Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

ASJAOLUD

Kohus märgib, et selguse huvides nimetatakse kohtuotsuses läbivalt Imlitex Eesti OÜ-d hagejaks ja Aktsiaseltsi Estonian Cell kostjaks, olenemata sellest kas käsitletakse hagi või vastuhagi.

HAGEJA NÕUE JA SEISUKOHT

Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud elektrienergia ostu üldleping ja selle alusel omakorda individuaalsed elektrimüügi kokkulepped. 30. septembril 2021 edastas hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate, millega ütles juhindudes VÕS § 196 lg-st 1 erakorraliselt üles eelviidatu lepingud alates 1. novembrist 2021. Hageja osutas kostjale lepingu kohaseid teenuseid kuni 31. oktoobrini 2021 kooskõlas eelviidatud lepingutega. Hagiavalduse esitamise seisuga on osutatud teenuste eest esitatud arve nr IME1420808 summas 210 522,24 eurot maksetähtajaga 30. oktoober 2021, arve nr IME1420815 203 731,20 eurot maksetähtajaga 29. november 2021 ja arve nr IME1420821 summas 210 805,20 eurot maksetähtajaga 30. detsember 2021. Eelnimetatud arved on kostja poolt tasumata. Hageja palub kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 625 058,64 eurot; hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 9 473,5 eurot; viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,05% tasumata summalt päevas; määrata kindlaks menetluskulude jaotuse jättes kõik Imlitex Eesti OÜ menetluskulud AS-i Estonian Cell kanda. AS-i Estonian Cell menetluskulud jätta tema enda kanda; märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega hagile ning ei võta ka vastuhagi õigeks ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Hageja hinnangul on kostja õiguskäsitlus ebaõige, sest hageja ütles lepingu õiguspäraselt üles alates 01. novembrist 2021. Hageja poolne kehtiv lepingu ülesütlemine tähendab omakorda, et hageja ei olnud kohustatud osutama kostjale lepingu alusel teenust alates

KOSTJA NÕUE JA SEISUKOHT

Kostja Aktsiaselts Estonian Cell leiab, et hagejal Imlitex Eesti OÜ ei olnud õigust 30.09.2021 lepinguid üles öelda, mistõttu kujutab temapoolne keeldumine lepingute alusel elektrienergia müügist perioodil 01.11.2021-31.12.2021 lepingute rikkumist. Hageja lepingurikkumine põhjustas kostjale kahju, milleks on kallima asendustehingu tegemine vastavaks perioodiks ning

2-21-20476 seonduvad õigusabikulud. Kostja on hageja nõude enda nõudega tasaarvestanud, misjärel hageja nõue lõppes täies ulatuses ja kostja nõue jäi alles 12 308,40 + 2445 = 14 753,40 euro ulatuses, millele lisandub vastuhagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 058,55 eurot ja viivis määraga 0,05% päevas põhinõudelt alates 14.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Olulisemad tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: − 27. novembril 2017 sõlmisid Imlitex Eesti OÜ ja AS Estonian Cell elektrienergia ostu üldlepingu (edaspidi üldleping) ja selle alusel omakorda individuaalsed elektrimüügi kokkulepped nr 2021/001 vormistatud 27. novembril 2017, nr 2021/002 vormistatud 12. septembril 2018, nr 2021/003 vormistatud 14. septembril 2018, nr 2021/004 vormistatud

