Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Harju Maakohus Andres Suik 16.06.2022, Tallinn 2-23-107049 Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi A P vastu võla nõudes
Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
3802,86 eurot Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806; asukoht Tartu mnt 83-601, 10115 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus Legal OÜ; e-post: [email protected]); Kostja: A P (isikukood xxx; elukoht xxx); Kostja lepinguline esindaja: advokaat Kristiina Pralla (Advokaadibüroo Lepmets & Nõges; e-post: xxx). Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt A P hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja 04.01.2021 E-ga sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr. xxx tulenev põhivõlgnevus summas 1862,89, intress summas 526,32 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 635,36 eurot ja võla sissenõudmiskulud summas 35 eurot.
3.Mõista kostjalt A P hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhinõudelt (1862,89 eurot) lepingujärgses määras 39,90% aastas alates 25.03.2023 kuni põhinõude 1862,89 eurot täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui 1227,53 euro ulatuses.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud kostja kanda. 4.2 Mõista kostjalt A P välja hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks menetluskulud summas 799 eurot. 4.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (799 eurot) tuleb kostjal A P tasuda Aktsiaseltsile PlusPlus Capital käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud
2-23-107049 materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 24.03.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse A P vastu põhivõlgnevuse 1862,89 €, intressi 526,32 €, viivise 635,36 € ja sissenõudekulude 35 € nõudes. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja E kui Kreeditor 04.01.2021 Krediidikonto lepingu Nr. xxx (Leping) mille kohaselt võimaldas Kreeditor Kostjale krediidilimiidi 2000,00 € kasutamist tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ja tasuma igakuist intressi 15.ks kuupäevaks. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas Kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 39,90% aastas. Samuti oli lepingu põhitingimuste kohaselt arvelduskrediidi ülekandmine Kliendi pangakontole (väljavõtutasu) 3,5 € + 3,1% ülekande summast, millele hinnakirja alusel lisandub välkmakse tasu 15 €.
2.Hageja selgitab, et lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 57,73 % aastas ja krediidi kogukulu 4707,73 € (lisa 1, lk 1). Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et intressimäär on 40,9% aastas, väljavõtu tasu on 65,5 € ning kogu krediidilimiit tagastatakse 12 kuu jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega. Alates 31.05.2020 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52% (20,52% x 3 = 61,56%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra. Kostja asus Kreeditori poolt võimaldatud krediiti kasutama ja kohustus Lepingu põhitingimuste kohaselt tasuma intressid kasutatud krediidisummalt järgmise kuu 15. kuupäevaks lepingus toodud tingimuste kohaselt ja Tingimuste p V 1 alusel kohustus Kostja tasuma tagasimakseid ja muid tasumisele kuuluvaid summasid vastavalt Lepingule (lisa 2). Kostja rikkus Lepingu p V 1 ning ei teostanud krediidi tagasimakseid ega tasunud intressi vastavalt lepingule. Kostja ei tasunud igakuist intressi alates 01.09.2021 ning jättis tasumata intressi summas 526,32 eurot.
3.Vastavalt Tingimuste punktile VII 4.2 (lisa 1, tingimuste lk 3) oli Kreeditoril õigus Leping üles öelda, kui Klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva Makse või selle osa tasumisega ja Kreeditor on andnud Kliendile edutult kahenädalase täiendava tähtaja viivituses oldud summa tasumiseks koos hoiatusega, et Kreeditor ütleb Kliendilepingu üles selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral ja nõuab kogu võla tasumist. Lähtudes Kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes Lepingust, teavitas Kreeditor Lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja
2-23-107049 nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas Kreeditor krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 17.05.2022 (Lisa 3). Lepingu ülesütlemise hoiatus ja teatis on Kostjale saadetud e-posti aadressile xxx (lisad 3 ja 3.1). Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutusel krediidisumma 1862,89 €. Tingimuste p VIII 1 järgi edastatakse kõik lepingujärgsed või sellega seonduvad avaldused ja teated, mis tuleb teha kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, vastavale Kliendilepingus nimetatud posti või e-posti aadressile. Tingimuste p VIII 3 alusel kohustus kostja lepingu kehtivuse ajal Kreeditori viivitamata kirjalikult või eposti teel teavitama oma muutunud posti või e-posti aadressist. Andmed loetakse vastavalt muutunuks alates teate kätte saamisest. Kostja ei ole Kreeditori teavitanud oma posti ega e-posti aadressi muutusest.
4.Vastavalt Tingimuste p-le VI 4 ja Tingimuste lisale "Hinnakiri" on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 €, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 € ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 €, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 €. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 3802,87 €. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm tasulist meeldetuletuskirja hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx: 05.07.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 € (lisa 5.1), 21.09.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 € (lisa 5.2) ja 20.12.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 € (lisa 5.3). Seega on hageja kandnud võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid ja juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 €.
5.17.06.2022 loovutas Kreeditor oma nõuded Kostja vastu Hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati Kostjat kirjalikult (Lisa 4). Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus Kostja täitma Lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi Hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud Loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud.
6.Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt järgnevad summad: 1) põhivõlgnevus: 1862,89 €, 2) intressid: 526,32 €, 3) viivised: 635,36 €. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama §-i lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingust tulenevalt ja vastavalt Kreeditori hinnakirjale on viivisemäär võrdne lepingujärgse intressimääraga (lisa 2, lk 8), mis on 39,90% aastas. Riigikohus asus lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leidis, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.
