Krediidikaitse Grupp OÜ hagi MT Wood OÜ ja A T vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
24 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223, asukoht Lelle tn 24-65, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond, 11318) Hageja lepinguline esindaja advokaat Priit Kirotar (e-post xxx) Kostja I: MT Wood OÜ (registrikood 16385031, asukoht: Saeveski, Sürgavere küla, Põhja-Sakala vald, Viljandi maakond, 71401 ) juhatuse liige M T Kostja II: A T (isikukood xxx, elukoht: xxx)
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 19.11.2025
Kohus otsustab:
1.Hagi rahuldada solidaarkostja A T suhtes.
2.Välja mõista solidaarkostjalt A Tilt hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks võlgnevus summas 14 244 eurot, millest põhinõue moodustab 12 000 eurot, intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 552 eurot.
Välja mõista solidaarkostjalt A Tilt hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks täiendav viivis 0,2 % põhinõude (12 000 eurot) tasumata osalt päevas alates 11.07.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 9 756 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud solidaarkostja A T kanda.
2.Rahuldada hageja menetluskulude avaldus ning mõista solidaarkostjalt A Tilt välja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks hageja menetluskuludena kokku 3 144,33 eurot, millest 2 539,78 eurot kuulub A Tilt solidaarselt välja mõistmisele MT 1
2-24-10548 Wood OÜ-ga ja 604,55 euro eest vastutab A T ainuisikuliselt.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb solidaarkostjal A Til tasuda hagejale Krediidikaitse Grupp OÜ-le alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teise lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hageja esitas 10.07.2024.2024 Harju Maakohtusse solidaarse nõude MT Wood OÜ ja A Ti vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ ja MT Wood OÜ 12.05.2023 laenulepingu nr Xxx, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 12 000 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma laenujäägilt intressi 4,5% kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 12.05.2023. Kuna laenusaaja rikkus Laenulepingut, siis ütles laenuandja Laenulepingu erakorraliselt üles alates 17.06.2024. Hagiavalduse esitamise seisuga on laenusaaja võlgnevus kokku 14 244 eurot, millest põhinõue moodustab 12 000 eurot, intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 552 eurot. Laenulepingust tulenevalt tuleb laekunud maksed arvestada esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja menetluskulude, seejärel viiviste ja leppetrahvide, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ning viimaseks järjekorras tähtajaks tasumata laenu katteks. Eeltoodust tulenevalt on hageja arvestanud laekunud summast intressi katteks 5 400 eurot. Ülejäänud summast 24 eurot on tasutud laenuandja poolt Laenulepingu p 6.2 alusel laenusaajale edastatud tasulise nõudekirja tasu katteks - tasuline nõudekiri on laenusaajale edastatud 04.12.2023. Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige A T sõlmisid 12.05.2023 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr Xxx. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega 2
2-24-10548 seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 24 000 eurot. Laenuandja on edastanud 29.05.2024 laenusaajale Laenulepingus fikseeritud e-posti ja kostjale 2 Käenduslepingus fikseeritud e-posti aadressile nõudeavalduse, milles palus tasuda Laenulepingust tulenev võlgnevus. Kostjad võlgnevust ei tasunud. 20.06.2024. a sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja Laenulepingust ning Käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid nõuete loovutamisest samal päeval.
2.Hageja palus mõista MT Wood OÜ-lt ja A T ́ilt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja võlgnevus summas 14 244 eurot, millest põhinõue moodustab 12 000 eurot, intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 552 eurot ja täiendav viivis 0,2 % põhinõude (12 000 eurot) tasumata osalt päevas alates 11.07.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 9 756 eurot; jätta kõik menetluskulud solidaarselt MT Wood OÜ ja A T kanda.
EELNEV MENETLUSE KÄIK
3.Kohus tegi kostja I so MT Wood OÜ suhtes 29.04.2025 tagaseljaotsuse, mis jõustus 10.06.2025.
KOSTJA II VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja II hagi ei tunnista. Esmalt märgib kostja, et laenusaajaks oli MT Wood OÜ, seega peaks ka nõue olema esmalt suunatud temale. Asja materjalidest ei nähtu on hageja on eelnevalt pöördunud laenusaaja poole, vaid on asunud sisuliselt käendust realiseerima.