2-21-20476 − Üldlepingu punkt 8.3 kohaselt oli lepingut võimalik lõpetada, kas kahepoolselt; või perioodil, kui ei kehtinud ühtegi kokkulepet; või ühepoolselt teise poole olulise lepingurikkumise tõttu. − Üldlepingu punkt 7.1 kohaselt vastutavad lepingu osapooled lepinguga võetud kohustuste rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest. Lepingu osapooled vastutavad ainult otsese varakahju eest, mis tuleb hüvitada hiljemalt 30 päeva jooksul pärast vastava nõude esitamist, eeldusel, et vastav kahju on tõendatud. Saamata jäänud tulu ei hüvitata. − Lepingueelsete läbirääkimiste käigus saatis hageja esindaja 07.11.2017 kostjale lepinguprojekti, mille kommentaaris kostja selgelt rõhutas, et lepingut ei tohi lõpetada turuhindade muutusest lähtuvalt ja mille punkti 7 juurde lisas hageja järgmise kommentaari (tõlgitud inglise keelest):„Mõte on selles, et ühtegi kokkulepet ei saa lõpetada, kui me selle sõlmime, siis me selle täidame, ükskõik millised on hinnad turul.“ Hagiavaldusega nõuab Imlitex Eesti OÜ AS-ilt Estonian Cell põhivõlgnevuse tasumist summas 625 058,64 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivist ja jooksvat viivist. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Poolte vahel puudub vaidlus, et kõnealusel perioodil, s.o 01. august 2021 - 31. oktoober 2021, täitis hageja talle üldlepingust ja kokkulepetest tulenevaid kohustusi, mistõttu oli hageja õigustatud kostjale arveid esitama ning kostjal tekkis seetõttu ka kohustus esitatud arved tasuda. Kostja vastuväide hageja nõudele on see, et kostja on hageja nõude enda nõudega tasaarvestanud. Samuti esitas kostja oma nõude tasaarvestust ületavas osas vastuhagi. Kostja nõue hageja vastu on otsese varalise kahju hüvitamise nõue lepingute rikkumise eest üldlepingu punkti 7.1 ja VÕS § 115 lg 1, VÕS § 135 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja leiab, et hagejal ei olnud õigust lepinguid ennetähtaegselt üles öelda, mistõttu oli vastav avaldus toimetu ja lepingud kehtisid edasi. Kostja leiab, et hageja tekitas kostjale kahju, rikkudes üldlepingust tulenevat kohustust müüa kostjale perioodil 01.11.2021-31.12.2021 kokkulepitud hinnaga elektrienergiat. Kostja kahju kujutab endast vastaval perioodil elektrienergia saamiseks sõlmitud asendustehingute hinnavahet võrreldes hagejaga kokku lepitud hinnaga. Lisaks on kostjal seonduv õigusabikulude hüvitamise nõue. Hageja leiab, et kostja õiguskäsitlus on ebaõige, sest hageja ütles lepingu õiguspäraselt üles alates 01. novembrist 2021. Hageja poolne kehtiv lepingu ülesütlemine tähendab omakorda, et hageja ei olnud kohustatud osutama kostjale lepingu alusel teenust alates 01. novembrist 2021 ning seega ei rikkunud hageja ka lepingut. Samuti ei olnud kostjal võimalik alates 01. novembrist 2021 üles öelda lepingut, mis oli enne vastavat ülesütlemist juba hageja poolt kehtivalt üles öeldud. Võttes arvesse eelkirjeldatud asjaolusid, on selge, et kostjal ei saanud tekkida kahju hageja poolse lepingu rikkumise tulemusena perioodil 01. november 2021 kuni 31. detsember 2021. Kostja poolt kirjeldatud kahju, s.o elektrienergia ostmiseks perioodil 01. november 2021 kuni 31. detsember 2021 sõlmitud asendustehingute hinnavahe ja kostja õigusabikulude ning hageja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, mistõttu ei saa omistada vastutust kostja poolt kantud kulude eest hagejale. Seega puudub kostjal hageja vastu mistahes

2-21-20476 nõue, mida arvetega tasaarvestada. Kokkuvõttes ei ole kostjal hageja vastu nõuet, tasaarvestust ei ole toimunud, kostja ei ole tasunud arveid ning hageja nõue kostja vastu arvete alusel ei ole lõppenud. Kohus märgib, et hageja tugines ülesütlemisavalduses VÕS §-le 196 lg-le 1 ning lepingu täitmise jätkamist välistava asjaoluna elektrienergia turuhindade suurele tõusule enne 30.09.2021. Muudele alustele hageja ülesütlemisavalduses ei tuginenud. Seega poolte kõigi nõuete lahendamise keskne vaidlusküsimus on, kas hagejal oli 30.09.2021 õigus lepingud VÕS § 196 lg 1 alusel elektrienergia turuhindade tõusu tõttu üles öelda. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 sätestab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevusvõi kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 sätestab, et kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. VÕS § 29 lg 8 sätestab, et lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on selgitanud, et kindlateks perioodideks fikseeritud hinnaga lepingute sõlmimine (selle asemel, et osta elektrit börsihinnaga) oli kostja äriline otsus, et kaitsta ennast elektrihinna tõusu riski vastu. Selliste lepingute sõlmimisega kostja ühtlasi kaotas võimaluse osta madala börsihinnaga elektrit neil perioodidel, kui börsihind oli fikseeritud hinnast madalam. Fikseeritud hinnaga elektrimüügi lepingute eesmärk on klientide jaoks kindla hinnaga elektri sisseostu tagamine ja hinnatõusu riskide maandamine. Hageja sõlmib ostjatega nii fikseeritud hindadega lepinguid kui ka muutuvate hindadega lepinguid. Hageja kodulehel kutsutakse kliente endale sobivat valikut tegema ning kinnitatakse, et fikseeritud hinnaga lepingu mõte seisneb selles, et klient ei kanna vastaval perioodil hinna kallinemise riski.