7.Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 28.05.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-20-4331, et juhul, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg‐s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtuotsuses tsiviilasjas 2-21-108947 märkis Tallinna Ringkonnakohus lisaks, et VÕS § 415 lg 1
2-23-107049 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.Vastavalt Kreeditori hinnakirjale on viivisemäär võrdne lepingujärgse intressimääraga ja seega on viivisearvestus järgmine: võla põhisumma x viivitatud päevade arv 312 x 39,90% aastas: viivise summa 24.03.2023 seisuga 635,36 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
8.Hageja palub mõista kostjalt hageja PlusPlus Capital AS kasuks välja E ja kostja vahel 04.01.2021 sõlmitud Krediidikonto lepingust nr. xxx tulenev põhinõue 1862,89 €, intressid 526,32 €, viivised 635,36 €, sissenõudekulud 35 €. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja PlusPlus Capital AS kasuks hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1862,89 € alates 25.03.2023 kuni põhinõude täitmiseni 39,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
9.19.05.2023 menetlusdokumendis märkis hageja, et 28.04.2023 ja 15.05.2023 esitas kostja vastuväite, milles selgitas, et tema neid laene ei võtnud, sest tema identiteeti on ebaseaduslikult ära kasutatud tema enda poeg. Kostja lisas 28.04.2023 vastusele 31.08.2022 vormistatud Kannatanu ülekuulamise protokolli, milles kostja teavitab, et minu poeg pakkus, et kas ta võib ise Swedbank kontot kasutada ja alates arveldusarve avamisest ei ole kostja seal kontol ühtegi tehingut ise teinud. Lisaks selgitab kostja, et mõne aja pärast tegi kostja enda pojale Smart-ID ja koode teadis vaid kostja poeg. Kostja märgib, et kostja pojal oli vaja kostja abi, et kostja nimele teha Smart-ID ja kostja otsustas teda aidata. Seega hageja hinnangul oli kostjal teadmine, et nimetatud toimingutega võib kostja poeg teha tehinguid kostja eest ja kostja nimel. Lähtuvalt eeltoodust ei läinud Smart-ID ega Swedbank konto koos PIN kalkulaatoriga kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt, vaid pigem teadlikult.
10.Hagiavalduse aluseks olev arvelduskrediidileping on kostja poolt allkirjastatud digitaalselt 04.01.2021 kell 16:35. Nimetatud lepingus on märgitud krediidi väljamakse kontona kostjale kuuluv arvelduskonto XXX. Antud faktikirjeldusele tuginedes on tõenäoline, et lepingu sõlmis kostja nimel keegi kolmas isik, siis ilmselgelt on lepingu sõlmimine toimunud kostja suunistel ja heakskiidul kostja digitaalidentiteeti kasutades. Sõlmitud leping on allkirjastatud Smat-ID-ga (nähtav dokumendi allkirja atribuutidest, et allkirja sertifikaat kannab väljaandja väärtust XXX). Smart-ID koduleht ütleb, et Smart-ID on lihtne ja turvaline viis isikutuvastuseks, dokumentide allkirjastamiseks ja tehingute kinnitamiseks internetis. Juhise kohaselt tuleb pärast Smart-ID rakenduse laadimist luua selle kasutamiseks konto ning, et Smart-ID konto tuleb isikustada. Isikustamiseks saab kasutada ID-kaarti, mobiil-ID-d või pangalinki, samuti on võimalik tuvastust teha külastades pangakontorit. Kõigi eelnimetatud toimingute tegemiseks on vaja digitaalset identiteeti või logida digitaalse identiteediga sisse pangakontole. Seega kui kostja väidab, et kolmas isik kasutas tema identiteeti, pidi kostja selle kolmandale isikule ise andma, samuti pidi kostja tagama isikule juurdepääsu enda pangakontole, ehk andma üle enda panga tunnussõnad ja paroolid. Kostja küll väidab, et tema identiteedi kuritarvitamise kohta on esitatud kuriteoteade, kuid hageja ei nõustu sellega, et antud kriminaalasjas saaks olla kannatanuks E ning tsiviilhagejaks kriminaalmenetluses hageja. Kui lähtuda kostja vastusest ja eeldada, et kostja andiski enda IDidentiteedi kolmandale isikule, siis on sisuliselt kostja sõlminud hagi aluseks oleva lepingu ise, andes enda identiteedi üle kolmandale isikule.
11.Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste punkti 3.1. sätestab: Sertifikaadi vastuvõtmiseks ID-kaardi ja Digi-ID Sertifikaatide väljastamisel loetakse
3.1.1.Kasutustingimustega nõustumist ja nende allkirjastamist Kliendi poolt ning Kliendi kinnitust selle kohta, et ID-kaart või Digi-ID on temale üle antud. Tingimuste punkti 6.2.4. kohaselt kohustub klient tagama, et tema Isikliku võtme kasutamine toimuks tema kontrolli all.
2-23-107049 Seega vastutab kostja ise tehingute eest, millised on sõlmitud tema ID-kaarti või muud digiidentiteeti kasutades ning tema poolt kolmandale isikule üle antud PIN-koodiga ning muude selleks tehingu sõlmimiseks vajalike andmetega. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p 8.1 kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest ning p 8.2 järgi vastutab klient ainuisikuliselt ja täielikult autentimise ja kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest nii sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda.
12.VÕS § 11 lg 4 järgi kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Kostja on lepingu allkirjastanud. Seega loetakse leping sõlmituks. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et laenulepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada kostjal, kelle nimel on ID-kaarti kasutades leping sõlmitud ja kes väidab, et tema lepingut ei sõlminud. Käesolevas asjas ei ole kostja suutnud tõendada, et ID-kaart koos PIN-koodidega oleks kolmanda isiku kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. Eeltoodu alusel leiab hageja, et vaidlusaluse lepingu on sõlminud kostja, kes vastutab ka lepingu täitmise eest.
