2-21-4759 Q Q Q hagi W We vastu põhivõla 120 000 euro, viivise 65 760 euro ja alates 26.03.2021 viivise 0,05 % päevas saamiseks
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
207 660 eurot Hageja Q Q Q (registrikood xxx), lepingulised esindajad vandeadvokaadid xxx ja xxx Kostja W W (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat xxx
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Q Q Q hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud Q Q Q kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.
3.Jätta rahuldamata hageja 27.07.2023 vastuväide kohtu tegevusele. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.25.03.2021 hagis palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 120 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 65 760 eurot ja alates 26.03.2021 viivise 0,05 % päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled müügilepingu, millega hageja müüs kostjale 120 000 euro eest sõiduauto xxx. Kostjale väljastas hageja 23.02.2018 arve nr 504 summas 120 000 eurot, maksetähtajaga 25.03.2018. Maanteeameti registris vormistati 26.02.2018 auto omanikuks W W. Kostja jättis sõiduauto eest hagejale tasumata. Hageja saatis kostjale meeldetuletusi arve tasumiseks, kuid kostja oma kohustusi ei täitnud.
3.Hageja nõue muutus VÕS § 82 lg-te 2, 3 ja 7 alusel sissenõutavaks 26.03.2018 ega ole aegunud. Arve maksetähtaeg oli 30 päeva, mis on mõistlik aeg. Seega tuli arve tasuda hiljemalt 25.03.2018. Vastavalt kostjale väljastatud arvele on viivis 0,05 % päevas. Perioodi 26.03.2018 kuni 25.03.2021 eest on viivis kokku 65 760 eurot. Ka VÕS § 821 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ei ole hageja nõue aegunud. Kostja on kinnitanud, et ta sai arve kätte 22.03.2018, seega muutus VÕS § 821 lg 1 p 1 alusel hageja tasunõue sissenõutavaks arve kättesaamisest 30 päeva möödumisel ehk 22.04.2018. Hagi on esitatud 25.03.2021 ja hageja nõue ei ole ühelgi alusel aegunud. 14.03.2023 menetlusdokumendis leiab hageja, et nõuete aegumine katkes 24.01.2020 ja algas uuesti.
4.Kostja koostatud hageja ainuosaniku otsuste projektide kohaselt pidi nende alusel võõrandatama auto tasuta kostjale. Hageja keeldus kostja dokumenti allkirjastamast. Selliste hageja ainuosaniku otsuste projektide koostamisega kostja poolt ja kostja initsiatiivil, samuti nende edastamine sooviga, et hageja need vormistaks, tunnistas kostja oma tegudega hageja rahaliste nõuete olemasolu enda vastu. Tasuta võõrandamise otsuse ilmne eesmärk on kõrvaldada õigussuhted, mille alusel võiks võõrandamine olla toimunud tasu eest või kaasneva rahalise nõudega. Sellise eesmärgi nimel sammude astumisega möönab kostja hageja nõuete olemasolu.
5.Hageja ei ole autot kostjale kinkinud, vaid võimaldas kostjal autot kasutada. Kostja oli hageja ainuosanikust E. E lähisuhtes kuni 2021 aasta märtsini, kuid sellest ei saa järeldada, et hageja kinkis kostjale auto. Hageja seaduslik esindaja väljastas volikirja sõiduki müümiseks, millele kostja andis nõustumuse 26.02.2018, kui vormistas sõiduki enda omandisse.
6.Hageja on 17.10.2021 menetlusdokumendis teatanud, et alternatiivselt, juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel ei ole sõlmitud müügilepingut, siis on hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue või alternatiivselt käsundita asjaajamisest tulenev nõue.
