Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

15.07.2020 - 15.12.2020 summas 249,98 (25,74 + 31,27 + 51,20 + 47,71 + 39,52 + 54,54 = 249,98). Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 5550,02 eurot (5800,00 - 249,98). Hageja selgitab, et laenuandja on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Laenuandja on teostanud põhjaliku krediidihindamise ja selle kohta esitab tõendid. Laenulepingu taotlemisel esitas kostja oma igakuiseks sissetulekuks 1500 eurot ning väljaminekuks 220 eurot. Olukorras, kus kostja esitas laenutaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Laenuandja on analüüsinud ka kostja pangakonto väljavõtet laenu andmisel. Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine sissetulek oli 1223 eurot ning väljaminekuteks oli 416 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 807 eurot. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Samuti on laenuandja teinud päringuid Politsei- ja Piirivalveametile, Rahvastikuregistrisse, Creditinfosse ning Taust.ee-sse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis 19.03.2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 12.05.2021 saatis laenuandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Krediidiandja on laenulepingu ülesütlemisel järginud VÕS § 416 lõikes 1 sätestatut. 04.07.2022 loovutas Bigbank AS kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finants koos õigusega nõuda intressi, viivist ja muid kõrvalnõudeid. Teatise nõude loovutamise kohta on Bigbank AS kui senine võlausaldaja hagejale andnud. Seadus ei sätesta, et nõude loovutamist tõendav dokument oleks ainult nõude loovutamise leping. Näiteks suulise nõude loovutamise lepingu korral ongi ainsaks tõendiks nõude loovutamise kohta senise võlausaldaja kinnitus. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 29,9% aastas. Laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal intressi võlgnevus summas 665,68 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Krediidiandja on intressi arvestanud vastavalt kokku lepitud maksegraafikule igakuiste osamaksetena. Tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punkti 1.1. kohaselt kohustub krediidisaaja tasuma krediidisumma, intressi ja lepinguhaldustasu vastavalt maksegraafikule. Kostjal on intressi võlgnevus osaliselt alates 15.12.2020 osamaksest ning täielikult alates 15.01.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 15.04.2021 (115,36 + 142,90 + 141,70 + 126,87 + 138,85 = 665,68). Vastavalt 10.06.2020 sõlmitud lepingu tingimustele ja maksegraafikule kohustus kostja tasuma lepinguhaldustasu. Pooled on kokku leppinud haldustasus summas 1,50 eurot kuus. Kostja haldustasu tasunud ei ole. Krediidiandja on lepingu haldustasu arvestanud vastavalt graafikule igakuiste osamaksetena. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata osaliselt 15.12.2020 osamakse haldustasu ning täielikult 15.01.2021 - 15.04.2021 osamaksete haldustasud (1,30 + 1,50 + 1,50 + 1,50 + 1,50 = 7,30). Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Sissenõudekulude osas tugineb hageja kahju hüvitamise sätetele, mis reguleerib sissenõudmiskulude hüvitist pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuste eest (st VÕS § 1132 lg-le 2). Seadusandja on lõikes 2 sätestanud pärast

