A J hagi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 133/2021/221
Tsiviilasja hind
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A J (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (registrikood 70005967), lepinguline esindaja Anne Lepik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 133/2021/221 lubamatuks põhinõudelt (12 180,84 eurolt) ajavahemikul 11. jaanuarist 2019 kuni 19. jaanuarini 2021 eest arvestatud viivise osas. Muus osas jätta hagi rahuldamata.
3.Tühistada Pärnu Maakohtu 9. aprilli 2021 määrusega seatud hagi tagamise abinõu kohtuotsuse jõustumisel.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Väljamõistetavad kulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil. 1(7)
1.A J (hageja) esitas 11. märtsil 2021 Tartu Maakohtule hagi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (kostja, PRIA) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 133/2021/221 (täiteasi). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt algatas kohtutäitur Tarvi Söömer (kohtutäitur) hageja suhtes 8. märtsil 2021 täiteasja nr 133/2021/221. Täitedokumendiks on kostja
4.oktoobri 2018 nõue haldusasjas nr 13-6/1013 (täitedokument, PRIA otsus (haldusakt)). Täitedokumendi kohaselt on 8. märtsi 2021 seisuga hageja võlg kokku 13 338,02 eurot, sh põhivõlg 12 180,84 eurot ja viivis 1157,18 eurot, mida arvutati põhivõla jäägilt 0,1% päevas perioodi 3. detsembrist 2018 kuni 7. märtsini 2019 eest (s.o kuni FIE A J äriregistrist kustutamiseni). Täiteasja nr 133/2021/221 sundtäitmine on lubamatu järgmistel asjaoludel. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 112 lg 1 kohaselt peab toetuse saaja tagasinõutava toetusraha tagasi maksma 60 kalendripäeva jooksul nimetatud toetusraha tagasinõudmise otsuse tegemise päevast arvates. Kuigi PRIA tegi toetusraha tagasimaksmise otsuse 4. oktoobril 2018, peatas kohus nimetatud otsuste täitmise esialgse õiguskaitse korras vaidemenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse määrus kehtis kuni
19.jaanuarini 2021. Seega tuleb 60 kalendripäeva hakata lugema esialgse õiguskaitse lõppemise päevast. Hagejal on kohustus maksta tagasi alusetult saadud raha alles 20. märtsil 2021 (ekslikult märgitud 20. märtsil 2019). Kuna kohtutäituril puudus menetluse algatamise õigus, ei ole hagejal kohustust talle ka tasu maksmiseks. Hageja esitas PRIA-le 16. veebruaril 2021 nõude ja tasaarvelduse avalduse. Kostja kinnitas samal päeval selle kättesaamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 2 järgi lõppeb kohustus tasaarvestusega. Täitedokument on tehtud FIE A J kohta (registrikood xxx). Täitmisteate kohaselt on aga võlgnik füüsiline isik A J (isikukood xxx). Täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mistõttu tuleb menetlust alustada täitedokumendis toodud võlgniku suhtes (füüsilisest isikust ettevõtja). Enne võlgniku muutmist tuleb tuvastada tema õigusjärglus või vastutus füüsilisest isikust ettevõtja kohustuste eest. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt, ei ole kohtutäituril võimalik asuda rakendama ELÜPS-is toodud viivise arvutusi, vaid nende aluseks saab olla sissenõudja haldusakt. Viivise nõue aja eest, mil PRIA otsuse täitmine oli esialgse õiguskaitse korras peatatud, on põhjendamatu. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vale on seisukoht raha tagasimaksmise kohustuse tekkimisest alles 60 päeva möödumisel esialgse õiguskaitse lõppemise päevast. Haldusakti täitmise peatamine tähendab, et haldusakti ei saa täitmisele pöörata, mitte et see oleks kehtetu. Tegemist oli õiguspärase ja kehtiva haldusaktiga ning toetus tuli vastavalt toetuse tagasinõudmise otsusele tagasi maksta 60 päeva jooksul tagasinõudmise otsuse tegemise päevast arvates. Kui toetuse saaja pole toetust tähtaegselt tagastanud või seda pole tasaarvestatud, peab toetuse saaja maksma viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (ELÜPS § 114 lg 1). Tasaarvestuseks puudub alus. Äriseadustiku (ÄS) § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. Asjaolu, et FIE A J on ettevõtjana 2019. a-l äriregistrist kustutatud, ei tähenda, et nõue langeks ära. Samuti vastutab hageja nõukogu määruse (EÜ, Euratom) määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta art 7 alusel.