2-21-20476 Hageja leiab, et VÕS § 196 üks eesmärkidest on anda võimalus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingute ülesütlemiseks mõjuval põhjusel, mis ei ole seotud teise poole lepingu rikkumisega. Mõjuvaks põhjuseks on antud juhul elektrihindade erakorraline tõus, mis ületab piiri, millega mõistlik majanduskutsetegevuse raames tegutsev ettevõtja oleks pidanud arvestama. Hageja põhjendas lepingu ülesütlemist nii ülesütlemise teates kui ka oma 08. oktoobri 2021 kirjas kostjale. Hageja leiab, et tulenevalt ootamatust turuolukorrast ja erakordselt kõrgetest elektri hindadest hulgimüügiturul, mida hageja ei saanud kuidagi lepingu sõlmimisel mõistlikult ette näha, oli hageja õigustatud ütlema lepingu mõjuval põhjusel üles VÕS § 196 lg 1 alusel. Hageja viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-84-10 kus Riigikohus on väljendanud järgmist seisukohta: „Majanduse normaalset toimimisviisi iseloomustab tsüklilisus, st selle aktiivsuse suurenemine ja vähenemine. Samas ei välista kolleegium võimalust, et majanduse erakordne madalseis või hüppeline hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal, võib olenevalt asjaoludest olla VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks, seda eriti pikemaks tähtajaks sõlmitud üürilepingute puhul“. Hageja leiab, et olgugi, et nimetatud kohtulahendis on käsitletud üürilepingu ülesütlemist, on Riigikohus selgelt väljendanud mõttekäiku, et majanduse normaalset toimimist iseloomustab küll tsüklilisus, kuid erakordseid asjaolusid, mis on tsüklilisuse taustal eristatavad, võib pidada lepingu ülesütlemise aluseks. Hageja peab eelviidatud kohtulahendis Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta käesoleva vaidluse raames asjakohaseks olenemata viitest üürilepingutele, sest majandustsükleid käsitlev analüüs ei ole otseselt seotud lepinguga, mille ülesütlemise üle arutletakse, ja analoogia korras saab samale Riigikohtu loogikale tugineda ka käesoleva vaidluse puhul. Samuti nagu Riigikohus, leiab ka hageja, et elektrihindade muutumine ehk tsüklilisus on normaalne, kuid selline elektrihindade hüppeline tõus, mis viis hageja lõpuks 30. septembril 2021 teostatud Lepingu ülesütlemiseni, on tsüklilisuse taustal selgelt eristuv ning käsitletav lepingu ülesütlemise aluseks oleva mõjuva põhjusena. Kostja leiab, et riski realiseerumine, mille eest kliendi kaitsmine on lepingu sõlmimise eesmärk, ei saa olla mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja hinnangul on asjakohatu hageja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-84-10, milles käsitleti üürilepingu ülesütlemise aluseid, mille kohta näeb seadus ette erisätted. Teiseks jätab hageja jätkuvalt tähelepanuta, et fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu sõlmimise eesmärk oligi kaitsta ostjat elektrienergia ootamatute kõikumiste eest. Seda eesmärki tõendavad muu hulgas kostja esitatud tõendid lepingueelsete läbirääkimiste ja hageja ja Imlitex Grupi reklaamide kohta. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus rõhutasid nii hageja kui ka kostja esindaja, et fikseeritud hinnaga lepingu sõlmimise eesmärk on, et terve tähtaja jooksul müüakse elektrit vastava hinnaga ning lepingut ei ole võimalik börsihinna muutuste tõttu lõpetada ega muuta. Hageja esindaja lisas lepingu projektile kommentaari, milles ütles mh: „Mõte on selles, et ühtegi kokkulepet ei saa lõpetada, kui me selle sõlmime, siis me selle täidame, ükskõik millised on hinnad turul“. VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt tuleb lepingut tõlgendada vastavalt lepingupoolte ühisele tahtele või, kui seda ei ole võimalik välja selgitada, lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaama järgi. Fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu sõlmimise eesmärk ostja jaoks on enda kaitsmine selle eest, et elektrihind vastava perioodi jooksul oluliselt tõuseb. Samas on müüja huvi võita lepingust juhul, kui elektri börsihind peaks vastava perioodi jooksul langema. Seetõttu oli hageja ja kostja ühine tahe lepingu sõlmimisel, et seda ei või elektrihinna muutumise tõttu üles öelda. Nii pidi lepingut mõistma ka iga mõistlik kolmas isik. Kostja selgitab, et sõlmis vaidlusaluse lepinguga sarnasel ajal sarnaseks perioodiks ja võrreldava hinnatasemega fikseeritud hinnaga elektrienergia ostulepinguid ka teiste pakkujatega. Teised pakkujad ei ole püüdnud vastavaid lepinguid elektri börsihinna tõusu tõttu üles öelda. See näitab, et vastaval turul tegutsevad isikud mõistavad fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepinguid selliselt, et

