X hagi Y vastu 25 687,41 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
28 156,61 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Käbi Kostja Y (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Mare Sepp
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X 19.04.2023 vastuväide kohtu tegevusele.
2.Rahuldada X hagi Y vastu osaliselt.
3.Välja mõista Ylt X kasuks 12 391,41 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3241,8 eurot ja viivis põhinõudelt (12 391,41 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.06.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata X nõue 12 391,41 eurot ületavas osas ja sellelt summalt viivise väljamõistmise osas.
5.Jätta X menetluskulud 47% ulatuses Y kanda. Jätta Y menetluskulud 53% ulatuses X kanda.
6.Kohus määrab poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
7.Jätta jõusse Harju Maakohtu 20.05.2020 määruse alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu (asendatud 23.07.2020 määrusega) kohtulahendi täitmise tagamiseks. Edasikaebamise kord
Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (30.06.2023). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.X (hageja) esitas 06.05.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse Y (kostja) vastu 25 687,41 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt pärisid 18.10.2008 surnud C järel jäänud vara kostja, W ja F. Kuna pärandi võtsid vastu mitu inimest, moodustus pärandvara ühisus. Pärijate mõttelised osad pärandvara ühisuses olid järgmised: kostjale 1⁄4 kuulus suurune mõtteline osa, Wle 1⁄2 kuulus suurune mõtteline osa ja Fle jäi 1⁄4 suurune mõtteline osa. W suri 02.11.2017 ja hageja, olles W ainupärija, sai pärandaja mõttelise osa C pärandvaras. Hageja ja F sõlmisid 07.04.2020 lepingu, millega F võõrandas hagejale enda 1⁄4 suuruse mõttelise osa C pärandvarast. Seega kuulus C pärandist hagejale 3⁄4 suurune mõtteline osa ja kostjale 1⁄4 suurune mõtteline osa. C pärandvarasse kuulus korter aadressil XXX. Pärast pärandaja surma jäid korteri võtmed kostja kätte. Kostja sõlmis juunis 2009 teiste kaaspärijate nõusolekuta korteri üürilepingu. 01.10.2018 sõlmis kostja uue üürilepingu viieks aastaks. Ka uue lepingu sõlmimiseks ei olnud kostjal kaaspärijate nõusolekut. Kostja väide, et ta üüris välja enda 1⁄4 suuruse mõttelise osa korterist, ei ole pädev. Lepingu sõlmimise ajal oli korter C pärijate ühisomandis ja kostjal puudus tema ainukasutuses olev osa, mida saanuks üürida. Kostja andis korteri üürile hinnaga, mis oli keskmisest madalam. Kostja edastas osa esimese lepingu alusel saadud üüritulust kaaspärijatele. Teise lepingu alusel saadud tulu ei ole kostja teistega jaganud. Kui esimene üürnik maksis korteri kommunaalkulusid, siis teine üürnik seda ei teinud, mistõttu kandsid kaaspärijatest omanikud korteri kõrvalkulusid. Hageja selgitas, et korter on olnud kostja ainuvalduses. Kostja andis korteri ilma teiste kaaspärijate nõusolekuta üürile alla turuhinna ning ilma üürniku kohustusteta kanda korteriga seotud kõrvalkulusid. Enda tegevusega jättis kostja teised kaaspärijad ilma õiguseta korteriomandist kasu saada. Kostja peab hüvitama korteromandi kasutusväärtuse, mille ta kas ise või enda määratud isikute abiga ära tarvitas. Kui kostja otsustas ühepoolselt, et kaasomandi ühine kasutamine toimub viisil, kus see on tema ainuvalduses ja -kasutuses, pidi hageja saama oma hüvitise kasuna rahas – 3⁄4 korteriomandi kasutusväärtuse summas. Hageja nõue põhineb korteriomandi tegelikul (turu-) kasutamisväärtusel, mitte ei sõltu kostja poolt üürnikelt saadud tulust. Hageja sooviks on saada kostjalt tasu 3⁄4 korteriomandi kasutamise eest. Kostja kohustus ühisomanikule omandi suurusest enam kasutatud vara kasutuseelised hüvitada ei vähene seetõttu, et kostja on otsustanud kasutada tema ainuvalduses ja -kasutuses olnud korteriomandit kahjulikult, üürides seda turuüürist mitmekordselt odavamalt. Hageja ja F maksid korteri kõrvalkulusid, kuigi see kulu oli välditav, sest üürnikuga võinuks sõlmida lepingu tingimusel, et tema kannab kõiki
kulusid. Kui kohus leiab, et kostja on oma käitumisega rikkunud kaaspärijate õigusi, on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Hageja palus välja mõista kostjalt 26 074,23 eurot järgmiselt: 1) 3⁄4 turutingimustele vastavast üürist perioodil aprill 2010–aprill 2020 kokku 24 810,38 eurot (summast on arvestatud maha kostja poolt kaaspärijatele üleantud üüritulu; nõue ei hõlma perioodi jaanuar–aprill 2010 ja juuli– september 2018); 2) hageja ja F poolt makstud korteri kõrvalkulud perioodil 01.10.2018– 30.04.2020 kokku 1263,85 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates 18.05.2020 põhinõude täitmiseni.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et kuna 2009. a kevadeks ei olnud veel selgunud C teised pärijad ja korteri ülalpidamine käis talle üle jõu, otsustas ta anda 2009. a juunis korteri üürile 1500 Eesti krooni eest tingimusel, et üürnik tasub ka kõrvalkulud. Üürisumma lepiti kokku hetke olukorda ja korteri kehvapoolset seisundit arvestades. Lisaks tegi üürnik enda kulul sanitaarremonti. Kui selgusid teised kaaspärijad, asus kostja tasuma neile osa üüritulust vastavalt nende omandiõiguse mõttelise osa suurusele. Kostja ei rikkunud seadust, kui ta sõlmis 2018. a oktoobris viieks aastaks uue üürilepingu. Üürihinnaks kujunes 320 eurot, mis oli enamlevinud üüri määr piirkonnas asuvate analoogsete korterite puhul. Kostja andis üürile enda 1⁄4 suuruse mõttelise osa korterist. Üürnik maksis kostjale kokku 100 eurot kuus, millest 80 eurot oli üür ja 20 eurot oli tasu majanduskulude eest. Kostja tasus kommunaalkulud, millest vee-, elektri- ja gaasikulu maksis üürnik. Lisaks oli kostja ja üürniku vahel kokkulepe, et kostja saab vajadusel üüritavat osa korterist kasutada. Kostja ei ole teiste kaaspärijate õigusi rikkunud. Ta ei ole alusetult võtnud korterit oma ainuvaldusse ja -kasutusse. Kostja ei takistanud hagejat ega teisi pärijaid korterisse pääsemast, neil kõigil olid võtmed olemas. Kostja ei ole korteri kasutusväärtust ise ega enda määratud isikute abiga ära tarvitanud. Hageja keskmise üüri arvestus ei ole põhjendatud, sest see ei näita vaidlusaluse korteriga sarnaste korterite üüri suurust. Kostja vaidles vastu hageja nõudele hüvitada kõrvalkulud, mida hageja väitel pidanuks üürnik tasuma. Oktoobris 2018 sõlmitud lepingu järgi tasus üürnik tema poolt tarbitud kolmanda isiku teenuste eest. Üürnikult ei saa nõuda remondifondi makse ja sihtotstarbelise laenumaksete tasumist, kuivõrd need kulud ei ole otseselt seotud üürikorteri kasutamisega. Hageja nõue välja mõista kostjalt üür perioodi eest 01.04.2010 kuni 05.05.2017 on aegunud. Kõrvalkulude väljamõistmise nõue ajavahemikus 01.04.2010–31.12.2016 on aegunud. Kohtu põhjendused
3.Hageja esitas 19.04.2023 vastuväite kohtu tegevusele, sest kohus jättis 29.03.2023 määrusega rahuldamata hageja taotluse määrata kordusekspertiis. Kohus jätab hageja vastuväite rahuldamata, märkides järgmist.
