OÜ GS Core hagi L. T. i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1613 eurot 63 senti
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja OÜ GS Core (registrikood 16183586), asukoht Jõe tn 2a, Tallinn, 10151 Harju maakond Hageja lepinguline esindaja P. P.; e-post XXX Kostja L. T. (isikukood XXX), XXX; e-post: XXX
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista L. T. ilt OÜ GS Core kasuks välja 1070 eurot 17 senti.
3.Mõista L. T. ilt OÜ GS Core kasuks välja viivis põhivõlalt (1070 eurot 17) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte suuremas summas, kui põhinõue.
4.Jätta hageja menetluskulud 73% ulatuses kostja L. T. i kanda ja kostja menetluskulud 27% ulatuses hageja OÜ GS Core kanda.
Määrata OÜ GS Core menetluskulude suuruseks 435 eurot. Mõista L. T. ilt välja OÜ GS Core kasuks menetluskuluna 317 eurot 55 senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
6.Välja mõista L. T. ilt OÜ GS Core kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (317 eurot 55 senti) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
7.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
8.Toimetada kohtuotsus menetluse pooltele kätte. Edasikaebamise kord
2-22-137501 Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr XXX AS SEB Pank, nr XXX Swedbank AS, nr XXX Luminor Bank AS või nr XXX LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.OÜ GS Core nõuab 5. jaanuaril 2023 L. T. i vastu esitatud hagis Coop Finants AS ja kostja vahel XXX sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevat põhivõlgnevust 1085 eurot 65 senti, intressi 82 eurot 54 senti, lepingu haldustasu 6 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 170 eurot 31 senti ning põhinõudelt (1085 eurot 65 senti) viivist määraga 0,0553% päevas alates hagiavalduse esitamisest. Kostja jättis lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, mistõttu esialgne võlausaldaja ütles lepingu 30. märtsil 2022 üles (dtl 47). 30. märtsil 2022 loovutas esialgne võlausaldaja lepingust tulenevad nõuded hagejale (dtl 47).
2.Kostjale on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kätte toimetatud kostjale isiklikult 22. aprillil 2023. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 8. mail 2023).
3.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
4.TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus 2(8)
2-22-137501 tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Käesolev kohtulahend on tagaseljaotsus osas, millega kohus hagi rahuldab ning sisuline otsus osas, milles kohus jätab hagi rahuldamata.
5.Kohus menetles tsiviilasja lihtmenetluses. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 4.05.2016 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
7.Vaidlust ei ole, et Coop Finants AS ja kostja vahel on 18. oktoobril 2021 sõlmitud väikelaenuleping nr L366331, mille alusel anti kostjale laenu 1100 eurot (dtl 82-90). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
8.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
9.28. veebruaril 2022 edastas AS Coop Finants kostjale teate lepingu L366331 täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks 23. märtsini 2022 (dtl 48). Sama kirjaga andis AS Coop Finants kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel võidakse leping üles öelda. 30. märtsil 2022 teavitas Coop Finants AS kostjat lepingu ülesütlemisest (dtl 47). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuandja ütles lepingu üles 30. märtsil 2022.