7.Hageja leiab, et alusetu rikastumise nõude eeldused on täidetud: i) kostjale on auto müügilepingu täitmiseks üle antud; ii) üleandmine on toimunud õigusliku aluseta juhul, kui kohus leiab, et müügilepingut ei ole sõlmitud ning iii) ei ole nõuet välistavaid asjaolusid. Antud juhul on kostja auto ära müünud, seega tuleb kostjal hüvitada saadu harilik väärtus ehk 120 000 eurot, so saadu väärtus ajahetke seisuga, mil vastav alusetu rikastumise nõue hagejal tekkis. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et alusetu rikastumise kohaldamise eeldused ei ole täidetud, siis on hagejal alternatiivselt, kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue VÕS § 1018 lg 1 p 1 ja § 1023 lg 1 alusel 120 000 euro hüvitamiseks. Auto omandati hageja poolt eesmärgiga anda see kostja kasutusse, mitte hageja enda vajadusi silmas pidades. Kui pooltel ei olnud auto kostja omandisse andmiseks sõlmitud lepingut (st selleks ei olnud tekkinud kohustust ja õigust), on hageja tegevuse osas täidetud käsundita asjaajamise tingimused – hageja on omandanud auto kostja huvides, olemata selleks õigustatud või kohustatud, kuid soovides soodustada kostjat. Kostja on olnud teadlik hageja poolt auto omandamisest ja selle omandamisest just kostjat silmas pidades, seda praktiliselt alates auto omandamisest hageja poolt. Kostja ise oli autost vaimustuses ja sellest huvitatud. Samuti on kostja ise astunud omapoolseid aktiivseid samme auto omandi vormistamiseks enda nimele, olles ka seetõttu autost ilmselgelt huvitatud. Sellega on kostja hageja asjaajamise eelnevaga heaks kiitnud. Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks
talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viimase asja ajades tehtud kulutuste hüvitamist summas 120 000 eurot ja lisaks viivist VÕS § 113 lg 1 järgses määras alates hagi esitamisest.
8.Hageja leidis 29.03.2023 menetlusdokumendis, et käsundita asjaajamise ja alusetu rikastumise nõude korral on seadusjärgne viivisenõue 20 054,79 eurot. Kostja vastuväited
9.Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
10.Poolte vahel ei ole sõlmitud müügilepingut. Hageja on täielikult selle ainuosaniku ja juhatuse liikme E E mõju all ning soovib kohtumenetlusega saavutada kostjaga kontakti. E E ja W W olid elukaaslased, kelle suhted olid käesoleva menetluse ajaks oluliselt halvenenud. Hagi on põhjendamatu, kuivõrd väidetavalt müügilepingu alusel kostjale antud auto on tegelikult E E romantiline žest ja sünnipäevakingitus kostjale.
11.E E valis sõiduki välja xxx välja 31.jaanuaril 2018 kell 13:42, kui saatis müüjale internetikeskonnas sõnumi. Sõiduk asus xxx. Pärast sõiduki müüjalt lisainfo saamist edastas E. E müüjale ettevõtte nime ja käibemaksunumbri, tasus 01.02.2018 sõiduki eest ning teatas, et on järgmisel päeval ise kohal ja soovis, et üleandmisega seotud toimingud toimuksid kiiresti. E. E soovis sõiduki kätte saada hiljemalt W We sünnipäevaks. Kingituse kinnituseks saatis E.E kostjale edasi müüjaga toimunud kirjavahetuse, lepingu ja arve.
12.Kostja sünnipäeval xxx saatis E. E kostjale õnnitlused ja kutsus xxx sünnipäeva tähistama. E E pakkus kostjale, et ostab talle lennupileti ja jõuab ise xxx kell 22. Kostja keeldus pakkumisest, kuna plaanis seda tähistada Eestis. 03.02.2018 võttis E. E uuesti kostjaga ühendust ja kutsus teda sünnipäeva tähistama xxx, paludes tulla rongiga. Kostja rongiga xxx saabudes oli E.E rongijaamas vastas, soovis kostjale sünnipäevaks õnne ja andis üle xxx võtmed.
