Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

Võlgnik esitas kohtule usaldusisiku aruanded 22.01.2019, 15.02.2019, 14.01.2020, 09.07.2020, 14.01.2021, 26.01.2022, 01.03.2023. 01.03.2023 esitas võlgnik taotluse tema vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohus tegi päringud krediidiasutustesse, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Töötukassale, Pensionikeskusele ja Maksu- ja Tolliametile perioodi 15.12.2017-15.12.2022 kohta ning andis võlausaldajatele tähtaja seisukohtade esitamiseks võlgniku taotlusele. 04.05.2023 teatas Eesti Töötukassa, et nende nõue võlgniku vastu on 2758,04 eurot, mille osas laekumised puuduvad. Põhjendatud oleks võlausaldajatele välja maksta võlgnikule kuuluv pensionifondis olev summa, millega on ka võlgnik ise päri olnud. Pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise osas ei ole Eesti Töötukassal vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise osas. 17.05.2023 esitas seisukoha AS SEB Pank, olles seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud. Võlausaldajal jäi tunnustatud nõude eest pankrotimenetluses saamata 31 794.52 eurot. Menetluse ajal ei ole võlgnik teinud võlausaldajale ühtegi väljamakset. Võlgnik ei ole tegelenud menetluse ajal mõistlikult tulutoova tegevusega, mis oleks võimaldanud tal võlausaldajatele väljamakseid teha. Ka on tõendamata igasugune töö otsimine tulutoovama töö leidmiseks. Võlgnik on rahuldunud vaid vähese sissetulekuga, millelt ei ole saanud võlausaldajatele väljamakseid teha, ka ei ole võlgnik näidanud üles initsiatiivikust teha väljamakseid vabatahtlikult, et näidata üles huvi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vähemalt mingiski ulatuses. Lisaks on võlgnik märkinud viimases aruandes, et tema sissetulek on 400.00 eurot/472.34 eurot netotasus. Lisaks on sellise sissetuleku saamine tõendamata, st puudub tegelik teadmine võlgniku töötasu suuruse kohta. Aruande kohaselt on võlgniku igakuised püsikulud suuremad kui aruandes märgitud sissetuleku suurus. Aruande juurde esitatud konto väljavõtte kohaselt ei ole võlgniku väide sissetuleku suuruse kohta tõene, sest võlgnik on lisaks väidetavale töötasule saanud ka muid tasusid, nt stipendium 1 000 – 1 200 eurot kuus. Seega on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on asunud oma tegelikke sissetulekuid varjama, millest tulenevalt on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik ei ole täitnud PankrS §-s 173 tulenevaid kohustusi. Võlausaldaja palub lõpetada X kohustustest vabastamise menetlus ja jätta X kohustustest vabastamata. 30.05.2023 toimunud ärakuulamisel osales võlgnik, kes tõi välja, et viibib hetkel Saksamaal, kuid käib ka Eestis ema eest hoolitsemas; käib Saksamaal teraapias, mis on seotud vähi ning valuvaigistitest sõltuvusega; käib ka psühholoogilises nõustamises ning praegu ei ole võimalust võlausaldajatele midagi tasuda. Kohus teatas määruse koostamise aja. Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts esitas seisukoha 06.06.2023, paludes jätta võlgniku kohustustest vabastamise ning kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohtu otsustada.

Kohtumääruse põhjendused Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) § 68 lg-st 2 lähtuvalt kohaldatakse enne FiMSi jõustumist esitatud kohustustest vabastamiste avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.2022.a. Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