3.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
3.2.Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab (TsMS § 5 lg 2 teine lause) ja kohtul puudub õigus asuda poole asemel tema nõuet faktiliste asjaoludega sisustama. Kohus leiab, et hagejal oli võimalus välja tuua vaidluses tähtsust omavad asjaolud ja taotleda tõendite kogumist neid asjaolusid arvestades. Hagejal oli võimalus küsida eksperdilt arvamust asjaolude kohta, millele hageja enda nõudes tugineb ja mis on tema hinnangul olulised. Kohus esitas eksperdile hageja küsimused. Hageja heitis kohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist selles osas, et kohus ei selgitanud välja poolte seisukohta, kas eksperdilt oli vaja küsida teavet möbleeritud või möbleerimata korteri kohta. Kohtupraktikas tuuakse välja, et kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub muu hulgas sellest, kas pooli esindavad advokaadid (Riigikohtu 29.04.2025 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praegu oli hagejal vandeadvokaadist lepinguline esindaja, mistõttu olid hageja õigused piisavalt kaitstud, tal oli võimalus tuua advokaadi abil kohtu ette kõik asjaolud, millele ta soovis enda nõude tugineda, ja seetõttu puudus kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus. Kohtu hinnangul on 19.04.2023 ekspertiis koos eksperdi poolt 14.11.2022 istungil antud selgitustega piisavalt selge.
3.3.Vastuseks hageja 19.04.2023 vastuväites esitatud väitele, et kohtu 29.03.2023 otsustus jätta hageja taotlus kordusekspertiisi rahuldamata ei ole vormistatud määrusena, märgib kohus järgmist.
3.3.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 463 lg 1 esimene lause sätestab, et määrusega lahendab kohus menetlusosaliste menetluslikud taotlused ning juhib ja korraldab menetlust. TsMS § 464 lg 3 esimese lause näeb ette, et määrus, mida kohus ei tee kohtuistungil, tehakse kirjalikult. Määrusest peab nähtuma, kelle kohta on määrus tehtud ja mis on määruse sisu (TsMS § 465 lg 1). Kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, märgitakse TsMS § 465 lg-s 2 esitatud andmed.
3.3.2.Kohus on vormistanud enda otsustuse jätta rahuldamata hageja taotlus kordusekspertiisi määramiseks 29.03.2023 kirjaliku määrusena. Viidatud dokumendist nähtub, kelle kohta on määrus tehtud ja mis on määruse sisu. Seega vastab 29.03.2023 dokument määruse nõuetele TsMS § 464 lg 3 esimese lause ja § 465 lg 1 järgi. Kohtu otsustus jätta kordusekspertiis (TsMS § 304) määramata ei ole edasikaevatav, mistõttu ei pidanud kohus märkima dokumendis TsMS § 465 lg-s 2 sätestatud andmeid. Kohtu 29.03.2023 määrus vastab seaduses sätestatud nõuetele.
4.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
5.Kohus on tuvastanud TsMS § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: − 18.10.2008 surnud C järel jäänud vara pärisid kostja, W ja F. Pärandi võtsid vastu mitu isikut, mistõttu moodustus pärandvara ühisus (pärimisseaduse (PärS) § 147 esimene lause). Pärijate mõttelised osad pärandvara ühisuses olid järgmised: kostjale kuulus 1⁄4 suurune mõtteline osa, Wle kuulus 1⁄2 suurune mõtteline osa ja Fle kuulus 1⁄4 suurune mõtteline osa (I kd, tl 7). Pärandvara ühisuse koosseisus oli vaidlusalune korter; − hageja päris 02.11.2017 surnud W kogu vara (I kd, tl 8). Sealhulgas päris hageja W 1⁄2 suuruse mõttelise osa C pärandvara ühisuses; − hageja ja F sõlmisid 07.04.2020 notariaalse lepingu, millega F võõrandas hagejale enda 1⁄4 suuruse mõttelise osa C pärandavara ühisusest (I kd, tl 9–13). Pärast seda, kui F võõrandas hagejale enda mõttelise osa C pärandvara ühisest, sai hagejast C pärandvara ühisuse 3⁄4 suuruse mõttelise osa omanik (W järel päritud 1⁄2 suurune mõtteline osa + Flt omandatud 1⁄4 suurune mõtteline osa);
− lisaks loovutas F 07.04.2020 lepinguga hagejale kõik oma võimalikud nõuded kostja vastu, mis tulenevad asjaolust, et F on olnud korteri XXX ühisomanik ja C kaaspärija. F loovutas muu hulgas võimalikud nõuded, mis on seotud kostja poolt teiste ühisomandike (sh F) õiguste rikkumisega korteriomandi valdamisel ja kasutamisel, sh korteriomandi omavolilisel üürile andmisel (I kd, tl 9–13); − hageja ja kostja pärandvara ühisus C varale lõppes siis, kui Harju Maakohus tegi 27.04.2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-8391, millega ta lõpetas pärandvara ühisuse ja jättis pärandvaraks olnud vaidlusaluse korteri hageja ainuomandisse kohustuse vastu maksta kostjale hüvitist (I kd, tl 77– 79). Maakohtu otsus jõustus 28.05.2020.