10.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Coop Finants AS on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitanud vastavalt 30. märtsil 2022 (dtl 47). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
11.Vaidlust ei ole, et kostja on saanud krediiti summas 1100 eurot (dtl 41). Kostja on esialgsele võlausaldajale tagastanud 29 eurot 83 senti (dtl 42). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes. 3(8)
2-22-137501
12.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‐226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
13.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
14.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
15.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. 4(8)
2-22-137501
16.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
17.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 19.04.2014 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
18.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
19.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
20.Hageja esitas kohtule vastutustundliku laenandmise põhimõtte järgimise kohta esialgse võlausaldaja esitatud info ja selgitused. Hageja selgitas, et väljavõttes on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks järgmised andmed. Märgitud sissetulekud 1000€, kohustused 250€, laenu max summa 8376€, laenusaaja omas töökohta (EMTA andmed) ja tööandja tasus töötasu (pangalaekumised), 1 ülalpeetav. Pangasisesest süsteemist CCS, mis koondab endas järelmaksu ning Säästukaart Pluss andmeid, nähtus, et kliendil puudub Säästukaart Plussi leping. Pangasisesest süsteemist TANK, mis koondab endas väikelaenude andmeid, nähtus, et kliendil pole kohustusi. Pangasisesest süsteemist LENNUK, mis koondab endas pangaüleseid andmeid, nähtus, et klient pole kasutanud muid pangateenuseid. Aktiivseid võlgnevusi ei olnud. Lisaks on kostja kinnitanud, et laenuandjale esitatud teave on olnud õige, täielik ja asjakohane (sh esitatud andmed sissetulekute kohta) ning laenuandja nõudmisel dokumentaalselt tõendatav, tema sissetulek võimaldab katta tema igapäevased majapidamiskulud, täita ülalpidamiskohustused ja täita lepingujärgseid maksekohustusi; ta on sõlminud lepingu vaba tahte alusel, lähtudes laenu sihtotstarbest. Lepingu sõlmimise ajal ei esine tema suhtes asjaolusid, mis võiksid põhjustada lepingu sõlmimise sunnitud olukorras erakorralise vajaduse katmiseks. Tõendina esitas hageja esialgse võlausaldaja otsustusprotsessi parameetrid (dtl 64-79).
21.VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema 5(8)
2-22-137501 mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
22.Hageja ei toonud välja konkreetseid arvutusi, mille alusel laenuandja kostja krediidivõimelisuse tuvastas. Hageja tõi esile, et laenuandja on lepingu sõlmimisel hinnanud kostjalt saadud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, samuti kasutanud võlgniku krediidivõimelisusele hinnangu kujundamiseks asjakohaseid andmekogusid. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul ei tuginenud hageja sellele, et krediidiandjad oleks üldse kostjalt mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.
23.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
24.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu).
25.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseavalduse tegemiseni olnud vastav intress 0,00%. Seega kostja intressi tasuma ei pidanud.
26.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja sellest krediidilepingute alusel tagastanud.
27.Väikelaenulepingust nr XXX nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti 1100 eurot (dtl 82). Vastavalt hagiavaldusele tegi kostja tagasimakseid kokku 29 eurot 83 senti (dtl 42). Kostjal on hagejale põhivõlgnevustest tasumata järelikult 1070 eurot 17 senti (1100 – 29,83).
28.Väikelaenulepingus nr XXX on kokku lepitud viivise määraks 19,9% aastas, 0,0553% päevas (dtl 82). Kuivõrd tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 on lepingu intressimääraks VÕS § 94 lg 1 sätestatud 6(8)
2-22-137501 seadusjärgne intressimäär, ei ole kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast kõrgemat viivist.
29.Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1070 eurot 17 senti. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
30.Hageja nõuab kostjalt lepingu haldustasu 6 eurot ja sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 2 sätestatust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue tasude ja sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
31.Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1070 eurot 17 senti ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
MENETLUSKULUD
32.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1613 eurot 63 senti. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 1182 eurot 54 senti (1070,17 põhinõue + 112,37 viivis aasta eest määraga 10,5%), seega hageja nõudest rahuldatakse 73%. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 73% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 27% ulatuses hageja kanda.
33.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 100 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. TsMS § 4842 alusel on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.
34.Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades nõude olemust, esitatud menetlusdokumentide ja lisade mahtu ning keerukust peab kohus samuti põhjendatuks ja vajalikuks hageja õigusabikulu summas 100 eurot.
35.Kokku on hageja põhjendatud menetluskuludeks 435 eurot, sh riigilõiv 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 317 eurot 55 senti (73% 435-st). 7(8)
2-22-137501
36.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
37.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.