasimaksmise nõudega tasaarvestada. Hageja kasutab tasaarvestuseks kahju hüvitamise nõuet 12 182.84 eurot (s.o summa, mida temalt põhinõudena tagasi nõutakse), mis tekkis tal väidetavalt sellest, et kostja andis talle asjatundjana ebaõige arvamuse, millist sõidukit toetusraha eest osta, et see vastaks põllumajandusministri 13. märtsi 2015. a määrusega nr 25 kinnitatud „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise andmise ja kasutamise tingimuses ja kord“ §-ile 7. Kahjuna on hageja arvates käsitatavad ka kõik hageja tehtud sõiduki liisingu ja kindlustusmaksed, sõiduki remondi, hoolduse ja ülevaatuse kulud, sõidukisse riiuli ehitamiseks ostetud materjal ning töö riiuli valmistamiseks, sundtäitmisele esitatud põhinõude ulatuses 12 182.84 eurot.
2-21-3830
28.1.Esmalt ei eksinud maakohus, kui leidis, et vale on hageja väide, et ta pidi toetusraha 12 182.84 eurot tagasi maksma üksnes põhjusel, et ostis kostja soovitusel vale sõiduki. Toetusraha küsiti hagejalt PRIA poolt tagasi ka muudel põhjustel. Arvestades, et praeguse asja kostja, PRIA, kelle vastu hageja kahjunõue on suunatud, on Maaeluministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, on tegemist avalik-õigusliku suhtega. Seega ei kohaldu asjas deliktiõiguse normid, vaid riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (esmased õiguskaitsevahendid). PRIA 4. oktoobri 2018 otsuse õiguspärasuse üle ei ole enam võimalik vaielda, sest see on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega (HKMS § 177 lg 1).
28.2.Hageja PRIA 11. septembri 2015. a otsust nr 13-6/1073 talle toetuse määramise kohta ei vaidlustanud ega teinud muid toiminguid ja/või avaldusi, mis olnuks suunatud toetuse väljamakse peatamisele või sellest keeldumisele. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja ka praegu kohtu ette toonud asjaolusid, mis võimaldaks järeldada PRIA tegevuse õigusvastasust hagejale toetuse määramisel ning selle tagajärjel hageja õiguste rikkumist. Hageja viitab küll põllumajandusministri 13. märtsi 2015. a määrusega nr 25 kinnitatud „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise andmise ja kasutamise tingimuste ja korra“ §-ile 7, kus reguleeritakse nõudeid investeeringuobjekti hinnapakkumuste kohta, kuid millest ei nähtu hageja etteheidetud kohustust selgitada taotlejale, kui viimase soetatav sõiduk ei vasta rändkaupluse nõuetele (vaidlust ei ole, et hagejale anti tähtajad sõiduki kohandamiseks rändkauplusele esitatavatele nõuetele). See ei oma aga määravat tähtsust, sest hageja väidetud rikkumise tagajärjel ei saa olla hageja kahjuks saadud ja nüüd tagasinõutav toetussumma, sest kui hageja leiab ise, et ta sai toetuse õigusvastaselt, tuleks tal see igal juhul tagasi maksta.
29.Lisaks leiab hageja kaebuses, et kuna sundtäitmisele esitatud nõue on tema arvates tasaarvestusega lõppenud, puudus kohtutäituril õigus täitemenetluse alustamiseks, mistõttu ei ole hagejal kohustust maksta ka kohtutäituri tasu.
29.1.Maakohus on iseenesest õigesti viidanud TMS § 221 lg-le 4, mille kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda, kuid märkinud ekslikult, et kuna praegusel juhul hagi täielikult ei rahuldata, ei ole põhjendatud täitekulusid kostja kanda jätta. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses otsustada täitekulude sh kohtutäituri tasu jaotamise üle arvestades, et tegemist ei ole TsMS §-is 138 sätestatud menetluskuludega. Kui hageja leiab, et täiteasjas osaliselt või täielikult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tagajärjel on muutunud ebaõigeks algselt võlgnikult väljamõistetud põhitasu suurus, saab hageja võlgnikuna nõuda kohtutäiturilt uue põhitasu otsuse tegemist. Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada TMS § 217 lg 1 järgne kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Kolleegium märgib, et esiteks ei ole hageja maakohtus esitatud nõuet suunanud kohtutäituri vastu ning eelnevat arvestades ei oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ka kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tasu otsuse vaidlustamiseks (vt ka KTS § 52).
30.Ülaltoodud põhjendustel rahuldas maakohus lõppjäreldusena õigesti hagi osaliselt ning hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata.
2-21-3830 Menetluskulud
31.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja esitanud, samuti ei nähtu tsiviilasja toimikust, et kostjal oleksid tekkinud väljamõistetavad kulud. Väljamõistetavate kulude puudumise tõttu ei määra ringkonnakohus kostja menetluskulusid kindlaks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.