13.Lähtuvalt eeltoodust ei ole kostja vastuväited põhjendatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Lepingu poolena vastutab kostja lepingust tulenevate kohustuste eest. Lepingul on kostja digitaalallkiri, seega kostja vastutab lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Isegi juhul kui menetluses leiab kinnitust, et lepingu on sõlminud kostja nimelt kolmas isik, kostja Smart-ID ja PIN-koode kasutades, siis saab kostjal olla nõue üksnes kolmanda isiku suhtes, antud juhul kostja enda poja vastu. E kostja nimel täidetud taotluse alusel väljastatud krediidi eest tasaarvestuse kohustust ei saa kanda, sest E on väljastanud krediidi. Seega ei saa krediidiandja kanda kostja käitumiskohustuse riski vaid kostjal saaks nõue olla üksnes kolmanda isiku suhtes.
14.Hageja selgitab, et kostjale väljastatud digitaalallkirja vahendite jõudmist kolmandale isikule, peab kostja möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi Smart-ID või ID-kaardi omaja. Hageja selgitab täiendavalt, et juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb kohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks IDkaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1).
2-23-107049
15.Hageja märgib, et juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda. TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Hageja selgitab, et andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.
16.Käesoleval juhul on selge, et kostja on andnud kolmandale isikule enda ID sertifikaadid. Nimetatud sertifikaate kasutades oli kolmandal isikul võimalus esineda kostjana ja esialgsel võlausaldajal puudus mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi kostja ise. Seega tuleb leping lugeda sõlmituks kostja ja esialgse võlausaldaja E vahel. Seega asub hageja kokkuvõtvalt seisukohale, et juhul kui kostja identiteeti sai kasutada kolmas isik, siis sai see toimuda üksnes seetõttu, et kostja ei järginud hoolsuskohustust ning andis enda digitaalse identiteedi üle, lisaks avaldas laenu võtjale ka juurdepääsu enda arvelduskontole. Nimetatu võis viia tulemini, et sisuliselt sõlmiti kostja nimel lepinguid, kuid nende lepingute sõlmimise eest vastutab kostja ning kostjal on antud toimingutest tekkinud tsiviilhaginõue kriminaalmenetluses väidetavalt teo toime pannud isiku suhtes s.o S K.
17.Hageja esitas ka alternatiivse nõude. Hageja märgib, et isegi kui lugeda, et keegi kolmas isik sõlmis lepingu, siis tuleb kostjal krediit tagastada alusetu rikastumise sätete alusel, sest kostja on krediidi palunud kanda Kostja enda pangakontole XXX (lisa 1). Seega on hagejal VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel kostja vastu nõue E-ilt alusetult saadu tagastamiseks.
KOSTJA VASTUVÄITED
18.Kostja 28.04.2023 hagivastuse kohaselt ei võta kostja hagi õigeks ega tunnista hagis tema vastu suunatud nõudeid. Kostja vaidleb hagile terves ulatuses vastu ja palub jätta hagi rahuldamata.
19.Kostja leiab, et hageja esitas nõude vale isiku vastu. Kostja ei ole võtnud hagiavalduse aluseks olevat kohustust. Hagiavalduse juurde lisatud arvelduskrediidilepingusse (vt hagiavalduse lisa 1) märgitud kontaktandmed (aadress, telefon ja e-post) ei kuulu kostjale ega ole kunagi olnud kostja kontrolli all. Kostja isikuandmeid on tema teadmata ja tema tahte vastaselt kasutatud erinevate kohustuste võtmiseks (sh hagiavalduse esemeks oleva kohustuse võtmiseks). Kostja kui süüteo toimepanemise tagajärjel kannatanu ei vastuta enda suhtes toime pandud süüteo tagajärgede kõrvaldamise või heastamise eest. Kostja esitas süüteo kohta kuriteokaebuse ja on sellega teinud kõik endast oleneva, et võtta vastutusele tema identiteeti ebaseaduslikult kasutanud isik, kostja poeg S K. Kostja suhtes toime pandud süüteo asjaolude uurimiseks ja välja selgitamiseks algatas Politsei- ja Piirivalveamet 15. augustil 2022. a kriminaalmenetluse nr xxx (lisa). Kostja vastuse koostamise seisuga on eelnimetatud kriminaalmenetlus kohtueelses staadiumis. Kostja hagiavaldusega seonduvad sisulised seisukohad on alljärgnevad.
2-23-107049
20.Hagiavaldus on esitatud vale isiku vastu. Kostja poeg S K, kasutas kostja isikuandmeid (eelkõige PIN koode, mis võimaldavad kostja nimega digiallkirju anda) kostja teadmiseta ja nõusolekuta kostja nimele mitmete erinevate kohustuste võtmiseks. Kostja ei andnud kunagi allkirja ega muul viisil nõusolekut E-ga arvelduskrediidilepingu sõlmimiseks, E-lt krediidi või mistahes muu võlakohustuse võtmiseks. Kostja ei oska kommenteerida arvelduskrediidilepingu võtmisega seonduvaid asjaolusid. Kostjale ei olnud vaidlusaluse arvelduskrediidilepingu sõlmimise fakt isegi varasemalt teada. Kostja sai arvelduskrediidilepingu sõlmimisest ja sellest tulenevast väidetavast hageja nõudest teada alles 28. veebruaril 2023. a, kui kostja sai kätte hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse alusel koostatud makseettepaneku. Kostjal isiklikult pole olnud mistahes kohtueelset suhtlust ei E-ga ega ka hagejaga. Kostja ei ole saanud hagejalt hagiavalduses esitatud nõudega seonduvalt ühtegi kirja ega telefonikõne. Hageja peab nõude esitama arvelduskrediidilepingu faktiliselt sõlminud isiku ehk S Ki vastu. Kostja ei vastuta selliste kohustuse täitmise eest, mida kostja ei ole võtnud.