13.Kostjale ei olnud kallihinnalise kingituse saamine üllatuslik, kuna E. Eile oli tavapärane lähedastele hinnaliste kingituste tegemine mh kuni 2018. aasta lõpuni E. Ei juhitava ühingu (hageja) kaudu. E. E on kalleid kingitusi teinud ka teistele lähedastele – xxx jt. Sõiduk jäi peale üleandmist koos xxx registreerimisnumbriga kostja kätte. 16.02.2018 võttis E E kostjaga ühendust ja küsis, kas saab sõidukiga minna Maanteeameti (nüüd Transpordiamet) teenindusbüroosse sõiduki Eestis registreerimiseks. Pärast võttis E. E kostjaga ühendust ja soovis, et kingitus saaks kostja nimele registreeritud. xxx vormistati sõiduki omanikuks kostja. Hilisemas suhtluses kostjaga viitab E. E autole kui kingitusele, mitte müügilepingule omase võlasuhtega. Kostja ei ole kordagi väljendanud tahet müügilepingut sõlmida. Maanteeameti registris ei ole võimalik volikirja väljastada sõiduki kinkimiseks, vaid ainult müümiseks. Hageja ei ole kostjale teinud ettepanekut sõiduki müümiseks 120 000 euro eest ja kostja ei ole nõustunud sõiduki 120 000 euro eest ostmisega. Kostja pidas sõiduki talle üleandmist ja hiljem tema nimele registreerimist hageja juhatuse liikme ja ainuosaniku kingituseks kostjale. Kui hageja esindaja käitumine oleks kasvõi viidanud sellele, et tegemist võiks olla müügilepinguga, ei oleks kostja nõustunud sellistel tingimustel autot vastu võtma. Hageja ja kostja vahel ei olnud välja kujunenud ka sellist praktikat, mille kohaselt oleks võinud kostja vaikimist lugeda pakkumisega nõustumiseks. Kostjal puudus motivatsioon ja vajadus sõiduki ostmiseks, kuna tal juba oli kaks sõidukit. Sõiduki ostmisel oleks kostja arvestades juriidilist haridust ja kogemust sõlminud müüjaga tingimata müügilepingu, kus oleks kirjas olnud ka müüja ja ostja kohustused. Nii hinnalise sõiduki puhul on tavapärane kirjaliku lepingu sõlmimine, eriti arvestades asjaolu, et väidetavaks müüjaks oli juriidiline isik, kellel on raamatupidamise dokumenteerimise kohustus. Seega on ka müügilepingu puudumine märgiks, et tegelikult e olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingut ning sõiduki puhul oli tegemist hageja puhul oli tegemist hageja esindaja sünnipäevakingitusega kostjale. Hageja kostja vahelist suhet saab käsitleda kinkelepinguna. Eestis käibel olevate käitumisnormide puhul on tavapärane, et kingitusi tehakse tasuta ning kingituse tegija ei saa
eeldada, et talle selle eest tasutakse. E E väljendas armastust kostja vastu ja soovis talle sünnipäeva puhul head meelt valmistada. Hagejal tekkis sõiduauto eest tasu küsida alles pärast hageja majandusliku olukorra halvenemist ning hageja ja kostja suhte halvenemist. Kostja on seisukohal, et tema ja hageja vahel ei olnud sõlmitud müügilepingut VÕS § 208 lg 1 mõttes, vaid on sõlmitud kinkeleping VÕS § 259 lg 1 mõttes, millest tulenevalt ei ole tal ka hageja ees sõiduki eest tasumise kohustust.
14.E E saatis kostjale 22.03.2018 e-kirja, milles märkis, et e-kirja manuses oleva arve nr 504 tasumise tähtaeg on 23.02.2018. Kostja sai 23.02.2018 kuupäevaga arve esmakordselt 22.03.2018 s.t poolteist kuud hiljem peale sõiduki üleandmist. Eluliselt ei ole usutav, et müües sõiduki 120 000 euroga, väljastatakse arve ligi poolteist kuud hiljem. Kostja leiab, et arve on fabritseeritud ja esitatud seoses hageja majandustegevuse kajastamisega. E.E kurtis 03.03.2018 kostjale, et seoses sõiduki soetamisega, pidi ta hakkama tasuma planeerimata makse s.t erisoodustusmaksu. Sama maksukohustuse probleemi üle väljendas E E pahameelt ka veel 22.01.2020 e-kirjas kostjale. Maksekohustuse tasumata jätmisel ähvardaks hagejat kriminaalmenetluse algatamine suures ulatuses maksukohustuse varjamise ja tagastusnõude alusetu suurendamise normi alusel. Kuna hageja majanduslik seis ei võimaldanud erisoodustusmaksu tasuda, siis selle vältimiseks saatis hageja 23.02.2018 kostjale arve, mille kostja sai 22.03.2018. 2019 aasta majandusaastaaruandes on sõiduki maksumus märgitud lisas 13 oleva kategooria „Kulu ebatõenäoliselt laekuvatest nõuetest“ alla. Hageja saatis hageja sama numbriga (504) arve 26.02.2018 xxx, mis on kantud ka raamatupidamisprogrammi. Seega saadeti xxx adresseeritud arve välja enne, kui arve, mis esitati kostjale sõiduki väidetava ostmise eest, st ajal kui tegelikult ei olnud võimalik enam luua arvet nr 504. Seega on käesoleva hagi ja ka sõiduki eest esitatud arve kantud soovist vältida hageja maksukohustust, mis tema majanduslikku seisu arvestades mõjuks talle laastavalt.