6.Hageja selgitas, et pärast C surma jäid korteri võtmed kostja kätte. Teistel kaaspärijatel puudus ligipääs korterisse. Kostja sõlmis juunis 2009 ja oktoobris 2018 kaaspärijate teadmata korteri üürilepingud. Kostja tegevuse tõttu puudus teistel kaaspärijatel võimalus korterit vallata ja kasutada. Oma tegevusega on kostja võtnud kogu korteri enda valdusse ja tema on kasutanud ka teiste kaaspärijate mõttelist osa korteriomandist. Hagi järgi soovib hageja saada kostjalt raha väärtuses, mis vastab korteri 3⁄4 kasutusväärtusele perioodil 01.04.2010 kuni 30.06.2018 ja 01.10.2018 kuni 30.04.2020 kokku 24 810,38 eurot. Viidatud summast on arvestatud maha kostja poolt kaaspärijatele makstud üüritulu vastavalt nende pärandvara ühisuse mõttelise osa suurusele. Kostjalt nõutava kasutusväärtuse arvestamise aluseks on korteri tegelik turuväärtus ehk üür, mida korteri üürile andmisel olnuks võimalik teenida. Hageja avaldas, et ta ei soovi saada kostjalt üürilepingu alusel saadud tulu hagejale langevas osas. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt korteriga seotud kõrvalkulud perioodil 01.10.2018 kuni 30.04.2020 summas 1263,85 eurot. Tegemist on hageja ja F poolt kantud korteri kõrvalkuludega. Korteri mõistlikult üürile andes oleks üürnik korteriomanike asemel viidatud kulusid kandnud.
7.Hageja nõue kostja vastu koosneb kahest komponendist: 1) korteri üür kokku 24 810,38 eurot, mis hageja väitel olnuks võimalik teenida vaidlusaluse korteri turutingimustel üürile andmisel; 2) hageja ja F poolt makstud korteri kõrvalkulud 1263,85 eurot, mis korterit mõistlikult üürile andes oleks hageja hinnangul üürnik ise kandnud. Kohus toob välja, et kuigi hageja on esitanud nõude kostja vastu enda nimel, paneb ta maksma nii varasemate kaaspärijate nõuded nende kaaspärandi mõttelise osa ulatuses aja eest, kui teised isikud olid kaaspärijad, kui ka enda nõude tema kaaspärandi mõttelise osa ulatuses alates ajahetkest, kui hagejast sai kaaspärandi mõttelise osa omanik. Nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel ei mõjuta selle identiteeti, nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (Riigikohtu 22.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Kostja ei ole vaidlustanud hageja õigust esitada varasemate kaaspärijate nõuded kostja vastu.
8.Esmalt käsitleb kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt 24 810,38 eurot.
9.Kohus on tuvastanud, et C vara päris mitu inimest, mistõttu kuulus pärandvara neile ühiselt ja moodustus pärandvara ühisus (PärS § 147 esimene lause). Vaidlusalune korter kuulus pärandavarasse ja kaaspärijad olid korteri ühisomanikud. Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid (PärS § 147 teine lause). Hageja palus välja mõista kostjalt hüvitis aja eest, kui teistel kaaspärijatel ei olnud võimalust ühist asja kasutada. Sisuliselt nõuab hageja kostjalt kasu alaliigiks oleva kastutuseelise väljamõistmist. Hageja nõude aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2. Hageja nõue hõlmab perioodi 01.04.2010 kuni 30.06.2018 ja 01.10.2018 kuni 30.04.2020. Viidatud säte kehtis märgitud ajal erinevas redaktsioonis. Kuni 22.03.2014 kehtinud AÕS (edaspidi AÕS2014) § 71 lg 2 sätestas, et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Alates 23.03.2014 kehtiv AÕS § 71 lg 2 näeb ette, et kaasomanikule kuulub
tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Kuigi AÕS2014 § 71 lg 2 räägib asja viljast, saab viidatud sätte alusel nõuda ka kasutuseelist. Riigikohus on tõlgendanud normi viidatud redaktsiooni laiendavalt, leides, et see hõlmas ka kasutuseeliseid (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12; 26.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14). Hagejal on õigus nõuda kasutuseelise väljamõistmist AÕS § 71 lg 2 mõlema redaktsiooni alusel.
10.AÕS § 71 lg 3 sätestab, et kaasomanikul on teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi. AÕS2014 § 72 lg 1 sätestas, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Kehtiva AÕS § 72 lg 1 esimese lause järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. Sama sätte teine lause annab kaasomanikele õiguse otsustada häälteenamusega küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse. AÕS § 72 lg 3 näeb ette, et kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kohtupraktikas tuuakse välja, et kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel on üldjuhul igal kaasomanikul õigus nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha muu hulgas kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sealhulgas kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust (Riigikohtu 04.05.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12055, punkt 14.3).
11.Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et C kaaspärijad ei ole sõlminud kokkulepet ega võtnud vastu otsust korteri valdamise ja kasutamise kohta. Hageja kasutuseelise väljamõistmise nõude eeldusena tuleks tuvastada, kas kostja on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaaspärijate õigusi.
11.1.Hageja esitas väite, et pärast C surma jäid korterivõtmed kostjale. Kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud, kuid ta on selgitanud, et pärandaja surma järel ei teadnud ta teistest kaaspärijatest. Kohtu hinnangul ei ole kostja väide usutav. Hageja selgitas 31.05.2021 istungil, et C vara pärinud W oli pärandaja õde ja teine pärija ehk F on kostja vennatütar (ajalõik 00:14:29; I kd, tl 111–115;). Kõik mainitud isikud on sugulased. Kostja pidi teadma, kes on tema sugulased ning kostjal pidi olema arusaam ka selle kohta, et peale tema saavad C vara ka teised pärima õigustatud isikud pärida. C surma järel pidi kostja korteri kasutamisel arvestama teiste kaaspärijate huvidega ning kooskõlastama nendega korteri valdamise ja kasutamise.