lepingu lõppu nõutavate sissenõudmiskulude jaoks ülempiiri nii sissenõudmiskulude kogusummale, mis hõlmab kõikvõimalikud võla sissenõudmiseks tehtavate toimingute kulud (meeldetuletuskirjad, helistamine, võlgnikuga kohtumine, võimalikud registripäringud jne) kui ka iga üksiku meeldetuletuskirja tasu. Seadusandja on näinud ette, et pärast lepingu lõppu võib tarbijale saata kolm tasulist kirja, lisaks on võlausaldajal võimalik saata tarbijale tasuta kirju. Hageja selgitab sissenõudmiskulude summas 50 eurot kujunemist. Hageja on kuupäevadel 05.07.2022, 08.11.2022 ning 23.11.2022 edastanud kostjale kolm tasulist kirja. Muu hulgas sisaldavad makseviivitusega seotud muud kulud summas 15 eurot võlgnikule tehtavate kõnede kulu, andmete töötlemise ja kontrollimise kulu, kontaktandmete otsingu ja päringu kulu jms. Hageja on nimetatud toimingud teinud. Näiteks on hageja saatnud kostjale tasuta e-kirju kuupäevadel 04.07.2022, 20.09.2022, 10.10.2022, 19.10.2022, 25.10.2022, 20.11.2022. Samuti on hageja üritanud kostjaga ühendust saada telefonitsi kuupäevadel 15.07.2022, 19.07.2022, 09.08.2022, 16.08.2022, 01.09.2022, 05.09.2022. Võlausaldaja kohustus on välja saata teateid lepingu rikkumisest. Võlausaldaja kohustus on teadete saatmist tõendada, mida hageja ka teeb (TsÜS § 70), kuid teadete kättesaamine võlgniku poolt ei ole oluline. Mistahes teavitamine ei oleks olnud vajalik olukorras kus kostja kohustused oleks olnud täidetud. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, on kõik sellega seotud teavitused ja kaasnevad kulud kostja enda tekitatud kulud. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 5550,02 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast alates, so 13.05.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 16.01.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 29,9% kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 2791,52 eurot. Hageja palub lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 29,9% aastas tasumata põhinõudelt, perioodi eest alates 17.01.2023 kuni põhinõude 5550,02 euro täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 08.06.2023. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 08.06.2023, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 22.06.2023. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on AS Bigbank 04.07.2022 loovutanud laenulepingust nr. XXXX tulenevad nõuded Aktiva Finants OÜle (praegune Aktiva Finance Group OÜ) (dtl 19). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja esitatud andmete ja tõendite põhjal piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet laenu taotlemisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Eeltoodule vaatamata ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja AS Bigbank vahel 10.06.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. XXXX (mille alusel sai kostja laenu 5800 eurot) põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Hagiavalduse kohaselt on tasumata põhivõlgnevuse suuruseks 5550,02 eurot. VÕS § 94 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi. Tasumata on maksegraafikust tulenev intress perioodil 15.12.2020 kuni 15.04.2021 summas 665,68 eurot. Samuti ei ole kostja tasunud kokkulepitud lepinguhaldustasu perioodil 15.12.2020 kuni 15.04.2021 kokku summas 7,30 eurot. Kohus leiab, et kõik eelmärgitud nõuded on põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 29,9% aastas põhinõudelt 5550,02 eurolt alates 13.05.2021 kuni 16.01.2023, s.o. 614 päeva eest, kokku summas 2791,52 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivisearvestusega (dtl 28). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus vastavalt hageja taotlusele sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 29,9% aastas põhinõudelt alates 17.01.2023 – 06.07.2023 (k.a) 171 päeva eest, mis moodustab 777,44 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 06.07.2023 seisuga kokku 3568,96 eurot (2791,52 eurot + 777,44 eurot).

Samuti kuulub vastavalt hageja taotlusele ja juhindudes TsMS §-st 367 kostjalt väljamõistmisele alates 07.07.2023 edasiulatuv viivis põhivõla (5550,02 euro) tasumata jäägilt 29,9% aastas kuni põhivõla 5550,02 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 1981,06 eurot (5550,02 – 3568,96). VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu väljamõistmist summas 50 eurot. Kohus selgitab, et säte võimaldab küsida tasu üksnes kolme meeldetuletuskirja eest, võlausaldajal on võimalik saata võlgnikule lisaks tasuta meeldetuletuskirju. Hageja nimetab, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 05.07.2022, 08.11.2022 ja 23.11.2022 (25 eurot + 5 eurot + 5 eurot) viitega VÕS § 1132 lõike 2 kõigile punktidele. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 35 eurot. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud võlgnikule kõnesid, teinud päringud kostja kontaktandmete väljaselgitamiseks jne, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 15 eurot, mis jääb rahuldamata. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 9064,52 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 15 eurot ehk alla 1% ulatuses. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja palub hagis kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 840 eurot, õigusabikulud 480 eurot ning viivise menetluskuludelt.

Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega hagiavalduse esitamisel, mistõttu tuleb see hagejale kostja poolt täielikult hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 480 eurot (käibemaksuta). Hagejale on osutatud õigusabi 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab alusdokumentide tellimist ja analüüsi, hagimaterjalide koostamist, lisade komplekteerimist ja esindust hagimenetluses. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 120 eurot/tund (käibemaksuta) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega, mistõttu kohus leiab, et märgitud mahus ajakulu ei ole põhjendatud. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tund ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 240 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele kokku summas 1080 eurot (õigusabikulud 240 eurot ja riigilõiv summas 840 eurot). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad kostja enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt seadusjärgse viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.