15.Alternatiivselt leiab kostja, et juhul kui kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, siis tuleb hagi jätta rahuldamata kuna müügilepingust tulenevad nõuded on aegunud. Kostja sai sõiduki 03.02.2018, kuid tasu maksmise tähtpäevas kokku ei lepitud. Samuti ei lepitud kokku, et nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega. Seega muutus VÕS § 821 lg 1 p 2 alusel kohustus sissenõutavaks 05.03.2018 ja nõue aegus 06.03.2018. Hageja 2018. a majandusaasta aruandes on esitatud valeandmeid, mida on muudetud 2019. a.
16.Alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise nõude eeldused on täitmata. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud kinkeleping, mistõttu ei eksisteeri käsundita asjaajamise võlasuhet, sest nõude eeldus, s.o ilma õigusliku aluseta asja ajamine, ei ole täidetud.
17.Kostja ei ole andnud hagejale heakskiitu sõiduauto ostmiseks. Lisaks ei vasta sõiduauto ost soodustatu huvile ja eeldatavale või tegelikule tahtele, kuna kostjal puudus objektiivselt motivatsioon ja vajadus sõiduauto ostmiseks. Kostja pole kordagi väljendanud enda tahet, et soovib osta enese raha eest veel ühe täiendava sõiduauto lisaks olemasolevale. Käsundita asjaajamise sätete mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, s.t luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud. Sellise hageja väite (et tegu olevat käsundita asjaajamisega) elulist usutavust vähendab oluliselt ka asjaolu, et tegemist oli esemega, mille hageja andis üle just kostja sünnipäevakingi nimetuse all – keskmise tavalise inimese jaoks on raske mõista olukorda, kus mees annab armastatud naisele teada, et plaanib teda sünnipäeval üllatada, siis annab naisele kingituse üle ja nimetab seda sünnipäevakingituseks ning hiljem esitab naisele kingituse eest arve. Seega ei saa hageja nõuda kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi, kuna sõiduauto ostmine ei vastanud kostja tegelikule või eeldatavale tahtele ja kostja ei kiitnud seda heaks. Lisaks ei ole kostja kordagi ei enne ega pärast auto ostmist avaldanud soovi, et hageja talle sellise auto
soetaks – see on olnud täielikult hageja enda algatus ja teostatud alates ideest selliselt, et kostjat ei kaasatud enne kui hageja kostjat kingitusega üllatas – auto soetati kostja eest varjatult. Seega hageja ise põhjustas olukorra, millele tehtud kulutuste hüvitamist hageja nüüd nõuab.