11.2.Kostja väitis, et tema ei võtnud korterit enda ainuvaldusse, sest teistel kaaspärijatel olid korterivõtmed (kostja 30.08.2021 menetlusdokument (I kd, tl 136–138). Hageja vaidlustas kostja väite (hageja 14.09.2021 menetlusdokumendi punkt 2.2; I kd, tl 147-148) ja avaldas, et ta sai
kostjalt võtmed alles 2018. a suvel (31.05.2021 kohtuistungi protokoll (ajalõik 00:10:45; I kd, tl 111–115); hageja 14.09.2021 menetlusdokumendi punkt 2.2 (I kd, tl 147-148). Kostja esitas kohtule enda pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt tegi hageja kostjale 21.06.2018 ülekande 32 eurot selgitusega „kaks komplekti võtmeid“ (I kd, tl 140). Mainitud ülekanne toetab esiteks hageja väidet, et suveni 2018 ei olnud hagejal ega teistel pärijatel korterivõtmeid. Kui hagejal olnuks juba varem võtmed olemas, puudunuks vajadus võtmete tellimiseks ja kostjale nende eest tasumiseks. Teiseks näitab hageja ülekanne kostjale, et juunis 2018 olid korterivõtmed hagejal olemas. Kuna kostja ei ole tõendanud enda väidet, et kaaspärijatel olid korterivõtmed ning arvestades hageja eelviidatud väidet ja tema 21.06.2018 ülekannet kostjale, tuvastab kohus, et Adele Saga surma järel kuni 2018. a suveni olid võtmed ainult kostjal, hageja sai korterivõtmed juunis 2018.
11.3.Kostja selgitas, et ta elas juba C eluajal korteris, suurema osa ajast oli korter ka kostja eluruumiks (kostja 15.06.2020 menetlusdokument (I kd, tl 73–76). Kostja väitel elas ta korteris ka pärast C surma (kostja 19.04.2023 menetlusdokument (II kd, tl 86-87). Kostja väide ei oma asjas tähtsust, sest hageja nõuded ei hõlma perioodi, kui C oli elus ega tema surmale vahetult järgnenud aega. Ajavahemik, mille eest hageja kostjalt hüvitist nõuab, algab aprillis 2010, kui kostja oli hageja väitel korteri teiste kaaspärijate teadmata juba üürile andnud.
11.4.Kohtule esitatud andmete järgi sõlmis kostja 04.06.2009 lepingu, millega ta andis korteri tähtajatult üürile (I kd, tl 118). Hageja selgitas, et üürnik lahkus korterist 30.06.2018 (31.05.2021 kohtuistungi protokoll; ajalõik 00:10:45; I kd, tl 111–115), mille järel oli korter mõned kuud tühi (hageja 18.05.2020 menetlusdokumendi p 2.4.7 (I kd, tl 53–58). Kostja ei ole hageja viidatud väiteid vaidlustanud, mistõttu loeb kohus väidetes esitatud faktilised asjaolud – üürnik lahkus korterist 30.06.2018 ja seejärel oli korter mõned kuud tühi – tuvastatuks. Kostja sõlmis 01.10.2018 lepingu, millega ta andis korteri üürile kuni 01.10.2023 (I kd, tl 31-32). Hageja väitel oli see leping hagi esitamise hetkel (04.05.2020) kehtiv (hageja 18.05.2020 menetlusdokumendi p 2.4.7 (I kd, tl 53–58). Kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud, mistõttu tuvastab kohus, et 01.10.2018 üürileping kehtis ka 04.05.2020.
11.5.Hageja avaldas, et kostja sõlmis 04.06.2009 ja 01.10.2018 üürilepingud kaaspärijate teadmata ja nõusolekuta. Kostja ei ole hageja väidet vaidlustanud ega vastupidist tõendanud. Kaaspärijate nõusoleku puudumist kinnitavad ka otsuse punktis 11.7 käsitletud tõendid (hageja 09.11.2011 kiri üürnikule ja kostjale, F 27.03.2013 kiri hagejale ja kostjale hageja esindaja 18.02.2019 kiri üürnikule ja kostjale).
11.6.Üürilepingute sõlmimisel oli kostjal korteri suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused (AÕS § 71 lg 4) ja tal oli võimalus sõlmida korteri üürileping. Kohtu hinnangul olid kostja poolt sõlmitud lepingud siduvad lepingu pooltele ehk kostjale ja üürnikule ning need ei andnud üürnikele õiguslikku alust korterit vallata teiste kaaspärijate suhtes (vt analoogia korras Riigikohtu 31.10.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519, punkt 29.2). Siiski puudus teistel kaaspärijatel kostja tegevuse tõttu faktiline võimalus ühist asja kasutada, kuna selles elas üürnik. Pärijate võimatust korterit kasutada kinnitab järgmine asjaolu: üks kaaspärijatest – F – saatis hagejale ja kostjale 27.03.2013 kirja, kus ta avaldas soovi kasutada korterit enda elukohana (I kd, tl 33–35). Hageja W esindaja nõustus 28.03.2013 kirjas F ettepanekuga (I kd, tl 36). Kostja ei ole aga oma seisukohta esitanud. Kohtule ei ole esitatud tõendit, et F oleks asunud korterit – kasvõi osaliselt – üürilepingu kehtivuse ajal kasutama. Kohus leiab, et kuigi kostja ise ei ole korteris vaidlusalusel ajal elanud, on ta oma tegevusega loonud olukorra, kus teistel kaaspärijatel puudus tegelik võimalus ühist asja kasutada. Korter tervikuna oli kostja ainukasutuses, sest tema otsustas, kas, kellega ja mis tingimustel üürileping sõlmida. Üürilepingute kehtivuse ajal puudus teistel kaaspärijatel võimalus korterit kasutada. Seetõttu tuvastab kohus, et korter oli kostja ainukasutuses.
11.7.Kohus leiab, et kostja, andes korteri üürile teiste kaaspärijate teadmata ja nende nõusolekuta, on rikkunud teiste pärijate õigusi. Kostja on takistanud oma tegevusega teistel kaaspärijatel ühise asja kaaskasutust. Asjaolu, et teised kaaspärijad soovisid ühist asja kasutada ning otsustada ühise asja kasutamise üle vastavalt kõikide pärijate huvidele tõendavad järgmised dokumendid: hageja üritas W esindajana välja selgitada korteri 04.06.2009 lepingu alusel andmise asjaolusid, mille peale saatis kostja hagejale 21.08.2011 kirja, milles nõudis üürnike mitte tülitamist ja keeldus üürilepingu tingimuste muutmisest (I kd, tl 37); hageja W esindajana saatis üürnikule ja kostjale 09.11.2011 kirja, milles tegi üürnikule ettepaneku kõikide kaasomanikega üürilepingu sõlmimiseks, võttes arvesse reaalseid üürihindu, alternatiivselt palus hageja üürnikul korter vabastada (I kd, tl 38); W ja F esindaja saatis kostjale 27.02.2012 kirja, kus selgitas, et kostja rikkus korteri üürile andmisel teiste kaaspärijate õigusi, kirjas tehti kostjale ettepanek leppida üürnikuga kokku turutingimustele vastava üüri tasumisest (I kd, tl 39-38); üks kaaspärijatest – F – saatis hagejale ja kostjale 27.03.2013 kirja, kus avaldas soovi kasutada korterit enda elukohana (I kd, tl 33–35). Hageja W esindajana nõustus 28.03.2013 kirjas F ettepanekuga (I kd, tl 36). Kostja ei ole aga oma seisukohta esitanud; hageja esindaja saatis üürnikule ja kostjale 18.02.2019 kirja, kus palutakse teavet üürisuhte tingimuste kohta, väljendatakse hageja rahulolematust tema vara kasutamise ja kasutusse andmise tingimustega (I kd, tl 41). Eeltoodust nähtub, et kostja, sõlmides korteri üürilepingud teiste kaaspärijate teadmata ja nende nõusolekuta, on rikkunud teiste pärijate õigusi. Kostja on takistanud oma tegevusega teistel kaaspärijatel korteri kaaskasutust. Oluline on ka see, et oma tegevusega on kostja võtnud teistelt kaaspärijatelt ära võimaluse otsustada ühise asja kasutamise üle kõikide pärijate huve arvestades. Kostja on rikkunud AÕS § 72 lg-t 3 ja lg-t 5.