2-21-20476 neid ei saa börsihinna muutuste tõttu üles öelda. Seega, isegi kui elektrihindade ootamatu tõus võiks mõne lepingu kontekstis olla erakorralise ülesütlemise aluseks (mida kostja ei kinnita), ei saa see olla fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu aluseks, mille sõlmimise eesmärk ostja jaoks on just sellise riski maandamine. Kostja leiab seejuures, et VÕS § 196 lg 1 on dispositiivne säte, millest tulenevat ülesütlemisõigust saab lepinguga piirata ja laiendada. Käesoleval juhul loetlesid pooled lepingu punktis 8.3 lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused. Mõlema poole eesmärk oli sõlmida leping tähtajalisena selliselt, et teine pool ei saa lepingut ennetähtaegselt turu ebasoodsa muutuse tõttu lõpetada. Seetõttu soovisid pooled sätestada lepingu ennetähtaegse lõpetamise aluste loetelu ammendavana. VÕS § 196 lg-t 1 tuleb tõlgendada kooskõlas lepingu punktiga 8 ning leida, et vastav punkt sätestab ammendava loetelu lepingu erakorralise ülesütlemise alustest. Hageja märgib, et VÕS § 29 lg 1 ja lg 4 kohaselt tuleb tõepoolest lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest ning kui seda ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p 4 ja lg 6 järgi tuleb mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning tõlgendada lepingutingimust koos teiste lepingutingimustega, andes tingimusele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt RKTKo 2-17-19494). Kostja on püüdnud sisustada antud tõlgendamisreeglit selliselt, et kuna kostja ise on (tema poolt esitatud tõlke kohaselt) nn konkursse korraldades toonud e-kirjas ühe tingimusena lause „Mõlemalt poolelt eeldatakse lepingu järgimist kogu tarne tähtaja jooksul.“, siis tuleks antud juhul lepingut tõlgendada selliselt, et „ühelgi juhul ei ole lubatav VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu üles ütlemine“. Sellist piirangut ei nähtu lepingust ega ka kostja enda saadetud e-kirja(de)st. Kui poolte tahe oleks olnud suunatud nn „lahutamatu abielu“ tingimustel tähtajalise lepingu sõlmimiseks, siis oleks kahtlemata need tingimused ka lepingusse lisatud. Nagu e-kirjadest nähtub, oli ka kostjal endal võimalus lepingu tingimusi enne selle sõlmimist muuta/läbi rääkida ja seda võimalust ka kasutati. Seega ei ole kostja tõendanud ega põhistanud seda, et poolte tahe oleks lepingu sõlmimisel olnud suunatud VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu üles ütlemise võimaluse välistamisele. Seega ei ole pooled kokku leppinud selles, et lepingu p-s 8.3. toodud alused on ammendavad ning VÕS normide (s.h. § 196 lg 1) kohaldamine oleks poolte kokkuleppel välistatud. Sellist kokkulepet pooled ei arutanud ega ka sõlminud. Kui kostja vastupidine käsitlus oleks õige, siis oleks kahtlemata lepingus toodud ka väga selge välistusklausel, mille kohaselt oleks ülesütlemise alused saanud selgesõnaliselt piiratud vaid lepingus toodud alustega ja/või oleks konkretiseeritult välistatud VÕS § 196 lg 1 või ka mõne muu õigusnormi kohaldamine. Just sellist teguviisi eeldanuks kostja käsitlus, mille kohaselt oli poolte tahe suunatud „igavese abielu“ tingimustel lepingu sõlmimiseks. Kuna selliseid tingimusi lepingus ei ole, siis järelikult ei ole VÕS § 196 lg 1 või ka mistahes muu õigusnormi kohaldamine pooltevahelisele õigussuhtele välistatud ning hagejal oli ja on õigus VÕS § 196 lg-le 1 tugineda. Kohus leiab, et hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-84-10 toodud seisukoht ei kohaldu antud asjas, kuivõrd esiteks üürilepingute ülesütlemine on üldse eriregulatsiooni all ja teiseks lahendis käsitletud üürilepingut (ja üürilepinguid üldiselt) ei sõlmitud konkreetse eesmärgiga vältida fikseeritud hinnaga teenuse börsihinna kõikumisi nagu antud lepingute puhul kogu sellise lepingu eesmärgiks oligi. Tõlgendades VÕS § 29 kohaselt pooltevahelisi lepinguid leiab kohus, et tähtajalise fikseeritud hinnaga elektrienergia müügilepingu sõlmimise eesmärk on tagada ostjale võimalus maksta elektri eest kindlat kokkulepitud hinda, selleks et ostja ei peaks olema mõjutatud hinna kõikumisest ning seejuures sellise võimaluse eest maksta fikseeritud hinda ilma hinna kõikumise mõjudeta, on ostja nõus maksma fikseeritud hinna kohaselt elektri eest ka rohkem, kui see muidu