18.Juhul, kui hageja tasus sõiduauto ostuhinna kinkelepinguta, on selge nii hageja seadusliku esindaja käitumisviisist kui käesolevas menetluses esitatud tõendeid kogumis hinnates, et hageja seaduslikul esindajal ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist ega tasu maksmist. Kostja on veendumusel, et hageja seaduslikul esindajal ei olnud kavatsust sõiduauto ostuhinda selle tasumise hetkel kostjalt tagasi nõuda. Kostja hinnangul viitavad sellele hageja seadusliku esindaja ja kostja vahelised sõnumivahetused. Hageja seaduslik esindaja E E oli solvunud ja pahane, et peale uhke ja kalli sünnipäevakingituse üleandmist ei veetnud kostja temaga rohkem aega. Siinkohal ongi märkimisväärne asjaolu, et kogu hageja seadusliku esindaja ja kostja vahelist kirjavahetust ning eelnevat käitumisviisi tervikuna hinnates on selge, et hagejal ei olnud plaani kostjalt raha ega muid kingituid esemeid tagasi küsida. Hageja seaduslik esindaja kinkis sõiduauto kostjale vastutasu ootamata. Antud juhul ei saa õiguslikus mõttes vastutasuks nimetada pooltevahelisest lähisuhtest, mida nimetab hageja mitmetes sõnumivahetustes, tulenevaid n-ö kohustusi, mis on iseloomulikud lähisuhtes olevatele isikutele. Hageja seadusliku esindaja ja kostja vahel oli sõiduauto ostmise ja kinkimise hetkel intiimne lähisuhe. Samuti oli hageja seaduslikule esindajale omane käitumisviis kallihinnaliste kingituste tegemine kostjale, mistõttu on kostja hinnangul arvestades eelöeldut ilmselge, et hageja poolt kulutuste tegemise hetkel ei olnud hagejal kavatsust nõuda ostusumma hüvitamist.
19.Kostja ei ole müügilepingust tulenevat nõuet tunnustanud 22.01.2020 ja 24.01.2020 kostja poolt ainuosaniku otsuse projektide edastamisega nagu väidab hageja. Poolte vahel ei ole müügilepingut sõlmitud ning kostja ei ole kunagi väidetava müügilepingu olemasolu kinnitanud. Just ainuosaniku otsuste projektides olev sõnastus viitab asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping mitte müügileping nagu väidab hageja. Ainuosaniku otsuse projektide koostamine, mille sõnastus mh räägib ainult tasuta võõrandamisest, ei saa eeltoodud õiguskirjanduses avaldatule tugiendes olla vaieldamatu teadlikkus tunnustada nõude olemasolu. Kohtuotsuse põhjendused
20.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
21.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:
21.1.Q Q Q (hageja) ainuosanikuks ja seaduslikuks esindajaks on E E (I kd lk 77-78 pöördel, I kd lk 122-132);
21.2.Kostja on xxx asutaja ja osanik ning tal on juriidiline kõrgharidus (I kd lk 49-63);
21.3.E E ja W W (kostja) olid sõiduki soetamise ajal lähisuhtes (I kd lk 94-96, II kd lk 4445) ning nende suhted halvenesid sedavõrd, et kostja esitas E. Ei suhtes 12.11.2019 kuriteokaebuse (I kd lk 68), mille alusel jäeti kriminaalmenetlus alustamata (I kd lk 192-193);
21.4.hageja seaduslik esindaja ostis 01.02.2018 XXX hageja omandisse sõiduki xxx (VINkood xxx), registreerimisnumbriga xxx, lisaveljed, suverehvid ja laadija adapteri (I kd lk 8093, 162-163, II kd lk 153-156);
21.5.xxx registreeriti hageja omandisse xxx ja hageja sõlmis sõidukile aastase kindlustuslepingu (I kd lk 164-167 pöördel);
21.6.Hageja seaduslik esindaja andis xx kostja kasutusse;
21.7.Hageja väljastas kostjale sõiduki eest tasumiseks arve nr 504 summas 120 000 eurot (I kd lk 5) ning esitas meeldetuletusi arve tasumiseks (I kd lk 7, 176-179);
21.8.kostja vormistas 26.02.2019 sõiduki enda omandisse (I kd lk 164-166 pöördel, 173-173 pöördel).
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja seaduslik esindaja E. E kinkis või müüs sõiduki xxx kostjale. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et hageja müügilepingust tulenevad nõuded on aegunud. Hageja on seisukohal, et alternatiivselt on tal alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest tulenev nõue.