11.8.Asjaolu, et üürnikud maksid üüri, millest osa edastas kostja kaaspärijatele, ja kandsid korteri kasutamisega seotud kulusid, ei välista kostja poolt teiste pärijate õiguste rikkumist.
11.9.Kostja on küll väitnud, et ta ei teadnud 2009. a juunis lepingu sõlmimisel, kes on teised kaaspärijad, kuid kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja väide ei ole usutav, et kostja pidi olema teistest pärijatest teadlik ja ta pidi nendega korteri valdamise ja kasutamise kooskõlastama (otsuse punkt 11.1). Seega ei kummuta kostja väide eelnevalt tuvastatud asjaolu, et kostja rikkus kaaspärijate õigusi.
11.10.Seoses 2018. a oktoobris sõlmitud lepinguga selgitas kostja, et ta andis üürile enda 1⁄4 suuruse mõttelise osa korterist (kostja 15.06.2020 ja 30.08.2021 menetlusdokumendid (I kd, tl 73–76, tl 136–138); kostja 19.04.2023 menetlusdokument (II kd, tl 86–88). Lisaks tõi kostja välja, et tema sõlmis üürnikuga kokkuleppe, mille järgi sai kostja vajadusel kasutada üüritavat osa eluruumist (kostja 19.04.2023 menetlusdokument (II kd, tl 86-87).
11.10.1.Esiteks toob kohus välja, et lepingust nähtuvalt ei andnud kostja üürile enda mõttelist osa korterist, vaid tema tahteks oli välja üürida korter tervikuna. 01.10.2018 lepingu punkti 1.1 järgi annab üürileandja üürnikule tasu eest kasutamiseks talle omandiõiguse alusel kuuluvad ruumid asukohaga XXX. Lepingu punkti 3.1.1 järgi kohustub üürileandja andma ruumid kasutusse hiljemalt 01.10.2018 (I kd, tl 31-32). Seega nähtub lepingust, et kostja tahteks oli anda korter üürile tervikuna.
11.10.2.Teiseks leiab kohus, et kostjal ei olnud õiguslikult võimalik välja üürida mõttelist osa korterist. Vaidlusalune korter kuulus C pärandvarasse. Kuivõrd C vara päris mitu inimest, tekkis pärandvara ühisus (PärS § 147 esimene lause). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-4276, punkt 14). Pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad
konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (Riigikohtu 04.12.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18529, punkt 16). Kostja sõlmis üürilepingu oktoobris 2018 ehk ajal, kui C pärandvara ühisus oli veel lõpetamata, mistõttu kuulus kostjale mõtteline osa pärandvara ühisusest. Vaidlusalune korter oli kõikide kaaspärijate ühisomandis AÕS § 70 lg 4 mõttes ja iga pärija osa korteriomandis oli kindlaks määramata. Seega olukorras, kus üürlepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal mõttelist osa korteriomandist, ei saanud ta seda üürile anda.
11.10.3.Hageja vaidlustas kostja väite, et ta sõlmis üürnikuga kokkuleppe, mille järgi oli kostjal õigus kasutada üüritavat osa eluruumist (hageja 02.07.2020 menetlusdokumendi punkt 2.9 (I kd, tl 96-97). Kostja ei ole enda väidet tõendanud. Kohtule esitatud 2018. a oktoobris sõlmitud üürilepingus puudub kostja väidetud kokkulepe (I kd, tl 31-32). Isegi juhul, kui kostja oleks tema väidetud kokkuleppe sõlminud, ei kõrvaldanuks see teiste pärijate õiguste rikkumist kostja poolt.
12.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on võtnud tema ja teiste kaaspärijate ühise asja ainukasutusse ning sellega on ta rikkunud teiste pärijate õigusi. Pärijatel on õigus nõuda kostjalt kasutuseelise hüvitamist AÕS2014 § 71 lg 2 ja kehtiva AÕS § 71 lg 2 alusel.
12.1.Kohtupraktikas tuuakse välja, et kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise kindlaksmääramisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha (Riigikohtu 19.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14; 13.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16). Igal kaasomanikul, kelle õigusi kaasomandis oleva asja kasutamisel on rikutud, on õigus nõuda rikkujalt hüvitisena tema mõttelisele osale vastavat osa rikkuja saadud kasutuseelisest. Kasutuseelise hüvitamist saab kaasomanik üldjuhul nõuda alates tema kui kaasomaniku õiguste rikkumise algusest kuni rikkumise lõppemiseni (Riigikohtu 04.05.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12055, punkt 14.4).
12.2.Selleks, et välja selgitada vaidlusaluse korteri keskmine turuüür alates 01.04.2010 kuni 30.04.2020 määras kohus hageja taotlusel ekspertiisi. Ekspert esitas 19.04.2022 arvamuse keskmise üürihinna kohta (II kd, tl 2–20). Kohus ei nõustu hageja etteheidetega eksperthinnangu kohta. Ekspert on oma arvamuses piisavalt selgelt ja jälgitavalt avaldanud enda seisukohti. Ekspert on 14.11.2022 istungil täiendavalt selgitanud ekspertiisi käiku ja aktis antud hinnanguid (II kd, tl 68–74). 19.04.2022 eksperdiarvamus on usaldusväärne tõend, arvamuses välja toodud seisukohtade kujunemine on selge ja jälgitav. Kohus kasutab asja lahendamisel 19.04.2022 hinnangut.
