Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke
Kohtuasi
Inkassoteenused OÜ hagi Margus Aava vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. juuli 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Inkassoteenused OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Inkassoteenused OÜ (registrikood 14997899), lepinguline esindaja Julia Vaganova
Menetluse liik
Vastustaja (kostja): Margus Aava (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Inkassoteenused OÜ Tartu Maakohtu 5. juuli 2023. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja lugeda apellatsioonkaebus Inkassoteenused OÜ-le tagastatuks.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Inkassoteenused OÜ kanda. Apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
1(8)
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.Inkassoteenused OÜ (hageja) esitas 28. oktoobril 2021 Tartu Maakohtule hagi Margus Aava (kostja) vastu põhivõlgnevuse 4592 väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 4592 eurot 12 senti, intressid laenulepingu ülesütlemise seisuga 598 eurot 19 senti (intressimääraga 2,90% kuus, s.o 34,80 % aastas), sissenõutavaks muutunud viivise 283 eurot 90 senti (viivisemäär võrdne laenuintressi määraga), kahjuhüvitise 410 eurot ja viivise 0,0966% tasumata põhisumma jäägilt päevas alates 29. oktoobrist 2021 kuni põhinõude rahuldamiseni. Hageja vähendas menetluse kestel viivist ning palus kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 23. mail 2018 laenuandja mogo OÜ-ga (praegune Primero Finance OÜ) (võlausaldaja) laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXXXXXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 4598 eurot 85 senti kohustusega tagastada see osamaksetena hiljemalt 20. maiks 2024. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 60 eurot 28 senti, seega on põhisumma jääk 4538 eurot 57 senti. Kostja ja võlausaldaja sõlmisid 20. septembril 2018 laenulepingu lisa nr XXXXXXXXXXXXXX-E1, mille kohaselt pikenes laenu tagastamise tähtaeg kuni 20. juunini 2024. 5. oktoobril 2018 sõlmiti laenulepingu lisa nr XXXXXXXXXXXXXX-G1, mille kohaselt suurenes laenusumma 2500 euro võrra. Samuti fikseeriti, et laenu tagastamata põhiosa moodustab kokku 7163 eurot 57 senti, mis sisaldab täiendavalt väljastatud laenu 2500 eurot ja lepingutasu 125 eurot (4538,57+2500+125), mida kostja kohustus tagastama osamaksetena hiljemalt 20. septembril 2024. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 808 eurot 73 senti, põhisumma jääk on 6354 eurot 84 senti. 18. juuni 2020. a laenulepingu lisaga nr XXXXXXXXXXXXXX-G2 suurenes laenusumma 351 euro 18 sendi võrra ning moodustas 6706 eurot 2 senti, mida kostja kohustus tagastama osamaksetena hiljemalt 16. juuniks 2026. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 87 eurot 89 senti, seega on põhisumma jääk 6618 eurot 13 senti. 10. septembri 2020. a laenulepingu lisaga nr XXXXXXXXXXXXXX-G2-E1 pikenes laenu tagastamise tähtaeg kuni 16. augustini 2026. Kostja on teinud põhisumma katteks tasumisi 31 eurot 1 sent, seega on põhisumma jääk 6587 eurot 12 senti. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, jättes laenu suuremas osas tagastamata. Kostja ei ole reageerinud võlausaldaja korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Võlausaldaja ütles laenulepingu üles alates
4.veebruarist 2021. Laenulepingu ülesütlemise seisuga oli põhiosa võlgnevus 6587 eurot 12 senti ja tasumata intress 598 eurot 19 senti. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks võõrandati 13. mail 2021 hinnaga 2000 eurot tagatis, s.o mootorsõiduk Volkswagen Caravelle, reg.nr XXXXXXX, millest 1995 eurot arvestati põhiosa katteks ja 5 eurot menetluskulude katteks. Seega on põhiosa jääk 4592 eurot 12 senti. Võlausaldaja kandis mootorsõiduki võõrandamisega seotud kulud 410 eurot, mis kuuluvad 2(8)
kostja poolt hüvitamisele vastavalt laenulepingu p-le 2.1.4. Võlausaldaja loovutas
26.augustil 2021 laenulepingust tuleneva nõude hagejale ning teavitas kostjat sellest. Kokku sai kostja laenu 7450 eurot 3 senti. Kostja tehtud maksed sisaldasid ka intressi. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Pooled on intressi maksmises kokku leppinud. Kostja kohustus tagastama krediiti igakuiste maksetena intressimääraga 34,80% aastas. Esialgne võlausaldaja oli kostja tausta uurinud ning maksehäired puudusid. Samuti puudusid kostja osas kohtulahendid ja ka teated Ametlikes Teadaannetes. Kostja igakuine sissetulek oli 1200 eurot. Majapidamiskuludena märkis kostja taotluses 350 eurot, hagejale teadaolevad kostjal kohustused puudusid. Laenuandja on kostjale lepingu sõlmimise eelselt selgitanud lepingu olulisi tingimusi ja lepingu sõlmimisega seotud ohtusid ning lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisest tulenevaid tagajärgi. Kostja esitatud andmed täitemenetluste ja kohtutäituri arestide kohta ei ole avalikud ega kättesaadavad. Need on kättesaadavad vaid laenusaajale isiklikult. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja pidi makseraskustest võlausaldajat teavitama. Praegusel juhul saab rääkida teadvalt valeandmete esitamisest kostja poolt. Seega ei saa väita, et esialgne laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja poolt maksehäirete kohta avaldatud informatsioon on väär. Enne laenu väljastamist kontrollis laenuandja maksehäireregistrit, maksevõimet mõjutavad maksehäired kostjal puudusid, st maksejõuetus puudus.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud kokku 5880 eurot 17 senti. Viivise nõue on ebamõistlikult kõrge, vastav lepingupunkt on tühine. Hageja on taotlenud viivist 0,0966% päevas, Riigikohtu praktika järgi ei või kokkulepitud viivis ületada kolmekordselt viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi on viivis 0,022 % päevas, 3-kordne määr on 0,066% päevas. VÕS § 408 lg 10 kohaselt, kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kõrgeim lubatud viivisemäär päevas on 0,066%. Intressinõue tuleb jätta tühisuse tõttu rahuldamata. Eesti Panga andmetel on intressimäär 0%. Lepingu eritingimuste järgi oli intressimäär 2,90%. Arvestades, et Eesti Panga järgi on intressimäär 0%, siis on hageja poolt esitatud intressimäär 2,90% ebamõistlikult kõrge, mistõttu on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt vastuolus heade kommetega. Kostja loobus menetluse kestel intressi osas esitatud tühisuse vastuväitest. Laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal olid juba laenu võtmise ajal maksehäired. Kostjal oli laenu saamise hetkel Elisa Eesti AS-i ees maksehäire, mis kestis 30. aprillist 2009 – 22. aprillini 2019 ning Lowell Eesti AS-i ees, mis kestis
26.augustist 2015 – 11. oktoobrini 2019. Laenu saamise hetkel oli kostja suhtes käimas mitu täitemenetlust, lisaks oli kostjal olemas kohtutäituri arest. Kostjal oli juba toona 3 alaealist ülalpeetavat. Kostjale ei oleks tohtinud lähtuvalt vastutustundliku laenamise põhimõttest laenu anda. TsÜS § 84 lg 1 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on kostjal kohustus tasuda põhivõlg. Kostja on põhivõla tasunud. Krediidisaajal on kohustus esitada andmeid oma maksejõuetuse /maksejõulisuse kohta, kuid krediidiandjal on kohustus neid andmeid kontrollida.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 5. juuli 2023. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 249 eurot ning menetluskuludelt 3(8)
viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kostja ja võlausaldaja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul ka seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Mh peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi p-i 9.10.3. järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p-i 9.11. kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele. Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, kui ka kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad saavad nähtuda just konto väljavõttelt. Kuigi hageja on märkinud, et krediidiandja kontrollis nii kostja sissetulekut, kui ka kohustusi, ei ole hageja kohtule esitanud konkreetseid tõendeid, mille alusel ta kostja sissetulekuid kontrollis, s.h kas esialgne võlausaldaja küsis kostjalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei ole kohtule esitatud ka kostja poolt täidetud laenutaotlust, millest nähtuks, milliseid andmeid kostja enne laenulepingu sõlmimist esitas. Kuigi hageja väidab, et krediidiandja kontrollis enne laenu väljastamist kostja maksevõimet ning maksehäired kostjal puudusid (tl 145), ei nähtu esitatud tõendist kuupäeva, millal on vastav päring teostatud. Seega ei ole nimetatud tõendi alusel tuvastatav, et krediidiandja väljavõte kostja maksehäirete kohta oli tehtud laenulepingu sõlmimise kuupäeval või vahetult eelnevalt. Samuti ei väära see kohtu järeldust, et krediidiandja ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet, mille alusel saanuks analüüsida laenuandmisele eelnevalt kostja maksevõimekust. Eelneva tõttu leidis maakohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet – krediidiandja ei kogunud ega nõudnud kostjalt piisavalt andmeid viimase krediidivõime kohta ega hinnanud neid 4(8)