23.Arvest nr 504
23.1.Hageja leiab, et arve nr 504 tõendab sõiduki müüki kostjale. Sellelt nähtub müügiese, maksetähtaeg ja viivise määr. Samal kuupäeval saatis E. E Maksu- ja Tolliametile e-kirja. Hageja selgitas, et üldiselt E. E ise hageja arveid ei tee, mistõttu ei ole ka väga vilunud. Kuna xxx ei olnud seotud ettevõtte põhitegevusega, vaid sõiduk oli soetatud kostjale kui E. Eiga isiklikult seotud isikule kasutusse andmiseks, siis sel korral võttis ta arve enda teha. E E tegi programmis xxx arve, mis tekkis seal numbriga nr 504 nagu see sealt tuli, siis võttis arve xxx välja, et lõpetada selle koostamine MS Wordis. MS Wordis on võimalik salvestada arve PDFkujule. See ei ole esmakordne selline arve koostamise juhtum hageja praktikas ja õigus ei keela arveid käsitsi koostamast. Paraku kustus arve nr 504 tegevuse käigus programmist xxx ja seda kasutas hiljem hageja teine töötaja hoopis teise arve väljastamiseks. See, et kogenematu kasutaja poolt ekslikult tekkis kaks sama numbriga arvet ja et seetõttu pidi raamatupidaja lõpuks omistama ühele neist muu numbri (sest ei saa kasutada kahte sama numbriga arvet), ei tähenda, et arvet ei ole või selle alusel kohustust ei tekiks. Vaidlust ei ole isegi olnud selles, et arve kostjale hiljemalt 22.03.2018 saadeti, tasumist on samuti korduvalt hageja poolt kostjale meelde tuletatud.
23.2.Kostja leiab, et hageja esitatud arve 504 on võltsitud ning koostatud ja esitatud kostjale maksunduslike kohustuste vähendamiseks. Kostja hinnangul tuleb arve jätta arvestamata.
23.3.TsMS § 238 lg 5 kohaselt kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel TsMS § 238 lõigetes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne.
23.4.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, et hageja koostas arve nr 504 (I kd lk 5), registreeris enda raamatupidamisprogrammis ja edastas selle kostjale arvel märgitud kuupäeval. Hageja seaduslik esindaja võis arve koostada käsitsi s.t mitte raamatupidamisprogrammis (II kd lk 148-152). Asjas arve nr 504 kohta Maksu- ja Tolliametilt (II kd lk 129, III kd lk 5-31) ja xxx (II kd lk 130-138) poolt esitatud tõendid kinnitavad, et väidetava kostjale arve saatmise kuupäeval 23.02.2018 ei saanud seda arvet eksisteerida, sest hageja esitas sama numbriga arve (504) xxx 26.02.2018 (II kd lk 143-147). Kohus tuvastas Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsiooni põhjal, et hageja on 23.02.2018 esitanud sama numbriga 504 arve xxx ja selle arve saamist on xxx ka kinnitanud. Ka Q Q Q raamatupidamist korraldav xxx teatas vastuses kohtule, et kostjale adresseeritud arve saadeti välja kostjale pärast 20.03.2018 ja registreeriti alles 28.03.2018, s.t ajal, kui tegelikult ei olnud enam võimalik luua arvet numbriga 504, kuivõrd sellise numbriga arve oli juba raamatupidamisprogrammis registreeritud. Kohus jätab hageja viidatud tõendi kui ebausaldusväärse arvestamata.
23.5.Lisaks leiab kohus, et viidatud arve või selle tasumise meeldetuletused (I kd lk 7, 176178) ei tõenda poolte vahel sõiduki müügilepingu sõlmimist s.t arve aluseks oleva tehingu olemasolu. Müügilepingu sõlmimise soovi ei saa tõendada ka hageja 23.02.2018 Maksu- ja Tolliametile saadetud e-kiri (I kd lk 168-170).
24.Poolte vahel müügilepingu sõlmimisest
24.1.Hageja leiab, et poolte vahel sõlmiti müügileping.
24.2.Kostja on seisukohal, et tema ja hageja vahel ei olnud sõlmitud müügilepingut, vaid on sõlmitud kinkeleping, millest tulenevalt ei ole tal ka hageja ees sõiduki eest tasumise kohustust.