21.Arvelduskrediidilepingusse märgitud kontaktandmed viitavad kogumis sellele, et lepingu allkirjastajaks ei olnud kostja. Ükski arvelduskrediidilepingus nimetatud kontaktandmetest ei kuulu kostjale. Märkimist väärib, et E (ega teised sarnased teenusepakkujad) ei kontrolli arvelduskrediidilepingu sõlmimisel kliendi isikusamasust ega kliendi poolt edastatud kontaktandmete paikapidavust. E-lt krediidi enda käsutusse saamiseks piisab üksnes digiallkirjastamise võimalusest. See tähendab, et kui kurjategija saab enda valdusesse kannatanu digiallkirja andmist võimaldavad andmed, saab kurjategija võtta interneti vahendusel kannatanu digiallkirja abil mitmetelt erinevatelt võlausaldajatelt ja olulises mahus erinevaid kohustusi (sh kõikvõimalikke kiirlaene ja järelmaksukohustusi). Praegusel juhul, varjas S K kostja eest enda süsteemset õigusvastast käitumist (ehk kostja identiteedi korduvat ja järjepidevat ebaseaduslikku kasutamist) sellega, et märkis lepingutesse enda kontrolli all olevad kontaktandmed.
22.Eelkõige väärib märkimist, et kostja kasutab ainult ühte e-maili aadressi, milleks on xxx. Arvelduskrediidilepingusse märgitud xxx ei ole kostja loodud ega ole kunagi olnud kostja kasutuses olev e-posti aadress. Asjaolust, et @online.ee lõpuga e-maili aadressis on kasutatud kostja täisnime, ei saa iseenesest järeldada, et kostja on selle e-maili aadressiga kuidagi seotud. @online.ee lõpuga e-posti aadresse saab T E AS hallatavas keskkonnas (online.ee veebileheküljel) registreerida iga inimene ja seda pea ilma igasuguste piiranguteta. T E AS online.ee kasutajakonto loomiseks on vaja kirjutada online.ee veebileheküljel selleks ettenähtud vormil üksnes eesnimi, perenimi, sugu, sünnipäev, soovitud e-posti aadress ja soovitud parool. T E AS ei kontrolli eraldi iga registreeritud kasutajakonto ja selle looja isikusamasust. See tähendab, et igaühel on tehniliselt võimalik vabalt luua teiste isikute nimedega kasutajakontosid ja esineda kasutajakontot kasutades teise isiku nime all (sealjuures ei saa asjakohane teine isik sellise konto olemasolust üldse teadagi). Kostja peab tõenäoliseks, et xxx kasutajakonto loomisel kirjutati online.ee registreerimisvormi kostja isikuandmed ehk eesnimi, perenimi, sugu ja sünnipäev. Selline käitumine on oodatav mistahes isikult, kes kasutab ebaseaduslikult teise isiku identiteeti. Vastasel juhul, ei õnnestuks süüteo toimepanijal (S Kil) süüteo toimepanemise asjaolu varjata. Kostja ise ei ole registreerinud @online.ee keskkonnas ühtegi kasutajakontot. Seetõttu, ei jõudnud temani ka ükski E ega hageja kiri või teade.
23.Arvelduskrediidilepingusse märgitud telefoninumbri kasutab S K, kuid mitte kostja. Telefoninumbri omaja isik on kostjale teadmata. Kostja ei ole kunagi elanud arvelduskrediidilepingusse märgitud aadressil. Samuti, ei ole kostja elanud Tartus. Kostja elas alates 2014. aastast kuni käesoleva aasta alguseni üksnes aadressil xxx. Vajadusel, saab kostja esitada enda tegeliku aadressi kohta (arvelduskrediidilepingu sõlmimise hetke seisuga) täiendavaid tõendeid. Kostjale teadaolevalt, on aga S K Tartus elanud. Kostjale on teada, et vähemalt 2022. aasta teises pooles oli Tartu tööpiirkonna kohtutäitur O K menetluses täitemenetlus nr xxx (mis viitab samuti sellele, et S K elas Tartus). Eluliselt on usutav, et S K elas
2-23-107049 arvelduskrediidilepingu sõlmimise hetkel vaidlusaluses arvelduskrediidilepingus nimetatud aadressil. S K julges vabalt kirjutada arvelduskrediidilepingusse enda faktilise aadressi seetõttu, et keegi selle aadressi õigsust ei kontrolli. Samuti, elab S K üürikorterites, sest tal puudub majanduslik võimekus kinnisasja omandada. S K vahetab enda elukohta sageli, mistõttu on ainuüksi aadressi abil tema õigusvastastele tegudele keeruline jälile jõuda. Selleks ajaks kui kohustuste rikkumised saavad ilmsiks, on S K juba jõudnud mitu korda kolida. Siiski, viitab lepingusse märgitud aadress (vähemalt kaudselt) taaskord sellele, et arvelduskrediidilepingu tegelikuks allkirjastajaks oli S K, kuid mitte kostja.