5.Kostja möönab, et ta on allkirjastanud 12.05.2015 käenduslepingu, kuid leiab, et see on õiguslikult tagajärjetu. Viidatud käenduslepingu alusel kohustus kostja tagama ja käendama MT Wood OÜ rahalisi kohustusi ja nende täitmist, mis tulenevad hageja ja MT Wood OÜ vahel 12.05.2023 sõlmitud laenulepingust nr XXX. Käendaja rahalise vastutuse maksimumsummaks on 24000 eurot. Kostja leiab, et käendusleping on tüüptingimuste kasutamise ja heade kommete vastasuse tõttu tühine. Kostja sõlmis käenduslepingu füüsilise isikuna, seega on tegemist tarbijakäendusega. Käenduslepingu vastuolule heade kommetega viitab asjaolu, et käendaja vastutuse maksimumsumma 24 000 eurot on ebaproportsionaalne krediidisummaga 12 000 eurot, kostjal ei olnud võimalik selles läbi rääkida ning hageja ei kontrollinud lepingu sõlmimise ajal, kas käendusriisiko realiseerumisel suudab kostja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Kostja hinnangul on käendaja vastutuse maksimumsumma käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Kostja sissetulek ja kohustused ei vastanud laenulepingu täitmiseks vajalikele tingimustele. Kõik eespool nimetatud eeldused olid hagejale lepingu sõlmimisel äratuntavad ning teada, hageja oli teadlik põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast käesoleva lepingu sõlmimisel ning oli teadlik, et annab laenu puhtalt omal vastutusel. Üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste soorituste väärtus on äärmiselt ebavõrdne siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord. Laenusaaja oli laenu võtmisel sundolukorras, st tal oli eriline vajadus. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-49-11 p 9). Käendajal puudus teadmine ja kogemus seoses käenduslepinguga. Ka käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel annab alust pidada käenduslepingut tühiseks. 3
2-24-10548
6.Kostja on seisukohal, et hageja ei käitunud käenduslepingu nõude esitamisel sellises ulatuses heas usus. Kostja suhtes on äärmiselt ebaproportsionaalne nii kogu käenduse rahaline maksimumsumma tervikuna kui ka väljavaade, et põhivõlgniku poolt maksete tasumata jätmise korral oleks käendaja pidanud asuma jooksvalt põhivõlgniku asemel igakuiseid laenumakseid tasuma. Kui üks igakordne tagasimakse eraldi võetuna ei ole veel käsitletav kostja suhtes äärmiselt ebaproportsionaalsena (kostja oleks teatava aja jooksul eeldatavasti suuteline säästma oma ühe kuupalga suurusjärgus rahasumma), siis ebaproportsionaalseks muudab selle just väljavaade, et sellises suuruses maksed pidanuksid jätkuma veel pika aja vältel. Sedavõrd suurtes summades maksete tasumise kohustuse korral ei oleks kostjal võimalik säilitada minimaalsetki elatustaset, kandes samal ajal ka jooksvaid vältimatuid kulutusi. Kostja on lisaks seisukohal, et intressi ja viivise määr 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ning sellist viivise määra ei olnud pooled tegelikkuses kokku leppinud. Käendusleping on tüüptingimustega leping, st leping mille tingimusi kostja olulises osas mõjutada ei saanud. Nii näiteks VÕS § 149 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostjale ei selgitatud, et sellist tingimust on võimalik lepingusse lisada. Praegusel juhul võib tekkida potentsiaalselt olukord, kus hageja saab oma nõuet täita kostja arvelt, vaatamata sellele, et ta ei ole asunud nõuet täitma esmalt laenusaaja arvelt ja selle negatiivseks tagajärjeks on see, et kostja peab hakkama võimalikku tagasimakset nõudma laenusaajalt. Asjaolu, et hageja ei rääkinud kostjaga eelnevalt käenduse maksimumsummat läbi, viitab sellele, et tegemist oli tüüptingimusega. Hageja pidi hoolsuskohustusest tulenevalt hindama kostja maksevõimet. Hageja eksitas kostjat lepingute sõlmimisel teadlikult ning seetõttu on käendusleping heade kommetega vastuolus ja tühine. Hageja rikkus hoolsuskohustust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 2 lg 2, § 14 lg 2), kuna ei selgitanud kostjale käenduslepingu sõlmimise riske, mh ei võimaldanud lepingutingimuste osas läbi rääkida.