24.3.VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõiste järgi kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
24.4.Kohus leiab, et pooled ei ole sõlmitud müügilepingut VÕS § 208 lg 1 mõttes, vaid pooltevahelisest suhtlusest saab teha järelduse, et hageja seaduslik esindaja sõlmis kostjaga kinkelepingu VÕS § 259 lg 1 mõttes. Seega ei ole kostjal hageja ees sõiduki eest tasumise kohustust.
24.5.Maakohus leiab, et sõiduki ostmise ajal ei olnud hagejal ega ka E Eil kavatsust kostjalt sõiduki kulutuse hüvitamist nõuda. Poolte sõnumivahetusest tuleneb, et hageja seaduslik esindaja kinkis sõiduki kostjale sünnipäevaks. E E oli kostjale ka varem teinud hinnalisi kingitusi, kinkides 1⁄2 mõttelist osa xxx asuvast kinnistust (II kd lk 14-19), finantseerides xxx asuva kinnisvara kostja poolt omandamist (III kd lk 133-142 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole tähtsust, kas E. E on teinud kingitusi eraisikuna või enda juhitava äriühingu poolt. Kingituse tegemise soov nähtub E Ei eravestlustest kostjaga, kust ta kutsus kostjat xxx, et talle seal sünnipäevakingitus üle anda (II kd lk 41-43). Kohus loeb tõendatuks, et telefoninumbrit + xxx kasutab E E (III kd lk 109, 112). Samuti kirjas, milles ta viitab sõidukile kui kostjale tehtud kingitusele (I kd lk 113, II kd lk 63, 65, 89, 96-97, 99) või kostja autole (I kd lk 111, 114, II kd lk 158-159), samuti ta uurib, miks kostja pole tema kingitud autoga sõitnud (I kd lk 112). E E on ise kasutanud sõna "kinge" nendes vestlustes ja arutanud omaniku kande muutmist (II kd lk 50, 52, 55). E E ja kostja on üritanud leida aega omandi ümbervormistamiseks (I kd lk 115-117, II kd lk 56-58, 100) ja märgib, et auto on kostjale mõeldud (II kd k 55). Ka on E E lubanud tasuda kõik sõidukiga seotud kulud, kindlustused ja maksud. E E andis volikirja sõiduki müümiseks (I kd lk 171-172). Kostja on tõendanud (II kd lk 59, 62, III kd lk 46-48 pöördel), et volikirja ei ole võimalik Maanteeameti registris väljastada sõiduki kinkimiseks, võimalik oli teha volikiri müümiseks, kuid ainuüksi sellest ei saa teha järeldust poolte vahel müügilepingu sõlmimise kohta. Poolte eravestlusest ei nähtu viidet hageja ja kostja vahelisele müügilepingule või sellele, et hagejal on kavatus sellega seoses kostjale mingeid rahalisi nõudeid esitada. Kohtule on usutavaks muudetud, et hageja või E Ei soov sõiduki eest kulutuste hüvitamist nõuda tekkis pärast kostja ja E Ei vaheliste suhete halvenemist.
24.6.Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et hageja kajastas raamatupidamises sõiduki kinki müügina, et vältida erisoodustusmaksu tasumist (I kd lk 121, II kd lk 20, II kd lk 84, III kd lk 106, 128, 130), kuid ka nimetatu ei anna alust nõuda hagejal kostjalt müügihinna hüvitamist, kui pooltel puudus kokkulepe sõiduki müügiks. Asjaolu, et hageja ei lootnud sõiduki müügist tulu saada viitab ka hageja 2019. aasta majandusaastaaruanne, kus sõiduki maksumus on märgitud lisas 13 oleva kategooria kulu ebatõenäoliselt laekuvatest nõude alla (III kd lk 56).
24.7.Kohtu hinnangul ei ole asjas tähtsust hageja osanike otsuste projektidel (I kd lk 182183, 187-188, III kd lk 120-121, 124-125), mida hageja seaduslik esindaja ei allkirjastanud (I kd lk 186, 191). Viidatud projekt on koostatud olukorras, kus hageja seadusliku esindaja ja kostja suhted olid juba oluliselt halvenenud (I kd lk 184-185, II kd lk 21-33). Hageja seaduslik esindaja eitas sõiduki kinkimist/alternatiivselt taganes (I kd lk 189, 192-194, 196) ja nõudis arve tasumist ning teine soovis vormistada kinget. Kohus ei andnud 22.04.2022 määrusega (III kd lk 1) hagejale luba hagi muuta.