12.3.Kohus ei pea võimalikuks kasutada keskmise üürihinna tuvastamisel koos hagiavaldusega esitatud väljavõtet portaalist www.kv.ee keskmiste üürihindade kohta (I kd, tl 59–62). Märgitud dokument näitab korterite keskmist üürihinda, arvestamata vaidlusaluse korteri üürihinda mõjutavaid näitajaid (nt korteri seisukord, asukoht). Kohus ei pea võimalikuks kasutada ka kostja ja hageja esitatud korterite üürikulutusi (I kd, tl 80–87; II kd, tl 31–41). Poolte esitatud kulutuste hulgas on heas ja väga heas seisukorras üürile antavad korterid. Vaidlusaluse korteri üldseisukord on aga 19.04.2022 hinnangu järgi rahuldav (II kd, tl 2–20). Seega ei näita poolte esitatud kuulutused vaidlusaluse korteriga sarnase korteri üürihinda.
12.4.Hageja esitas Harju Maakohtu 04.11.2021 otsuse tsiviilasjas nr 2-20-16215, millest nähtuvalt tunnistas korterit 01.10.2018 lepingu alusel kasutanud üürnik, et tema leppis kostjaga kokku, et kogu korteri üür on 320 eurot, millest üürnik pidi maksma 1⁄4 ehk 80 eurot (II kd, tl 42– 49). Ka kostja nõustus, et 2018. a oktoobris üürileping sõlmimisel oli piirkonnas asuvate analoogsete korterite enamlevinud üürihind 320 eurot (kostja 15.06.2020 menetlusdokument
(I kd, tl 73–76), 30.08.2021 menetlusdokument (I kd, tl 136–138). Viidatud maakohtu otsusega ja kostja selgitusega loeb kohus tõendatuks, et vaidlusaluse korteri üür alates 2018. a oktoobrist oli 320 eurot. Kuivõrd mainitud üür näitab just vaidlusaluse korteri turuväärtust, ei arvesta kohus 19.04.2022 eksperdiarvamuses alates oktoobrist 2018 esitatud andmeid keskmise üürihinna kohta, vaid lähtub sellest, et korteri üür oli viidatud ajast alates 320 eurot kuus.
12.5.Hageja palus välja mõista kostjalt kasutuseelis perioodi eest alates 01.04.2010 kuni 30.06.2018 ning alates 01.10.2018 kuni 30.04.2020. Järgnevalt toob kohus välja kasutuseelise summa iga aasta lõikes.
12.5.1.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2010. a oli 112 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.04.2010 kuni 31.12.2010 on 1008 eurot (112 eurot x 9 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 756 eurot.
12.5.2.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2011. a oli 134 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2011 kuni 31.12.2011 on 1608 eurot (134 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1206 eurot.
12.5.3.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2012. a oli 147 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2012 kuni 31.12.2012 on 1764 eurot (147 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1323 eurot.
12.5.4.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2013. a oli 158 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2013 kuni 31.12.2013 on 1896 eurot (158 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1422 eurot.
12.5.5.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2014. a oli 166 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2014 kuni 31.12.2014 on 1992 eurot (166 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1494 eurot.
12.5.6.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2015. a oli 168 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2015 kuni 31.12.2015 on 2016 eurot (168 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1512 eurot.
12.5.7.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2016. a oli 185 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2016 kuni 31.12.2016 on 2220 eurot (185 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1665 eurot.
12.5.8.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent 2017. a oli 203 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2017 kuni 31.12.2017 on 2436 eurot (203 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1827 eurot.
12.5.9.19.04.2022 eksperdiarvamus tõendab, et korteri tururent alates 01.01.2018 kuni 30.06.2018 oli 234 eurot kuus (II kd, tl 2–20). Kasutuseelis alates 01.01.2018 kuni 30.06.2018 on 1404 eurot (234 eurot x 6 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 1053 eurot.
12.5.10.Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-16215 ja kostja selgitus tõendavad, et korteri üür alates 01.10.2018 kuni 31.12.2018 oli 320 eurot kuus (II kd, tl 42–49). Kasutuseelis alates 01.10.2018 kuni 31.12.2018 on 960 eurot (320 eurot x 3 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 720 eurot.
12.5.11.Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-16215 ja kostja selgitus tõendavad, et korteri üür alates 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli 320 eurot kuus (II kd, tl 42–49). Kasutuseelis alates 01.01.2019 kuni 31.12.2019 on 3840 eurot (320 eurot x 12 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 2 880 eurot.
12.5.12.Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-16215 ja kostja selgitus tõendavad, et korteri üür alates 01.01.2020 kuni 30.04.2020 oli 320 eurot kuus (II kd, tl 42–49). Kasutuseelis alates 01.01.2020 kuni 30.04.2020 on 1280 eurot (320 eurot x 4 kuud), millest 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab 960 eurot.
12.5.13.Eeltoodust nähtub, et hageja ja tema õiguseellaste 3⁄4 suurusele mõttelisele osale vastab kasutuseelis kokku 15 765 eurot. Viidatud summast tuleb arvata maha kostja poolt makstud osa üüritulust 4111,97 eurot ja lõppsummaks jääb 11 653,03 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise 11 653,03 eurot. Hageja nõude rahuldamise aluseks on PärS § 147 teine lause, AÕS2014 § 72 lg 1 ja kehtiv AÕS § 72 lg 1.
13.Kostja palus kohaldada aegumist hageja üürinõudele ajavahemikus 01.04.2010 kuni 05.05.2017 (kostja 30.08.2021 menetlusdokument (I kd, tl 136–138), 27.09.2021 menetlusdokument (I kd, tl 152-153), 19.04.2023 menetlusdokument (II kd, tl 86-87). Kohus märgib, et hageja ei taotle kostjalt üüri väljamõistmist. Hageja soovib saada kostjalt kasutuseelist. Kohus mõistab kostja taotlust selliselt, et ta palub kohaldada aegumist hageja nõudele välja mõista kasutuseelis perioodi eest alates 01.04.2010 kuni 05.05.2017.
13.1.Praegu on tegemist olukorraga, kus üks kaaspärija on rikkunud teiste kaaspärijate õigusi. Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, moodustub pärandvara ühisus ja sellest tulenevalt tekib kohtu hinnangul kaaspärijate vahel seaduse alusel spetsiifiline võlasuhe. Võlasuhte sisuks on kaaspärijate õigused ja kohustused üksteise suhtes.