2-21-20476 võimaliku madalama börsihinna järgi oleks, mistõttu ei saa börsihinna tõus olla ülesütlemise aluseks olev asjaolu VÕS § 196 lg 1 mõttes. Vastupidine tõlgendus läheks vastuollu lepingu eesmärgi ning lepingupoolte ühise tahtega lepingu sõlmimisel. Seejuures sellise lepingu ülesütlemine poole pealt seoses elektrienergia hinna kõikumisega on ilmselges vastuolus fikseeritud hindadega kokkuleppe mõttega ning sellise ülesütlemise võimalikkus kaotaks täielikult fikseeritud hindadega müügikokkulepete mõtte. Lepingu sellist tõlgendust toetavad ka poolte lepingueelsed läbirääkimised, kuivõrd kostja esitatud tõenditest on tuvastatav, et lepingueelsete läbirääkimiste käigus oli ka hageja seisukohal, et lepingut ei tohi lõpetada turuhindade muutusest lähtuvalt (vt kostja 04.04.2022 hagivastuse Lisa 1 p 7 kommentaar). Pooltevahelise lepinguga kostja võttis enda kanda riski, et maksab elektri eest rohkem, kui börsihind võib ette näha ja hageja võttis enda kanda riski, et elektri hind võib tõusta fikseeritud määrast kõrgemaks. Kohus leiab, et kui jaatada hageja positsiooni, siis tekib kummastav olukord, kus fikseeritud hinnaga elektrienergia müügileping on justkui kehtiv ainult senimaani, kuni elektri börsihind on madalam fikseeritud määrast, mistõttu teenib hageja tulu ja kostja peab hagejale maksma elektri eest rohkem, kui ta muidu börsihinna järgi peaks, kuid kui tekib vastupidine olukord, siis on justkui kohane hageja poolt leping lõpetada ning selliselt oleks kõik äririskid alati justkui ainult elektri ostja ehk siis kostja kanda. Hagejale elektri eest rohkem maksta, kui börsihinna järgi peaks, ei saanud kindlasti olla ainukeseks eesmärgiks pooltevahelise lepingu sõlmimisel. Seejuures leiab kohus, et pool ei saa lepingut üles öelda sellise asjaolu tõttu, mille riisikot ta ise kannab. Fikseeritud hinnaga tähtajalise elektrienergia müügilepingu eesmärk oli asetada börsihinna kallinemise risk müüjale (samamoodi nagu börsihinna odavnemise risk oli asetatud ostjale). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-136-11 punktis 22 leidnud VÕS § 97 kohaldamise osas järgmist: „Kolleegiumi arvates välistab lepingust taganemise ja seega ka hageja nõude rahuldamise aga VÕS § 97 lg 2 p 3, mille järgi on lepingu muutmise nõue või lepingust taganemine õigustatud üksnes juhul, kui asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 13). /--/ Asjaolude muutumisest tulenevat riski, et lepingust tulenevate kohustuste täitmine muutub koormavamaks ja kallimaks, kannab lepingu puhul reeglina võlgnik, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti. Sõlmitud leping on VÕS § 8 lg 2 järgi pooltele täitmiseks kohustuslik.“ Riigikohus leidis seega, et pool ei saa lepingust VÕS § 97 lg 5 järgi taganeda sellise asjaolude muutumise tõttu, mille riski ta ise kannab (VÕS § 97 lg 2 p 3). See seisukoht lepingust taganemise osas on kohtu hinnangul kohaldatav ka kestvuslepingu ülesütlemisele, kuna VÕS § 97 lg 5 viitab samaaegselt nii lepingust taganemisele kui ka kestvuslepingu ülesütlemisele VÕS § 196 korras, nimelt VÕS § 97 lg 5 sätestab, et kui on olemas alused lepingu muutmiseks, kuid asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga käesoleva seaduse §-s 196 sätestatud korras üles öelda. Ehk siis kui Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei tohiks pool lepingust taganeda sellise asjaolu tõttu, mille riisikot ta ise kannab siis ei ole täidetud ka VÕS § 97 lg 5 eeldused ja seeläbi VÕS § 196 lg 1 kasutamise eeldus. Teiseks ütles Riigikohus, et kohustuse koormavamaks muutumise riski kannab reeglina vastava kohustuse võlgnik. Käesoleval juhul ei ole pooled leppinud kokku teistsuguses riskijaotuses ja lepingust nähtub poolte tahe jätta fikseeritud hinda ületava elektri börsihinna tõusu risk müüja ehk hageja kanda. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et VÕS § 196 lg 1 on dispositiivne säte, mille ülesütlemisaluseid võib piirata (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. 2016, lk 973) ja antud juhul üldlepingu punkt 8.3 sätestab ammendava loetelu lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alustest, kus hulgas elektrienergia turuhinna muutumist ei ole. Sellega on lepingu ennetähtaegne