24.8.Samuti ei oma käesolevas asjas tähtsust asjaolud ja tõendid, kus pooled vaidlevad selle üle, kas hageja seaduslik esindaja tegi teistele oma lähedastele kalleid kingitusi või mitte (II kd lk 186-187 pöördel).
24.9.Kohus ei hinda väidet, kas müügilepingust tulenev nõue võib olla aegunud, kuna kohus ei tuvastanud müügilepingu sõlmimist poolte vahel.
25.Alusetust rikastumisest tulenev nõue
25.1.Hageja on alternatiivselt teatanud, et juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel ei ole sõlmitud müügilepingut, siis on hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue.
25.2.Kostja leiab, et alusetu rikastumise nõude eeldused on täitmata.
25.3.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
25.4.Asjas ei ole võimalik tuvastada, et kostja oleks saanud hagejalt õigusliku aluseta sõiduki ja see tuleks seetõttu hagejale tagastada (või hüvitada saadu rahas). Hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oleks olnud võlasuhe, millest tulenevalt on hagejal õigus raha saada. Kohus tuvastas, et sõiduk oli hageja seadusliku esindaja E Ei kingitus kostjale ja sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus saada kostjalt sõiduki eest raha ja kostjal ei tule sõiduki eest tasuda.
26.1.Hageja on alternatiivselt teatanud, et juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel ei ole sõlmitud müügilepingut, siis on hagejal kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue.
26.2.Kostja leiab käsundita asjaajamise nõude eeldused on täitmata. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud kinkeleping, mistõttu ei eksisteeri käsundita asjaajamise võlasuhet, sest nõude eeldus, s.o ilma õigusliku aluseta asja ajamine, ei ole täidetud.
26.3.VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Lg 2 järgi, käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks.
26.4.Riigikohus on selgitanud lahendis 3-2-1-118-14, p 15, et poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: i) teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); ii) isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); iii) isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); iv) täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud tsiviilasjas nr 2-19-17072, et VÕS § 1023 lg 3 kohaselt ei ole käsundita asjaajajal soodustatu vastu kulutuste hüvitamise nõuet, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Asjakohatu ei ole ka asjaolu, et pooled olid kulutuste tegemise ajal intiimsuhtes. Tegemist on olulise asjaoluga, mis võimaldab selgitada hageja motivatsiooni ja tahet kulude tegemisel. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et arvestades eeltoodud tõendeid koostoimes asjaoluga, et pooled olid kulutuste tegemise ajal intiimsuhtes, on ilmselge, et hagejal ei olnud kulutuste tegemise ajal kavatsust nõuda nende hüvitamist. Hageja soov tekkis alles pärast poolte suhte purunemist.
26.5.Maakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole VÕS § 1018 eeldused täidetud ja kostjal puudub käsundita asjaajamise sätete alusel kulutuste hüvitamise kohustus. Asjas ei nähtu, et kostja oleks avaldanud hagejale soovi kõnealuse auto ostmiseks, et kostja oleks sõiduki ostmise heaks kiitnud ning et sõiduauto ost vastas kostja huvile ja eeldatavale või tegelikule tahtele. Kohus tuvastas, et sõiduk oli E Ei kingitus kostjale. Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa hageja seega nõuda, kuna sõiduauto ostmine ei vastanud kostja tegelikule või eeldatavale tahtele ja kostja ei kiitnud seda heaks.
27.Menetluskuludest Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.
28.Vastuväitest Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 lahendab kohus hageja 27.07.2023 vastuväite kohtu tegevusele seoses 28.06.2023 määrusega. Kohus jääb 28.06.2023 määruses toodud seisukohale ja jätab hageja vastuväite rahuldamata. Hagejale on menetluses korduvalt selgitatud selgelt väljendatud nõude esitamise vajadust. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.