13.2.Kuna kaaspärijate vahel on seadusest tulenev võlasuhe, reguleerib sellest tuleneva nõude aegumist TsÜS § 149 esimene lause, mis sätestab, et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Selleks, et tuvastada, millal nõue muutub sissenõutavaks TsÜS § 149 lg 1 esimese lause alusel, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg-t 7 (vt nt Riigikohtu 29.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-17, p 13). VÕS § 82 lg 7 näeb ette, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
13.3.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja sõlmis esimese üürilepingu 04.06.2009, et lepingu sõlmimisega võttis ta korteri enda ainukasutusse, rikkudes teiste kaaspärijate õigusi. Alates 04.06.2009 lepingu sõlmimisest tekkis kostja tegevusega kahjustatud kaaspärijatel õigus nõuda kostjalt kasutuseelist PärS § 147 teise lause ja AÕS2014 § 72 lg 1 alusel. Kostja pidi VÕS § 82 lg 3 alusel täitma enda kohustust hüvitada teistele pärijatele kasutuseelist mõistlikult vajaliku aja jooksul alates 04.06.2009. Arvestades vaidluse asjaolusid saab kohtu hinnangul pidada mõistlikuks ajaks üks kuu. Seega muutus VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 ning TsÜS § 149 esimese lause järgi kostja tegevusest kahjustatud kaaspärijate õigus nõuda kostjalt kasutuseelise tasumist sissenõutavaks alates 04.07.2009. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja algus ei sõltu hageja
õiguseellaste või hageja teadmisest sellest, et neil on õigus nõuda kostjalt kasutuseelist. Kohtu hinnangul muutus nõue sissenõutavaks kogu ulatuses, sealhulgas tulevikus tekkiva kasutuseelise osas.
13.4.Hageja selgitas, et kui tema õiguseellased said üürilepingust teada, asus kostja edastama 04.06.2009 lepingu alusel saadavat üüritulu, makstes neile kokku 48,72 eurot kuus (hageja 18.05.2020 menetlusdokumendi punktid 2.4.5 ja 2.6.3 alapunkt 1 (I kd, tl 53–58). Kostja avaldas, et kui teised kaaspärijad selgusid 2011. a juulikuus, tasus ta 1⁄2 osa üürnikult saadud üürist Wle ja 1⁄4 osa Fle (kostja 15.06.2020 menetlusdokument (I kd, tl 73–76), 27.09.2021 menetlusdokument (I kd, tl 152-153), 19.04.2023 menetlusdokument (II kd, tl 86-87). Kuigi pooled ei ole selgitanud, millal tegi kostja hageja õiguseellastele esimese makse, saab kostja seisukohast järeldada, et ta tegi esimese makse mitte varem kui augustis 2011. Kohus leiab, et kostja, makstes teistele kaaspärijatele (Wle ja Fle) üürnikust saadud tulu proportsionaalselt teiste pärijate mõttelise osa suurusele pärandvara ühisuses, tunnustas TsÜS § 158 lg 2 mõttes nende nõuet saada kasutuseelist. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkestas nõude tunnustamine selle aegumise ja nõude aegumine hakkas uuesti kulgema alates augustist 2011. Hageja esitas hagi 06.05.2020 ja nõue välja mõista kostjalt kasutuseelis alates 01.04.2010 kuni 05.05.2017 ei ole aegunud.
14.Järgnevalt lahendab kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt 1263,85 eurot.
14.1.Hageja poolt nõutav 1263,85 eurot on 3⁄4 hageja õiguseellase (F) ja hageja poolt perioodil 01.10.2018–30.04.2020 tasutud korteri kõrvalkuludest. Hageja peab märgitud summat kasu alaliigiks olevaks kasutuseeliseks, sest kui üürnik tasub korteri kõrvalkulud, vabaneb korteriomanik nende maksmisest (hageja 18.05.2020 menetlusdokumendi punktid 2.6.1, 3.12.2–3.12.3, 3.13 (I kd, tl 53–58). Õiguskirjanduses tuuakse välja, et kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja või õiguse kasutusest, olemata seejuures asja viljad. Asja kasutusest saadavaid kasutuseeliseid saadakse reeglina valduse abil. See, milliseid kasutuseeliseid pakub mingi õigus, tuleneb vastava õiguse sisust (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, Juura, 2023, lk 361-362). Kohus leiab, et kui omanik üürib välja talle kuuluva korteri tingimusega, et üürnik maksab kõik korteri kasutamisega kaasnevad kõrvalkulud, vabaneb omanik kulude kandmisest ja säästab selliselt enda vara. Sel viisil toimides saab omanik asja kasutusest (selle üürile andmisest) ja enda omandiõigusest asjale (mis annab talle võimaluse asi üürile anda) kasutuseelist, mis seisneb kokku hoitud korteri kõrvalkuludes. Praegu on aga tegemist olukorraga, kus F ja hageja on juba maksnud korteri kõrvalkulud. Tegemist on F ja hageja tegeliku väljaminekuga. Hagist nähtub, et hageja seob enda nõude tegelikult kantud kuludega ja nõuab nende hüvitamist. Märgitud põhjusel ei ole hageja poolt nõutavad kõrvalkulud hinnatavad kasutuseelisena, vaid kahjuna. Kaasomanike kaasvalduse ja kaasomandisse kuuluva asja kasutamisõiguse rikkumise korral on kaasomanikel, kelle õigusi rikuti, võimalik esitada rikkuja vastu kahju hüvitamise nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 alusel. PärS § 147 teise lause järgi on vastav õigus ka kaaspärijatel. Seega olukorras, kus kostja on teiste kaaspärijate õigusi rikkumisega tekitanud neile kahju, saab hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist.
14.2.Kohus on otsuse punktides 11.5–11.7 tuvastanud, et kostja on loonud olukorra, kus vaidlusalune korter oli tema ainukasutuses ning et kostja, andes korteri üürile teiste kaaspärijate teadmata ja nõusolekuta, on rikkunud nende õigusi asja kasutada. Kohus on leidnud, et kostja on rikkunud AÕS § 72 lg-t 3 ja lg-t 5. Kohus jääb viidatud punktides esitatud põhjenduste juurde ja ei korda neid. Seega on leidnud tõendamist, et kostja on rikkunud teiste kaaspärijate õigusi. Kui kostja rikkumine on põhjustanud teistele kaaspärijatele kahju, saab kostjalt nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Hagejal on VÕS § 115 lg 3 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega määramata.
14.3.Hageja nõutavaks kahjuks on hageja ja tema õiguseellase poolt alates 01.10.2018 kuni 30.04.2020 makstud korteri kõrvalkulud 1263,85 eurot. Tegemist on otsese
varalise kahjuga VÕS § 128 lg-te 1–3 mõttes. Hageja selgituse järgi vastavad kulud hageja ja tema õiguseelase 3⁄4 suurusele mõttelisele osale pärandvara ühisuses.