2(7)
Menetluse käik Hageja esitas 11. märtsil 2021 Tartu Maakohtule hagiavalduse koos hagi tagamise taotlusega. Tartu Maakohus edastas 12. märtsil 2021 menetlusdokumendid kohtualluvusel Pärnu Maakohtule, kus menetlus registreeriti 5. aprillil 2021. Pärnu Maakohus tagas 9. aprilli 2021 määrusega hagi, peatades täitemenetluse täiteasjas nr 133/2021/221 kuni tsiviilasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ning võttis asja menetlusse 14. aprilli 2021 määrusega. Kostja vastus saabus 26. aprillil 2021. 19. mail 2021 esitas hageja menetluse peatamise taotluse, mille kohus 30. augusti 2021 määrusega rahuldamata jättis. 12. jaanuari 2022 määrusega määras kohus asja arutamiseks kirjalikus menetluses. Hageja esitas menetluskulude nimekirja ja seisukohad 21. jaanuaril 2022 ja kostja nendele vastuse 25. jaanuaril 2022.
OTSUSE PÕHJENDUSED
3.Maakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ning menetlusdokumentidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt resolutsioonis märgitud ulatuses.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
5.Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palub tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 133/2021/221 lubamatuks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on täitedokument seaduses sätestatud juhul ka haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks.
6.Olenemata sellest, et täitedokumendiks on haldusakt, piirab käesoleval juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2, mille kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus.
7.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: PRIA tegi 4. oktoobril 2018 otsuse nr 13-6/1013 (dtl 5-12), millega nõuti hagejalt tagasi toetus summas 12 180,84 eurot. Otsuse kohaselt nõutakse toetus tagasi seetõttu, et toetusraha eest ostetud autot ei saa käsitleda rändkauplusena, investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, loomata on töökohad ja toetuse taotlemisel on esitatud põllumajandusliku müügitulu kohta ebaõigeid andmeid; hageja esitas 9. novembril 2018 toetuse tagasinõudmise otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 3. detsembri 2018 vaideotsusega nr 13-30.3/18/852-1 rahuldamata (vt
3(7)
Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2019 määruse haldusasjas nr 3-19-11 asjaolud, dtl 1617); hageja esitas 2. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA
4.oktoobri 2018 otsuse nr 13-6/1013 ja 3. detsembri 2018 vaideotsuse nr 13-30.3/18/852-1 tühistada (vt Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2019 määruse haldusasjas nr 3-19-11 asjaolud, dtl 16-17); Tartu Halduskohus peatas 11. jaanuari 2019 määrusega haldusasjas nr 3-19-11 (dtl 1617) esialgse õiguskaitse korras PRIA 4. oktoobri 2018 otsuse nr 13-6/1013 täitmise 30 päevaks (vaidlustamata jätmisel kuni asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni); Riigikohtu 19. jaanuari 2021 menetlusse mittevõtmise määrusega (dtl 18) jõustus Tartu Ringkonnakohtu 3. septembri 2020 otsus, millega jäeti hageja kaebus rahuldamata; PRIA algatas hageja suhtes otsuse alusel 8. märtsil 2021 täiteasja nr 133/2021/221 kohtutäitur Tarvi Söömeri juures. Täiteasjas nõutakse hagejalt põhivõlga 12 180,84 eurot ja viivist 1157,18 eurot, mida arvutati põhivõla jäägilt 0,1% päevas perioodil
3.detsembrist 2018 kuni 7. märtsini 2019 (vt täitmisteade, dtl 12-14); hageja saatis kostjale 16. veebruaril 2021 tasaarvestusavalduse (dtl 22-23), mille kohaselt soovib tasaarvestada enda kahju hüvitamise nõude 12 182,84 eurot PRIA vastu.