2-21-20476 ülesütlemine elektrienergia turuhinna muutumiste tõttu üldlepinguga välistatud. Hageja seisukoht, et loetelust väljajäävate ülesütlemise aluste välistamiseks oleksid pooled pidanud lepingus sõnaselgelt välistuses kokku leppima, ei ole kohtu hinnangul õige. Võimalike ülesütlemise aluste ammendav loetlemine lepingus tähendab, et ülejäänud alused on välistatud. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja jätkas ka peale kostjaga lepingute ülesütlemist fikseeritud hindadega lepingute sõlmimise võimaluse reklaamimist ja pakkumist oma kodulehel Imlitex.com. Kostja järeldab selliste lepingute edasi pakkumisest, et hageja jaoks ei saanud olla elektrihinna tõus selline asjaolu, mis välistas kehtiva lepingu täitmise jätkamise. Hageja on välja toonud, et hageja koduleht seda näitas, hageja vaidleb aga vastu, et see on kogu Imlitex Grupi koduleht ja fikseeritud hinnaga teenust enam Eestis ei pakutud ning hageja lõpetas kõik tehingud Eestis. Kohus leiab, et vaidlus kodulehel märgitu üle on antud asja lahendamisel esitatud asjaoludel ebaoluline, kuivõrd isegi kui mingi nö „vana“ pakkumine on üles jäänud, ei saa sellest üheselt järeldada, et teenust ka reaalselt edasi osutati. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et neil kolmel põhjusel (lepingute eesmärk, riisiko kandmine, üldlepingus sätestatud ülesütlemise alustega mittevastavus) nii üheskoos kui ka eraldi, ei olnud hagejal õigust lepinguid elektrienergia turuhinna tõusu tõttu ennetähtaegselt üles öelda, mistõttu ei olnud hagejal alust pooltevahelisi kestvuslepinguid ennetähtaegselt üles öelda ja seega oli vastav avaldus toimetu ja lepingud kehtisid edasi ning hageja oleks pidanud oma kohustuste täitmist jätkama. Vaidlust ei ole samas asjaolus, et kostja pidi endale uue elektrienergia müüja leidma, kuivõrd oli selge (nt hageja 30.09.2021, 08.10.2021 ja 29.10.2021 kirjad), et hageja ei kavatsenud kostjale enam elektrienergiat müüa lähtudes omapoolsest (mittekehtivast) lepingute ülesütlemisest. Kostja leiab, et hageja tekitas sellega kostjale kahju. Kostja kahju kujutab endast vastaval perioodil elektrienergia saamiseks sõlmitud asendustehingute hinnavahet võrreldes hagejaga kokku lepitud hinnaga. Lisaks on kostjal seonduv õigusabikulude hüvitamise nõue. Kostja on oma kahjunõudega hageja nõude tasaarvestanud. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

2-21-20476 VÕS § 135 lg 1 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. VÕS § 135 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud. VÕS § 135 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatu ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Kohus märgib, et kogu hageja vastuargumentatsioon kostja kahjunõudele ja tasaarvestusele baseerus seisukohal, et kuivõrd hageja ütles eelnevalt kehtivalt kostjaga lepingud üles, ei rikkunud hageja lepinguid, ei tekitanud kostjale kahju ning seega ei olnud kostjal ka nõuet millega hageja nõuet tasaarvestada. Samuti, et kostjal ei olnud võimalik juba kehtivalt ülesöeldud lepinguid üles öelda. Mingeid muid sisulisi vastuväited kahju suuruse või tasaarvestuse osas hageja ei esitanud. Nagu kohus otsuses eelpool on leidnud, ei öelnud hageja kehtivalt kostjaga lepinguid üles ja seega laguneb kogu hageja vastuargumentatsioon kostja kahjunõudele ja tasaarvestusele. Kohus leiab, et kuivõrd hagejal ei olnud alust lepinguid üles öelda, kujutab temapoolne keeldumine kostjaga sõlmitud lepingute alusel elektrienergia müügist perioodil 01.11.202131.12.2021 lepingute rikkumist ning kostja oli seega õigustatud omapoolselt VÕS § 196 lg 2 alusel lepingud üles ütlema. Hagejapoolne lepingurikkumine aga põhjustas kostjale VÕS § 128 lg 3 kohase otsese varalise kahju, milleks on kallima asendustehingu tegemine vastavaks perioodiks ning seonduvad õigusabikulud. Kohus leiab, et kostja poolt kirjeldatud kahju, s.o elektrienergia ostmiseks perioodil 01. november 2021 kuni 31. detsember 2021 sõlmitud asendustehingute hinnavahe ja hageja tegevuse vahel eksisteerib põhjuslik seos, kuivõrd kostja ei saanud jääda ilma elektrienergiata, mistõttu oli kostja ise sunnitud lepingud üles ütlema ning küsima pakkumisi fikseeritud hinnaga alternatiivse asenduslepingu saamiseks ja tegema elektrienergia saamiseks kallima asendustehingu ning kostja ei oleks pidanud kallimat teenust võtma, kui hageja ei oleks õigustamatult keeldunud kostjale elektri edasi müümisest. Selline kahju on põhjuslikus seoses hagejapoolse rikkumisega ning samuti rikkumise tagajärjena ettenähtav. Kostja on selgitanud, et küsis 29.10.2021 mitmelt elektrimüüjalt pakkumisi asendustehinguks perioodil 01.11.2021-31.12.2021. Soodsaim oli Eesti Energia AS-i pakkumine sõlmida fikseeritud hinnaga müügilepingu perioodiks 01.11.2021-31.12.2021 fikseeritud hinnaga 111,86 eurot MWh eest. Kostja on selgitanud, et tol hetkel ta lootis, et elektrihinnad tulevikus langevad