24.15.05.2023 menetlusdokumendis märkis kostja, et jääb enda varasemalt esitatud seisukohtade ja menetluse peatamise taotluse juurde. Kostja ei ole sõlminud hagiavalduse aluseks olevat lepingut. Kostja ei ole ka mingil viisil otseselt ega kaudselt andnud nõusolekut hagiavalduse esemeks oleva lepingu sõlmimiseks. Kostja andis enda digitaalallkirja andmise vahendid üle lähedasele pereliikmele (enda pojale) usaldussuhte alusel ja kindlaksmääratud eesmärgil. Kostja poeg kuritarvitas kostja usaldust ja kasutas kostja isikuandmeid kostja nimel kohustuste võtmiseks. Kostjal puudus teadmine sellest, et tema nimele võetakse erinevaid kohustusi. Riigikohtu praktika ei sätesta ammendavat loetelu tingimustest, mis peavad olema täidetud tõendamaks, et kostja ei ole vaidlusaluse lepingu pooleks. Eeltoodust tulenevalt, ei saa kostjale hagiavalduse esemeks oleva lepingu sõlmimist kuidagi omistada. Kostja täpsemad sisulised seisukohad on alljärgnevad.
25.Kostja ei nõustu kohtu tõlgendusega seoses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2019. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-124450. Kostja ei pea tingimata näitama seda, et kostja digiallkirja andmist võimaldavad andmed läksid kostja valdusest välja kostja süüta ja kostja tahte vastaselt. Riigikohtu praktika kohaselt saab eeldada, et digiallkiri kuulub isikule, kellele on vastava allkirja andmiseks sertifikaadid väljastatud. Vastupidist peab tõendama isik, kelle nimel on digiallkiri antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. See tähendab, et Riigikohtu praktikas on esitatud üksnes näitlik („näiteks“) ja lahtine loetelu eeldustest, mille tõendamise korral saab lugeda, et kostja ei ole andnud lepingu sõlmimiseks vajalikku tahteavaldust. Piisab, kui kostja suudab näidata seda, et kostja ei andnud tahteavaldust vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks ehk lükkab ümber eelduse, mille kohaselt loetakse digiallkirja sertifikaatide omajat allkirjastajaks.
26.Kostja ei ole andnud mistahes viisil tahteavaldust ega nõusolekut hagiavalduse esemeks oleva lepingu sõlmimiseks. Kostja ei ole andnud S Kile volitust kostja nimele mistahes kohustuste võtmiseks. Kostjal oli S Kiga konkreetne kokkulepe, et S K saab kasutada kostja pangakontot üksnes enda töötasule täies ulatuses ligipääsemise ja kasutamise eesmärgil. Nimelt ütles S K kostjale, et S Ki kontod on võlgnevuste tõttu arestitud, mistõttu saab S K enda pangakontot kasutada piiratud mahus. S K soovis kasutada kostja kontot, et varaaresti vältida ja töötasule tervikuna ligi pääseda. Vastasel juhul ei jätkuvat S Kil enda ja enda perekonna igapäevaseks ülalpidamiseks piisavalt rahalisi vahendeid. Kostja usaldas S Ki ja soovis teda aidata. S K kuritarvitas kostja usaldust, kui hakkas kostja teadmata kostja nimele võtma kõikvõimalikke krediidikohustusi. Järelikult, käitus S K hageja ees kohustust võttes kostja tahte vastaselt.
27.S K oli teadlik sellest, et kostja ei andnud enda nimele mistahes kohustuste võtmiseks nõusolekut. S K tegi kõik endast mõistlikult võimaliku, et kostja eest kostja nimele erinevate kohustuste võtmist varjata. S K ei ole kunagi andnud kostjale üle õigusvastaselt kostja nimele kohustuse võtmisega saadut (eelkõige raha ega järelmaksuga soetatud esemeid). S K kirjutas kostja nimel sõlmitud lepingutesse enda kontrolli all olevad kontaktandmed. Seda selleks, et probleemide ilmnemisel võlausaldajate teated kostjani ei jõuaks. Kostja sai esimese teate võlausaldajalt (laen.ee ehk Placet Group OÜ) 2021. aasta sügisel. Kostja pöördus S Ki poole, kes kinnitas kostjale, et tasub võlgnevuse kohaselt ära. S K eksitas kostjat uskuma, et tegemist on ainsa kostja nimele
2-23-107049 võetud kohustusega. Kostja uskus S Ki, seda mh põhjusel, et kostja ei saanud mitu kuud ühtegi teadet Placet Group OÜ-lt ega üheltki teiselt võlausaldajalt. Kostja sai olukorra tõsidusest aru alles 2022. a suvel. Nimelt hakkas kostja 2022. a juulis ja augustis saama Julianus Inkasso OÜ-lt ekirju. Samuti, esitati 2022. a juulis kostja vastu esimene maksekäsu kiirmenetluse avaldus. S K ei teinud midagi selleks, et kostja nimele võtud võlgnevusi kõrvaldada. Seetõttu pöördus kostja Politsei- ja Piirivalveameti poole kuriteokaebusega.
28.Kostjale ei ole tänase päevani teada kostja nimele võetud kohustuste täielik ulatus. Käesoleval hetkel osaleb kostja samade asjaolude (S Ki võetud kohustuste) tõttu viies hagimenetluses. Kostja vara suhtes viiakse läbi kahte täitemenetlust. Kostja ei pea (faktiliselt) vastutama kohustuste eest, mis on võetud kostja suhtes süüteo toimepanemise teel. Kostjal puuduvad vahendid kostja vastu esitatud nõuete täitmiseks, mistõttu on kostja väga lähedal faktilisele maksejõuetusele. Kostjale ei olnud eelkirjeldatud olukorda jõudmine ettenähtav. Kostja ei uskunud kunagi, et S K rikub kostjaga sõlmitud kokkulepet (kostja pangakontot võib S K kasutada üksnes enda töötasu käsutamiseks). Lisaks ei olnud kostjale arusaadav kuivõrd keeruliseks osutub praktikas kuriteo tagajärjel riikliku kaitse saamine. Seetõttu peab kostja tekkinud olukorda kogumis äärmiselt ebaõiglaseks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
29.Kohtu hinnangul on käesolev tsiviilasi nr 2-23-107049 antud Viru Maakohtu poolt valesti Harju Maakohtu menetlusse. Hagi on esitatud õigesti Viru Maakohtule ning kostja on kohtule esitatud menetlusdokumendis kinnitanud, et elab Rakveres. Seega pidanuks asi alluma Viru Maakohtule. Kuna aga pooled on kinnitanud, et on nõus ja soovivad tsiviilasja menetlemist Harju Maakohtus, siis peab kohus võimalikuks hagi menetleda, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 76 lg 4 ja § 104 lg 3 p 1 (vt dtl 133-139).