7.Kostja leiab, et ei ole 12.05.2023 sõlmitud käenduslepinguga õiguslikult seotud ning hagi kostja kui käendaja vastu tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Juhul kui kohus peab hageja nõuet põhjendatus, palub kostja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kostja A T kohtuistungile ei ilmunud, kuigi kohtukutse on talle kätte toimetatud 07.10.2025. Hageja palus lahendada asi sisuliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
9.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Credit Invest OÜ ja kostja I sõlmisid 12.05.2023 laenulepingu nr Xxx, millega laenuandja andis kostjale I kui laenusaajale laenu 12 000 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 120 eurot. Laenusaaja kohustus laenujäägilt tasuma intressi 4,5% kuus (dtl 8-16). Credit Invest OÜ ning kostja A T sõlmisid 12.05.2023 käenduslepingu nr Xxx, 4
2-24-10548
millega käendaja võttis endale kohustuse vastutada laenuandja ees kostja I (MT Wood OÜ) kohustuste täitmise eest, kusjuures pooled leppisid kokku selles, et käendaja vastutab käendatavate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga (dtl 20-22). Pooled leppisid kokku ka selles, et käendaja vastutuse maksimumsumma on 24 000 eurot. Laenuandja saatis 04.12.2023 ja 29.05.2024 kostjatele meeldetuletuse võlgnevuse tasumiseks ja hüvitisenõude (dtl 25, 26). Laenuandja saatis 10.06.2024 kostjatele teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta (dtl 17). Laenuandja teavitas 20.06.2024 kostjaid nõuete loovutamisest hagejale (dtl 23) Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
10.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II kui laenulepingu käendajalt tagastamata laenusummat ja kõrvalnõudeid. Kostja II vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema hinnangul ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet, laenuleping ja käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Samuti ei nõustu kostja II hageja viivisenõudega.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
12.Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
13.Kõigepealt kohus märgib, et ei ole õige kostja II etteheide selles, et hageja on suunanud ainult käendaja vastu. Hagiavaldus oli esitatud laenusaaja enda ehk MT Wood OÜ vastu, kohus on teinud laenusaaja suhtes tagaseljaotsuse ja see on ka jõustunud. Seega ei ole hageja asunud üksnes käendust realiseerima, vaid hageja kasutas tal seadusest ja lepingutest tulenevat õigust nõuda võlgnevus välja mõlemalt kostjalt solidaarselt.
14.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna laenulepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingu alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.
15.Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt põhivõlgnikuga kuni summas 24 000 eurot. 5
2-24-10548 Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest kehtiv.
16.Kohus ei nõustu kostja II seisukohaga selles, et tema vastutuse maksimumsumma 24 000 eurot on ebaproportsionaalne krediidisumma 12 000 eurot juures. Õiguskirjanduses on selgitatud, et käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kujutab endast absoluutset maksimumsummat, mida saab võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral (vastavalt §-le 145), st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste, sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Käendaja vastutuse piirsumma eesmärk on seejuures hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside viiviste ja võimalike leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse. (VÕS kommenteeritud väljaanne I, Juura 2016, lk 752). Kuivõrd käenduskohustuse iseloomulikuks tunnuseks on suurte vastutusriskide võtmine, siis peab vahe võetavate kohustuste ja võime vahel neid täita olema väga suur. Kohtupraktikas on leitud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS-i § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingust tulenev käenduskohustuse piirsumma (RKTKo nr 3-21-157-14, p 11).
17.Kostja tugineb sellele, et laenulepingu tagatiseks sõlmitud käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et kui TsÜS § 86 lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Riigikohtu juhiste kohaselt peab tehingu tühisusele tuginev pool välja tooma, milles tema sundolukord seisnes (RKTKo nr 3-2-1-49-11, p 9).
18.Riigikohtu lahendi nr 2-14-21710/105 p-s 49 leidis tsiviilkolleegium, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
19.Kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et laenuandja ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja II oli laenulepingu ning käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, ainuomanik ja tegelik 6
2-24-10548 kasusaaja. Seega sai kostja II kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning teadis põhivõlgniku majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja II ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda laenusaaja kohustusi. Käesoleval juhul ei ole kostja II esile toonud selliseid asjaolusid, millest nähtuks tema sundolukord käenduslepingu sõlmimisel.
20.Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud maksimummäär on küllaltki suur, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks kostja II jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja II vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus.
21.Kohus osundab, et ka laenuleping laenuandja ja laenusaaja vahel oli iseenesest kehtiv, leping on lõppenud 17.06.2024 laenuandjapoolse ülesütlemise alusel. Laenulepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt on laenuandjal õigus leping üles öelda ilma lepingu punktis 9.2 sätestatud etteteatamistähtaega järgimata ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, kui: laenusaaja ei täida kohaselt lepingust tulenevaid varalisi kohustusi, sh ei tasu laenu ja/või intressi ja/või viivist ning jätkab sellise kohustuse mittetäitmist ka pärast seitsme (7) päeva möödumist alates laenuandja poolt vastavasisulise teatise edastamisest laenusaajale. Asja materjalist nähtuvalt on laenuandja andnud nii laenusaajale kui ka käendajale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks, kostjad võlgnevust ei tasunud ja laenuandja on lepingu seega kehtivalt üles öelnud.