2-21-20476 ning ei sõlminud Eesti Energia AS-iga fikseeritud hinnaga lepingut. Perioodil 01.11.202131.12.2021 ostis kostja elektrienergiat börsihindadega, mis osutusid oluliselt kõrgemaks Eesti Energia AS-i poolt pakutud fikseeritud hinnast. Novembris 2021 oli keskmiseks MWh hinnaks 116,78 eurot ning detsembris 202,65 eurot. Kuna üldlepingu lõppemisel Eesti Energia AS-i poolt kostjale pakutud fikseeritud hinnaga leping oleks olnud sellest soodsam, lähtub kostja oma kahju arvestamisel Eesti Energia AS-i poolt pakutud soodsamast hinnast, kui üldlepingu ja kokkulepete lõppemise hetkel valitsenud turuhinnast (VÕS § 135 lg 2 alusel). Kokkuleppe järgi kohustus hageja kostjale novembris-detsembris kokku müüma 615x(720 + 74416) = 8 784 MWh elektrienergiat keskmise hinnaga (2x40,7 + 38,75+37,7+39,7+38,25)17/ 6= 39,3 eurot MWh. Seega kostja kulu kokkuleppe alusel oleks olnud 8 784 x 39,3 = 345 211,20 eurot. Odavaima pakutud asendustehingu hinnaga oleks kulu olnud 8 784 x 111,86 = 982 578,24 eurot. Hinnavahe ehk kostja kahju on 982 578,24 – 345 211,20 = 637 367,04 eurot. Kohus leiab, et seega oli kostjal hageja vastu nõue, mida hagejapoolse nõudega tasaarvestada ja hageja poolt antud menetluses esitatud nõue on lõppenud tasaarvestusega. Hageja nõue kostja vastu lõppes tasaarvestusega 29.10.2021 VÕS § 197 lg 2 alusel. Kostja esitas 29.10.2021 hagejale otsese varalise kahju nõude VÕS § 128 lg 3 mõttes ning vastav nõue muutus esitamisega sissenõutavaks. Kostja tasaarvestas oma kahjunõude hageja arvetest tuleneva nõudega. 29.10.2021 oli seega tasaarvestuse hetk ning nõuded lõppesid kattuvas ulatuses. Kõik nõuete tasaarvestamise eeldused olid täidetud. 29.10.2021 seisuga hindas kostja oma kahju suuruseks 635 522,40 eurot. Tänaseks on kostja korrigeerinud summat 637 367,04-le. Kostja kahju koosneb elektrienergia ostmiseks perioodil 01.11.2021-31.12.2021 sõlmitud asendustehingute hinnavahest võrreldes kokkuleppe järgsete hindadega. Selle kuupäeva seisuga oli hagejal kostja vastu põhinõue summas 625 058,64 eurot. Kuna ühegi arve maksetähtaeg ei olnud veel saabunud, ei olnud hagejal kostja vastu viivisenõuet. 29.10.2021 lõppesid poolte nõuded kattuvas ulatuses ning hageja nõue kostja vastu lõppes täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamata jätmisele tasaarvestuse tõttu. Kostja nõuab vastuhagiga hagejalt peale asendustehingute hinnavahe tasaarvestust üle jäänud kahjusummat 12 308,40 eurot ja seonduvate õigusabikulude summas 2445 eurot kahju hüvitamist ning neist tulenevaid viiviseid. Peale hageja nõudega tasaarvestust jäi kostjal ülesse hageja vastu asendustehingute hinnavahe kahjunõudest 12 308,40 eurot (637 367,04 - 625 058,64). Kostja kandis lisaks sellele perioodil oktoober-detsember 2021 kulusid õigusabile 2 265 + 180 = 2445 eurot (km-ta) seoses hagejapoolse ülesütlemisavalduse esitamisega ning sellele järgneva suhtluse, tasaarvestuse ning kompromissläbirääkimistega. Kostja vastuhagis nõutav kahjunõue kokku on seega 12 308,40 + 2445 = 14 753,40 eurot. Asendustehingute hinnavahe kahjunõuet ja põhjusliku seost on kohus juba hinnanud eelpool otsuses ning leidnud, et selle kahju ja hageja tegevuse vahel eksisteerib põhjuslik seos ning kahju oli võimalik ette näha ja kohus ei korda seda argumentatsiooni ning jääb selle juurde. Kohus leiab, et ka kostja õigusabikulude ja hageja tegevuse vahel eksisteerib põhjuslik seos, kuivõrd kostja kandis need seoses hageja poolt ülesütlemisavalduse esitamisega, läbirääkimistega, ise ülesütlemisavalduse esitamisega ning tasaarvestusavalduse esitamisega. Ka see õigusabikulude kahju on hagejapoolse lepingurikkumisega põhjuslikus seoses, sest kui hageja ei oleks keeldunud õigustamatult oma lepingulist kohustust täitmast, ei oleks kostja pidanud õigusabi kasutama. Selline kahju on ka ettenähtav.