30.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
31.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
32.Kostja sisuliselt ainsaks vastuväiteks käesolevas menetluses on väide, et hagiavaldus on esitatud vale isiku vastu. Kostja on seisukohal, et kostja ei ole võtnud hagiavalduse aluseks olevat kohustust ning ei vastuta seetõttu ka sellega seotud nõuete eest. Kostja tugineb sellele, et kostja poeg S K on ebaseaduslikult kasutanud kostja isikuandmeid (eelkõige PIN-koode, mis
2-23-107049 võimaldavad kostja nimega digiallkirju anda) kostja teadmata ja tema tahte vastaselt erinevate kohustuste võtmiseks (sh hagiavalduse esemeks oleva kohustuse võtmiseks). Kohtu hinnangul on kostja piisavalt põhistanud ja tõendanud (vt dtl 119-131), et tema ei ole isiklikult hageja nõude aluseks olevat arvelduskrediidileping digitaalselt allkirjastanud. Võtmata seisukohta S K süüküsimuses kriminaalmenetluses, saab käesolevas asjas esitatud tõenditest järeldada, et hagi aluseks oleva laenulepingu on kostja nimel sõlminud kostja poeg S K, kasutades selleks kostjalt saadud elektroonilisi juurdepääsuvahendeid.
33.11.08.2022 kuriteoteate protokolli kohaselt on kostja kinnitanud, et „See algas kuskil vähemalt 2 aastat tagasi aastal 2020 kui mina, A P, andsin oma Swedbanki arvelduskonto, mis oli tehtud ainult kodukindlustuse tarbeks, kasutada oma pojale S K'ile. Swedbanki arvelduskontot ma ise ei kasutanud, ise arveldan igapäevaselt Coop panga arvelduskontoga. Swedbanki pangakonto andsin Su kasutusse sellepärast, et S oli välja kuulutanud eraisiku pankroti ja sellest tulenevalt ei olnud tal võimalik endale pangakontot avada. Sellest hetkest alates, kui S hakkas minu arvelduskontot kasutama kadus mul ligipääs Swedbanki pangakontole. S kasutas minu poolt talle antud PIN kalkulaatorit, kuid mõne aja möödudes tahtis S, et ma teeksin talle enda nimega Smart ID. Selleks kasutas ta minu mobiil ID'd ja mina edastasin talle vaja minema mobiil ID koodi“ (..) „Minul puudub ligipääs nii enda Swedbanki arvelduskontole kui ka Smart ID kontole alates hetkest, kui Sule ligipääsu andsin. Tänaseks päevaks olen laskunud blokeerida ja sulgeda nii Swedbanki arvelduskonto kui ka Smart ID konto (lasin sulgeda 31.05.2022). Lisan veel, et Swedbanki arvelduskonto nr on XXX“ (dtl 129).
34.Samu asjaolusid kinnitas kostja ka 31.08.2022 kannatanu ülekuulamise protokollis, märkides mh, et „Minu poeg pakkus, et kas ta võib ise seda kontot kasutada, sest tal oli üksikisiku pankrot ja ta ei saanud enda nimele pangakontot avada. Alates selle Swedbank arveldusarve avamisest ei ole mina seal kontol mitte ühtegi tehingut ise teinud ja kõikide tehingute eest, mis kaardil toimunud on, vastutab minu poeg S. Selle arveldusarve väljavõtte andsin suulise kuriteoteate protokolli juurde ja sealt nähtub ka konto number, milleks on XXX“ (..) „S sai selle arveldusarvega seotud pangakaardi enda kätte koos PIN kalkulaatoriga. Mõne aja pärast ta tahtis, et ma teeksin enda nimelise Smart-ID selle jaoks, et tema saaks seda kasutada arveldusarvel tehingute tegemiseks. Mina ise kasutan Mobiil-ID’d ja temale tegime Smart-ID. Smart-ID’ga seotud PIN koode teadis vaid S ja kasutas vaid tema. Tal oli vaja minu abi, et minu nimele teha Smart-ID ja ma otsustasin teda aidata. Tema ütles, et tema ei saa muidu üldse enda tööasju ajada. S kasutas Swedbank arveldusarvet ja minu nimelist Smart-ID enda tarbeks. Mina ei teadnud, millega tema seal arveldusarvel täpselt tegeleb ja mille jaoks ta mu Smart-ID kasutas“ (dtl 125-126).
35.Kohtul puudub alus kostja poolt politseile antud ütlustes kahelda. Politseile antud ütlusi kinnitavad ka kostja poolt käesolevas menetluses antud selgitused, et kostja poeg S K, kasutas kostja isikuandmeid (eelkõige PIN-koode, mis võimaldavad kostja nimega digiallkirju anda) kostja nimele mitmete erinevate kohustuste võtmiseks (dtl 120). Samuti on kostja kinnitanud, et „Kostja andis enda digitaalallkirja andmise vahendid üle lähedasele pereliikmele (enda pojale) usaldussuhte alusel ja kindlaksmääratud eesmärgil. Kostja poeg kuritarvitas kostja usaldust ja kasutas kostja isikuandmeid kostja nimel kohustuste võtmiseks“ (dtl 141).