9.Hagiavalduse kohaselt on sundtäitmine lubamatu, kuna täitedokumendist tulenev nõue ei olnud täitemenetluse alustamise ajaks muutunud sissenõutavaks, kohustus on lõppenud tasaarvestusavaldusega ning täitemenetlust on alustatud vale isiku suhtes. Hageja hinnangul ei olnud täitedokumendist tulenev nõue muutunud sissenõutavaks täitemenetluse alustamise ajaks, s.o 8. märtsiks 2021. ELÜPS § 112 lg 1 kohaselt tuli toetus PRIA haldusakti alusel tagasi maksta 60 kalendripäeva jooksul alates selle tegemisest
4.oktoobril 2018. Hageja vaidlustas PRIA otsuse kehtivuse ja selleks ajaks peatati haldusakti täidetavus. 60 päevane tähtaeg toetuse tagasimaksmiseks hakkas kulgema 19. jaanuarist 2021, mil Riigikohtu määrusega jõustus Tartu Ringkonnakohtu 3. septembri 2020 otsus. Hagejal tekkis kohustus maksta raha tagasi alles 20. märtsil 2021.
10.Kohus hageja väidetega alljärgnevatel põhjendustel ei nõustu.
11.Esiteks on hageja tähelepanuta jätnud selle, et PRIA otsus tehti 4. oktoobril 2018, kuid selle täitmine peatati haldusasjas nr 3-19-11 esialgse õiguskaitse korras 11. jaanuari 2019 määrusega, s.o 99 päeva pärast otsuse tegemist. Seega oli ELÜPS § 112 lg 1 järgne 60 päevane tähtaeg toetuse tagasimaksmiseks 11. jaanuari 2019 esialgse õiguskaitse määruse tegemise ajaks saabunud. Vaidemenetlus ei peatanud haldusakti kehtivust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 1; vt Riigikohtu 12. novembri 2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 25). Samas ei ole hageja väidetest ka aru saada, mis ajast ta leiab, et PRIA otsuse täitmine oli peatunud. Hageja on üksnes märkinud, et esialgse õiguskaitse korras peatati PRIA
4.oktoobri 2018 otsuse täitmine vaidemenetluse ajaks. Teiseks, isegi kui vaidemenetlus 9. novembrist kuni 3. detsembrini 2018 oleks peatanud PRIA otsuse täitmise ja ELÜPS § 112 lg 1 järgse tähtaja kulgemise, oleks 11. jaanuari 2019 esialgse õiguskaitse määruse tegemise ajaks täitunud 39 päeva, mil PRIA otsuse täitmine polnud peatunud. Lähtuvalt hageja enda väidetest, et pärast Riigikohtu 19. jaanuari 2021 menetlusse mittevõtmise määruse jõustumist hakkas ELÜPS § 112 lg-s 1 sätestatud 60 päevane tähtaeg kulgema, oleks PRIA saanud otsuse täitmisele pöörata juba 9. veebruaril 2021. Hageja pole 4(7)
mh põhjendanud, miks tuleks lugeda täitmine peatunuks 3. detsembrist 2018 kuni
11.jaanuarini 2019. Kolmandaks ei saa nõustuda sellega, et halduskohtu 11. jaanuari 2019 esialgse õiguskaitse määrus peatas lisaks PRIA otsuse täitmisele ka ELÜPS § 112 lg 1 järgse tähtaja kulgemise. Esialgse õiguskaitse korras saab peatada haldusakti täitmise (s.o lükata edasi raha maksmise kohustuse täitmise), kuid mitte seadusest tuleneva tähtaja kulgemist raha maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 ja § 251 lg 1 p 1). Halduskohtu 11. jaanuari 2019 määrus ei saanud mõjutada PRIA nõude sissenõutavaks muutumist, kuid välistas ajutiselt selle maksma panemise. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et 8. märtsi 2021 seisuga oli PRIA 4. oktoobri 2018 otsus täidetav ning täitmisele pööramine lubatav.