2-21-20476 Kostja teatas hagejale oma kahjunõudest asendustehingu osas 29.10.2021. Üldlepingu punkti 7.1 kohaselt tuleb kahju hüvitada 30 päeva jooksul sellest teavitamisest. Kostja kahjunõue muutus seega sissenõutavaks 29.11.2021. Kostja nõuab hagejalt viivist alates 29.11.2021 summalt 10 746,72 eurot (kostja on selgitanud, et esitas 29.10.2021 oma kahjunõude ekslikult veidi väiksemas summas ning arvestab seega kuni vastuhagi esitamiseni viivist vastavalt väiksemalt summalt, millest ta hagejat teavitas). Üldlepingu punkti 6.7 kohaselt on viivisemäär 0,05% päevas. Vastuhagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue on seega 1 058,55 eurot. Alates 14.06.2022 palub kostja mõista viivis välja TsMS § 367 alusel 0,05% päevas põhinõudelt summas 14 753,40 eurot kuni põhinõude tasumiseni. Hageja ei ole kostja viivisenõude suurusele ega arvestusele esitanud muid sisulisi vastuväiteid, kui see et hageja hinnangul ei ole kostjal üldse mingit nõuet hageja vastu. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuivõrd kohus on eelpool otsuses leidnud, et kostjal on üleval nõue hageja vastu, on põhjendatud sellelt kostja nõudmisel ka viivis välja mõista, kuna hageja on olnud kohustuse täitmisega viivituses. Kohus leiab, et vastuhagi esitamise ajaks (13.06.2022) sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on õige ja tuleb hagejalt poolt kohustuse täitmisega viivituse tõttu seega VÕS § 113 lg 1 alusel hagejalt kostja kasuks ka välja mõista summas 1 058,55 eurot. Kohus leiab, et hagejalt on põhjendatud mõista kostja kasuks välja ka edasiulatuv viivis protsendina põhinõudelt (14 753,40 eurot) alates 14.06.2022 kuni põhinõude tasumiseni määraga 0,05% päevas, kuivõrd kostjal on õigus nõuda hagejalt kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt kuulub vastuhagi rahuldamisele ja hagejalt tuleb mõista kostja kasuks välja põhinõue summas 14 753,40 eurot, vastuhagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 058,55 eurot ja viivis määraga 0,05% päevas põhinõudelt alates 14.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus märgib, et kostja on oma 20.01.2023 seisukohas välja toonud, et kostjal on hageja vastu kahjunõue ka juhul, kui lugeda hageja ülesütlemisavaldus kehtivaks. Riigikohus on korduvalt väljendanud, et võib esineda ka olukord, kus pool saab endast tuleneva asjaolu tõttu lepingu kehtivalt erakorraliselt üles öelda, kuid ülesütlemine kujutab siiski endast lepingu rikkumist,

2-21-20476 millega tekitatud kahju tuleb hüvitada (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. 2016, lk 967; näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-62-04 p 18, 3-2-1-2-06 p 18, 3-2-1114-07 p 11, 3-2-1-20-08 p 15). Seega, isegi kui kohus peaks leidma, et hageja sai lepingu kehtivalt üles öelda (millega kostja ei nõustu), kujutas lepingu ülesütlemine siiski lepingurikkumist, millega tekitatud kahju tuleb hüvitada. Hagejapoolse lepingurikkumisega tekitatud kahju on asendusteenuse hinnavahe kuni lepingu tähtaja lõpuni ning selle pinnalt tekkinud vaidlusega seonduvad õigusabikulud (kahju arvestuse on kostja esitanud vastuhagis). Kahjunõude on kostja kattuvas ulatuses tasaarvestanud hageja nõudega ning tasaarvestust ületavas ulatuses esitanud vastuhagis. Hageja esitas kostja 20.01.2023 seisukohale oma seisukoha 13.03.2023 kuid ei käsitlenud sisuliselt kostja argumentatsiooni seoses kahjunõude eksisteerimisega isegi juhul, kui hageja ülesütlemisavaldus tuleks lugeda kehtivaks. Küll aga märkis hageja, et mõnele kostja väitele vastuväite kordamata jätmine/mitteesitamine käesolevas menetlusdokumendis ei tähenda ühelgi juhul hageja nõustumist vastava väitega – ehk siis hageja ei ole kostja vastava käsitlusega nõus. Kuivõrd kohus on leidnud käesolevas otsuses, et hageja poolt lepingute ülesütlemine ei ole kehtiv, siis ei pea kohus põhjendatuks asuda sisuliselt hindama kostja argumentatsiooni seoses kahjunõude kehtivusega hüpoteetilises olukorras, kus hageja ülesütlemisavaldus oleks kehtiv. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamata jätmisele ja vastuhagi kuulub rahuldamisele, tuleb kõik asja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses hageja Imlitex Eesti OÜ kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse

2-21-20476 edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2024 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 09.08.2023 kohtuotsuse resolutsioon muutmata, kuid muudeti osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.