kohase hoolsusega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 34,80% aastas (tl 5–8). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt intressi. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Sellises olukorras pidanuks krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Kui krediidiandja täiendavaid andmeid ei nõua, ei saa ka kostjale ette heita, et ta neid ei esita. Hageja väide, et kostja võis ise rikkuda teabe andmise kohustust ning varjata enne lepingu sõlmimist enda makseraskusi, on paljasõnaline ning tõendamata. Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu 4598 eurot 85 senti ja 2500 eurot, mis on kostjale ka välja makstud. Hageja viidatud täiendavat põhivõlasummat 351 eurot 18 senti, mis on arvestatud 18. juunil 2020 sõlmitud laenulepingu lisas nr XXXXXXXXXXXXXXG2 tegelikkuses kostjale välja ei makstud, mistõttu ei saa hageja seda kostjalt ka põhivõlaosana tagasi nõuda. Kostja on esitanud kohtule konto väljavõtte, millest nähtuvad mh mootorsõiduk Volkswagen Caravelle, reg.nr XXXXXXX osas tehtud tagasimaksed (tl 113–118). Need maksed perioodil 18. juuni 2018 – 8. jaanuar 2021 on tuvastatavad kas makse selgitusse märgitud laenulepingu numbri (XXXXXXXXXXXXXX) või sõiduki margi ja registrinumbri (VW, XXXXXXX) alusel. Kohtu arvutuste kohaselt on kostja sel perioodil tasunud hagejale eelmärgitud mootorsõidukiga seoses kokku 5481 eurot. Tasumata põhivõla suuruseks oli seega laenulepingu ülesütlemise aja (4. veebruar 2021. a) seisuga 1617 eurot 85 senti (4598,85 + 2500 – 5481eurot). Hagiavalduse kohaselt võõrandati lepingust tulenevate nõuete tagamiseks
13.mail 2021 tagatisena mootorsõiduk Volkswagen Caravelle, reg.nr XXXXXXX hinnaga 2000 eurot, mille müügiga kanti kulusid 410 eurot. Seega kattis tagatise müügist saadud summa kostja põhivõla ning ei tekkinud alust kostjalt viiviste, mida on arvestatud alates 26. augustist 2021, ega täiendavate tasude nõudmiseks.
MENETLUSOSALISE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei hinnanud maakohus hageja poolt esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus jõudis ekslikule järeldusele, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlausaldaja kontrollis enne laenulepingu sõlmimist ning laenu väljastamist kostja maksevõimelisust. Kostja igakuine sissetulek oli 1200 eurot, majapidamiskuludena märkis kostja 350 eurot. Hagejale teadaolevad kohustused kostjal puudusid. Kostja suhtes ei olnud tehtud kohtulahendeid, puudusid teated Ametlikes Teadaannetes. Hageja ei saa esitada vastavaid tõendeid, sest kohtulahendite ja teadete Ametlikes Teadaannetes reaalajas otsingu tegemisel ning negatiivse tulemuse puhul ei saa vastavat dokumenti alla laadida. Kostjal puudusid maksevõimet mõjutavad maksehäired. Hageja esitas tõendina väljavõtte 5(8)
maksehäireregistrist (tl 145), mis oli tehtud vahetult enne laenu väljastamist. Tõendist on selgelt näha, et päring on tehtud 23. mail 2018 kell 09.31. Seega on hageja tõendanud, et kostjal puudusid maksevõimet mõjutavad maksehäired. Maksehäire tekkimise algust võib iga võlausaldaja märkida maksehäirete registris oma algatusel ka tagantjärgi, mille tõttu võivad need ilmuda ka hiljem. Kostja käitus enne laenu saamist pahatahtlikult. Alles koos 28. märtsi 2023. a menetlusdokumendiga esitas kostja kohtule täiendavaid tõendeid, s.o kohtutäiturite poolt kostja isikliku päringu alusel saadud andmed, väljavõtte kostja Maksu- ja Tolliameti isiklikust portaalist, maksehäireregistri andmed. Kostja poolt esitatud andmed ei ole avalikud, st laenuandja ei saa neid avalikest portaalidest kätte ning ei saanud neid hinnata. Kostja poolt esitatud maksehäireregistri andmed on avaldatud peale laenu ja lisalaenu saamist. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Juhul kui kostjal olid makseraskused, pidi ta sellest esialgset võlausaldajat teavitama. Esialgne võlausaldaja on hinnanud vastustaja maksevõimekust kogumis nii registripäringute alusel, kui ka vastustaja poolt avaldatud andmete põhjal. Kuigi krediidiandja ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust pangakonto väljavõtete alusel, ei olnud see praegusel juhul vajalik. Kostja kohustus tagastama krediidiandjale krediiti igakuiste maksetena intressimääraga 34,80% aastas. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks mõista VÕS § 108 lg 1 alusel välja lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intress 598 eurot 19 senti. Kostja loobus menetluses oma vastuväitest intressi osas. Pooled on lepingu p-s 5.3. kokku leppinud, et kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel võib tarbijalt nõuda viivist samas määras nagu on tarbijakrediidilepingus kehtivalt kokku lepitud intressimäär. Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendades leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Pooled on kokku leppinud intressimääras 34,80% aastas. Seega kuulub rahuldamisele ka viivisenõue.
RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu 5. juuli 2023. a otsuse peale esitatud hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.
6.TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit, samuti ei ole maakohus valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et 6(8)
hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
7.Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja on lepingut sõlmides rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti leidnud, et krediidiandja on jätnud kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus selgitas 15. märtsi 2023. a kohtuistungil, et hageja peab tõendama, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Hageja kinnitas, et on sellest teadlik ning seda ei pea hagejale täiendavalt selgitama. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsima vajadusel tarbijalt teavet. Seejuures peab krediidiandja tarbijalt saadud teavet VÕS § 4034 lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega ei tulene seadusest küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet küsida, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimelisust. Pangakonto väljavõtte saab üldjuhul jätta tarbijalt nõudmata välja üksnes juhul, kui muu info on tarbija krediidivõime hindamiseks piisav. Seejuures ei saa piirduda ainult tarbijalt endalt saadud infoga. Seega ei saanud laenuandja kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva informatsiooniga. Praegusel juhul ei ole krediidiandja kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral, mistõttu on ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei saa tuletada krediidiandja poolt üksnes kostja maksehäirete kontrollimisest. Kuigi hageja poolt esitatud maksehäire kontrollimise väljavõttes (tl 145) nähtub selle teostamise kuupäev, s.o 23. mai 2018 ning vastupidine maakohtu seisukoht on ekslik, nõustub ringkonnakohus maakohtu tuvastatuga, et krediidiandja ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet ega muud infot, mille alusel saanuks analüüsida laenuandmisele eelnevalt kostja maksevõimekust. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus hageja poolt antud hinnanguga hageja 23. mai 2018. a väljavõttele maksehäirete kohta (tl 145). Nimelt nähtub sellest, et kostjal on võlgnevus 47 eurot 50 senti. Hageja väited seoses tõendite esitamisega on olnud vastuolulised. Kohtuistungil kinnitas hageja, et ta saaks esitada tõendeid selle kohta, et maksehäired ja kohtulahendid puudusid, Avalike Teadaannete teated puudusid ja kostjal oli sissetulek palgana. Apellatsioonkaebuses asus hageja väitma, et tegemist on negatiivsete asjaoludega, mida ta tõendada ei saa. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei peagi negatiivset asjaolu tõendama, kuid ta saab tõendada, et ta on vastavad päringud teinud ning andmeid kontrollinud. Tähtsust ei oma, et kostja menetluse kestel loobus oma vastuväitest intressi kokkuleppe tühisuse kohta. Kohus peab kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka omal algatusel ning selle põhimõtte rikkumise tuvastamise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas.
9.Laenuandjal oli vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus kostja esitatud andmeid kontrollida. Riigikohus on 31. jaanuari 2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710, 7(8)
p-s 29.3. leidnud, et laenusaajal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja laenuandja võis sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Hageja väitel avaldas kostja laenutaotluses, et tema sissetulek on 1200 eurot ja väljaminekud 350 eurot. Hageja ei ole kohtule esitanud kostja poolt esitatud laenutaotlust. Kostja väitel võis ta laenu võtmise ajal mõned kuud töötada. Samuti oli kostjal laenu võtmise ajal kolm ülalpeetavat. Hageja ei ole väitnud, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavaid andmeid enne laenu väljastamist küsinud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul krediidiandja laenu väljastamisel käitunud etteruttavalt ning vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
10.Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, praegusel juhul oli intressimäär lepingu sõlmimise ajal 0%. Maakohus leidis, et kostja tasutud summat saab pidada laenu põhiosa tasumiseks ning kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud kõik oma kohustused. Hageja ei ole maakohtu arvutuskäiku apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
13.Ringkonnakohus märgib, et hageja on tasunud riigilõivu ettenähtust vähem. Hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 475 eurot, kuid RLS § 59 lg 15 ja Lisa 1 kohaselt tulnuks tsiviilasjas hinnaga 6000 eurot kuni 7000 eurot tasuda riigilõiv 630 eurot. Kuivõrd hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, ei pea ringkonnakohus otstarbekaks anda hagejale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.