14.3.1.Kostja on vaidlustanud nõude suuruse, väites, et tema ja korteris alates 2018. a oktoobrist elanud üürnik on maksnud korteri majandamiskulud (kostja 30.08.2021 menetlusdokument (I kd, tl 136–138), 19.04.2023 menetlusdokument (II kd, tl 86-87). Kostja esitas oma pangakonto väljavõtte, mille järgi maksis ta alates oktoobrist 2018 kuni maini 2020 korteriühistu arved 1⁄4 ulatuses, mõned kanded on selgitusega „1⁄4 kaasomand“ (I kd, tl 141–143). Sellest nähtub, et kostja kandis kulusid vastavalt tema 1⁄4 suurusele mõttelisele osale pärandavara ühisuses. Kostja ei ole maksnud kõrvalkulusid teiste kaaspärijatele langevas osas.
14.3.2.Kostja selgitas, et ta sõlmis korteris alates 2018. a oktoobrist elanud üürnikuga kokkuleppe, et lisaks üürile 80 eurot maksab üürnik kostjale 20 eurot kuus majandamiskulude katteks (nt kostja 30.08.2021 menetlusdokument (I kd, tl 136–138). Kostja esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et üürnik maksis kostjale alates veebruarist kuni juunini 2020 kokku 100 eurot kuus (I kd, tl 145), millest 20 eurot on tõenäoliselt tasu majandamiskulude eest. Kui aga hinnata kogumis kostja pangakonto väljavõtteid korteriühistule tehtud maksete kohta ja üürniku poolt kostjale tehtud maksete kohta, siis on selge, et üürnik, makstes kostjale igakuiselt 20 eurot, hüvitas kostjale viimase poolt korteriühistule tasutud korteri kõrvalkulud. Üürnikult saadud 20 eurot kuus ei suurendanud võrreldes teiste kaaspärijatega kostja proportsiooni kulude kandmises. Üürnik ei ole maksnud kõrvalkulusid ka teiste kaaspärijatele langevas osas. Lisaks erineb üürniku poolt kostjale hüvitatud majandamiskulude periood (veebruar–juuni 2020) hageja nõudes esitatud ajavahemikust (01.10.2018 kuni 30.04.2020), mistõttu ei anna üürniku poolt kostjale tehtud maksed alust hageja nõuet vähendada.
14.4.Kohus leiab, et kostja poolt rikutud AÕS § 72 lg-t 3 ja lg-t 5 kaitsevad VÕS § 127 lg 2 mõttes kaaspärijaid neil tekkinud kahju (korteri kõrvalkulude kandmine, kuigi neid võinuks kanda üürnik) eest. Samas peab kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel esinema põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
14.5.Kostja väitis, et osa korteriühistu poolt väljastatud arvetel esitatud kuludest (nt remondifondi makse, laenumakse) pidi korteriomanik kandma ka siis, kui korter oli välja üüritud.
14.5.1.Kuni 13.01.2021 kehtinud VÕS (edaspidi VÕS2021) § 292 lg 1 sätestas, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kohtupraktika järgi peab üürnik hüvitama üürileandjale üürilepingujärgse kõrvalkuluna eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest üürileandja on tasunud kolmandale isikule (Riigikohtu 16.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-15, p 12).
14.5.2.Kohtule esitatud korteriühistu arvetel on välja toodud sellised kuluartiklid (nt remondifond, pangalaen, elumaja aastane kindlustus, osakapital), mis ei ole seotud asja kasutamisega, mistõttu ei peaks üürnik neid kandma. Viidatud kulude kandmise kohustus on omanikul. Kohus leiab, et kostja rikkumise ja kaaspärijate poolt viidatud kulude osas tehtud väljaminekute vahel puudub põhjuslik seos, sest kaaspärijatel oleks kohustus kulusid kanda ka siis, kui kostja ei oleks kohustust rikkunud. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist arvetel esitatud remondifondi, pangalaenu, elumaja aastase kindlustuse ja osakapitali ulatuses põhjusliku seose puudumise tõttu.
14.5.3.Hageja esitas kõrvalkulude arvestuse, kus nõutavast summast on arvestatud maha tasu remondifondi, pangalaenu, kindlustuse ja osamakse eest. Arvestuse järgi moodustavad asja kasutamisega seotud kulud alates 01.10.2018 kuni 30.04.2020 kokku 984,50 eurot ja
hageja 3⁄4 suurusele mõttelisele osale pärandvara ühises vastab 738,38 eurot. Kostja rikkumise ja viidatud kulu vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
14.6.Hageja tuleks VÕS § 127 lg 1 alusel asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
15.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja korteri kõrvalkulud 738,38 eurot. Hageja nõude rahuldamise aluseks on PärS § 147 teine lause, AÕS § 72 lg-d 3 ja 5, VÕS § 115 lg 1, § 128 lg-d 1–3, § 127 lg-d 1-2 ja 4.
16.Kostja väitis, et hageja nõue välja mõista kostjalt kõrvalkulud ajavahemiku eest 01.04.2010– 31.12.2016 on aegunud (kostja 30.08.2021 menetlusdokument (I kd, tl 136–138); 27.09.2021 menetlusdokument (I kd, tl 152-153); 19.04.2023 menetlusdokumenti (II kd, tl 86-87). Kohus toob välja, et hageja ei nõua kostjalt kõrvalkulude väljamõistmist viidatud ajavahemiku eest. Seega ei ole kostja aegumise vastuväide asjakohane ja edukas. Kuna kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143) ja kostja määrab ise, mis taotlused ja asjaolud ta esitab (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2), kontrollib kohus hageja kõrvalkulude nõude aegumist kostja poolt välja toodud ajavahemiku ulatuses. Kostja on esitanud aegumise vastuväite kindla perioodi osas, seega puudub kohtul alus kontrollida hageja nõude aegumist sellest ajast väljuvas ulatuses.
17.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 12 391,41 eurot (11 653,03 eurot + 738,38 eurot). Hageja nõue 12 391,41 eurot ületavas osas ja sellelt summalt viivise väljamõistmise osas jääb rahuldamata.
18.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.05.2020 kuni 29.06.2023 kokku 3241,8 eurot. Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 12 391,41 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.06.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
19.Hagi rahuldatakse osaliselt ja kohus jaotab TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja menetluskulud jäävad 47 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jäävad 53 % ulatuses hageja kanda.
20.Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
21.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).
22.Harju Maakohtu 20.05.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (I kd, tl 67-68; asendatud 23.07.2020 määrusega (I kd, tl 104-105) jääb TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.