36.Asjaolu, et hagi aluseks oleva krediidilepingu on kostja nimel sõlminud S K, kasutades selleks kostjalt saadud elektroonilisi juurdepääsuvahendeid, ei vabasta kostjat aga vastutusest tema poolt S. K üle antud PIN-koodide ja muude juurdepääsuvahendite abil sõlmitud lepingu täitmise eest. Riigikohtu 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 22 on selgitatud, et „kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema
2-23-107049 süüta, tema tahte vastaselt.“
37.Ilmselgelt ei saa käesoleval juhul rääkida sellest, et kostja nimel laenu võtmiseks vajalikud elektroonilised vahendid oleks kostja valdusest välja läinud kostja tahte vastaselt. Kohus loeb asjas esitatud tõendite alusel (dtl 125-130) tuvastatuks, et kostja andis vabatahtlikult S. K kostja nimel laenu võtmiseks kasutatud arveldusarve kasutusõiguse ning arveldusarvega seotud pangakaardi koos PIN-kalkulaatoriga. Lisaks andis kostja S. K enda mobiili-ID koodid, et nende abil teha S. K kostja arvelduskonto kasutamiseks Smart-ID. Kostja andis S. K täieliku voli oma pangaarve kasutamiseks ja sellega seotud mistahes toimingute tegemiseks, loovutades vabatahtlikult oma pangakontol toimuva üle igasuguse kontrolli. Kostja kinnitas politseile, et „Minul puudub ligipääs nii enda Swedbanki arvelduskontole kui ka Smart ID kontole alates hetkest, kui Sule ligipääsu andsin“ (dtl 129) ning „S kasutas Swedbank arveldusarvet ja minu nimelist Smart-ID enda tarbeks. Mina ei teadnud, millega tema seal arveldusarvel täpselt tegeleb ja mille jaoks ta mu Smart-ID kasutas“ (dtl 126).
38.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 on sätestatud, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Seega ei ole süülise käitumise tuvastamisel nõutav isiku tahtlus, vaid isik vastutab ka hooletuse korral. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohus on seisukohal, et kostja oli S. K erinevaid kostja nimel laenuvõtmist võimaldavaid vahendeid üle andes (sh arveldusarve kasutusõigus koos PIN-koodidega, kostja mobiili ID-abil S. K Smart ID-loomine kostja arveldusarve kasutamiseks) raskelt hooletu. Seejuures oli kostja vabatahtlikult loobunud ligipääsust ja mistahes kontrollist oma arveldusarve üle, kinnitades, et talle oli teadmata, kuidas S. K kostja arveldusarvet ja Smart-ID kasutab. Hageja on põhjendatult viidanud, et kostja hoolsuskohustuseks on tagada, et digitaalallkirja andmise vahendite kasutamine toimuks tema kontrolli all, mistõttu vastutab kostja ise tehingute eest, millised on sõlmitud tema digiidentiteeti kasutades ning tema poolt kolmandale isikule üle antud tehingu sõlmimiseks vajalike vahenditega.
39.Tartu Ringkonnakohus on 03.03.2022 määruses tsiviilasjas nr xxx punktis 9.2. käesoleva vaidlusega analoogse olukorra puhul rõhutanud, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. Ringkonnakohus märkis, et ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.
40.Andes vabatahtlikult S. K kostja nimel laenu võtmiseks kasutatud arveldusarve kasutusõiguse ning arveldusarvega seotud pangakaardi koos PIN-kalkulaatoriga, jättis kostja olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole, selleks et kaitsta ennast ja teisi S. K tegevusest tulenevate tagajärgede eest, sh kostja nimel laenuvõtmise eest. Kostjale pidi seejuures teada olema S. K tegevusest tulenev kõrgendatud risk, sest kostja poolt politseile ja käesolevas menetluses antud selgitusest nähtub, et kostja andis S. K täieliku juurdepääsu oma arveldusarvele seetõttu, et S. Kl oli olnud üksikisiku pankrot, S. K kontod olid võlgnevuste tõttu arestitud, mistõttu S. K soovis kasutada kostja kontot, et varaaresti vältida. Andes selle teadmise juures S. K täieliku juurdepääsu oma arveldusarvele koos kõigi kostja nimel laenuvõtmist võimaldavate elektrooniliste vahenditega, ei olnud kostja mitte üksnes raskelt hooletu enda ja võimalike laenuandjate suhtes, vaid aitas S. Kl ka kõrvale hoida üksikisiku pankrotist tulenevate seaduslike tagajärgede eest.
41.Kostja rasket hooletust rõhutab veelgi asjaolu, et politseile antud ütluste kohaselt oli kostja
2-23-107049 teadlik, et S. K on ka varem teiste isikute nimel laenusid võtnud: „Tean ka, et S on enda varasemate elukaaslaste nimele laenusid võtnud, kuid ma ei uskunud, et ta ka minuga nii käituda võib“ (dtl 130).