12.Hageja leiab, et täitedokumendist tulenev põhinõue 12 182,84 eurot on tasaarvestatud
16.veebruaril 2021 tasaarvestusavaldusega, mille kostja on kätte saanud. Tasaarvestusavalduse kohaselt tekitas kostja väidetavalt hagejale lepinguväliselt kahju vähemalt 12 182,84 euro ulatuses, sest andis talle asjatundjana ebaõige arvamuse, millist sõidukit toetusraha eest osta, et see vastaks põllumajandusministri 13. märtsi 2015 määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ §-le 7. Kahjuna on hageja arvates käsitletavad ka kõik hageja tehtud sõiduki liisingu ja kindlustusmaksed, sõiduki remondi, hoolduse ja ülevaatuse kulud, sõidukisse riiuli ehitamiseks ostetud materjal ning töö riiuli valmistamiseks. Kohtu arvates ei saa hageja praeguses menetluses tasaarvestuse vastuväitele tugineda, kuna asjaolu, mis on tasaarvestuse aluseks, tekkis pärast PRIA otsuse jõustumist (TMS § 221 lg 2). Sisuliselt soovib hageja vaidlustada PRIA 4. oktoobri 2018 otsuse kehtivust väitega, et see pole õiguspärane, mistõttu hagejale tekkis kahju. Seetõttu jätab kohus hageja tasaarvestusavalduse tähelepanuta, kuid märgib siiski järgmist. Isegi kui arvestada hageja tasaarvestusse vastuväitega, pole see põhjendatud ega tõendatud. Hagejal pole nõuet, mida VÕS § 197 alusel kostjaga tasaarvestada. PRIA 4. oktoobri 2018 otsusega on tuvastatud, et toetusraha eest ostetud sõidukit Renault Trafic (reg.nr xxx) ei saa käsitleda rändkauplusena, investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, loomata on töökohad ja toetuse taotlemisel on esitatud põllumajandusliku müügitulu kohta ebaõigeid andmeid. Samuti ei ole soetatud sõidukit registreeritud rändkauplusena. Haldusasjas on nr 3-19-11 on kohus leidnud, et PRIA 4. oktoobri 2018 otsus on kehtiv (HMS § 54) ning tühistamiseks alus puudub. Seega on vale hageja väide, et hageja pidi toetusraha 12 182,84 eurot tagasi maksma üksnes põhjusel, et ostis kostja soovitusel vale sõiduki. Toetusraha küsiti hagejalt PRIA poolt tagasi ka muudel põhjustel. Lisaks pole hageja kahju tekkimist, kahju liiki ning suurust põhjendanud ega tõendanud. Samuti on tõendamata muud kahju hüvitamise eeldused, nagu kahju tekkimise ettenähtavus ja põhjuslik seos (VÕS § 127 lg-d 3 ja 4). Hageja on üldsõnaliselt märkinud, et kahjuna on käsitletav toetuse tagasimaksmise kohustuse tekkimine ning kõik hageja tehtud sõiduki liisingu ja kindlustusmaksed, sõiduki remondi, hoolduse ja ülevaatuse kulud, sõidukisse riiuli ehitamiseks ostetud materjal ning töö riiuli valmistamiseks. Hageja ei ole selgitanud VÕS § 127 lg 1 kohaselt, milles olukorras oleks ta olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et sõiduk hagejal
5(7)
puudub ja ta ei saa seda kasutada. Seega ei saa sõiduki liisingu ja kindlustusmakseid ning remondikulusid, hoolduse ja ülevaatuse kulusid käsitada ka tekkinud kahjuna. Kuivõrd PRIA
4.oktoobri 2018 otsusega on tuvastatud, et sõidukit rändkaupluseks ümber ei ehitatud (haldusasjas nr 3-19-11 leiti, et hageja lisas sõidukisse ühe riiuli ja kõrvaldas ühe istmevahe), ei ole põhjendatud väita, et hageja tegi sõiduki ümber ehitamiseks olulisi kulutusi. Hageja ei ole väitnud, et ilma toetuseta poleks ta sõidukit soetanud. Toetust oli hageja õigustatud saama üksnes teatud eeldustel, mida hageja vaatamata PRIA meeldetuletustele ei täitnud. Tegemist pole hageja omandi kahjustamisega ega hageja saamata jäänud tuluga vms kahjuga VÕS § 128 mõttes.
13.Kohtu hinnangul on viivisenõue täitedokumendis kõigile üheselt arusaadav ja lubatav. Hageja väide justkui viivise suurus ei nähtuks täitedokumendist, mistõttu viivise arvestamine täitemenetluses on lubamatu, ei ole õige. TMS § 56 lg 1 järgi saab viivist nõuda üksnes juhul, kui selle suurus nähtub täitedokumendist. Praegusel juhul nähtub viivis täitedokumendi resolutsiooni p-st 6. Selle punkti kohaselt on toetuse saaja ELÜPS § 112 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumisel toetuse tagasimaksmisega viivitamisel kohustatud tasuma viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Eeltoodut ei muuda see, et viivise suurus nähtub täitedokumendist protsendina, mitte kindla summana. Selline viivisesumma on lõplikult välja arvutatav ning selle kehtivust pole võimalik täitemenetluses rünnata (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20).
