Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

likvideerinud, ütles S AS lepingu üles 25.11.2021. S AS loovutas 15.02.2022 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja poolt esitatud väljavõttest nähtub, et kostja on tasunud alates 05.06.2019 kuni 06.08.2021 kokku 192,72 eurot. Seega on põhivõlg summas 428,37 eurot (621,09 - 192,72). Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustele kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi ning pooled on kokku leppinud intressimääraks 23% aastas. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi iga kuu kindlal kuupäeval. Lepingu ülesütlemise seisuga 25.11.2021 oli kostjal tasumata intress alates 31.08.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni 31.10.2021 summas 22,08 eurot (7,75 + 7,20 + 7,13). Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus summas 22,08 eurot. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. S AS hinnakirja kohaselt (xxxx) pärast laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumist (sh. pärast lepingu pangapoolset ülesütlemist) on viivis võrdne lepingujärgse intressimääraga. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 428,37 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.11.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 7.11.2022 intressimääraga võrdses määras 23% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 93,67 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates 08.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni ehk edaspidist viivist põhinõude 428,37 euro täitmiseni lepingujärgses määras 23 % aastas. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust. Lepingu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Kõik sissenõudmiskulud olid vajalikud, kostjale on korduvalt edastatud meeldetuletusi võla tasumiseks, kuid isegi siis kostja ei tasunud võlga ega võtnud teenuseosutajaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks võla tasumise osas. Kostja on jätnud nõude tasumata suures ulatuses. Kostja on olnud viivitusi maksetega, ta ei ole kokkulepitud tähtaegadeks täitnud oma kohustusi. Hageja on saatnud kostjale peale lepingu ülesütlemist 6 meeldetuletuskirja, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud: 16.02.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 20 eurot; 28.02.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 15.03.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 06.04.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 14.04.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 25.04.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 10.05.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 16.05.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 07.06.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 29.06.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot; 19.07.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot. Seega on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 40 eurot. Vastutustundliku laenamise nõude täitmise osas selgitab hageja, et kostja on sõlminud S AS ́ga teleteenuste lepingu ning kostja sissetulekud laekusid S AS kontole. Kostja oli panga pikaajaline klient. Lepingu sõlmimine toimus digitaalselt I-pangas läbi isikutuvastamise. S AS on hinnanud laenusaaja K. I. krediidivõimelisust laenu väljastamisele eelnenud 6 kuu AS S pangakonto laekumiste põhjal. Kliendil oli sissetulek ettevõttes A OÜ, 6 kuu keskmine töötasu oli 628,09 eurot. Igakuised kohustused AS S ees enne lepingu nr xxxx sõlmimist olid kokku ca 261,72 eurot. Kohustused moodustasid 41,67% sissetulekust (pärast lepingu xxxx väljastamist – 44,61%). Kostja on lepingut täitnud 1,5 aasta jooksul.

Laenuandja on kontrollinud ka maksehäireregistrid (www.creditinfo.ee). Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostjal ühtegi maksehäiret. Hageja esitab tõendi www.taust.ee väljavõtet, millest näha, et kostja maksehäired tekkisid pärast lepingu sõlmimist. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 02.05.2023 isiklikult. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 02.05.2023, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 16.05.2023. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on AS S alates 15.02.2022 loovutanud laenulepingust nr. xxxx tulenevad nõuded Aktiva Finants OÜ-le (praegune Aktiva Finance Group OÜ).

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja S AS vahel 06.10.2018 sõlmitud laenulepingust nr. xxxx ja selle 04.01.2019 ja 05.04.2019 sõlmitud lisadest, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Hagiavalduse kohaselt on tasumata põhinõude suuruseks 428,37 eurot. VÕS § 94 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi. Tasumata on 05.04.2019 sõlmitu laenulepingu maksegraafikust tulenev intress perioodil 31.08.2021 kuni 31.10.2021 kokku summas 22,08 eurot. Mõlemad summad on põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhinõudelt 428,37 eurolt laenulepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 23% aastas alates 26.11.2021 kuni hagi esitamiseni 07.11.2022, 347 päeva eest kokku summas 93,67 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivisearvestusega (dtl 42). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus vastavalt hageja taotlusele sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 23% aastas põhinõudelt alates 08.11.2022 – 14.06.2023 (k.a) 219 päeva eest, mis moodustab 59,12 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 14.06.2023 seisuga kokku summas 152,79 eurot (93,67 + 59,12). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 15.06.2023 edasiulatuv lepingujärgne viivis 23% aastas põhinõude jäägilt kuni põhinõude 428,37 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 275,58 eurot (428,37 – 152,79). VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu väljamõistmist summas 40 eurot. Hageja nimetab hagis kostjale saadetud tasuliste kirjadena 11 kirja. Kohus selgitab, et säte võimaldab küsida tasu üksnes kolme meeldetuletuskirja eest, võlausaldajal on võimalik saata võlgnikule lisaks tasuta meeldetuletuskirju. Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks sissenõudmiskuludena tasu väljamõistmist üksnes kolme kirja eest – 16.02.2022, 28.02.2022, 15.03.2022 (20 eurot + 5 eurot +

5 eurot) kokku summas 30 eurot. Hageja on algselt 07.11.2022 hagiavalduses märkinud sissenõudmiskuluna ka muud makseviivitusega tekkinud kulud, kuid ei ole sellele hilisemates nõude täpsustustes enam tuginenud. Kohus peab vajalikuks siiski selgitada, et võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. VÕS § 1132 lõikes 2 viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude sissenõudmiskulude kandmist summas 10 eurot, mis jääb rahuldamata. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 584,12 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 10 eurot ehk ligikaudu 1,7% ulatuses. Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 175 eurot, mis on riigilõivu seaduses ette nähtud määr tulenevalt hagi hinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 340 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2,8 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot/tund (käibemaksuta). Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu väljamõistmiseks kostjalt summas 20 eurot (TsMS § 4842). Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja

olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 120 eurot tunnis (käibemaksuta). Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot (käibemaksuta), mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2,8 h ulatuses, s.h täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohtu hinnangul ei ole tegemist keeruka ega mahuka õigusliku vaidlusega, mistõttu ei ole kohtu hinnangul hageja õigusabikulude suurus mõistlik ega põhjendatud. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele parandada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma lihtsa nõudega hagi nõuetekohaselt vormistada ja lisada vajalikud tõendid ka nn esimesel korral. Seega leiab kohus, et märgitud mahus ajakulu ei ole põhjendatud. Eeltoodut hinnates peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks esindamisel hagimenetluses kokku 2 tundi. Mõistlikuks ja põhjendatud esindajatasu suuruseks saab seega pidada 200 eurot (käibemaksuta). Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuludena 395 eurot (riigilõiv 175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 200 eurot). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.