22.VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
23.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
24.Hageja palub kostjalt välja mõista 12 000 eurot tagastamata laenu katteks. Kostja nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda vaidlustanud ei ole. Kohus kontrollis hageja arvutusi ja nõustub nendega. Kohtu ette ei ole toodud, et kohustus oleks täidetud. Seega on tegemist laenu tagastamise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla tasumist. 7
2-24-10548
25.Hageja nõuab kostjalt intressivõlga summas 1 692 eurot. Kostja II ei ole esitatud intressiarvutust vaidlustanud ega toonud esile, et intress oli tegelikkuses hagejale tasutud. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingu p-s 3.6 kokku leppinud, et laenusaaja maksab laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 4,5% kuus. Kohus kontrollis ka hageja intressiarvutust ja leiab, et kostjalt tuleb intress summas 1 692 eurot välja mõista.
26.Hageja palub kostjalt II välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on lepingus kokkulepitud viivisemäär liiga suur. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo nr. 3-2-1-24-11 ja 3-2-1-97-07) ega saa olla seega kostjat II ebamõistlikult kahjustav (dtl 9). Viivis ei ole automaatselt laenulepingu sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui laenusaaja ei tasu võlgnevust. Kohus märgib ka seda, et antud juhul ei ole tegu tarbijalepinguga. Viivisemäär tuleb laenuandja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingust. MT Wood OÜ ei ole tarbija, kelle puhul saab eeldada, et viivisemäär, mis ületab seadusejärgset määra mitu korda, oleks koheselt tühine. Kostja II kui laenusaaja toonane seaduslik esindaja on kinnitanud lepingut allkirjastades, et ta on tutvunud lepingu tingimustega. Seega võttis laenusaaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja endale kohustuse täita lepingut VÕS § 8 lg 1 ja 2 järgi ning pidi olema teadlik, et lepingu rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneva õiguskaitsevahendi ehk viivise kasutamist lepingus kokkulepitud määras. Rahalise kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend võlausaldajale kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav, kui lepingut täita kohaselt, tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise suurenemist, kui kohustus täita võimaliku väikse viivitusega. Kohus märgib ka seda, et Riigikohtu praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 3-2-1-97-07). Kohtu arvates ei ole seega viivis võlalt 0,5% päevas ebamõistlikult suur vaidlusaluses äriühingute vahelises lepingus. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.
27.Kostja II on palunud muuhulgas ka viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja II ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kostjalt II väljamõistetavat viivist vähendada. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohus leiab, et taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Kostja ei ole esitanud mingeid põhjendusi ega ka tõendeid selle kohta, miks peaks kohus viivist vähendama.
28.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II välja mõista põhinõue summas 12 000 eurot, intress 1 692 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 8
2-24-10548 552 eurot ja lisanduv viivis määras 0,2% põhinõude (12 000 eurot) tasumata osalt päevas alates 11.07.2024 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 9 756 eurot.
29.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
30.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
31.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
32.Hageja palus 24.09.2024 menetluskulude nimekirjas kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks hagilt tasutud riigilõivu summas 1 260 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 279,78 eurot. 19.11.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulu 1 928,67 eurot. Kohus rahuldas 29.04.2025 tagaseljaotsusega hagi ning menetluskulude avalduse kostja MT Wood OÜ suhtes ja mõistis solidaarkostjalt MT Wood OÜ-lt välja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks hageja menetluskuludena riigilõivu 1 260 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 279,78 eurot, kokku 2 539,78 eurot. Kohus peab põhjendatuks ka kostjalt II riigilõivu väljamõistmist summas 1 260 eurot ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 lepingulise esindaja kulu 1 884,33 eurot, arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ning menetluse käiku. Lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (koos käibemaksuga) ei ületa keskmisi turuhindu. Lepingulisel esindajal on kulunud toimingute tegemisele 13h 44 minutit, millest kohus peab põhjendatuks ja vajalikuks 13h ja 25 minutit. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt II välja mõista kostja I suhtes tehtud tagaseljaotsusega tutvumisele ja täitmisele edastamisega seotud ajakulu kokku 19 minutit, kuivõrd need tegevused ei ole tingitud kostjast II. Kohus leiab, et riigilõiv 1 260 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 279,78 eurot, kokku 2 539,78 eurot tuleb kostjalt II välja mõista solidaarselt kostjaga I, ülejäänud summa 604,55 tuleb kostjalt II välja mõista ainuisikuliselt. Lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja koos käibemaksuga, kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa ta käibemaksu tagasi arvestada.
33.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 9