14.Seonduvalt hageja väitega, et täitedokument on täitmisele pööratud vale isiku vastu, märgib kohus järgmist. ÄS § 1 kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus. ÄS § 3 lg 2 järgi peab füüsilisest isikust ettevõtja enne tegevuse alustamist esitama avalduse enda kandmiseks äriregistrisse. Ärinimi on äriregistrisse kantud nimi, mille alt ettevõtja tegutseb. Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime ning ei või sisaldada äriühingule viitavat täiendit ega lühendit (ÄS § 7 ja § 8 lg 1). ÄS § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. Viidatud norme koosmõjus tõlgendades ei saa jõuda järeldusele, et FIE A J (registrikood xxx) ning A J (isikukoodiga xxx) on erinevad isikud. Füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimine ei ole samaväärne juriidilise isiku asutamisega. See, kui inimene registreerib ennast FIE-na, ei tähenda, et tekiks eraldiseisev isik. FIE A J on A J ärinimi. Sellest tulenevalt pole FIE A J (registrikood xxx) ning A J (isikukoodiga xxx) õiguslikus mõttes erinevad isikud. Muuhulgas viitab sellele arusaamale ka haldusasjas nr 3-19-11 Riigikohtu 19. jaanuari 2021 mitte menetlusse võtmise määrus, kus PRIA 4. oktoobri 2018 otsuse vaidlustanud isikuks on märgitud A J, mitte FIE A J.
15.Kohus nõustub hagejaga selles, et ajavahemiku eest, mil PRIA 4. oktoobri 2018 otsuse täitmine oli peatunud esialgse õiguskaitse korras 11. jaanuarist 2019 kuni 19. jaanuarini 2021, on viivise nõudmine lubamatu. Täitmisteate kohaselt on viivist arvestatud ajavahemiku
3.detsembrist 2018 kuni 7. märtsini 2019 eest ning täitedokumendi kohaselt arvestatakse viivist, kuni toetuse (12 182,84 euro) tagasimaksmiseni. Kui kostjal polnud õigust esialgse õiguskitse ajal tagasi nõuda toetusraha 12 182,84 eurot, polnud kostjal ka õigust arvestada sellelt viivist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu lükkus toetusraha tagasimaksmise
6(7)
kohustus edasi kuni selle tühistamiseni (vt Riigikohtu 29. novembri 2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-01, p 2). Eeltoodut arvestades tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhinõudelt (12 180,84 eurolt) ajavahemiku 11. jaanuari 2019 kuni 19. jaanuarini 2021 eest arvestatud viivise osas.
16.Hagi hind on TsMS § 132 lg 5 järgi 6000 eurot, millelt hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu seaduse redaktsioonis § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli riigilõivu tasuda 425 eurot. Hageja on hagi hinnaks märkinud 13 338,02 eurot ja tasunud sellelt riigilõivu 650 eurot. Hagejal on võimalik esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks (TsMS § 150 lg 1 p 1). Taotluses tuleb muuhulgas märkida pangakonto andmed, kuhu riigilõiv tagastada tuleb.
17.Hageja väitis, et kuna kohtutäituril puudus sundtäitmise alustamiseks alus, on kohtutäituri tasu väljanõudmine hagejalt alusetu. Kohus saab hageja väitest aru nii, et täitekulud tuleb hagi rahuldamise korral TMS § 221 lg 4 alusel kostja kanda jätta. Kuna praegusel juhul kohus hagi täielikult ei rahulda, siis ei ole põhjendatud täitekulusid jätta kostja kanda.
18.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt ning tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 133/2021/221 lubamatuks põhinõudelt (12 180,84 eurolt) ajavahemiku 11. jaanuar 2019 kuni 19. jaanuar 2021 eest arvestatud viivise osas. Ülejäänud osas on kostja nõuded hageja vastu sundtäidetavad. TsMS § 386 lg 4 alusel kuulub hagi tagamise abinõu tühistamisele. Menetluskulud
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist ja käesoleva vaidluse asjaolusid, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.