42.Arvestades kohtu poolt tuvastatud kostja rasket hooletust kõigi kostja nimel laenu võtmiseks vajalike elektrooniliste vahendite S. K vabatahtlikul üleandmisel, ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust kostja väited, et kostja usaldas S. K ja soovis teda aidata. Isegi kui S. K kuritarvitas kostja usaldust, ei muuda see kostja vastutust tema raskelt hooletu käitumise tagajärjel võetud laenukohustuse eest. Nagu kohus eelnevalt viitas, on Riigikohtu 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 22 on selgitatud, et „kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema IDkaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.“ Kostja tema vastutust välistavaid tõendeid esitanud ei ole. Kohus ei nõustu seejuures kostjaga, et kostja vastutuse välistamiseks tema nimel võetud laenu eest piisab, kui kostja suudab näidata seda, et kostja ei andnud tahteavaldust vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks ehk lükkab ümber eelduse, mille kohaselt loetakse digiallkirja sertifikaatide omajat allkirjastajaks. Sellise tõlgenduse korral oleks tsiviilkäive ja äritegevuses osalevate isikute usk digitaalallkirja kehtivusse tõsiselt ohustatud ning kõrge hoolsuskohustus digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel oleks illusoorne, sest ka digitaalallkirja andmise vahendite süüliselt kolmanda isiku kasutusse andmise korral ei vastutaks rikkumise toimepanija sisuliselt mitte millegi eest.
43.Hageja on seoses kostja poolt vabatahtlikult digitaalallkirja andmise vahendite kolmanda isiku valdusesse andmisega asjakohaselt viidanud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 sätestatud volituse regulatsioonile. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt toimub volituse andmine esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsÜS § 118 lg 2 on sätestatud, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle andnud isik peab arvestama, et isik, kellele need üle anti, ei tarvitse piirduda vaid nende toimingute tegemisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja (vt Tartu Ringkonnakohtu 03.03.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-14-8927 p 9.2.).
44.Eeltoodut arvestades leiab kohus kokkuvõttes, et kostja on vastutav tema digitaalallkirja andmise vahendite abil E-ga 04.01.2021 sõlmitud krediidikonto lepingust nr. xxx tulenevate kohustuste eest. Kostja vastutust ei mõjuta seejuures asjaolu, et kostja esitas S. K väidetava süüteo kohta kuriteokaebuse. Kui kostja oleks näidanud oma digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel üles kohast hoolsust, ei oleks S. Krasubergil olnud võimalust kostja väidetud süütegu toime panna.
45.Muid hagi alaseks olevaid asjaolusid (E poolt hagejale nõude loovutamine, hageja põhinõude ja kõrvalnõuete kujunemine ja suurus) kostja vaidlustanud ei ole. Kohus leiab, et hageja on neid asjaolusid piisavalt tõendanud hagiavaldusele lisatud tõenditega (dtl 29-61; dtl 151-157). Kostja ei ole tõendanud, et hageja nõue või mingi osa sellest oleks täidetud. Seega kuulub esitatud hagiavaldus rahuldamisele. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul
2-23-107049 ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt 108 lg 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuste täitmist nii põhivõla, intressi kui ka viivise tasumise osas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 1132 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda ka sissenõudmiskulude hüvitamist. Raha maksmisele suunatud kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav VÕS § 103 lg 1 tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole kostja käesoleval juhul toonud esile asjaolusid, mida saaks kvalifitseerida vääramatu jõuna VÕS § 103 lg 2 mõttes.
46.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 04.01.2021 E-ga sõlmitud krediidikonto lepingust (arvelduskrediidilepingust) nr. xxx tuleneva põhivõlgnevuse summas 1862,89, intressi summas 526,32 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 635,36 eurot ja võla sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (1862,89 eurot) lepingujärgses määras 39,90% aastas alates 25.03.2023 kuni põhinõude 1862,89 eurot täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui 1227,53 euro ulatuses.
47.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ja teeb otsuse kostja kahjuks, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
48.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks kostja menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja 01.06.2023 menetluskulude nimekirjas palub hageja välja mõista kostjalt riigilõivu summas 455 eurot ja esindustasu summas 1290 eurot. Hageja kinnitusel on seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega hagejat esindav PlusPlus Legal OÜ osutanud hagejale alljärgnevat õigusteenust - dokumentide komplekteerimine ja analüüs (1,5 tundi) - 180 €; - hagiavalduse koostamine ja esitamine (2 tundi) - 240 €; - Kostja 28.04.2023 ja 15.05.2023 vastustega tutvumine ja läbitöötamine ning õiguslik analüüs (3 tundi) - 360 €; - Hageja 19.05.2023 seisukoha koostamine ülevaatamine ja esitamine (3 tundi) ning tõendite hankimine (1 tund) - 480 €; - menetluskulude nimekirja koostamine (0,25 tundi) - 30 €. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 €. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.
49.Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 455 eurot. TsMS § 4842 järgi määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Seega on põhjendatud hageja menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 euro ulatuses. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt
2-23-107049 Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist ning hageja lepingulisse esindaja poolt näidatud ajakulu on ülemäärane. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele (sh dokumentide komplekteerimine ja analüüs) lugeda 1,5 tundi, kostja 28.04.2023 ja 15.05.2023 vastustega tutvumisele ja läbitöötamisele ning õiguslikule analüüsile 1 h ning hageja 19.05.2023 seisukoha koostamisele, ülevaatamisele, esitamisele ja tõendite hankimisele kokku 1,75 h. Lisandub menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 h. Kokku peab kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks 4,5 h.
50.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot/h (käibemaksuga) ei pea kohus antud juhul mõistlikuks, arvestades mh asjaolu, et hageja esindaja pole vandeadvokaat ja käesolevas asjas on tegemist iseenesest tavapärase võlgnevust puudutava vaidlusega, kus hageja on kostja vastu esitanud n-ö tüüphagi. Kohus loeb hageja lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 72 eurot/h (käibemaksuga). Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kuuluvad menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hagejale hüvitamisele koos käibemaksuga. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 324 (4,5 x 72) eurot (käibemaksuga). Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 799 (455 + 20 + 324) eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 799 eurot ning menetluskuludelt (799 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.
51.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.