PankrS § 175 lg 51 kohaselt kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Tulenevalt PankrS§ 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Võlgniku ärakuulamine toimus 02.03.2023. PankrS § 175 lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas tuvastanud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. PankrS § 173 lg 1 ja lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud kohustustest vabastamise menetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, võlgnik ei tohi varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Käesolevas asjas nähtub, et võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele väljamakseid kogu kohustustest vabastamise menetluse vältel. Kohus nõustub võlausaldajaga, et mõneti ebaselge on võlgniku poolt kajastatud sissetulekute suurus menetluse perioodi vältel. Kohus on teinud päringud Eestis asuvatesse krediidiasutustesse, Eesti Töötukassale, Sotsiaalkindlustusametile ning Maksu- ja Tolliametile, kelle päringute vastustest lähtuvalt ei ole kohus võlgniku sissetulekuid Eestis tuvastanud. Antud asjaolu on ka kooskõlas võlgniku poolt esitatuga, kuivõrd võlgnik on valdava osa menetluse ajast asunud Saksamaal. Olenemata asjaolust, et võlgnik on kompromissina välja pakkunud võlausaldajatele väljamaksete tegemise oma pensionikonto saldo (seisuga 06.03.2023 3015,611 SEB Progressiivne Pensionifond osakut) arvelt, ei ole kohtul võimalik kohustada võlgnikku antud väljamakset tegema. Võlgnik on välja toonud, et õppis 2017-2019 hooldaja eriala ning sai antud perioodil stipendiumi, perioodil 2020-2021 oli võlgnik Saksamaal Töötukassas arvel ning sai antud perioodil töötu abiraha. Võlgnik on välja toonud ka, et ei ole oma terviseseisundist tulenevalt olnud võimeline teenima sissetulekut, millest oleks võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on põhjendatud tõlgendada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 sätestatud sissetulekuid, millele ei saa pöörata sissenõuet, laiendavalt ehk ehkki võlgniku arvelduskonto väljavõttest lähtuvalt ületas võlgnikule Saksamaal makstud töötu abiraha Eestis samal ajal sätestatud miinimumtöötasu suurust, oli tegemist kohtu hinnangul sissetulekuga, millele sissenõuet pöörata ei saa lähtuvalt makstud toetuse liigist. Kohus nõustub võlausaldajaga, et perioodil 2017-2019 (s.o alates 15.12.2017 ehk pankrotimenetluse raugemise tõttu lõpetamisest) võlgnikule makstud stipendiumist oleks võlgnik pidanud tegema

võlausaldajatele väljamakseid, võttes arvesse antud perioodil kehtestatud miinimumtöötasu määrasid Eestis. Võlgnik on olnud usaldusisiku aruannet esitades olnud seisukohal, et stipendiumi näol on olnud tegemist sissetulekuga, millele ei saa täitemenetluse seadustiku kohaselt sissenõuet pöörata. Kohus on võlgnikule eelnevalt selgitanud, et ka Riigikohus on oma 3-2-1-90-16 lahendi punktis 12 välja toonud järgmist: „Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on reguleeritud TMS §-s 132. Selle paragrahvi esimese lõike järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 järgi. Lisaks näeb TMS § 132 lg 3 ette, et kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast võib arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. See ei kohaldu, kui sundtäitmisel on elatise nõue. Kolleegium märgib lisaks, et TMS §-s 132 peetakse silmas Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu alammäära. Kui seadusandja oleks soovinud anda võlgnikule õiguse arvestada tulu üleandmisel muude kriteeriumidega, nt asjaoluga, et võlgnik elab ja/või töötab välisriigis, või lähtuda välisriigis kehtivast töötasu alammäärast, oleks see seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kolleegiumi arvates ei oleks selle eesmärgiga kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta on asunud elama ja töötama välisriiki.“. Kohus on seisukohal, et võttes arvesse kogu kohustusest vabastamise menetluse perioodi ja võlgniku sissetulekuid kogu perioodi vältel, on võlgniku kogusissetulekute summa jäänud alla Eesti Vabariigi kehtestatud miinimumtöötasu määra samal perioodil. Kohus võtab arvesse ka, et võlgniku terviseseisundist tulenevalt on võlgnikul olnud vajalik kohustustest vabastamise perioodi vältel olnud tasuda ka erinevaid ravi-, teraapia- ja ravimikulusid, mis on olnud vajalikud selleks, et võlgniku terviseseisundit parandada ja seeläbi võimalikku töövõimet tõsta, et võimalik oleks teenida kõrgemat sissetulekut ja seeläbi teha võlausaldajatele väljamakseid. Võttes arvesse võlgniku poolt esitatut ja avaldatut tema praeguse terviseseisundi osas, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei oleks põhjendatud ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamine. Kohus viitab Riigikohtu seisukohale, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (RKTo lahend tsiviilasjas 3-2-1-60-13, p 10). Riigikohtus on leidnud ka, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696 p 19) Kohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele. Kohus leiab, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning ta tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib PankrS § 177 lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. PankrS § 175 lg 6 kohaselt võib määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest keeldunud, esitada määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik. PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. PankrS § 176 lg 1 kohaselt kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused.

(allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.